Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Za milliard let do kontsa sveta

(lühiromaan aastast 1977)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1976; nr 9 – 1977; nr 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Miljard aastat enne maailmalõppu»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
19
16
8
1
0
Keskmine hinne
4.205
Arvustused (44)

"Miljard aastat enne Maailma lõppu", veidratel asjaoludel leitud käsikiri. Palju filosoofiat ja psühholoogiat. Peotäis butafooriat. Hulk küsimusi. Kui ühiskonnas ja Maailmas, Universumis tervikuna, (saab neid üldse lahutada?), esinevad dissipatiivsed-(hajutavad) ja inertsijõud, kuidas avaldub nende tegevuse väline efekt? Kastitäies kinnimakstud söödavas-joodavas, mis kopkaid lugevale teadurile koju kätte tuuakse? Lahke ja atraktiivse daami külastuses? Ähvardustes? Igasugu müstiliste jõudude ilmutustes? Otseses agressioonis? Kuidas avaldub entroopia kasvu seadus ühiskonnas? Hea jutustus. Dateeritud 1974 aastaga, ilmus ajakirjas "Znanije-Sila" 1976 9 - 1977 1. ja ühiste kaante vahel "Piknikuga" 1984 aastal Moskvas. Eesti keeles samas komplektis (ja vist samast kogumikust tõlgituna) "Mirabilias". "Viis". Kõhklematult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tohutult head ideed tohutult heas vormistuses. Strugatskitel on õnnestunud kirjutada nii, et teose poolsürrealistlik vorm ei lämmata ära sügavat sisu ja kaugeleulatuvat filosoofiat. Antud raamatus põrkavad täiesti erinevatel aladel tegutsevad teadlased ootamatult kokku Universumi Põhiprintsiibiga, mis ennast neile täiesti ootamatul ja äraarvamatul kujul ilmutab. Universumi põhiline seadus on vähemalt siin kirjeldatu alusel struktuuri jäävuse seaus, millest meile tuntud massi, energia ja muud jäävusseadused on vaid erijuhud. Samamoodi on erijuhtumiks ka näiteks entroopia kasvu seadus. Kuid kuna entroopia kasv rikub tasakaalu, on talle vastukaaluks üles seatud teine - mõistuse kasvu seadus. Need kaks protsessi, entroopia ja mõistuse hulga kasvamine peavad olema tasakaalus, muidu saab Universumi struktuur rikutud. Ja kui nüüd mõned helgemad pead eneselegi aimamatult intellekti koguhulka pisut liiga palju kasvatavad, asub mainitud fundamentaalseim loodusseadus kohe tööle, nimetatud uurijatele palju pahandusi ja peavalu valmistades. Sellega seoses tuuakse raamatus esile hulk sügavamõttelisi filosoofilisi ideid - mis peaks olema üldse inimese roll olukorras, kus loodusseadused end tema ellu sellisel küllaltki jõhkral kombel vahele segavad? Milline peaks olema kogu inimkonna roll? Ja kas neil üldse peaks mingi 'eriline' roll olema? Soovitan raamatut igale mõtlevale inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Olen nõus, et head ideed ja hea filosoofia. Ometi ei poolda seda kirjutamise viisi, mille tagajärjel sünnib teos, milles esimese poole jooksul toimub suvaline kamm ja edaspidi alles hakkab tasapisi selguma (ka vastupidine ei kõlba hästi). Sügavalt subjektiivne arvamus muidugi. Ka olin selle lugemise ajal sellest N. reaalsusest ilmselt omajagu tüdinud, et seda ka SF-st leida.

27.11.2005: näib, et mu kirjanduslik maitse on nende aastate jooksul mõnevõrra arenenud... Sai ju antud teost esimest korda loetud 14-aastase nolgina ja arvustatud 19-aastase noorukina mälestuse põhjal. Või siis vähemalt muutunud. Pärast ülelugemist olen jätkuvalt seisukohal, et selles romaanis on Strugakstkid ütlematajätmise meetodi enda varasemate teostega võrreldes uuele tasemele arendanud. Aga need ütlematajätmised on nauditavad... See tähendab, esiteks kirjeldatakse vaid olulist ja teiseks võib iga kord, kui jutujärg taas katkeb, järgnevat tegevust üsna hästi ette kujutada ja nii mõnelgi juhul on see rõõm omaette.

Tegelaste ette sattuva valiku teemat annab vaadelda ka allegoorilisena, kui meeles pidada, millises ühiskonnas antud lugu kirjutati (ja vist üsna ühel ajal "Inetute luikedega").

Märkigem, et lugu sobiks suurepäraselt näidendiks oma psühholoogilise pingestatuse ning väga piiratud tegevuspaikade poolest.

Kaasarvustaja Harglal on õigus, et romaani tasub mitu korda lugeda ning see näib käivat kõigi Vendade asjade kohta. Vähemalt hakkab mulle silma, et pärast üleülugemist olen tavaliselt nende hindeid tõstnud. Nii ka seekord: "3" -> "5". Kõigest hoolimata jääb jutt oma paarilisele eestikeelses antoloogias siiski alla.

Teksti loeti eesti keeles

Oli filosoofiline küll. Aga seda alles teisest poolest. Tõepoolest, milleks oli see esimene pool. Vast niisama ajaviiteks või tegelaste tutvustuseks? Ei tea. Kui esimene pool välja arvata, võiks isegi väga heaks pidada. St. seda arutlemist tolle universumi põhiprintsiibi ümber. Aga lugeda aitab küll. Väga head ka ei tahaks selle esimese osa tõttu anda, aga hea ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi tõsiselt omapärast kuid ometi sügavalt venelikku. Niisugust kirjutuslaadi olen teistel vene autoritel ka kohanud (alguses mõtlesin, et üks sama tõlkija, aga ei ole). Kuid filosoofia enam ei ole enam vene ilukirjandusele nii omane (arvan ma, taas varemloetu põhjal) Ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli, kui olin raamatu läbi lugenud, oli: "midagi ei tohi enesestmõistetavaks pidada". Ma ei ole päris kindel milline koht raamatus minus selle esile kutsus, aga vist koht kus väideti nii kindlalt, et fantastilist tuleb seletada fantastilisega.... Mina ei oska raamatut kaheks pooleks jagada, ta on üks tervik, kirjeldab terviklikku sündmust ning seda, kust mingid ideed välja kasvasid. Niisama targutamine, ilma keskkonnata oleks igav ning suhteliselt eesmärgitu. Hea novellikirjanik muidugi suudab vestluse ilma kontekstita nauditavaks teha... Aga nuding tuleb seal eelkõige situatsiooni kujutlemises ja iseenda mõttiest: miks nad nii arvasid? Mõtted ise jäävad tagaplaanile... Antud hetkel me aga teama inimesi, keskkonda ja seetõttu tundub teos filosoofiline: sedasorti inimesed jõudsid nende ideedeni... Siis mõtted ideede enda üle.. Ja nii edasi.. Ning raamat oli hea. Inimeste ja situatsioonide kirjeldus meisterlik.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe hingetõmbega loetav asi. Küllaltki kommertslik Vendade kohta, aga mitte häirivalt. Kui esimest korda lugesin käis kergelt pinda liiga tüüpiline Vene intelligentsi targutamine. Teist korda see enam ei häirinud ja Vecherovski kuju omandas palju selgemad piirjooned. Just Vecherovski läbi lastakse lendu selle romaani parimad ivad, aga mul võttis nende ülesleidmine omajagu aega. Lugege kindlasti mitu korda ja lugege ka arvustusi selle romaani kohta "Russkaja Fantastika" veebilehelt" - loodusseadusi tuleb ju tundma õppida. Ja muide, lool on ka järg, mille kirjutas Vjacheslav Rõbakov 1996. aastal ja mis ilmunud sarjas "Mirö bratjeh..." pealkirja all "Raske on saada jumalaks. Senini leidmata käsikiri." Maljanov ja Vecherovski seiklevad jälle!
Teksti loeti eesti keeles

Asja esituslaad mulle kohe üldse ei meeldinud. Kuidagi raskelt venepärane ja tuletas vanu aegu meelde, kuid mitte heas mõttes. Süda läheb pahaks, kui kujutan ette trussikute ja maika väel higistavaid vene intelligente, kes laua ümber viina joovad ning targutavad. Asja idee, mida eespool Targo Tennisberg juba piisavalt kirjeldas, on muidugi päris huvitav ning pakub mõtteainet. Kuid mulle see kahjuks eriti peale ei läinud. Jama on ettekujutada lihtsalt seda entroopia kasvu seadust, mis ühel heal päeval ennast helgemate peade vastu forsseerib. Noh, kuid kui asi juba mõtlema paneb on ta siiski midagi väärt. Minus võitlevate positiivsete ja negatiivsete hinnangute tasakaaluliseks olekuks selle teose korral oleks hinne "kolm"... :-)
Teksti loeti eesti keeles

Sai üle lehitsetud... Vägagi meeldivalt humoristlik lugu sellest, kuidas tõsised vene intellektuaalid oma loomingulist kriisi üleloomulike jõudude kaela püüavad ajada. (Muidugi on see ainult üks võimalik tõlgendus.) Vastupidiselt mõnele eelkirjutajale kipub imho jamaks just see, kui seletama ja filosofeerima kiputakse. Alguse segadus ja paranoiline kahtlus "universaalse vandenõu" asjus teebki loo loetavaks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea teos. Võrreldes nende esimeste teostega on toimunud edasiminek. Isiklikult arvan, et liiga filosofeeriv teos. Kõik algab mingi astronoomi korteris. Esiteks tuleb talle häiriv telefonikõne, siis abikaasa klassiõe külaskäik, naabri enesetapp jne.
Teksti loeti eesti keeles

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on originaalne, kuid mitte aktuaalne. Sest ei seleta, miks keskmise inimese elu on muutunud käesoleva sajandi jooksul samavõrd kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul. Kusagilt ju tulevad leiutised ja avastused. Igal aastal antakse kellelegi Nobeli preemia -- ja mitte ilmaasjata.

Ei tulnud mulle meelde Hitchcock ega vene kord. Tuli hoopis romaan, mille tegelased olid Jaan Tatikas, Salomon Vesipruul ja Kuri Saatus (Homöostaatiline Ilmaruum).

Muidugi mõtlesin, mida mina niisuguses olukorras teeksin. Ma ikka oleks katsunud jätkata. Kuidas muidu mind saaks vesipruulidest ja tatikatest eristada.
Robert Frosti "Valimata rada" kannab ka mõtet "tee, mida tahad, lõpuks kahetsed ikka". Kuid on vahe, kas kahetseda sellepärast, et proovisid, ent ei suutnud, või sellepärast, et ei proovinudki.

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja hea, vaatamata sellele, et algus tõepoolest veidi ehk liigagi venima tikkus. Ometigi olid Strugatskid minu jaoks endiselt tasemel ja suutsid lõpuks sellest alguse painest välja rabeleda. Kui filosoofiline ta ikkagi oli, siis selle üle saab muidugi kõvasti vaielda. Aga et ta mõtlemapanev oli, noh, minu meelest selle üle vaielda ei anna...
Teksti loeti eesti keeles

Liiga raskemeelne nõukogulik õhkkond. Maikades purjus intelligendid? No tõepoolest. No thanks. Ning see universumi põhiprintsiip on ju absoluutselt jabur. Entroopia kasvu tasakaalustamine mõistuse hulga kahanemisega. Kas mõistuse hulk on siis füüsikaline kategooria? Paranoia. Isegi ulmelisena võttes ei saa niivõrd ebaloogiline mõttekäik mind köita.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lugu esimest korda ajakirjas "Znanije Sila" ja mäletan siiamaani, kuidas kannatamatult järgmist ajakirja numbrit ootasin. Lugu pigem tõstatab küsimusi, kui annab neile vastuseid. Ka Vecherovski seletus on vaid üks võimalustest, ja Vecherovski teab seda ka ise...

Tõepoolest, miks näiteks mingis autoõnnetuses või maavärinas üks inimene saab surma, kõrvalistuja aga pääseb ilma mingi vigastuseta? Elus on küllaga taolisi juhtumeid. Juhus? Aga ka kadunud Einstein ei uskunud, et vanajumal pillub täringuid, et jaotada üksikjuhtumeid statistika järgi. Me kahjuks lihtsalt ei tea kõiki loodusseadusi ja ilmselt isegi ei aima, kui palju me tegelikult ei ta.

Teksti loeti vene keeles

Idee hea ning ka päris hästi välja peetud, aga no see “interfeiss” — miks kuradima päralt ma pean iga peatüki algusesse ise kaks-kolm sõna juurde mõtlema??? Kas see on miski ääretult kunstipärane lähenemine, et prolemehi väärtkirjandusest eemal hoida?
Teiseks ei suutnud ma kuidagi aru saada, palju neid peategelasi oli. Vahepeal tegutses mehike kolmandas isikus, järgmises peatükis oli temast saanud juba minategelane. Kõige krooniks oli ta ühes peatükis ühes lõigus üks ja järgmises juba teine. Kas see on mingi kahasse kirjutamise aps, olen mina lihtsalt loll... või on see jälle kunst? :)
Maikaväel pidevalt igat sorti kraami sisse kallavad ja sealjuures ohjeldamatult filosofeerivad vene intelligendid on kahtlemata õõvatekitavad, aga see ju näitabki, et hästi kirjutatud. ;)

Kahtlustan, et sellele loole sai kõige saatuslikumaks tema naabrus stalkeritega, nii et “kolm”.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan kahe ka"ega alla Kristian Sanderi ja Taivo Risti so~nadele. Vo~o~ras oli nii o~hustik, milles ei olnud midagi tuttavat ( aga on tuttavaid, kes sellist asja hindavad. Nemad on Seaka"inud.) kui ka probleemistik. Kas mitte Tarkovski Stalkeri tegemisel rohkem just sellest raamatust ei vo~tnud? Selle filmi vaimsus na"is rohkem selle raamatuga yhte langevat.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus, mitte just parim lugu kuid see-eest hästi loetav, t2is pikitud sotsiaalset ja musta huumorit.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast nende arvustuste lugemist on tunne, et pean ta uuesti kätte võtma, kuigi oma kolm korda küll loetud on. See ongi siis see "alternatiivulme", mida nii üliväga kiidab Postimees... Pole midagi öelda, mulle läheb peale. Mulle meeldis ta rohkem, kui samade kaante vahel asuv Väljasõit rohelisse.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi rohmaka sulega kirja pandud, viimistlemata ning kohati kaldus sürri. Just eriti hoogne see ei olnud. 95% tegevustikust toimub ühes-samas korteris, mistõttu erilist actionit toimuda ei saanud.Häiris ka erinevate isikute vaheldumine mina-tegelasena. Ja miks pidid need peatükid kõik poole lause pealt algama?
Tegelastest oli Vetðerovski kuidagi kahtlaselt holmsilik kuju. Mis tüüp ta selline üldse oli? Mingi masohhist või? Et tooge aga oma tööd kenasti siia, las mina lõpetan nad ära.
Kahjuks kestis üks ja sama jutuvestmine kuni lõpuni, ja lõpp oligi lihtsalt lõpp, puänti tegelikult polnud.
Teksti loeti eesti keeles

algus oli igav .. lõpp oli juba täitsa lööv....minujaoks tuli lõpp liiga ruttu .. ei teadnud, et pooleraamatu peald tuleb teine otsa...paljud otsad jäid lahtiseks .....algus võtab 5 punni maha
Teksti loeti eesti keeles

Üks kahest Strugatskite raamatust, mida olen üldse suutnud läbi lugeda (teine on "Hukkunud alpinist"). Lapsepõlves see raamat kusjuures isegi meeldis mulle, ilmselt kohati päris vaimukate naljakohtade juures. Näiteks Gubari sekeldused naistega panid praegultki muigama.

Muidu aga...Ikka need intellektuaalid köögilaua taga maika väel viina kaanimas, ikka need messianistliku alatooniga targutused inimkonna tulevikust. Tüütu, igav, vastik, rõve, aga mis peamine, täiesti ja lõplikult külmaks jättev.

Teksti loeti eesti keeles

Vot, kurat, sellega on siis nõnda jäänud, et omal ajal sai "väljasõitu rohelisse" kiidetud ja lemmikuks kuulutatud, kuid duo-raamatu esimese poole kohta ei osanud eriti midagi öelda, kuid vast ajaga rohkem arvamust juurde tulnud. Viimane pikem arvustaja just kritiseeris seda banaalset köögilaua taga viinatamist ja targutamist, kuid mina asendaksin banaalse mõne vähem kurjustava omadussõnaga, kuna hoolimata oma suhteliselt laisast tegevusest, mõjus raamat siiski huvitavana ja küllalt haaravana, et erilise igavustundeta lõpuni vändata ning kui kord sai sinna lõpuni jõutud, siis jäi meelde kui ikka päris meeldiv kogemus, kuid vot mis maksimumhinnet anda ei luba, on see kurb teadmine, et samas ei mäleta ma loost enesest just eriti palju. Küllalt, et hinnata, kuid mitte küllalt, et parimate sekka hinnata.

Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^

Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Sai loetud kunagi üle 20 aasta tagasi. Praeguseks ei mäletanud enam midagi, mitte midagi. Aga ega teos halb olnud, vastupidi. Kaks kolmandikku oli ülinauditav, vaid lõpukolmandik kippus pisut lohisema."Miljard aastat enne maailmalõppu" meenutab tugevalt hiljuti loetud Vititski "Selle ilma väeteid", kuid on tunduvalt kompaktsem, tempokam, põnevam, meeleolukam ja mida veel. Ühist on see, et eksisteerib kamp tegelasi, kellele on looduse poolt anne antud, kuid kes on sattunud hammasrataste vahele ja kes sealt pääseteed leida ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu, mida ma Strugatskitelt lugesin, hiljem olen pea kõik vendade eesti keeles ilmunud teosed läbi lugenud (luiged on veel ootamas). Ning tänu sellele loole hakkasin üldse ulmet laiemalt lugema. Oleks see olnud kehv teos, siis avatavasti oleks kõik järgnev olemata olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevuspaik on mingi korrusmaja Peterburis. Kirjanike tahtel elasid kõik tegelased lähestikku. Mõned isegi samas majas. Seda ma küsisin küll endalt lugemise ajal et mismoodi need ülitalendikad avastajad ja leidurid kõik ühtekokku sattusid. Klassikuid tsiteeriv matemaatik Vetšerovski kehastab euroopa humanistlikke väärtusi. Meenub et sarnaselt "Inetute luikedega" toimub enamus romaani tegevusest ühise laua taga istudes hõrgutisi nautides. Lugejana eelistan "Inetutele luikedele" "Miljardit aastat", kuna see on arusaadavam.
Teksti loeti eesti keeles

Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Riho Välk
12.08.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ander Skarp on juba kõik vajaliku ära öelnud, kuid kontsenteeritult oleks minu arvamus teosest, et see on lihtsalt grafomaania väljaelamine. Juba siis kui raamatu riiulisse tagasi panin, nentisin, et selles ei olnud midagi meeldejäävat ega ajurakke stimuleerivat. Käis mingit madinat, hästi palju oli varateismelise ettekujutusi seksuaalelust ja inimsuhetest, natuke pseudointelligentsust oli ka sisse pakitud, et vist autoril endal targem tunne oleks.
Olen varemgi Veskimeest kurjalt arvustanud, aga siinkohal ei ole isegi millegi peale karjuvalt ägestuda. Lihtsalt tuhm ja sisutu. Ei ole see ei koolipoisi entusiasmiga kirjutatud fanfiction, ei ole see ka suurest ahnusest varastatud plagiaat. Originaalse Tähevärava tegelastest on kõik huvitav välja raiutud, eesti maavillased tegelased on paberõhukesed, kõik motiivid, ideed, tegevuskäigud ja ka tehnoloogilised leiutised oleks otsekui õllejoomise kõrvalt kokku loobitud põhimõttel "ah, käib kah", mis on mumeelest suurim solvang lõpuks lugejale.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Minu jaoks lendas esimesel lugemisel üle pea, et loo pealkiri on mugandusena pärit Vennaskonna loost Musta lipu valguses, kuid üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin ükskord raamatupoest Idoru ja tundsin, et pean seda kindlasti lugema. Aga otsustasin, et triloogiat tuleb alustada esimesest raamatust, mitte keskelt ja nii ma Virtual Light'i juurde jõudsingi.
Kahjuks pean tunnistama, et Virtual Light oli minu jaoks paras pettumus. Minu jaoks oli kaks läbivat probleemi - esiteks jutustamisviis ja teiseks, igasuguse põnevuse, innovatiivsuse, revolutsionaarsuse vms puudumine. Jah, raamat on aastast 1993 ning tänapäeva tehnoloogia naerab sealse tulevikunägemuse üle. See pole aga iseenesest probleemiks, mulle isiklikult lausa meeldivad kobakad VR prillid, neoonrohelised 3D ruudustikud ja veidraid hääli tegevad arvutid. Pigem on siinse raamatu probleemiks, et seda ägedat tehnikat lihtsalt ei kasutata. Kogu raamatu mootoriks on miskid VR prillid, mis on ülivägevad ja ülisalajased, kuid neid ei kasutata kordagi, isegi ei pajatata, milleks kõigeks need võimelised on. Samahästi oleks võinud loo mootoriks olla varastatud reliikvia või ükskõikmilline röögatukallis jubin.
Ja esimene, peamine kriitikapunkt - jutustusviis. Kõigepealt juhtub miskit, ning sellele järgneb selgitus, miks ja mida. Iseenesest ei ole sellises jutustusviisis midagi uudset, pigem vastupidi, seda on varem palju tehtud. Gibson aga suudab seda teha ülimalt tüütult, tegevusest arusaamiseks tuleb sündmus ära lugeda, siis läbi närida sündmuseni jõudmise kirjeldus, seejärel sündmuse juurde tagasi minna, uuesti lugeda ja veidi seedida. Kahel korral naasesin arvuti juurde, et kontrollida - kas mu Kindle on katki läinud ja on lihtsalt lõikusid vahele jätma hakanud. Aga ei, oligi selline. Samuti oli mul raskusi igasuguste kirjelduste alusel pildi kokkupanemisel - Gibson annab üksikuid detaile, kuid asjade olemus tuleb ise juurde mõelda. Mul kulus näiteks tükk aega aru saamiseks, et "bike" on siinkohal jalgratas, sest kirjeldati roostet raamil ja vägevat turvasüsteemi, aga mitte kordagi ei öeldud "pedaalid" või "mootor".
Kui kriitikat jätkata, siis kindlasti vääriks äramainimist otsekui klišeejuhendi järgi kirjutatud tegelased. Terve raamatu peale ei olnud ühtegi tegelast, kellele tegelikult kaasa elada. Scooteri ja Skinneri tegemiste kirjeldamine tundus aga lausa ruumitäitena.
Lõppude lõpuks - lihtsalt ei midagi erilist. Igav ja keskpärane on aga just kõige halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Aus satiir, ning annab üsna hästi edasi (alt)NSVL talongikultuuri ning süstemaatilist kretinismi - keegi kuskil otsustas, et inimesi võib tappa, niikaua kuni selle eest vastava talongi esitad. Kui on vaja mõni ohtlik kriminaal maha võtta, aga talongi pole - mis seal ikka. Samas, kui on tutvusi, on talonge, ning oled karistamatu ja peatamatu. Bürokraatia võit igasuguse loogika üle.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hamelini vilepillimängija legendist inspireeritud teoste nimekiri ei vajaks Wikipedias 9 alamkategooriat, võiks öelda, et tubli teos. Aga kahjuks on loo käik ja lõpplahendus juba peaaegu et pealkirjastki tuletatav. Jutustusviisile ei ole midagi ette heita, olid täiesti mõistlikud tegelased, mõistlik käitumine, ning nagu Kristjan Rätsep ütles, siis looduskirjeldused ning ajalooline käsitlus olid üsna head.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige klassikalisem mõõga-ja-maagia seltskond läheb nõiutud alalt soovidetäitjat otsima. Kõik saavad järjest surma, ei puudu ka eneseohverdus tiimi nimel ja kõik muud klišeed. Sellisele jutule ei tohiks trükimusta raisata, tegu on suvalistest seiklusjuttudest kokku klopsitud koolikirjandiga, mida on siis mõttetult pikaks venitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nagu toimus. Vahepeal sekka mõttetut halba seksapiili, erootikat ja hüsteerilist käitumist. Ajaraisk
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles