Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Obitajemõi ostrov

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Neva» 1969; nr 3 – nr 5 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Asustatud saar»

«Pioneer» 1980; nr 1 – 1981; nr 1 [ilmsete kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
9
4
0
0
Keskmine hinne
4.564
Arvustused (39)

Lugusid võib alustada mitmeti... näiteks: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud..." Kuid võib ka lihtsalt nii:

"Maksim priotkrõl lyuk, võsunulsja i opaslivo pogljadel v nebo. Nebo zdes` bõlo nizkoe i kakoe-to tverdoje..."

Nõnda, kohe härjal sarvist kinni krabades, algabki üks parimaid nõukogude ulme(oleksin peaaegu öelnud: romaan, kuid autorid ise nimetasid neid jutustusteks...jäägu siis nii)jutte. Legedaarne Mak Sim legendaarsel SHarakshil...

Kaunid kuuekümnendad on möödas. Jah, kusagil lendleb tähelt tähele veel elujõuline Gorbovski, kusagil uurivad veel jäljekütid muistsete tsivilisatsioonide jälgi ja imeilusaks miraazhiks muutunud kommunistlikul Maal jalutavad armunud tähti vaadates... Kusagil... Siin ja praegu lõhnab rooste ja rõskuse järele ning õhus on tunda midagi umbset ja vastikut, mis on radiatsioon, üpriski tugev ja ohtlik. Siin ja praegu lõpevad auklikuks sõidetud betoonteed sildade juures, mis on kedagi seganud ja see keegi on sillad puruks lasknud, millest viimased ei muutunud ei ilusamateks ega paremateks. Siin ja praegu...

Siin ja praegu seisab, tugevad lühikesed jalad harkis, täites oma laiade õlgadega kogu ukseava mõistusekandja, kunagine maailmakuulus psühhiaatriaprofessor Allu Zef, ja sihib räpase kindla käega oma tugeva nahkrihma küljes õlal rippuva, väga kurjakuulutava välimusega toruga otse mõistusevend Maksim Kammereri kõhtu... Kontakt kahe mõistusega rassi vahel. Kõik on lihtne, selge ja ühene. Tulnukatega teistest maailmadest on siinkandis harjutud käima ümber kiiresti ja otsustavalt. Ei Universaalsest Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ega ka inimelu kõrgeimast väärtusest pole siin keegi isegi mitte kuulnudki ja kui rääkida, siis lihtsalt ei usuta. Maksimi õnn, et ta kohtab just 114. sapöörijao ülemat, surmamõistetud kurjategijat Allu Zefi, kes on teeninud endale elu Trassi puhastades.

Mõtetu, arusaamatu ja umbne maailm...

Mashsharaksh - maailm pahupidi...

Jutustus LÕIKAB! Üksteise järel käib Maksim Kammerer, kellest kohalpeal on saanud lihtsalt Mak Sim, läbi erinevad ringkonnad ja ametipostid. Robinson asustatud saarel, leegionär, terrorist, sunnitööline ja viimaks lihtsalt maalane... Aga talle vastu, ühiskonna teiselt pooluselt...8-]

"... kus oligi öeldud: "Kui sinu lapsuke sind ei kuula, siis... Mis edasi oli, mäletad, Tarkpea?"... "Mu jumal, mu jumal! "... pühi ta maa pealt!""... ja mõrvaripilguga Teeline võttis laualt püstoli ning tulistas kaks korda... Lapsuke haaras läbilastud kiilaspeast ja varises põrandale. Parun urises: "Jälle on seinad täis pritsitud" ja nad hakkasid vaidlema, et millepärast seal ruumis haiseb..."

See on maailm, kus inimestel on unistused. Lihtsad unistused, konkreetsed unistused, mitte mingisugune pilvedes hõljumine... "...Ainult Mak pääseb sealt läbi, pistab oma osavad käed generaatoritesse aj lülitab Keskuse, kõik retranslatsioonijaamad ahastusele... seejärel ronib raadistuudiosse ja paneb mängima lindi varem ettevalmistatud tekstiga seades selle mitmetsüklilisele kordusele... Kogu maa Honti piirist Helesinise Mao jõeni on depressioonis, miljonid lollpead vedelevad pisaraid valades maas, aga valjuhääldid juba möirgavad, et Tuldkandvad Loojad on kurjtegijad, nende nimed on need ja need, nad asuvad seal ja seal, tapke nad, päästke maa hukatusest, seda räägin teile mina, elav jumal Mak Sim (või siis elav Impeeriumi troonipärija; või siis suur diktaator, ... või nii, nagu talle rohkem meeldib). Relvadele, mu leegion! Relvile, mu armee! Relvile, mu rahvas!... aga ise lippab samal ajal aparaadiruumi ja lülitab generaatorid kõrgendatud tähelepanule ja juba kogu maa kuulab, kõrvad kikkis, püüdes tabada iga sõna... õppides pähe, korrutades omaette ja nii kestab veel tunnike... aga pärast lülitab ta kiirgurid vaimustusele, kõigest pool tundi vaimustust ja siis on kõik... Kui ma teadvusele tulen, mashsharaksh, poolteist tundi põrgupiinu, aga tuleb välja kannatada!! Pole enam Kantslerit, on ainult Suur Jumal Mak Sim ja tema ustav nõuandja, endine riiklik prokurör..."

... ja täitus terroritide mõtetu unistus...

"Aga edasi?" "Edasi algab revolutsioon" "Millepärast?" "Keskus on ju purustatud..., kiirgust enam ei ole..." "No ja siis?" "Nüüd saavad nad aru, et neid rõhutakse, et elu on vilets ja nad tõusevad..." "Kes need tõusevad?" küsis Teeline nukralt, "kuhu nad tõusevad?"

Keerulise saatusega jutustus, mis lühendatult "Asustatud saare" nime all 1980-81 a ajakirjas "Pioneer" ka maakeelsena ilmus.

Võimas lugu. Kultuseteos. Üllitis, kus vaatemänguline butafooria on meisterlikult ühtesulatatud sügava psühholoogia (terroristide portreed, näituseks) ja filosoofiaga (Mak Simi väitlus Manatargaga). Seda raamatut lihtsalt peab ise lugema! Raamatu ilmumisel tekkisid suured probleemid tsensuuriga, mis viisid peategelaste nimede ja muude detailide muutmiseni. Kuna muudetud versioon levis väga laialdaselt, siis otsustasid autorid, et jätavad kõik nii nagu on. Praegu on kättesaadav ka esialgne, 67-68 aaastaga dateeritav versioon. Tahaksin omalt poolt lisada hoiatuse: Ei maksa parteiliste tsensorite kombel näha raamatus AINULT "antisovetishcinat". See teos on märksa suurem ja laiem. Üks parimaid ulmelugusid üleüldse. Veel üks märkus: Parimad illustratsioonid, mida ma sellele (ja vist üldse kõigile Vendade lugudele) näinud olen, on E. Valteri omad "Pioneeris"; Viis. (Rohkem ei saa)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik oluline on tegelikult juba eelmises arvustuses ära öeldud. Kunagi kui asi Pioneeris järjejutuna ilmus sai järgmisi osasid oodatud nagu hingeõnnistust. Kommentaariks ehk veel niipalju, et ehkki tolleaegne eestikeelne tõlge ei olnud sugugi kõige hullem, oli esitex tegemist kärbitud versiooniga ja teiseks on Strugatskite vene keelt yldse neetult raske tõlkida. Niiet võimaluse korral soovitan lugeda originaali.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes Strugatskite teiste teostega lihtsakoelisem ning ühemõttelisem. Annaksin 3 kui teos oleks eraldiseisev, ent sissejuhatusena tunduvalt huvitamatele teostele on hindeks "4"
Teksti loeti vene keeles

Raamat on vaieldamatult hea, kuid kirjutatud on ta minu meelest nii nagu kirjutada ei tohiks. Meelega jäetud suured lüngad peatükkide vahel ning enneaegne lõpp ei võimalda täit rahuldust saada, on ju kõik muu (taust, tegelased, probleemiasetus) suurepärane. See on muidugi sügavalt isiklik arvamus ning probleem. Ka mina olen lugu kunagi "Pioneerist" lugenud, kuid mingit erilist nostalgiatpuhangut sellega ei kaasne, kui siis ainult tänu tuttavatele illustratsioonidele, mis küll uustrükis kahjuks küündimatu kvaliteediga paberile on kantud. Kindlasti olin tol ajal loo mõistmiseks liiga noor. Lisaks läheb siit kusagilt läbi kultuuride piirjoon, millest Strugatskitega samale poole mul küll au pole kuuluda, ausõna!

Erinevalt eelkirjutajast on mul siiralt hea meel, et raamat saatesõnast ilma on jäetud. Teine portsjon elitaarsest pealiskaudsusest nõretavat teksti Gohar Markosjan-Käsperi sulest oleks kahetsusväärselt radikaalsetele tegudele õhutanud. Aga muid mõtteid tekitab "Asustatud Saare" ilmumine küll. Praegusel ajal ulmekirjandusega tutvust tegeval inimesel on elu pagana hõlpsaks tehtud. Iga aasta ilmuvad 4-5 raamatut Varrakult, 2-3 Elmatarilt, lisaks veel juba juhuslikumat kraami muudelt kirjastustelt, on tekitanud olukorra, kus keskmine lugeja saab normaalse ulmeannuse vaevata kätte. Usutavasti on igaveseks möödas need neetud aastad, mil iga ulmeraamatu ilmumine eesti keeles oli sündmus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Peab vist viie ära panema, kuigi ma pole just eriline Strugatskite fänn.Eespool toonitati, et romaani ei saa võtta pelgalt nõukogude vastase teosena. No ma ütleks siis, et puhta ulmekana ei saa ka asja kaugeltki võtta - Sharaks oma elanikega on liiga sarnane Maale ja inimkonnale...
Teksti loeti eesti keeles

Strugatskite teosed on reeglina mitmeplaanilised ja erinevate lugejate poolt kindlasti erinevalt interpreteeritavad. Tooksin esile ühe plaani, ühise kogu triloogiale. Nimelt pöörleb kogu Maksimi triloogia Strugatskite formuleeritud "progressorluse" ümber. Progressorluse idee ise tundub esmapilgul õilis ja ilus, kuid Strugatskid toovad järjest esile (ja mitte ainult selles triloogias) idee varjukülgi ja probleeme. Nii ka siin - noorusliku maksimalismiga asub Maksim (nimi sobib kuradi hästi maksimalismiga :) võitlusse, aimamata, et eksisteeriv kord on progressorluse vili...

Kaks vaatevinklit samale olukorrale - noor Maksim ja kogenud Eksellents. Ja kummal on siis õigus? Mõlemal? Või probleem on veel sügavam?

Väga võimas raamat, mis paneb sügavalt mõtema.

Teksti loeti vene keeles

Raamat oli väga hea kuni lõpuni aga lõpp oli jamps. Meenutas kangesti "Inetute luikede" oma, mis oli ka kehvakene. Siiski ei suuda see hinnet mingil moel alla viia. Alguses lõbus, keskel masendav, lõpus põnev - nagu vaja.
Teksti loeti eesti keeles

"Inetud luiged" olid paremad. "Väljasõit rohelusse" oli parem. "Tigu nõlvakul" oli parem. Ja üldse vist kõik Strugatskite teosed, mida lugenud olen, olid paremad...

Häiris kõigepealt peategelase supermännlikus ning see süüdimatu viis, millega ta alati õigete inimeste otsa koperdas (kõigepealt Rada, hiljem saadeti ta välja justsamasse asundusse, kus ta esimese kontakti oli loonud jne) -- väga palju kokkusattumusi, 40 000 000-lise rahvaarvuga riigi kohta kõvasti ülemäära palju. Ja Keskus oleks kindlasti pidanud dubleeritud olema... jne. jne. jne. Võib loomulikult öelda, et sel kõigel on kirjanike eesmärgiga vähe ühist, et selline süzhee teenib teose ideelist eesmärki -- kuid sellest hoolimata jään oma arvamuse juurde. Liiga lihtne oli ühel Kammereril teha revolutsiooni ning muuta planeedi ajalugu.

Teksti loeti eesti keeles

Ladus lugemisvara, kena to~lge eesti keelde... Sygavmo~ttelisus, suurem mitmeplaanilisus, kui Strugatskitel tavaliselt (vo~i mulle ainult na"is nii). Ja lisaks veel loo hmm-hmm teemato~sidusega nii kohatult kokkusobiv lo~bus jutustamislaad, mis meenutab kuidagi "Ho~bevalgest" loetud ridu ja seda, et kultuurikonflikt va"hemalt va"liselt pentsikuks muutuda saab. Nojah, Pioneerist ta ette ei sattunud, kyll aga hiljem, raamatutena. Ehk on ta heitlik jutustamisstiil ja"rjejutu jaoks ko~lbmatu, ehk ja"tab kiire yleminek yhest ajast teise mulje, et midagi on puudu, midagi ja"i vahele... Ja see maailm oli ka piisavalt mo~istatuslik, et ja"tta ruumi kujutlusvo~imele. Vihjed sellele, et ehk polegi loo puhul tegemist millegi muuga, kui vaid suuremate na"htuste ko~rvalliiniga. Kui Strugatskitest head maitset suhu tahate saada, alustage nende lugemist just sellest raamatust. Miks? Sest see on lihtsalt parim! Nojah, kui mitte arvestada teost "Raske on olal jumal", millega mul on omaette suhe. Aga antisovjetism? Midagi sellist ma kyll ei sattunud teosest va"lja lugema. Isegi mitte vihjamisi. See teos na"is olevat lihtsalt yldinimlikum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelpool toodud positiivsega tuleb jällegi nõustuda...niipalju täienduseks, et:
Algust lugedes tundsin pettumust, meenusid esimesed ja nõrgemad Strugatskite jutud, nõrgemad just erinevate plaanide ja mõtete vähesuse tõttu. Ent kusagil loo keskel selgus, et romaan polegi nii lihtsakoeline ja lapsik, vastuoksa. Lõppes (ja oli kokkuvõtlikult) hea raamat(una)(das ist maine Mainung), väga tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin üpris kohe peale Spinradi "Terasunelmat" ja efekt oli vägev. Vahete-vahel tuli selline tunne, nagu oleks tegu ühe ja sama jutuga. Ainult et vaatluspunkt ei olnud nii ühepoolne. Pardon, muidugi, nende ees, kel nüüd silme eest punaseks läks, et ma neid kahte raamatut võrdlesin.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ei ole hea raamat. "Pioneeri" paras, seal oli ta õige koht.

Või õigemini, Strugatskite kohta ei ole hea raamat. Muidu täiesti loetav. Kõik see, mida arvustajad välja toovad, oli seal kahtlemata olemas, oli esimene, teine ja N-is plaan, aga avaneb see ikka peale pikka seletamist. Ühinen eelpool toodud arvamusega, et nii ei tohiks raamatut kirjutada - head ideed, hea jutt, aga… midagi väga olulist on puudu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu 200. arvustus:
Mak Sim, massaraksh, õnneks lõppsõnadeni Mac Gyveri kultust ei saanud. Lihtalt oli loogik Maalt ja kõik, füüsiliselt ka pisut teistest üle.

Tekst on suurepärane, tõlge midagi kehvemaks ei teinud ja E.Valteri pildidki toidavad fantaasiat ning annavad paremat kujutluspilti sellest värgist -- pool-punasest maailmast.

Ei ma oska midagi ette heita sellele loole. Uitmõtteid rohkem lugemise kui arvustamise ajal. "Asustatud Saarele" panevad punkti autorid, mitte lugejad, kes üht-teist püüavad targutada, ise samaaegaselt teise triloogia romaanide poole piiludes.

Parima lugemuselamuse käesolevast traktaadist saab mööda Vene magistraali sõites! Raudne viis siis seega.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ja nooruslik lugu. Veidi pikaks reisimiseks läheb ning lõpp tuleb üsnagi ebarealistlikult kätte. Igaljuhul väga hea meelelahutuslikum, kuid mitte ilma sügavuseta, teaduslik-tehniline ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Mida saab öelda raamatu kohta, mille kohta on juba 26 väärikat inimest oma arvamust viisil või teisel juba avaldanud? Suurt midagi. Saab kas n6ustuda v6i vastu vaielda. Antud juhul tuleb olla n6us k6rgete hinnetega ja ka ise selline v6imalikest parim panna.
Teos, milles on nii palju kyynilisust ja samas maailmavalu, et paneb imestama, kuidas see isegi kahte kirjutajasse ära mahtus. N6ukogudevastasus? Ei, kindlasti mitte. Totalitarismi vastasus? Ei, isegi seda mitte. Pigem vihje sellele, et massidel on nii ehk naa yksk6ik v6i et pigem isegi teistpidi - mida vähem tuleb pea sisu kasutada, seda etem. Las traktor m6tleb, ta ju rauast.
Ma ei tea, kas Maksimi triloogiat on t6lgitud ka muudesse keeltesse peale endiste vennasrahvaste omade v6i mitte. Ja kui on kas siis meist lääne (ja p6hja) suunal elajad kah sellest aru saavad. Ning kui saavad, siis milliseid tundeid see neis tekitab.
Rääkides triloogiast "Obitajem6i...", "Zhuk.." ja "Voln6.." siis pean seda tegelikult neist kolmest k6ige kergemaks ja k6ige rohkem seiklusulmeks, mida on serveeritud filosoofia kastmes ja vyrtsitatud heade ja tugevate tegelaskujudega. Ehk siis et oleks maakeeli ka välja öeldud - meeldis ja loen kindlasti veel mitmeid-setmeid kordi
Teksti loeti vene keeles

Tarts ütles õigesti-tõesti ei ole enam midagi lisada siia, mõeldes et 26 inimest on oma arvamust avaldanud! Minu seisukohast jääb vaid mainida, et see oli mu esmatutvus Strugatskitega ja võib öelda, et vägagi meeldiv! Võin ka öelda, et "Asustatud saat" oli parim raamat, mida ma viimaste kuude sees olen lugenud(välja arvatud Paul Sussmani "Kambysese kadunud sõjavägi")! Nii et viis on kindel.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega ei suutnud ma esimesest lehest kaugemale lugeda, nüüd siis jõudsin ja peab ütlema, et päris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogudevastasus? Minu meelest on see puhtakujuline suurvene shovinism, millest selle teose leheküljed nõretavad. "Meie teame, kuidas on õige elada, ja kohe me võtame selle mandunud degenerantide (loe: Lääne) ühiskonna ja paneme ta kenasti õigetele rööbastele...". Peategelane on lausa nii õilis nõukogude inimene et tõepoolest, nagu Ants Miller eelpool kirjutas, tema õige koht on ajakirjas "Pioneer".

Kuskil poole raamatu peal hakkas see kõik mind kohutavalt häirima, ja enam ma sellest tundest lahti ei saanudki. Äkki peaks hakkama kogu Strugatskite loomingut mingi uue pilguga üle lugema...?

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kolmandat korda. Esimest korda koolipoisina "Pioneerist" - väga võimas lugemiselamus oli. Meeles on siiamaani see "kassiahastus" (leian, et Pioneeris kasutatud väljend "kassiahastus" on oluliselt parem kui kuiv "depressioon") Teine kord lugesin 2000. aastal. Mäletan, et oli hea, aga mingi väike pettumus siiski tekkis. Nüüd lugesin kolmandat korda. Väga võimas! Nii palju uusi nurki, kuspoolt seda lugu vaadata. Esmajoones terav kriitika Nõukogude Liidu suunas. Sest tegelikult oli ja see planeet koopia Nõukogude Liidust oma olustiku, inimestevaheliste suhete ja muuga, tsensorite eksitamiseks oli lisatud mõned lisadetailid. Planeet Maa oli aga lihtsalt utoopia ehk kommunistliku ideoloogia poolt propageeritav "helge kommunistlik tulevik", mida ei uskunud tolleaegses Nõukogude Liidus vist suurt keegi, Strugatskid ammugi mitte. Tõeline "ulme" oli seega kommunislik, ideaalne (praktikas ilmvõimatu) Maa ja kommunistlik argipäev oli Sarakš. Väga meeldis Strugatskite komme ilmselgeid asju kahtluse alla panna. Viuh, tõmmatakse liiga usaldaval lugejal jälle vaip jalge alt ära ja ta on sunnitud ninaga vastu maad lebades tunnistama, et selle nurga alt vaadates paistavad asjad tõesti vähe teistsugused kui ülalt laisalt jõllitades.Väga kõva pluss on Edgar Valteri illustratsioonid. Kahju, et nii vähe raamatuid illustreeritakse!
Teksti loeti eesti keeles

Kusagil ees olevas arvustuste jadas on öeldud, et teost peaks lugema mitte kui pelgalt nõukogudevastast. Eks ma siis püüan.

Kõigepealt – raamat on kirjutatud omas ajas ja kindlale sihtgrupile – ajakirja Pioneer lugejate vanuserühmale. Tänapäeval on ka neljateistaastaste kirjanduses suguelu olemas, tol ajal oli see tabu.

Niisiis tänapäevase lugeja jaoks.

Ka nüüd ja alati on olemas lihtsate lahenduste uskujaid – terrorism kui ühiskonna muutmiseks sobilik vahend – Vennad väidavad, et ei ole kohane. Aga välissekkumine kohalike õnne nimel on lubatud ja kõigiti õige. Makjavellism selle nimel on lubatav. Vägisi õnnelikuks!

Naine kui kah inimene. Makile ei meeldi naist tappa, see on kohe palju halvem kui mehe tapmine, aga naine automaadiga partisanivõitluses tundub olevat õige ja hea. Kui ehedalt kõlab: „Rada! Kaua sa mõtled põõnata? Kaardiväelastel on kõht tühi ja nad igatsevad seltskonnajärele!“.

Meelelahutuseks suurte loomade tapmine on tore (üldinimlik?)! Sellekohaseid meenutusepisoode on palju, ühe korra(!) on Maksim tundnud kaasa tapetule. See ühe korra kaasa tundmine teeb ta kohe humanistiks.

Kui vaatlusaluses riigis ollakse julmad eksitava propaganda tõttu, siis kusagil on teine rahvas, kes on olemuslikult julm ja kole – nendega ei räägitagi ... (valgete allveelaevade omad, valgekaartlased). Ometi kujutasid allveelaeval vaadatud fotod suures osas sama tegelikkust, mida Maksim oli oma rännakutel näinud (Orwellik kaksismõtlemine – on alust arvata, et 1984 oli autoritel loetud). See kaksismõtlemine ei ole vist vaid üht ühiskonda iseloomustav.

Tänases postsotsialistlikus maailmas tundub lausa prohvetlikuna Vendade arusaam igapäevase propagandakeskkonna ärajäämise mõjust: võõrutusnähud ja 20%-l skisofreenia. Nende hinnang füüsilise valu ja vastikusega propagandale reageerijate osakaalule (1%) on optimismi sisendav – minu arvates on neid vähem, aga vast Vennad teavad paremini.

Raamatu alguse naiivsest ja usaldavast Maksimist saab lõpuks kahtlustav ja suhteid kalkuleeriv tüüp – ja ometi, tarvitseb vaid Rudolfil end tutvustada organite esinajana kui usaldus on tagatud!
Usk ja usaldus võimu esindajate suhtes on vis kah ajatu – kuigi, minu kujutlusse kesk- (ja sellele eelnevast) ajast ei mahu sõjasulaste ja timukate nõudlus kangelase aupaiste järele...

Jutu viimastel lehekülgedel räägitakse majanduse tähtsusest. Nõuka progressorlust tabasid ebaõnnestumised just majandusliku kanapimeduse tõttu. Ja eks majanduse tõttu see kord lõpuks kokku kukkuski. Nagu Vennad Asustatud saares selgelt ette kuulutasid.

Meenub kaunis detail veel: Maksim mõtiskleb tuleviku üle – tuleb likvideerida diktatuur, kehtestada demokraatia, esialgu muidugi kodanlik demokraatia, alles hiljem saab üle minna tõelisele demokraatiale. Tõeline demokraatia jääb avamata – juhtitud demokraatia(?). Selle saare põrandaaluste staabis valitseb lubamatu arvamuste paljusus – tuleb kord luua. Ikka nagu partei ajaloo õpikust.

Luikedest selgelt parem. Ajastu ahistavatest kehvem.
Hea raamat.

Arvustust üle lugedes veendusin, et vaatamata püüdlusele ronis siia ikka sisse minu antisovetsina kinnismõte.
On nigu on.

Teksti loeti eesti keeles

Kui poleks olnud ned vahepealseid hirmus igavaid lehekülgi, kus Maksim ja Gai kolistasid muudkui mööda erinevaid kohti, mis pidid tutvustama erinevaid ühidkondi ja vastupanuvõimalusi (mutandid, mõtisklused kõrbebarbaritest, lennuk, allveelaev), oleksin viie andnud.
Aga see kohutavalt aeglane ja nüri koht nõudis ennastsalgavaid pingutusi, et end üldse läbi lugeda. Kui kogu aeg on loos väljajätteid tehtud, miks ei võinud siis seda nüridust välja jätta, massarakš?! Pole rahul.
A muidu meeldis küll. Ilmselt saan üle oma teismeea-vastumeelsusest "Hukkunud alpinisti hotelli" ja "Miljard aastat enne maailmalõppu" vastu ning loen Strugatskid tasapisi (eesti keeles) läbi. Tore sujuv lugu, kaasahaarav ja mõnusalt lootusrikas, üsna usutavate tegelastega. Taustsüsteemi tundmine (et nõukogude tegelikkus jne) võib-olla annab lugemisnaudingule punkte juurde, aga ma pigem arvan, et ei ole vajalik. Pigem võiks kasutada vastupidi: sa ei saa Nõukogude ajast üldse aru - maitea, loe seda raamatut nt?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles