Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Piknik na obotšine

(romaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1972; nr 7 – nr 10
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Väljasõit rohelisse»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.865
Arvustused (52)

Kindlasti autorite üks tuntumaid ja tugevaimaid raamatuid. Lugu kontaktist - Külastusest. Mõjub juba rutiinseks muutunud tulnuka - ufolugude seas värskendavalt. Mitmes piirkonnas meie planeedil juhtub MIDAGI. Mis täpselt, ei tea keegi. Ootamatus, katastroof, purustused, paanika... ja Tsoon. Sümpaatne on minimaalne antropotsentrism: NEMAD ei deklareeri MEILE midagi, ei soovita, ei dikteeri,... aga võib-olla nad isegi ei märganud meid? Või märkasid, kuid me ei paku neile lihtsalt huvi? Aga äkki on see sissetung? Vaikne, roomav, kurikaval agressioon? Raamatu esimene teemana võiks mainida: Inimene silmitsi Saladusega. Indiviid vaenulikus ja arusaamatus keskkonnas. Teine teema on Ühiskond ja Ime. Keelatud Hüved, mida Ime võib anda ja kahju mida need võivad kaasa tuua. Kolmandaks Soovide Masin. KUI oleks koht, kus täituks su SUURIM soov, see kõige salajasem ja ihatuim, see mida südamepõhjas ihkad, kas julgeksid soovida? Kirjutamisaastaks on märgitud 1971. Ilmus 1972 aastal ajakirjas "Avrora" 7-10 ja 1980 Moskvas, kogumikus "Nenaznacennõje vstreci". Hiljem on trükitud mitmes kogumikus. Eesti keeles ilmunud "Mirabilias", koos jutustusega "Miljard aastat enne Maailma lõppu", pealkirja: "Väljasõit rohelisse" all. Hea lugu, kus mängivad nii esimene, tagumine kui ka kõik ülejäänud plaanid. Ka butafooriat peaks piisama. Kindel "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Strugatskite looming näib minu jaoks vajavat regulaarset ülelugemist sel lihtsal põhjusel, et romaanide/jutustuste sisu ununema kipub. Seega on ka retsensiooni tekst siin rohkem seks puhuks kirja pandud, et aasta-paari pärast ka midagi meelde tuleks. "Väljasõit rohelisse" on kahtlemata omapärane ning vihane raamat, teda on huvitav lugeda, kuid võrdlemisi raske omaks võtta.

Niisiis on maakeral müstilise Külastuse mälestuseks viis Tsooni, mis paiknevad nn. Pielmanni radiandil. Maha on jäänud hulk vidinaid, mis inimestele loomulikult huvi pakuvad. Tsooni külastamine on äärmiselt ohtlik kuid lisaks ametlikule kanalile tegutsevad aardekütid ehk nn. stalkerid.Teos koosneb neljast eri osast, millest kolmes näeme maailma stalkeri Redrick Shoeharti silme läbi; esimene neist on kirja pandud esimeses, ülejäänud kolmandas isikus.Stalkerid on tegudeinimesed - Tsoon on nende jaoks ennekõike mehisuse proov, tagajärgedele ei mõelda, südametunnistusepiinad uputatakse pudelisse.Romaani väärtusteks pean stalkeri õnnetu ning inimvihkajaliku loomuse avamist (metsloom puuris) ning Dick Noohani peatükis esinevat filosofeerimist Külastuse iseloomu üle. Huvitav moment on lõpuosas (romaani tegevus hõlmab kaheksat aastat) avatav tendents stalkerluse degradeerumisele küberstalkerite kasutuselevõtu läbi - kõrvalseisjal on seda raske tõsiselt võtta.Veel - ühes järgnevas arvustuses on viidatud slaavi hinge suurele osavõtlikkusele - mina lugesin tekstist välja peamiselt halvakspanu ja vihkamist. Vihatakse kõike mis liigub, vähegi tüsedamaid inimesi nimetatakse paksmagudeks, lapsed on vinguvad kakerdised jne. jne. Ma ise olen sitt ja kõik muu on ka sitt... paralleele võib tõmmata kasvõi Zelaznyga. Mõtlemapanev raamat kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid raamatuid, mis on mul karbi lahti võtnud ja mida ma olen peaaegu regulaarselt üle ja üle lugenud. Täiesti uus moment ufolugudele ning raamatu nimigi on väga tabav - raamat ise seletab selle iseloomu. Nimelt kui inimesed lävad "rohelisse" siis nad istuvad, söövad-joovad pilluvad prahti laiali ja lasevad siis jalga. Pärast väljuvad oma urgastest pisiputukad ja hakkavad tsekkima vedelema jäänud stuffi (millest osa võib vabalt olla ohtlik). Antud juhul on inimestel täita sipelga roll ning meie rassi eneseuhkus on seetõttu raske hoobi osaliseks saanud. Ühesõnaga, masendavalt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks raamat, kus inimkond kenasti paika pannakse. Lugu sellest, kus inimesed põrkavad kokku millegagi, mis neist ikka TÄIELIKULT üle on ja millest kohe MITTE MIDAGI aru ei saa - motiivid meenutavad natuke 'Rendezvous with Ramat' seetõttu. Ja nii võtabki inimene kätte ja hakkab enda jaoks mugandama kogu enesele arusaamatut. Ta nimetab võõrastest olenditest mahajäänud kolu vastavalt oma intelligentsile kas 'sääsekiilakateks', 'pulludeks', 'tulivillaks' ja 'nõiasüldiks' või siis 'gravikontsentraatideks' ja 'kolloidgaasiks', aga see ei muuda mingilgi määral asjaolu, et tegelikult saadakse neist ikka sama palju aru, nagu sipelgas saab aru õlilaigust või autokummist. Kõige selle keskel sehkendavad ringi omalaadse mõtteviisiga aardekütid, keda stalkeriteks kutsutakse. Just seesama eripärane mõtteviis ongi üks suuremaid pärle selles raamatus - inimesed teavad, et enamik nende kaaslasi on Tsoonis surma saanud, nad teavad, et läbi aastate pole nende poolt äratoodud asjade uurimine mingit olulist efekti andnud, nad teavad, et Tsoonis on suur hulk tuntud ja lugematu hulk tundmatuid õudusi, kuid nad lähevad sinna tagasi - ikka ja jälle, sest nad on stalkerid. Väga omapäraselt on raamatu viimases osas ootamatult esile tõstetud humanistlik noot - tuuakse esile inimlikud väärtused, mis seni tagaplaanil olnud. Raamat lõpeb kuldsete sõnadega: ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!
Teksti loeti eesti keeles

SF klassika. Tsoon on hea, stalkerid on head, "väljasõidu" idee ise on hea. Samuti kirjutatud lobedas keeles ja stiilis, igati nauditav raamat. Hea näide teosest, millesse on autoril õnnestunud kokku kuhjata kõik ulmezhanris menu tõotavad tunnused -- sellises veidi vähem filosoofilises ja rohkem aktsioonilises zhanris täiuslik. Kui aga filosoofiat ja absurdikäike väärtustada, siis tegelikult on mitte nii väga lihvitud, kuid kuidagi ürgjõulisem "Gadkije Lebedi" parem. See on muidugi absoluutselt subjektiivne arvamus ning vahe on ainult hindekümnendikkudes -- tegelikult kuuluvad need mõlemad nii Strugatskite kui ka ulmezhanri tervikuna tippteoste hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Üks äraütlemata mõnus lugu. Muidugi mitte nii hea kui Ajastu ahistavad asjad või Inetud luiged, aga üle prahi igal juhul. Minu meelest üks paremaid võõraste eluvormide lugusid Stanislaw Lemi Solarise kõrval. Igatahes tasub lugeda. Too vennakeste stsenaariumi järgi tehtud Stalkeri-nimeline film oli ka klass omaette, kuigi ta just seda raamatut suurt ei järginud.
Teksti loeti eesti keeles

Vene kirjanikud on ühe asja poolest oma Lääne ametivendadest paremad: nende teostes on märksa suuremal hulgal inimlikkust, loomulikkust, armastust ja kaastunnet; ma nüüd ei teagi, millise ühise mõistega kõik need taolised sõnad kokku võtta. Eks see ole mingi slaavi vaim, millest paadunud Läänlased ehk kunagi päriselt aru ei saa. Simak on ka väga inimlik, kuid sellisel humanistlikul tasemel kui Strugatskid ei oleks ta kunagi suutnud kirjeldada stalker Redricku nooruslikku isepäist madistamist, tema hoolitsust oma naise ja pärdikust järeltulija eest, morni saatusega leppimist ja kõige viimastel lehekülgedel kõike kuradile saatvat inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas see ka "Ramat" (või tegelikult vastupidi, lugesin "Väljasõitu " enne). Selline mõnusalt inimest paikapanev raamat. Parim, mis ma Strugatskitelt(siiamaani) lugenud olen. Ja Tarkovski film on ka väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat lihtsalt sunnib ennast üle ja üle lugema. Strugatskid võivad ikka kuradi head olla... ohjaa. Meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles

Hooti tekkis tunne, et tegu asjaga, mis on küll hea aga mitte päris minu maitse. Lihtsalt oli momente, kus ma Redrickiga sugugi nõus ei olnud. Romaan on viit väärt, kuigi ma ise oleks mõneti teistsugust sündmuste käiku eelistanud. "Viie" kasuks tegid lõpliku otsuse Noonani peatükk ja lõpustseenid. Eetiline konflikt on köitev, kirjutamisstiil parajalt põnev, ehkki vahest kipub ikkagi liiga venepärasesse. Kärpeid ja erinevusi venekeelse autoriversiooni ja tõlkega on aga mitte olulisi. Mõned näited. Noonani heietustest on välja kärbitud kohad, kus too fantaseerib, miks Venemaal asuvas tsoonis stalkereid ja turiste pole. On ka mõningaid täiesti arusaamatuid kärpeid - näiteks autoriversioonis küsib Red Archie käest enne põõsa taha minekut, ega too taha end kergendada jne. Huvitav ja arusaamatu on see, et eestikeelses tõlkes on kohti, mida autoriversioonis pole. Ilmselt siin tegu siis autorite enda kärbetega. Nii näiteks puuduvad aut. versioonis viited Elusatele Surnutele kui mulaazhidele ja üldse nendega seonduv on eesti keeles rohkem avatud. Muide, stseen, kus Red kuuleb Tsoonis võigast saladuslikku karjet ja meenutab, et tema tütargi samasuguseid hääli tegi... Vene keeles tuleb Redile veel meelde, et tema surnud isa vastas sellele karjele. Üldse on tõlge kohati veidi rabe, sujuv küll, aga on kohti, kus originaalis tuleb mõte paremini välja.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Väga hea ulmejutt, igas plaanis. Ma ei tea kuidas need asjandused vene keeles kõlavad, võib-olla on tegu otsetõlkega eesti keelde, vasted on igatahes väga hästi õnnestunud: sääsekiilakas, nõiasült, pullu, tulivill, mustad pisarad, jne. Need tekitavad asja ümer väga salapärase õhkkonna. Ning kogu selle värgi kirjeldus päris veenev ning manab pildi silme ette küll. Lisaks veel tsooni"kõrvaltoimed": surnute ülestõusmine, geneetilised mutatsioonid, "külastuse" üle elanud emigrantide hukatuslik mõju jne. Sellele väga õnnestunud tegevuspaiga ja objektide loomisele lisandub teosele sama hästi õnnestunud inimlik ning filosoofiline külg. Kindlasti üks parimaid ulmekaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

15 arvustust keskmise hindega 5,0. Mis teeb ulmeraamatust $edöövri, nii et kõik selle viie annavad?
Peab olema põnev sündmustik, et seda saaks ainult seikluste pärast lugeda. Peab olema filosoofia, mida nautida võiks. Tingimata peab olema sees inimkonna tühisus. Kuid samas peab üldtoon olema positiivne, humanistlik. Eelistatud on SF erilise huumorita.Originaalne peab olema. Kuid kõige tähtsam on vist oskus kirjutada head romaani.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige lihtsam selle raamatu arvustamise juures on panna hinnet. Viis paljude plussidega. Palju raskem on seletada, miks.

Juba katkendist, mis oli kuskil seitsmekümnendate keskel avaldatud ühes ulmeantoloogias, piisas arusaamiseks, et seda ramatut peab lugema. Ometigi oli seal avaldatud ainult romaani algus, põhitegevus oli alles ees. Igatahes, kui ma kogu romaani olin esimest korda läbi lugenud, alustasin kohe otsat peale. Ja romaani on peidetud nii palju, et iga lugemisega avastan ikka midagi uut.

Romaaniga seoses võib arutada väga mitut plaani. Jah, inimkond pannakse paika - meid isegi ei märgata, kui tee ääres rohelises piknikut peetakse. Juba sellest piisanuks, et hea raamat olla. Aga siin on veel palju muud. Kuldne kuul, mis soove täidab - kah piisanuks heaks raamatuks. Aga minu arvates, põhiline on ikkagi Inimene. Just Inimest otsivad Strugatskid oma loomingus. Ja mida Sa hing oskad veel soovida, kui "Stchastja vsem. Darom. I pust ni odin ne ujdet obizhennõi..."

Film "Stalker" on lihtsalt hoopis teine lugu. Ja ka Stalker on tene. See pole "Pikniku" elujõuline Redrik, vaid paistab esmapilgul lausa äpuna. Aga võib olla peaks just tema ise sinna soove täitvasse ruumi minema, igatahes on ta peajagu üle kõigist neist Kirjanikest ja Teadlastest. Aga ta ei lähe, sest tal on vastutustunne. Ja ta ei karda mitte vastutust, vaid seda, et ta salasoovid ei ole kõige õigemad, et ta pole seda väärt, ja otsibki "väärikamaid", kes aga temale endale igati alla jäävad. Väga raske ja traagiline olukord. Ja mis võiks olla selle lahendus?

Filmi vaadates olin ma alguses lausa pettunud - raamatuga polegi midagi ühist. Kuid ega film halvem pole, see on lihtsalt hoopis teine lugu hoopis teises zhanris ja ka tegija on teine. Ühist vaid Tsoon, Stalkeri nimetus ja Strugatskite nimed stsenaariumi autoritena. Ja põhiline - kokku olid saanud suured Inimese otsijad Strugatskid ja Tarkovski.

Teksti loeti vene keeles

Eelmistele retsensioonidele on raske veel midagi lisada. Tegu on väga hea romaaniga. Sündmustik parajalt põnev, keskkond õudusttekitav, tegelased inimlikud. Raamat riivab hinge--terve maailm paistab teistsugune pärast selle läbilugemist.
Teksti loeti eesti keeles

See hinne on AINUS, mis sellisele teosele kõlbab, ta on omapärane, haarav, lummav, krdi hästi kirjutatud, intellektuaalne, kuid samas ka lihtsamale lugejale arusaadav... Nii palju head ühes raamatud koos? Kuid see on nii! Strugatskite üks suurimaid meistriteoseid minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Ega vist midagi eelkirjutajate kommentaaridele lisada olegi...Mõnusalt mitmetasandiline, nagu juba kirjutanud Strugatskitele kohane, pole veel liigseks sotsiaal utoopiaks pööranud("Inetud luiged" , mis siiski oli väga hea).Tubli viis
Teksti loeti eesti keeles

Nõndaks, 1000ndas arvustus!!!

Loomulikult sai kaua kaalutud, et milline tekst sellist au siis väärt on. Kandidaate oli mitmeid, aga elu tegi omad korrektiivid ning mingil hetkel sai mulle selgeks, et personaalne 1000 saab vaid mõni vendade Strugatskite teksti arvustus olla. Eneselegi ootamatult leidsin, et selleks võiks olla romaan «Piknik teepervel»? Romaan pole kindlasti minu lemmiklugu vendade loomingust, pigem selline oluline, mis ikka ja jälle minu jaoks aktuaalseks on muutunud ning millega ma ikka ja jälle olen tegelenud. Olen seda korduvates väljaannetes lugenud. Ning nagu Valjagi alustasin ka mina kõigepealt sellest «Antologijas» ilmunud katkest, tõsi märksa hiljem, sest 1973. aastal polnud minust veel vene keeles lugejat (ma ei osanud siis veel isegi eesti kirjatähti lugeda), hiljem tuli juba see 1980. aasta kogu «Nenaznatshonnõje vstretshi», pärastpoole (juba ülikoolis) see märksa täielikuma tekstiversiooniga 1984. aasta kogu «Za milliard let do kontsa sveta». Seda viimatinimetatut kasutasin ka ülikooli esimesel kursusel vene keele lektüüriks... meil oli ühikatoas permanentne raamatukogu eksemplar, mida siis me järgemööda laenasime ning mille alusel me siis igasuguseid töid (lektüür, esseed jne.) teostasime. Kusagile 80ndate keskpaika jäävad ka minu esimesed katsed Strugatskeid tõlkida... nooruse kõrkuses sai muidugi kohe alguses nende kõige rängemate tekstide kallale mindud... ka romaanist «Piknik teepervel» peaks proloog ja esimene peatükk kusagil sahtlipõhjas alles olema, mis õnneks pole oma kümmekond aastat silma alla sattunud – hea on!

Isiklikult edeneb mul alati selle romaani lugemine üsna vaevaliselt, aga kui lõpetan, siis on taas selline tunne, et kurat küll oli ikka hea tükk. Romaan on otsekui tasakaalu kirik keset Strugatskite loomingu küla. Siin on lennukaid fantastilisi hüpoteese ja rohket ulmebutafooriat, mis on omane just sellele Strugatskite loomingu varasemale, paremale ja populaarsemale osale. Samas on kirjutamislaadilt teos pigem sinna sotsiaalkriitilise ulmehõngulise proosa kanti, mis iseloomustab Strugatskite hilisemat ja raskepärasemat loomingut. Esiplaanil toimuv lugu on ju selline üsna tavapärane linnaelu kloaagi kirjeldus, aga see ulmeline tagumine plaan, mis ajuti vaid jumet annab ning siis jällegi kõik enda alla matab. No on geniaalne teos!!! Viie paneks juba ainuüksi selle stseeni eest, kus Redil on surnud isa koju tulnud ning siis küllatulnud Dick Noonaniga napsu võetakse ja siis Pärdik (siiski Pärdik, mitte Kiisu!) zombi juurde läheb ning end tema vastu nühib. Selles stseenis on ängi rohkem kui kümnetes õudusromaanides, rääkimata juba stseenist, mil Pärdik ja Redi surnud isa omavahel öösel kõnelevad...

Filmist «Stalker» ei taha ma siinkohal rääkida, sest romaani ja filmi seostamine oleks ilmne liialdus ning hoolimata Andrei Arsenjevitshi ilmsest geniaalsusest jääb film romaanile rängalt alla. Ka igasugused võrdlused «Ramaga» on kohatud, rääkimata tasemete vahest, ütleks vaid seda, et Strugatskite romaan ilmus lihtsalt aasta varem!

Romaani tee lugejateni oli ränk. Ajakirja «Avrora» toimetus riskis romaani avaldades paljuga, sest Strugatskite avaldamine oli üsna ebasoovitav tegevus. Kohemaid saatis aga organitesse teele kirja ülivalvas Aleksandr Kazantsev, kelle üks leebemaid etteheiteid oli see, et külalised kosmosest on kujutatud Maad reostavate lurjustena ning külastuse ala nimetakse Tsooniks (mis Venemaal tähendab teadupoolest vangilaagrit). Valvsa fantasti näpunäiteid pandi tähele, nojah ning ka teised seltsimehed püüdsid hoolega ja juhtuski nõnda, et autorikogul «Nenaznatshonnõje vstretshi» kulus kaheksa aastat, et lugejateni jõuda. Seda, mida läks autoritele ja nende tervisele maksma see lõputu ametnike ja lurjuste kadalipp, seda ei ole ilmselt ükski maapealne instants võimeline kokku arvama. Tragikoomiline on see, et VAAP (Üleliiduline Autoriõiguste Agentuur) ei häbenenud NII ebasoovitava romaani avaldamisõigust müümast. 1977. aastal ilmus romaan inglise keeles (sai kaks auhinda), 1978. aastal rootsi keeles (jälle auhind), 1980. aastal prantsuse keeles (loomulikult auhind). 1979. aastaks jõuti isegi kaks korda valmis filmida «Stalker», aga romaani kaante vahele jõudmist ükski eelloetud fakt küll ei kiirendanud.

Lõpetuseks ka paar sõna eesti tõlkest. Kui inimene loeb ainult eesti keeles, siis pole Maiga Variku tõlkel väga vigagi. Kui aga võtta kõrvale originaal, siis tekkib teatav rahulolematuse tunne, asi pole maitses, vaid tõesti on tõlkija mitmetes kohtdes lubanud enesele liigseid vabadusi, mis antud romaani puhul seisnevad põhiliselt üldmeeleolu silumises. Strugatskid on rohmakamad ja rämedamad, kui seda eesti tõlge arvata lubab. Ning küsimus pole üldsegi erinevates romaani variantides: olen lugenud korduvalt ka just sedasama väljaannet kust eesti tõlge tehti...

Romaan ise on igaljuhul geniaalne. Kel lugemata, see lugegu! Teistel jääb vaid uute kihistuste avastamisõhin.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Mida oskangi o"elda? Et lugesin ko~rvuti "Needuste Alleega?" Et ma ei suutnud tajuda selle maailma salaloogikat? Et.. Ja veel kord et... On sel mo~tet? Teos ja"i lihtsalt vo~o~raks. Mis ei ta"henda muidugi, et tegemist oleks halva asjaga. Oh ei, seda mitte. Ehk ongi asi lihtsalt to~lke rabeduses... Ei ole lihtsalt nii suur vene keele asjatundja, et originaali nautida vo~iks, et seda jahtima la"heks. Oh, ja siis on ju veel ka selle raamatuga seostuv "Stalker", yx lisapo~hjus hinnet alandada, sest muidu oleks ehk ju viis tulnud. See pole ju muidugi autorite syy, aga noh... Kuidas nyyd o"elda... lihtsalt ei ole pa"ris SEE.
Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes oli see esimene BS teos, mille kätte võtsin. Olin rabatud. Täpselt minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Algul mõtlesin niisama hinnata, ilma teksti kribamata... Aga hakkas pinda käima see väide (Jyrka sulest), et film kehvem kui raamat. Ja kuna on metatekstide teooriaga natuke tegeldud, siis vast maksab ikka suu täis võtta ja välja pasundada.

Filoloogitsejate ja muude skribantide "levelil" on praeguseks enam-vähem omaks võetud fakt, et raamatut ja selle põhjal tehtud filmi üheaegselt võitlusareenile ei lasta. Mispärast siis? Sest mõlemal on oma eesmärk ja mõlemal just selle eesmärgi nimel valitud vahendid (erinevad kaliibrid nagu). Juhul, kui on tegu otseselt raamatu reklaami või nostalgia või paremaks tegemisega, siis ehk võib mööndusi teha, kuid väärtfilmi tööstuses sedapsi ei lähe.

Tarkovski "Stalker" võtab Vendadelt vaid stalkeri motiivi ja arendab seda omal taustal edasi: retk, otsing, surm, ajutine väljaastumine talumatust reaalsusest. Seda filmi võib vaadata taustaks Carlos Castaneda raamatutele (või vastupidi, C.C-d taustaks võttes). Küsimus on autorsuses. Muidugi peaks tänapäeval vist iga näpatud motiivi eest kõva raha autoritasudesse plekkima... Aga antud juhul need summad suurt astronoomilisteks ei küüniks.

"Väljasõit..." teenib muud eesmärki (mitmeid muid eesmärke). Konfliktid on teised, taustad, lugeja/tarbija konksu otsa saamise vahendid on teised. Ja muidugi parimast klassist - hindamisel probleeme ei tekitanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üks asi, mida võiks ette heita oli see, et Redricku karakter nagu muutus kuskil vahepeal ja lõpus oli jälle rohkem algsega sarnane. Ei tundud olevat selline muutus, mis tegelikult Redrickuga aset leidis vaid tema valesti kujutamine. Võimalik, et tõlke viga, venekeelset pole lugenud.

Teine asi, mis ei meeldinud oli see, et midagi eriti ei seletatud. Palju jäeti lugejale endale mõtlemiseks. See on küll tegelikult maitse küsimus, aga mulle meeldib selline stiil vähem. Sellepärast mulle vahepeal lugemise ajal tundus, et ei lähe eriti peale see lugu - kaalusin isegi kolme panemist -, aga lõpus tagasi vaadates on ikka kuradi hea.

Raamatu head omadused on juba kõik (või vähemalt enamus) mainitud...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale eesti keeles ilmumist, ennastki huvitab, mis mind selle loo külge niivõrd köitis, et seda ikka ja jälle uuesti üle lugesin. Mingi hingus siin sees on, mis kütkestab, isegi ei oska ühtegi teist ulmekat siia kõrvale panna, mis mulle nii oleks mõjunud (varases nooruses ehk mõned Verne asjad, eriti "Saladuslik saar")ja ka siin varemmärgitud "Needuste Allee"
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

42. arvustajana panen esimese "kolme". Tegelikult võiks panna ka "kahe". Olen jätkuvalt seisukohal, et Strugatskid kirjanikena on tohutult ülehinnatud, võimalik et tolleaegsete olude kohta neil lihtsalt puudus konkurents, või kui see konkurents ka oli, siis avaldamisvõimalusi jälle polnud.

Raamat on lihtsalt tüütu. Läbi välismaise butafooria imbub venelikkuse (nõukogudelikkuse?) hõngu nagu kantud sokkide haisu pulmalauas. No kui juhtivad ulmekirjanikud ei suutnud kapitalistlikku maailmagi usutavalt kujutada, mis siis veel muudest visioonidest rääkidagi. Lõpuparool ÕNNE KÕIGILE, TASUTA JA ET KELLELEGI EI TEHTAKS LIIGA kõlab muidugi võimsalt, aga see venelaste pidev õnneigatsus muutub pikapeale iseenda paroodiaks. Ma olen kindel, et kui seda müütilist õnneigatsust natukenegi analüüsida, selgub, et venelasel polegi õnneks muud vaja, kui võimalus ilma tööd tegemata raha saada, odav alkohol ja siniseks värvitud saja juurdeehitusega laudadest putka kuskil seenemetsade keskel.

Klassika küll, aga nõuab ilmselt täie rinnaga nautimiseks spetsiaalselt soolikat, mis mul tundub täiega puuduvat. Mage.

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskeid olen suhteliselt vähe lugenud, kuid hetkel on kindlasti käesolev jutuke nende lemmikteoseks. Strugatskite teostest võrdleks põnevuse poolest esimesega, mida neilt lugesin, teised tundusid liiga igavad, kuid olin neid lugedes ka liiga noor, nii et ei maksa imestada (esimest lugedes olin küll veelgi noorem, kuid see oli siis vast lihtsalt põnevamalt kirjutatud :P ). Millest ka tuleb praegune küsimus enesele - kas olen lihtsalt nõnda edasi arenenud, et mõistan strugatskeid paremini või sisaldab "väljasõit rohelisse" kõigi oma uurimuste ja teooriate taga lihtsalt rohkem põnevust ja kommertslike omadusi, mis tavalugejale rohkem peale lähevad kui enam filosofeerivad teosed? Võib olla oli tõesti vennakeste lähenemine see kord põnevam, kui loo pakutud küsimused ja teooriad olid ka üksinda kaasatõmbavad ning mõtlemad panevad. Eriti toredaks oli muidugi inimese väiksuse üle arutamine, mis on vägagi meeldivaks vahelduseks kogu inimliku egoismi taustal. See võime olla üle sellest inimese egoismist ja pidada ka seda "toiduahela tippu" vaid väikseks osaks selle keskel, täis nõrkusi ja rumalust, on üks põhjustest, miks väärt ilukirjandust igapäeva elu "ülevuse" juurest enda arutlevasse ja silma piiri suurendavasse kaissu tõmbab.

Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.

Teksti loeti eesti keeles

Üks kahest ulmeteosest (teine oli Bradbury "Marsi kroonikad"), mis mind esmakordsel lugemisel teismeliseeas sügavalt vapustas ja võib-olla tänu millele olen jäänudki ulmet ja sarnast lugema. Absoluutselt vapustav teos. Nüüd taas oma kunagise lemmikteose läbi lugenud (ma loen teist korda ainult neid "kõige-kõigemaid") pettumust ei tundnud. Ei, kaugel sellest, põnev ja müstiline värk ka aastakümneid hiljem. Kõik need tundmatud vidinad ja nähtused, stalkerid ja elavad surnud. Samas, juba küpsemas eas, paneb tugevnenud kriitikameel ka tähele asju, mis esmakordsest lugemisest ei meenu.Näiteks see, et tegevus on sobitatud anonüümsesse roiskuvalt kapitalistlikku riiki (mis viidete põhjal tundub olevat USA), sest selliseid pahasid asju ja nii palju pahasid inimesi ju Nõukogude Liidus olla ei saanud (tsensuur oleks rasvase kriipsu kogu teosele peale tõmmanud). Suur osa tegelastest on tõesti pahad, võiks öelda, et suisa kaabakad. Mitte ainult stalkerid, vaid ka paljud need, kes stalkereid jahivad. Ka peategelane Red on tegelikult pätt ja mölakas (agressiivne, vägivaldne, ülbe, ahne, laisk, labane, silmakirjalik, suure egoga ja mida kõik veel), seetõttu oli minul raske talle kaasa tunda või tema poolt olla. On tal ka ju häid omadusi, aga minu jaoks jäid negatiivsed jooned selgelt peale. Tänapäeval on isegi pist koomiline lugeda Strugatskite kirjeldust "kap-maast" ja selle ühiskonna toimimisest. Aga kuskohast pidigi tolleaegne nõukogude inimene/kirjanik ammutama adekvaatset informatsiooni raudse eesriide taga olevast? Selles osas on Strugatskid veel isegi üllatavalt usutavad oma vähemintelligentsemate kaasmaalaste kõrval või ka näiteks kaasaja mõnede ameerika "menukite" autorite kõrval, kelle küündimatud arusaamad Euroopa ja muu maailma toimimisest ja oludest panevad kõkutama või kulmu kortsutama. ÜRO vägesid on Strugatskid kujutatud kui segu nõukogude miilitsa eriüksusest ja vene sõjaväe ehituspataljonist. Ma muigasin nendes ÜRO-kohtades päris isuga. Samuti on igal pool rõhutatud kaubamärke (see on nii ka teistel vene kirjanikel, kes kirjutavad "lääne" ühiskonnast), omal ajal oli see kõva pluss ja süvendas lugejas tunnet, et asi toimub "läänes". Tänapäeval ei anna info, et mees istus "Peugeot`sse" mingit lisaväärtust, küll aga oli see oluline detail omas ajas (ei olnud "Sigull" ega "Mosse"!).Üks asi, mis häiris, oli see, et Strugatskid kirjeldavad Tsooni nii ohtlikuna (on vindi vähe üle keeranud), et selle põhjal jääb mõistmatuks, kuidas sealt üldse keegi elusana tagasi tulla sai. Samuti see, et Tsoon nii vähe deformeerunud on (hooned püsti, autod terved jms) kui seal Tsoonis selline kammajaa käib. Ainuüksi "sääsekiilakad", mis on tavalised ja mis liiguvad ringi, oleks pidanud aastakümnetega tsoonist lageda platsi tegema. Üldiselt mulle meeldib, et Strugatskid ei suru lugejale mingit kindlat arvamust või teooriat peale, vaid pakuvad mitmeid erinevaid variante ja las lugeja ise mõtleb.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut esimest korda. Arvan et "Miljard aastat" on parem. "Miljard aastat" tegevus toimus autorite kodulinnas ja oli tunda, et nad teadsid seda linna ja ühiskonda. "Väljasõit rohelisse" tegevus leidis aset mingis kap-maas,võib-olla USAs, mille ühiskonda autorid ilmselgelt ei tundnud. Üldiselt nõustun Pärtel Riiti arvustuses öelduga. Hea oli lugeda nende kaasarvustajate tähelepanekuid, kes on tutvunud algkeelse väljaandega. Nagu Jüri Kallas, kes pidas eesti tõlget kohati liiga originaalikaugeks. Jah, Pärdik ei ole Kiisu. Pettumuse valmistas peategelase isik. Romaani algul tutvustati Redrickut kui noort laboranti. Mõtlesin et ikkagi teaduslik töötaja, ju siis hakkab lugu hargnema instituudi ja tsooni vahelises pingeväljas. Siis aga tuli välja et Redrick oli suvaline oss, kes vajas laborandi töötõendit peamiselt selleks et distantseeruda politsei vaateväljast.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkommenteerijad on loo juba piisavalt lahti rääkinud, aitab.  Minu jaoks Vendade tippu kuuluv teos. 
Ja palun ärge hakake siin Tarkovskist rääkima. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: