Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925–12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Paren iz preispodnei

(lühiromaan aastast 1974)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1974; nr 11 – nr 12
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Poiss põrgust»
antoloogia «Keskpäeva varjud» 2015

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
4
1
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (10)

Jutustus on lõpetatud 1974 aastal ja ilmus samal aastal ajakirjas "Avrora". 1976 trükiti ära kogumikus "Nezrimõi most", mis ilmus Leningradis. Võrreldes vendade Strugatskite tavaliselt üpris lihvitud toodanguga, jätab pisut toore ja viimistlemata mulje. Lugu Gigandast, mida on progressoriseeria lugudes tihti mainitud, ja eriüksuse eliitsõdurist. Noor poiss: tapja, professionaal, ideeline sõdur, kistakse vikatimehe haardest ja tuuakse Maale. Maa ja maalased tema pilgu läbi. Iroonia on mõlemasuunaline! On häid kohti ja teemasid mida (minu arvates) võinuks paremini arendada (näiteks pseudohomo). Pisut nukra alatooniga jutustus, millest jääb väsinud mulje. Lõpp võib (ideoloogilistel põhjustel) kedagi vihastada. Panen "kolme": saab ka paremini!
Teksti loeti vene keeles

Päris raske ja veidi traagilinegi lugu. Gigandalt tuuakse Maale ja elustatakse eliitüksuse noor hukkunud sõdur. Sündmusi kirjeldatakse oma olemuselt peaaegu keskaegsest sõdivast maailmast pärit noore pilgu läbi. Kontrast missugune.

Esmapilgul lihtne küsimus - kas teise (sõdiva, peaaegu barbaarse) ühiskonna esindajal õnnestub kohaneda tolleaegse Maa (progressorite) ühiskonnaga. Aga vastuseid saame kaks - üks noormees lausa nõuab tema äratoomist Maale, teine teeb kõik võimaliku, et pääseda tagasi oma põrgusse. Ja õigus on mõlemal.

Teksti loeti vene keeles

Suutsin vaid erilise tahtepingutusega selle teksti lõpuks, pärast mitmendat üritust, läbi lugeda...ainus helge osa oli II peatükk, milles veidigi sisaldus Strugackitele omast salapära, põnevust ja mõttelendu. Ülejäänud sadakond lehekülge kannatavad liigse õeluse all.

Ega Strugackitele saa kunagi ette heita, et neil pole ideid, või kirjutavad nad mittemillestki. Ka siin on mõtted ja taotlused olemas; lisaks ka tugevalt patsifistlik teos. Sõda mürgitab, sõjardiks kasvatatu ei suuda arenenumas ja inimlikus ühiskonnas mitte midagi ihalusväärset. Sõdimise ja vihkamise mürgist läbiimbunu ei ole võimeline oma maailmavaatest vabanema. Vastandamisi on siin mitmeid ja sügavust samuti.

Ometi on tegu minu jaoks kõige igavama Strugackite teosega, mida olen lugenud. Jah, siin on ühest küljest kõik paigas; ka sõdalase monoloog memuaaridest Maalt on täpselt selline, nagu ta peaks olema ja sisaldab ainult autoreile vajalikku. Ehk on tegemist mingi protestiaktsiooniga, sest 70-te keskpaik tähendas NL-s Suure Isamaasõja kultuse haripunkti?

Et sügav teos, korraliku ideestikuga aga Strugackite kohta köitvuselt harukordselt mannetu.

Teksti loeti vene keeles

Idee poolest on "Poiss põrgust" ju otsekui "Asustatud saare" tagurpidi pööratud variant-kui "Asustatud saares" satub 22. sajandi Maalt pärit noormees ootamatult sajandeid arengus maas olevale sõdadest haaratud planeedile, siis siin on vastupidi. Ja sarnaselt "massarakšile" kordub siin kummalise vandesõnana "Rästikupiim!" Sellega paralleelid tegelikult ka piirduvad, sest tekstide sündmustikud kulgevad sootuks erinevalt.

Hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Jah, nagu esmaarvustaja on maininud, jätab "Poiss põrgust" tõesti nukrapoolse ja veidi väsinud mulje ning näiteks eelmainitud "Asustatud saarele" jääb see selgelt alla. Hoolimata sellest kõigest on selles üle neljakümne aasta vanas lühiromaanis päris palju mõtlemapanevat ka tänapäevase lugeja jaoks ja nii mõnedki selles käsitletud teemad tunduvad vat et aktuaalsetenagi.

Teksti loeti eesti keeles

Pole ta nii hull midagi, kui mõni siin kirjutab, aga eriliselt särav ka mitte. Näib, et Keskpäeva maailm on vajumas dekadentsi - endiselt ollakse ülivõimsad, aga seda kuidagi väsinud ja nukral moel... Ja kellelgi on mõrtsuka silmad. Jutus pole öeldud, et Gagil, kuigi ta ise nii arvab. Ma arvan, et eksib.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm, kuhu kapral viiakse, on valmis saanud. Seal ei ole tal midagi teha. Kangelasi ei vajata. Perekonnast, kes Gigandale maha jäi, rääkida ei saa. Võitluskaaslased, kes peret asendaksid, on suuresti hukkunud. Aga sellest hoolimata veab miski teda kodukanti tagasi. Kaprali sõjamängud Drambaga avavad lugejale vaate sellesse tähesüsteemi, mille keskmeks on Kirsasaabas.
Teksti loeti eesti keeles

Teine lugu antoloogias "Keskpäeva varjud". Oluliselt parem kui avalugu, mis oli nii halb, et tahtsin kogu raamatu nurka visata. Samas poleks see jutt midagi väärt ilma järgnenud fan-fictionita.
Teksti loeti eesti keeles
tvr


Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.  

Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.  

 Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?  

„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.  

Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“  

Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
tvr
1970
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:
tvr


Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.  

Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.  

 Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?  

„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.  

Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“  

Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu järgi) Kirjeldasidki, sai hea ja peaaegu meeldiski ("Keskpäev, 22. sajand") - aga ikka ju tahaks omalooduga veel mängida. Tuli teine raamat, sai nimeks "Asustatud saar"  ja hoopis teine tera, sest meeldiv maailm oli taustas ja olemasolev trügis raamatusse ustest ja akendest sisse. Kui silmad kõvasti kinni pigistada, hästi-hästi kõvasti, võiks lõpu ju häppi-endiks lugeda.
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas  on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
 
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
 
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
 
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga  on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
 
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Nõukogude ulmekirjandus, progressiivseim ulmekirjandus maailmas, ei sure kunagi. See võib küll vahetada karva ja nimetust, kuid ilmselt jääb alles, kuni "Venemaa on alles veel". Aastaks on 2005, kuid ajakirjas ilmub tuttav laul - "kapitalistliku tegelikkuse ilmekas kriitika", mis põhineb autori mitte just kõige parematel majandusteadmistel. Üritatakse lugejat tüürida poliitiliselt hariva mõtteni, et kogu (kapitalistlik, konkurentsil põhinev) maailm on paratamatult ebavõrdsusest kubisev peldik, "noh, nagu Venemaa, ainult teisi keeli rääkiv". Ehk siis, autor on endale oma pisuhänna teinud ja ründab nüüd seda.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Hm. Nad on endale oma pisuhänna teinud ja kiidavad nüüd seda.

Kui Trubetsky hüperboloidilugu hakkas jõudsalt edetabeleid vallutama, taipasin tõsiasja, et igavene lapsepõli müüb igale järgmisele põlvkonnale. TT häda peitus ilmselt selles, et talle ei meeldinud omal ajal olemasolev võim - sobinuks ka mõned muud, aga hirmkõvasti karjutav aaaa-narhiaaaa paistis haakuvat rohkemate inimestega, kui näiteks utoopiline diktatuur vormis "nimetame nad tööerakondlasteks" - mis sobiks trubetskytele paremini, kui rübata külma õlut, kõige suurema toru päästik näpu all, valitud seltskonnaga - ja tööd teevad teised ? Idüll missugune.

Ma pole kategooriliselt nõus nõukogudevastase allteksti otsimisega AT raamatutes. Loetagu kasvõi "Kannatuste rada". AT võib oma raamatutes kaevelda vähem või rohkem elu julmuse üle, mille toob endaga kaasa paratamatu, vajalik, maailma muutev revolutsioon - see ei muuda asja. Andekas kirjanik saab hästi kirjutada asjadest, millesse ta usub. Arvestades kasvõi siinseid arvustusi - raamat on hea, pakub tõlgendusvõimalusi nii veendunud stalinistidele kui rahvusromantilistele unistajatele. Võrdlusmaterjali tellimuskirjandusega on terve NSVL-i omaaegne kirjanduslugu täis.

Mitmeplaanilisus ? Siin tekib üks huvitav nüanss. Raamat on küllaltki päevapoliitiline - sama lõik, kus professor natsi ja kommunistiga kohvi joob, muutub mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, kuna intelligentsi kui klassi hävitamisega sai NSVL kokkuvõttes ikkagi hästi hakkama. Seega muutub raamat lugeja jaoks lihtsamaks; puhtalt selletõttu, et keskmine trubetskymuusikasõber ei jaga ajastust ja selle sümbolitest tuhkagi.

Kahtlemata saab Garini endale sümpaatsemaks muuta. Lõpuks väidavad Garini ideevargaks ja teiste halastamatuks ärakasutajaks ikkagi Garini käest vastu näppe saanud tüübid. Ja - kui mulle meeldib näiteks miski kasakatest rääkiv teos, kus peategelane natuke vägistas ja natuke purjutas - arvestades seda, et kasakad olid nõukogudevastased ja muidu kanged, ehk tütarlaps nagu ise tahtis ka, ja nõukogude ajal joodi hoopis rohkem ?

Jack London olla kuuldavasti imestanud, et Martin Eden lugeja silmis positiivseks kangelaseks kujunes. Garini saatus eesti lugeja silmis oleks teda arvata kõvasti lohutanud...
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Viie saab see lugu minult algatuse eest. Ulme haakumine realismi on alati vaieldav küsimus, kuid Wõroka jutt on esimene pääsuke, kus tegevus toimub ajalooliselt tõepärastes meie oludes, pakkudes teretulnud vaheldust kõiksugu "eesti on ufonautide maailma naba" motiividele. Kui pole loota, et objektiivset ajastupilti saab nn. realistlikus kirjanduses, lohutab seegi, kui keegi vaevub sel teemal ulmelugu kirjutama. Teostus kannatab kiirustamise all, aga väga lootustandev lugu.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Igati soovitav lugemisvara üldhariduse mõttes ja ühtlasi sisaldab parasjagu palju mõtlemapanevat. Põnevuselt - haaravuselt veidi nõrgem ja eeldab üpris konkreetsete huvidega lugejat, kuna ripub ajaloo küljes. Aga ... Strugatskitel näituseks tappis eetikatunnetus igasuguse tahtmisegi arutada inimliku sotsialismi ja muu seonduva üle (IMHO). Sest isegi vendade esimestes raamatutes - "inimesed võiksid olla sellised", aga sotsialistliku / kommunistliku pulina (a-la lenini kuju "XXI vek - polden" ) võib kui avaldamiseks vajaliku butafooria maha võtta, ilma et midagi yldse muutuks - tähendab, vennakesed ei pidanud võimalikuks. Samas Zvjagintsevi küljest ideed sotsialismist ära ei võta. On teine lihtsama loomuga ja läänest ei vaimustu yldse. Sotsialismist selle reaalsuses kah mitte. (ilmselt, kui see tõlkida ja meil avaldada, tituleeritaks Zvjagintsev lihtsalt ja lühidalt tiblaks). Üleüldse, sygavalt keeruline tekst. Butafooria all märatsevad väga lärmakalt ideed. JA TEGELASED EI OLE OHVRID. Strugatskitel näiteks enamasti on ... Üleüldse torkab silma hunnikutes asju, millega Zvjagintsev on originaalne - otsiks talle meeleldi midagi kõrvale võrdväärset, aga näe, ei ole - ühtedest jääb ta maha sotsiaalses plaanis, teistest on jumalparaku targem (tüüpilise näitena Bulõtshev kargab pähe - tema taustas näha, et MIDAGI meeldivat on ta NSVL-is igal ajal leidnud).Muide, täpselt jääb arusaamatuks, mis versiooni luges Wõrokas - minu eksemplaris ei anta preventiivset lööki ja kosjakontor kombineerub kah teisiti ...
Teksti loeti vene keeles
tvr

Stoljarov kui selline on nähtus, keda soovitaks meeleldi kõikvõimalike ulmeautorite eeskujuks. Kasvõi seesama jutt sobib hästi näiteks - kui Herbert Wells-i "Nähtamatu" olud jätavad mõneti veidrikust teadlase ikkagi ise süüdi, siis Stoljarov elab maailmas, mis juba loomuselt on inimese erinemisele massist vaenulik. Ei kadunud loo mõjusus kuhugi koos nõukogude aja lahkumisega - Stoljarov tunneb inimest.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Ilmselt kohustuslik kirjandus meie kaasaegsetele kapitalistidele. Muidu kah muhe lugu, teemaks "üldiste teenuste" firma ja globaalprobleemid, mille lahendamiseks kõlbab kapitalistlik väikefirma kohati paremini, kui paaniliselt tegutsev riiklik suurstruktuur. Muheduse eest pluss.
Teksti loeti inglise keeles
tvr

Raamat, mis nagu loodud kõigi vaidluste "ulme või fantasy" üle irvitamiseks. Autoriteks paadunud ulmekirjanikud, tegevusaeg aastatuhandevahetus, aga mitte Y2T, vaid eelmine. Pärast lugemist jääb kummitama küsimus, kas raamat on või pole mõeldud vembumeheliku irvitamisena fantasy üle. Tegelaskond koosneb traditsioonilisest fantasy-raamatute tüüpidest - deemonid, nõiad jne, samas kirjeldatakse valdavalt nende olmeprobleeme erialaste küsimuste lahendamisel. Maailm, kus tegevus toimub, on ühtlasi kauge, aga samas kuidagi väga tuttav. "Üldinimlikud väärtused kõrgemate olendite elus" võiks muigamisi öelda. Muhe lugemisvara. 4, kuna jääb puhtalt meelelahutuslikuks, mis ilmselt ka autorite eesmärk.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Bulõtshov on suuresti pigem muinasjutuvestja, kui otseselt ulmeautor. Mõneti näitab see üllitis edasiminekut: täiesti arvestatav on sotsiaalne alatoon. Kusagil eksisteerib paraleelmaailm, kuhu satuvad ekstreemses olukorras olevad heidikud ja teised sügavas meeleheites olijad. Ühiskond, mis paraleelmaailmas välja kujuneb, peegeldab "reaalilma" oma, erineb aga sellest täiesti: inimesed selles ei vanane klassikalises mõttes, vaid hääbuvad, kuna "aeg" paraleelmaailmas puudub; sööki ja und seal ei vajata.Raamat eeldab mingeidki teadmisi Venemaa / NSVL-i ajaloost. Kohati kannatab bojevikluse all - figureerivad ka uusrikkad ja macho-teadlased. Samas pakub kirjeldatu fantaasiale toitu - autor jätab üpris palju lugejale edasimõtlemiseks, panemata oma tegelasi paika ja sundimata peale hinnaguid.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Nii-öelda kohustuslik kirjandus kõigile ulmelugejatele. Eriti eestikeelsetele lugejatele, kuna kuulub vaieldamatult eesti keeles välja antute tippu. Tähelepanuväärne antiutoopia, mille paradoksaalseim omadus on Verne-ga võrreldav tuleviku ettenägemine - kuuekümnendatel kirjutatu haakub tänapäevase reaalsusega ja arvatavasti annab ette ka tee lähitulevikku. Sünge perspektiiv. Alamplaan: kui tunda tolleaegseid poliitilisi olusid läänes ja NLiidus, annab juurde, ehkki kõlbab lugeda ka nö tavalugejale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Võrdlemisi edukalt populismi ja mõistuslikkuse piirimail laveeriv teos. Garanteerib lugejamenu pulp-võtetega ja suudab vahele paigutada piisavalt palju huvitavat ka "mõistusega" lugeja jaoks. 90-ndate Crichton. Teatav kurbus jääb pigem raamatuväliselt peale lugemist: Crichton, kommertsulmeraamatute suurmeister, arvestab kaasaegse lugeja rumalamaks, kui ta arvestas kuuekümnendatel.
Teksti loeti eesti keeles