Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Piknik na obotšine

(romaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1972; nr 7 – nr 10
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Väljasõit rohelisse»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.865
Arvustused (52)

Kindlasti autorite üks tuntumaid ja tugevaimaid raamatuid. Lugu kontaktist - Külastusest. Mõjub juba rutiinseks muutunud tulnuka - ufolugude seas värskendavalt. Mitmes piirkonnas meie planeedil juhtub MIDAGI. Mis täpselt, ei tea keegi. Ootamatus, katastroof, purustused, paanika... ja Tsoon. Sümpaatne on minimaalne antropotsentrism: NEMAD ei deklareeri MEILE midagi, ei soovita, ei dikteeri,... aga võib-olla nad isegi ei märganud meid? Või märkasid, kuid me ei paku neile lihtsalt huvi? Aga äkki on see sissetung? Vaikne, roomav, kurikaval agressioon? Raamatu esimene teemana võiks mainida: Inimene silmitsi Saladusega. Indiviid vaenulikus ja arusaamatus keskkonnas. Teine teema on Ühiskond ja Ime. Keelatud Hüved, mida Ime võib anda ja kahju mida need võivad kaasa tuua. Kolmandaks Soovide Masin. KUI oleks koht, kus täituks su SUURIM soov, see kõige salajasem ja ihatuim, see mida südamepõhjas ihkad, kas julgeksid soovida? Kirjutamisaastaks on märgitud 1971. Ilmus 1972 aastal ajakirjas "Avrora" 7-10 ja 1980 Moskvas, kogumikus "Nenaznacennõje vstreci". Hiljem on trükitud mitmes kogumikus. Eesti keeles ilmunud "Mirabilias", koos jutustusega "Miljard aastat enne Maailma lõppu", pealkirja: "Väljasõit rohelisse" all. Hea lugu, kus mängivad nii esimene, tagumine kui ka kõik ülejäänud plaanid. Ka butafooriat peaks piisama. Kindel "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Strugatskite looming näib minu jaoks vajavat regulaarset ülelugemist sel lihtsal põhjusel, et romaanide/jutustuste sisu ununema kipub. Seega on ka retsensiooni tekst siin rohkem seks puhuks kirja pandud, et aasta-paari pärast ka midagi meelde tuleks. "Väljasõit rohelisse" on kahtlemata omapärane ning vihane raamat, teda on huvitav lugeda, kuid võrdlemisi raske omaks võtta.

Niisiis on maakeral müstilise Külastuse mälestuseks viis Tsooni, mis paiknevad nn. Pielmanni radiandil. Maha on jäänud hulk vidinaid, mis inimestele loomulikult huvi pakuvad. Tsooni külastamine on äärmiselt ohtlik kuid lisaks ametlikule kanalile tegutsevad aardekütid ehk nn. stalkerid.Teos koosneb neljast eri osast, millest kolmes näeme maailma stalkeri Redrick Shoeharti silme läbi; esimene neist on kirja pandud esimeses, ülejäänud kolmandas isikus.Stalkerid on tegudeinimesed - Tsoon on nende jaoks ennekõike mehisuse proov, tagajärgedele ei mõelda, südametunnistusepiinad uputatakse pudelisse.Romaani väärtusteks pean stalkeri õnnetu ning inimvihkajaliku loomuse avamist (metsloom puuris) ning Dick Noohani peatükis esinevat filosofeerimist Külastuse iseloomu üle. Huvitav moment on lõpuosas (romaani tegevus hõlmab kaheksat aastat) avatav tendents stalkerluse degradeerumisele küberstalkerite kasutuselevõtu läbi - kõrvalseisjal on seda raske tõsiselt võtta.Veel - ühes järgnevas arvustuses on viidatud slaavi hinge suurele osavõtlikkusele - mina lugesin tekstist välja peamiselt halvakspanu ja vihkamist. Vihatakse kõike mis liigub, vähegi tüsedamaid inimesi nimetatakse paksmagudeks, lapsed on vinguvad kakerdised jne. jne. Ma ise olen sitt ja kõik muu on ka sitt... paralleele võib tõmmata kasvõi Zelaznyga. Mõtlemapanev raamat kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid raamatuid, mis on mul karbi lahti võtnud ja mida ma olen peaaegu regulaarselt üle ja üle lugenud. Täiesti uus moment ufolugudele ning raamatu nimigi on väga tabav - raamat ise seletab selle iseloomu. Nimelt kui inimesed lävad "rohelisse" siis nad istuvad, söövad-joovad pilluvad prahti laiali ja lasevad siis jalga. Pärast väljuvad oma urgastest pisiputukad ja hakkavad tsekkima vedelema jäänud stuffi (millest osa võib vabalt olla ohtlik). Antud juhul on inimestel täita sipelga roll ning meie rassi eneseuhkus on seetõttu raske hoobi osaliseks saanud. Ühesõnaga, masendavalt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks raamat, kus inimkond kenasti paika pannakse. Lugu sellest, kus inimesed põrkavad kokku millegagi, mis neist ikka TÄIELIKULT üle on ja millest kohe MITTE MIDAGI aru ei saa - motiivid meenutavad natuke 'Rendezvous with Ramat' seetõttu. Ja nii võtabki inimene kätte ja hakkab enda jaoks mugandama kogu enesele arusaamatut. Ta nimetab võõrastest olenditest mahajäänud kolu vastavalt oma intelligentsile kas 'sääsekiilakateks', 'pulludeks', 'tulivillaks' ja 'nõiasüldiks' või siis 'gravikontsentraatideks' ja 'kolloidgaasiks', aga see ei muuda mingilgi määral asjaolu, et tegelikult saadakse neist ikka sama palju aru, nagu sipelgas saab aru õlilaigust või autokummist. Kõige selle keskel sehkendavad ringi omalaadse mõtteviisiga aardekütid, keda stalkeriteks kutsutakse. Just seesama eripärane mõtteviis ongi üks suuremaid pärle selles raamatus - inimesed teavad, et enamik nende kaaslasi on Tsoonis surma saanud, nad teavad, et läbi aastate pole nende poolt äratoodud asjade uurimine mingit olulist efekti andnud, nad teavad, et Tsoonis on suur hulk tuntud ja lugematu hulk tundmatuid õudusi, kuid nad lähevad sinna tagasi - ikka ja jälle, sest nad on stalkerid. Väga omapäraselt on raamatu viimases osas ootamatult esile tõstetud humanistlik noot - tuuakse esile inimlikud väärtused, mis seni tagaplaanil olnud. Raamat lõpeb kuldsete sõnadega: ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!
Teksti loeti eesti keeles

SF klassika. Tsoon on hea, stalkerid on head, "väljasõidu" idee ise on hea. Samuti kirjutatud lobedas keeles ja stiilis, igati nauditav raamat. Hea näide teosest, millesse on autoril õnnestunud kokku kuhjata kõik ulmezhanris menu tõotavad tunnused -- sellises veidi vähem filosoofilises ja rohkem aktsioonilises zhanris täiuslik. Kui aga filosoofiat ja absurdikäike väärtustada, siis tegelikult on mitte nii väga lihvitud, kuid kuidagi ürgjõulisem "Gadkije Lebedi" parem. See on muidugi absoluutselt subjektiivne arvamus ning vahe on ainult hindekümnendikkudes -- tegelikult kuuluvad need mõlemad nii Strugatskite kui ka ulmezhanri tervikuna tippteoste hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Üks äraütlemata mõnus lugu. Muidugi mitte nii hea kui Ajastu ahistavad asjad või Inetud luiged, aga üle prahi igal juhul. Minu meelest üks paremaid võõraste eluvormide lugusid Stanislaw Lemi Solarise kõrval. Igatahes tasub lugeda. Too vennakeste stsenaariumi järgi tehtud Stalkeri-nimeline film oli ka klass omaette, kuigi ta just seda raamatut suurt ei järginud.
Teksti loeti eesti keeles

Vene kirjanikud on ühe asja poolest oma Lääne ametivendadest paremad: nende teostes on märksa suuremal hulgal inimlikkust, loomulikkust, armastust ja kaastunnet; ma nüüd ei teagi, millise ühise mõistega kõik need taolised sõnad kokku võtta. Eks see ole mingi slaavi vaim, millest paadunud Läänlased ehk kunagi päriselt aru ei saa. Simak on ka väga inimlik, kuid sellisel humanistlikul tasemel kui Strugatskid ei oleks ta kunagi suutnud kirjeldada stalker Redricku nooruslikku isepäist madistamist, tema hoolitsust oma naise ja pärdikust järeltulija eest, morni saatusega leppimist ja kõige viimastel lehekülgedel kõike kuradile saatvat inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas see ka "Ramat" (või tegelikult vastupidi, lugesin "Väljasõitu " enne). Selline mõnusalt inimest paikapanev raamat. Parim, mis ma Strugatskitelt(siiamaani) lugenud olen. Ja Tarkovski film on ka väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat lihtsalt sunnib ennast üle ja üle lugema. Strugatskid võivad ikka kuradi head olla... ohjaa. Meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles

Hooti tekkis tunne, et tegu asjaga, mis on küll hea aga mitte päris minu maitse. Lihtsalt oli momente, kus ma Redrickiga sugugi nõus ei olnud. Romaan on viit väärt, kuigi ma ise oleks mõneti teistsugust sündmuste käiku eelistanud. "Viie" kasuks tegid lõpliku otsuse Noonani peatükk ja lõpustseenid. Eetiline konflikt on köitev, kirjutamisstiil parajalt põnev, ehkki vahest kipub ikkagi liiga venepärasesse. Kärpeid ja erinevusi venekeelse autoriversiooni ja tõlkega on aga mitte olulisi. Mõned näited. Noonani heietustest on välja kärbitud kohad, kus too fantaseerib, miks Venemaal asuvas tsoonis stalkereid ja turiste pole. On ka mõningaid täiesti arusaamatuid kärpeid - näiteks autoriversioonis küsib Red Archie käest enne põõsa taha minekut, ega too taha end kergendada jne. Huvitav ja arusaamatu on see, et eestikeelses tõlkes on kohti, mida autoriversioonis pole. Ilmselt siin tegu siis autorite enda kärbetega. Nii näiteks puuduvad aut. versioonis viited Elusatele Surnutele kui mulaazhidele ja üldse nendega seonduv on eesti keeles rohkem avatud. Muide, stseen, kus Red kuuleb Tsoonis võigast saladuslikku karjet ja meenutab, et tema tütargi samasuguseid hääli tegi... Vene keeles tuleb Redile veel meelde, et tema surnud isa vastas sellele karjele. Üldse on tõlge kohati veidi rabe, sujuv küll, aga on kohti, kus originaalis tuleb mõte paremini välja.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Väga hea ulmejutt, igas plaanis. Ma ei tea kuidas need asjandused vene keeles kõlavad, võib-olla on tegu otsetõlkega eesti keelde, vasted on igatahes väga hästi õnnestunud: sääsekiilakas, nõiasült, pullu, tulivill, mustad pisarad, jne. Need tekitavad asja ümer väga salapärase õhkkonna. Ning kogu selle värgi kirjeldus päris veenev ning manab pildi silme ette küll. Lisaks veel tsooni"kõrvaltoimed": surnute ülestõusmine, geneetilised mutatsioonid, "külastuse" üle elanud emigrantide hukatuslik mõju jne. Sellele väga õnnestunud tegevuspaiga ja objektide loomisele lisandub teosele sama hästi õnnestunud inimlik ning filosoofiline külg. Kindlasti üks parimaid ulmekaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

15 arvustust keskmise hindega 5,0. Mis teeb ulmeraamatust $edöövri, nii et kõik selle viie annavad?
Peab olema põnev sündmustik, et seda saaks ainult seikluste pärast lugeda. Peab olema filosoofia, mida nautida võiks. Tingimata peab olema sees inimkonna tühisus. Kuid samas peab üldtoon olema positiivne, humanistlik. Eelistatud on SF erilise huumorita.Originaalne peab olema. Kuid kõige tähtsam on vist oskus kirjutada head romaani.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige lihtsam selle raamatu arvustamise juures on panna hinnet. Viis paljude plussidega. Palju raskem on seletada, miks.

Juba katkendist, mis oli kuskil seitsmekümnendate keskel avaldatud ühes ulmeantoloogias, piisas arusaamiseks, et seda ramatut peab lugema. Ometigi oli seal avaldatud ainult romaani algus, põhitegevus oli alles ees. Igatahes, kui ma kogu romaani olin esimest korda läbi lugenud, alustasin kohe otsat peale. Ja romaani on peidetud nii palju, et iga lugemisega avastan ikka midagi uut.

Romaaniga seoses võib arutada väga mitut plaani. Jah, inimkond pannakse paika - meid isegi ei märgata, kui tee ääres rohelises piknikut peetakse. Juba sellest piisanuks, et hea raamat olla. Aga siin on veel palju muud. Kuldne kuul, mis soove täidab - kah piisanuks heaks raamatuks. Aga minu arvates, põhiline on ikkagi Inimene. Just Inimest otsivad Strugatskid oma loomingus. Ja mida Sa hing oskad veel soovida, kui "Stchastja vsem. Darom. I pust ni odin ne ujdet obizhennõi..."

Film "Stalker" on lihtsalt hoopis teine lugu. Ja ka Stalker on tene. See pole "Pikniku" elujõuline Redrik, vaid paistab esmapilgul lausa äpuna. Aga võib olla peaks just tema ise sinna soove täitvasse ruumi minema, igatahes on ta peajagu üle kõigist neist Kirjanikest ja Teadlastest. Aga ta ei lähe, sest tal on vastutustunne. Ja ta ei karda mitte vastutust, vaid seda, et ta salasoovid ei ole kõige õigemad, et ta pole seda väärt, ja otsibki "väärikamaid", kes aga temale endale igati alla jäävad. Väga raske ja traagiline olukord. Ja mis võiks olla selle lahendus?

Filmi vaadates olin ma alguses lausa pettunud - raamatuga polegi midagi ühist. Kuid ega film halvem pole, see on lihtsalt hoopis teine lugu hoopis teises zhanris ja ka tegija on teine. Ühist vaid Tsoon, Stalkeri nimetus ja Strugatskite nimed stsenaariumi autoritena. Ja põhiline - kokku olid saanud suured Inimese otsijad Strugatskid ja Tarkovski.

Teksti loeti vene keeles

Eelmistele retsensioonidele on raske veel midagi lisada. Tegu on väga hea romaaniga. Sündmustik parajalt põnev, keskkond õudusttekitav, tegelased inimlikud. Raamat riivab hinge--terve maailm paistab teistsugune pärast selle läbilugemist.
Teksti loeti eesti keeles

See hinne on AINUS, mis sellisele teosele kõlbab, ta on omapärane, haarav, lummav, krdi hästi kirjutatud, intellektuaalne, kuid samas ka lihtsamale lugejale arusaadav... Nii palju head ühes raamatud koos? Kuid see on nii! Strugatskite üks suurimaid meistriteoseid minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Ega vist midagi eelkirjutajate kommentaaridele lisada olegi...Mõnusalt mitmetasandiline, nagu juba kirjutanud Strugatskitele kohane, pole veel liigseks sotsiaal utoopiaks pööranud("Inetud luiged" , mis siiski oli väga hea).Tubli viis
Teksti loeti eesti keeles

Nõndaks, 1000ndas arvustus!!!

Loomulikult sai kaua kaalutud, et milline tekst sellist au siis väärt on. Kandidaate oli mitmeid, aga elu tegi omad korrektiivid ning mingil hetkel sai mulle selgeks, et personaalne 1000 saab vaid mõni vendade Strugatskite teksti arvustus olla. Eneselegi ootamatult leidsin, et selleks võiks olla romaan «Piknik teepervel»? Romaan pole kindlasti minu lemmiklugu vendade loomingust, pigem selline oluline, mis ikka ja jälle minu jaoks aktuaalseks on muutunud ning millega ma ikka ja jälle olen tegelenud. Olen seda korduvates väljaannetes lugenud. Ning nagu Valjagi alustasin ka mina kõigepealt sellest «Antologijas» ilmunud katkest, tõsi märksa hiljem, sest 1973. aastal polnud minust veel vene keeles lugejat (ma ei osanud siis veel isegi eesti kirjatähti lugeda), hiljem tuli juba see 1980. aasta kogu «Nenaznatshonnõje vstretshi», pärastpoole (juba ülikoolis) see märksa täielikuma tekstiversiooniga 1984. aasta kogu «Za milliard let do kontsa sveta». Seda viimatinimetatut kasutasin ka ülikooli esimesel kursusel vene keele lektüüriks... meil oli ühikatoas permanentne raamatukogu eksemplar, mida siis me järgemööda laenasime ning mille alusel me siis igasuguseid töid (lektüür, esseed jne.) teostasime. Kusagile 80ndate keskpaika jäävad ka minu esimesed katsed Strugatskeid tõlkida... nooruse kõrkuses sai muidugi kohe alguses nende kõige rängemate tekstide kallale mindud... ka romaanist «Piknik teepervel» peaks proloog ja esimene peatükk kusagil sahtlipõhjas alles olema, mis õnneks pole oma kümmekond aastat silma alla sattunud – hea on!

Isiklikult edeneb mul alati selle romaani lugemine üsna vaevaliselt, aga kui lõpetan, siis on taas selline tunne, et kurat küll oli ikka hea tükk. Romaan on otsekui tasakaalu kirik keset Strugatskite loomingu küla. Siin on lennukaid fantastilisi hüpoteese ja rohket ulmebutafooriat, mis on omane just sellele Strugatskite loomingu varasemale, paremale ja populaarsemale osale. Samas on kirjutamislaadilt teos pigem sinna sotsiaalkriitilise ulmehõngulise proosa kanti, mis iseloomustab Strugatskite hilisemat ja raskepärasemat loomingut. Esiplaanil toimuv lugu on ju selline üsna tavapärane linnaelu kloaagi kirjeldus, aga see ulmeline tagumine plaan, mis ajuti vaid jumet annab ning siis jällegi kõik enda alla matab. No on geniaalne teos!!! Viie paneks juba ainuüksi selle stseeni eest, kus Redil on surnud isa koju tulnud ning siis küllatulnud Dick Noonaniga napsu võetakse ja siis Pärdik (siiski Pärdik, mitte Kiisu!) zombi juurde läheb ning end tema vastu nühib. Selles stseenis on ängi rohkem kui kümnetes õudusromaanides, rääkimata juba stseenist, mil Pärdik ja Redi surnud isa omavahel öösel kõnelevad...

Filmist «Stalker» ei taha ma siinkohal rääkida, sest romaani ja filmi seostamine oleks ilmne liialdus ning hoolimata Andrei Arsenjevitshi ilmsest geniaalsusest jääb film romaanile rängalt alla. Ka igasugused võrdlused «Ramaga» on kohatud, rääkimata tasemete vahest, ütleks vaid seda, et Strugatskite romaan ilmus lihtsalt aasta varem!

Romaani tee lugejateni oli ränk. Ajakirja «Avrora» toimetus riskis romaani avaldades paljuga, sest Strugatskite avaldamine oli üsna ebasoovitav tegevus. Kohemaid saatis aga organitesse teele kirja ülivalvas Aleksandr Kazantsev, kelle üks leebemaid etteheiteid oli see, et külalised kosmosest on kujutatud Maad reostavate lurjustena ning külastuse ala nimetakse Tsooniks (mis Venemaal tähendab teadupoolest vangilaagrit). Valvsa fantasti näpunäiteid pandi tähele, nojah ning ka teised seltsimehed püüdsid hoolega ja juhtuski nõnda, et autorikogul «Nenaznatshonnõje vstretshi» kulus kaheksa aastat, et lugejateni jõuda. Seda, mida läks autoritele ja nende tervisele maksma see lõputu ametnike ja lurjuste kadalipp, seda ei ole ilmselt ükski maapealne instants võimeline kokku arvama. Tragikoomiline on see, et VAAP (Üleliiduline Autoriõiguste Agentuur) ei häbenenud NII ebasoovitava romaani avaldamisõigust müümast. 1977. aastal ilmus romaan inglise keeles (sai kaks auhinda), 1978. aastal rootsi keeles (jälle auhind), 1980. aastal prantsuse keeles (loomulikult auhind). 1979. aastaks jõuti isegi kaks korda valmis filmida «Stalker», aga romaani kaante vahele jõudmist ükski eelloetud fakt küll ei kiirendanud.

Lõpetuseks ka paar sõna eesti tõlkest. Kui inimene loeb ainult eesti keeles, siis pole Maiga Variku tõlkel väga vigagi. Kui aga võtta kõrvale originaal, siis tekkib teatav rahulolematuse tunne, asi pole maitses, vaid tõesti on tõlkija mitmetes kohtdes lubanud enesele liigseid vabadusi, mis antud romaani puhul seisnevad põhiliselt üldmeeleolu silumises. Strugatskid on rohmakamad ja rämedamad, kui seda eesti tõlge arvata lubab. Ning küsimus pole üldsegi erinevates romaani variantides: olen lugenud korduvalt ka just sedasama väljaannet kust eesti tõlge tehti...

Romaan ise on igaljuhul geniaalne. Kel lugemata, see lugegu! Teistel jääb vaid uute kihistuste avastamisõhin.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Mida oskangi o"elda? Et lugesin ko~rvuti "Needuste Alleega?" Et ma ei suutnud tajuda selle maailma salaloogikat? Et.. Ja veel kord et... On sel mo~tet? Teos ja"i lihtsalt vo~o~raks. Mis ei ta"henda muidugi, et tegemist oleks halva asjaga. Oh ei, seda mitte. Ehk ongi asi lihtsalt to~lke rabeduses... Ei ole lihtsalt nii suur vene keele asjatundja, et originaali nautida vo~iks, et seda jahtima la"heks. Oh, ja siis on ju veel ka selle raamatuga seostuv "Stalker", yx lisapo~hjus hinnet alandada, sest muidu oleks ehk ju viis tulnud. See pole ju muidugi autorite syy, aga noh... Kuidas nyyd o"elda... lihtsalt ei ole pa"ris SEE.
Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes oli see esimene BS teos, mille kätte võtsin. Olin rabatud. Täpselt minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Algul mõtlesin niisama hinnata, ilma teksti kribamata... Aga hakkas pinda käima see väide (Jyrka sulest), et film kehvem kui raamat. Ja kuna on metatekstide teooriaga natuke tegeldud, siis vast maksab ikka suu täis võtta ja välja pasundada.

Filoloogitsejate ja muude skribantide "levelil" on praeguseks enam-vähem omaks võetud fakt, et raamatut ja selle põhjal tehtud filmi üheaegselt võitlusareenile ei lasta. Mispärast siis? Sest mõlemal on oma eesmärk ja mõlemal just selle eesmärgi nimel valitud vahendid (erinevad kaliibrid nagu). Juhul, kui on tegu otseselt raamatu reklaami või nostalgia või paremaks tegemisega, siis ehk võib mööndusi teha, kuid väärtfilmi tööstuses sedapsi ei lähe.

Tarkovski "Stalker" võtab Vendadelt vaid stalkeri motiivi ja arendab seda omal taustal edasi: retk, otsing, surm, ajutine väljaastumine talumatust reaalsusest. Seda filmi võib vaadata taustaks Carlos Castaneda raamatutele (või vastupidi, C.C-d taustaks võttes). Küsimus on autorsuses. Muidugi peaks tänapäeval vist iga näpatud motiivi eest kõva raha autoritasudesse plekkima... Aga antud juhul need summad suurt astronoomilisteks ei küüniks.

"Väljasõit..." teenib muud eesmärki (mitmeid muid eesmärke). Konfliktid on teised, taustad, lugeja/tarbija konksu otsa saamise vahendid on teised. Ja muidugi parimast klassist - hindamisel probleeme ei tekitanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üks asi, mida võiks ette heita oli see, et Redricku karakter nagu muutus kuskil vahepeal ja lõpus oli jälle rohkem algsega sarnane. Ei tundud olevat selline muutus, mis tegelikult Redrickuga aset leidis vaid tema valesti kujutamine. Võimalik, et tõlke viga, venekeelset pole lugenud.

Teine asi, mis ei meeldinud oli see, et midagi eriti ei seletatud. Palju jäeti lugejale endale mõtlemiseks. See on küll tegelikult maitse küsimus, aga mulle meeldib selline stiil vähem. Sellepärast mulle vahepeal lugemise ajal tundus, et ei lähe eriti peale see lugu - kaalusin isegi kolme panemist -, aga lõpus tagasi vaadates on ikka kuradi hea.

Raamatu head omadused on juba kõik (või vähemalt enamus) mainitud...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale eesti keeles ilmumist, ennastki huvitab, mis mind selle loo külge niivõrd köitis, et seda ikka ja jälle uuesti üle lugesin. Mingi hingus siin sees on, mis kütkestab, isegi ei oska ühtegi teist ulmekat siia kõrvale panna, mis mulle nii oleks mõjunud (varases nooruses ehk mõned Verne asjad, eriti "Saladuslik saar")ja ka siin varemmärgitud "Needuste Allee"
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

42. arvustajana panen esimese "kolme". Tegelikult võiks panna ka "kahe". Olen jätkuvalt seisukohal, et Strugatskid kirjanikena on tohutult ülehinnatud, võimalik et tolleaegsete olude kohta neil lihtsalt puudus konkurents, või kui see konkurents ka oli, siis avaldamisvõimalusi jälle polnud.

Raamat on lihtsalt tüütu. Läbi välismaise butafooria imbub venelikkuse (nõukogudelikkuse?) hõngu nagu kantud sokkide haisu pulmalauas. No kui juhtivad ulmekirjanikud ei suutnud kapitalistlikku maailmagi usutavalt kujutada, mis siis veel muudest visioonidest rääkidagi. Lõpuparool ÕNNE KÕIGILE, TASUTA JA ET KELLELEGI EI TEHTAKS LIIGA kõlab muidugi võimsalt, aga see venelaste pidev õnneigatsus muutub pikapeale iseenda paroodiaks. Ma olen kindel, et kui seda müütilist õnneigatsust natukenegi analüüsida, selgub, et venelasel polegi õnneks muud vaja, kui võimalus ilma tööd tegemata raha saada, odav alkohol ja siniseks värvitud saja juurdeehitusega laudadest putka kuskil seenemetsade keskel.

Klassika küll, aga nõuab ilmselt täie rinnaga nautimiseks spetsiaalselt soolikat, mis mul tundub täiega puuduvat. Mage.

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskeid olen suhteliselt vähe lugenud, kuid hetkel on kindlasti käesolev jutuke nende lemmikteoseks. Strugatskite teostest võrdleks põnevuse poolest esimesega, mida neilt lugesin, teised tundusid liiga igavad, kuid olin neid lugedes ka liiga noor, nii et ei maksa imestada (esimest lugedes olin küll veelgi noorem, kuid see oli siis vast lihtsalt põnevamalt kirjutatud :P ). Millest ka tuleb praegune küsimus enesele - kas olen lihtsalt nõnda edasi arenenud, et mõistan strugatskeid paremini või sisaldab "väljasõit rohelisse" kõigi oma uurimuste ja teooriate taga lihtsalt rohkem põnevust ja kommertslike omadusi, mis tavalugejale rohkem peale lähevad kui enam filosofeerivad teosed? Võib olla oli tõesti vennakeste lähenemine see kord põnevam, kui loo pakutud küsimused ja teooriad olid ka üksinda kaasatõmbavad ning mõtlemad panevad. Eriti toredaks oli muidugi inimese väiksuse üle arutamine, mis on vägagi meeldivaks vahelduseks kogu inimliku egoismi taustal. See võime olla üle sellest inimese egoismist ja pidada ka seda "toiduahela tippu" vaid väikseks osaks selle keskel, täis nõrkusi ja rumalust, on üks põhjustest, miks väärt ilukirjandust igapäeva elu "ülevuse" juurest enda arutlevasse ja silma piiri suurendavasse kaissu tõmbab.

Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.

Teksti loeti eesti keeles

Üks kahest ulmeteosest (teine oli Bradbury "Marsi kroonikad"), mis mind esmakordsel lugemisel teismeliseeas sügavalt vapustas ja võib-olla tänu millele olen jäänudki ulmet ja sarnast lugema. Absoluutselt vapustav teos. Nüüd taas oma kunagise lemmikteose läbi lugenud (ma loen teist korda ainult neid "kõige-kõigemaid") pettumust ei tundnud. Ei, kaugel sellest, põnev ja müstiline värk ka aastakümneid hiljem. Kõik need tundmatud vidinad ja nähtused, stalkerid ja elavad surnud. Samas, juba küpsemas eas, paneb tugevnenud kriitikameel ka tähele asju, mis esmakordsest lugemisest ei meenu.Näiteks see, et tegevus on sobitatud anonüümsesse roiskuvalt kapitalistlikku riiki (mis viidete põhjal tundub olevat USA), sest selliseid pahasid asju ja nii palju pahasid inimesi ju Nõukogude Liidus olla ei saanud (tsensuur oleks rasvase kriipsu kogu teosele peale tõmmanud). Suur osa tegelastest on tõesti pahad, võiks öelda, et suisa kaabakad. Mitte ainult stalkerid, vaid ka paljud need, kes stalkereid jahivad. Ka peategelane Red on tegelikult pätt ja mölakas (agressiivne, vägivaldne, ülbe, ahne, laisk, labane, silmakirjalik, suure egoga ja mida kõik veel), seetõttu oli minul raske talle kaasa tunda või tema poolt olla. On tal ka ju häid omadusi, aga minu jaoks jäid negatiivsed jooned selgelt peale. Tänapäeval on isegi pist koomiline lugeda Strugatskite kirjeldust "kap-maast" ja selle ühiskonna toimimisest. Aga kuskohast pidigi tolleaegne nõukogude inimene/kirjanik ammutama adekvaatset informatsiooni raudse eesriide taga olevast? Selles osas on Strugatskid veel isegi üllatavalt usutavad oma vähemintelligentsemate kaasmaalaste kõrval või ka näiteks kaasaja mõnede ameerika "menukite" autorite kõrval, kelle küündimatud arusaamad Euroopa ja muu maailma toimimisest ja oludest panevad kõkutama või kulmu kortsutama. ÜRO vägesid on Strugatskid kujutatud kui segu nõukogude miilitsa eriüksusest ja vene sõjaväe ehituspataljonist. Ma muigasin nendes ÜRO-kohtades päris isuga. Samuti on igal pool rõhutatud kaubamärke (see on nii ka teistel vene kirjanikel, kes kirjutavad "lääne" ühiskonnast), omal ajal oli see kõva pluss ja süvendas lugejas tunnet, et asi toimub "läänes". Tänapäeval ei anna info, et mees istus "Peugeot`sse" mingit lisaväärtust, küll aga oli see oluline detail omas ajas (ei olnud "Sigull" ega "Mosse"!).Üks asi, mis häiris, oli see, et Strugatskid kirjeldavad Tsooni nii ohtlikuna (on vindi vähe üle keeranud), et selle põhjal jääb mõistmatuks, kuidas sealt üldse keegi elusana tagasi tulla sai. Samuti see, et Tsoon nii vähe deformeerunud on (hooned püsti, autod terved jms) kui seal Tsoonis selline kammajaa käib. Ainuüksi "sääsekiilakad", mis on tavalised ja mis liiguvad ringi, oleks pidanud aastakümnetega tsoonist lageda platsi tegema. Üldiselt mulle meeldib, et Strugatskid ei suru lugejale mingit kindlat arvamust või teooriat peale, vaid pakuvad mitmeid erinevaid variante ja las lugeja ise mõtleb.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut esimest korda. Arvan et "Miljard aastat" on parem. "Miljard aastat" tegevus toimus autorite kodulinnas ja oli tunda, et nad teadsid seda linna ja ühiskonda. "Väljasõit rohelisse" tegevus leidis aset mingis kap-maas,võib-olla USAs, mille ühiskonda autorid ilmselgelt ei tundnud. Üldiselt nõustun Pärtel Riiti arvustuses öelduga. Hea oli lugeda nende kaasarvustajate tähelepanekuid, kes on tutvunud algkeelse väljaandega. Nagu Jüri Kallas, kes pidas eesti tõlget kohati liiga originaalikaugeks. Jah, Pärdik ei ole Kiisu. Pettumuse valmistas peategelase isik. Romaani algul tutvustati Redrickut kui noort laboranti. Mõtlesin et ikkagi teaduslik töötaja, ju siis hakkab lugu hargnema instituudi ja tsooni vahelises pingeväljas. Siis aga tuli välja et Redrick oli suvaline oss, kes vajas laborandi töötõendit peamiselt selleks et distantseeruda politsei vaateväljast.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkommenteerijad on loo juba piisavalt lahti rääkinud, aitab.  Minu jaoks Vendade tippu kuuluv teos. 
Ja palun ärge hakake siin Tarkovskist rääkima. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Lauri Heinsalu
06.05.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Miks 3? Sest Hargla oskab kirjutada. Ning kuigi mingit õudusatmosfääri ei tekkinud ja õiget üllatusmomenti ka polnud, oli mingi teatud õhtuse istumise atmosfäär olemas ning puänti märgates oli ka endal meeldiv mõtiskleda tagasi (ja edasi ...).

Nii et miks siis 3? Sest kui üks detail välja arvata, on lõpp etteaimatav "kas seda või teist" ["kas muinasjutt või iroonitsev - kuid seejuures tuimalt susisev - ulmetu teaduse promomine" (kuigi kui väga nuputada, võiks ka midagi muud olla - kuid selle ohtu tagantjärele paraku polnud)]. Ning ma kohe üldse ei kannata kui ilmselgelt (antud situatsioonis) rumalaid ja teadmisteta inimesi esitatakse kui targemaid ja kogenenumaid, kelle ebareaalset pläma peaks kuulama ja üle õla süljates järgima.

Oehh. Kuid samas on mu arvamus mõjutatud anti-müstitsistlikest kalduvustest, nii et keda see ei häiri, leiab siit arvatavasti midagi enamat.
Musternäide sarjast "igaühele oma".

Teksti loeti eesti keeles

Kaks isikut vestlevad. Ühe probleemiks on, et ta ei suuda enam õnnelik olla, nii et nõnda otsib ta sõprade poolt soovitatud isikult abi, kelle abi kvaliteet paistab aga olevat enam kui kahtlust äratav. Ehk siis tegelikult ei paista ta mingit abi osutavatki. Samuti jääb tema kiidetavus küsimärgi alla, sest terve teksti sees ei paista ta just eriti mingit professionaalsust välja näitavat (mis on usutavasti osati ka teksti poindiks), jättes nõnda tunde, et taustatekst ja kokkusaamise põhjendused said vaid lihtsalt selleks sisse visatud, et oleks nagu miskit motiivi sarnast olemas, kuid ega eriti vaeva ei viitsitud näha, mis aga otse loomulikult riputab pleki külge ka ülejäänud loole.

Kuigi eks plekke suudab lugu endale isegi külge riputada. Esiteks ei tundu miski olevat eriti loogiliselt ära seletatud (kasvõi liigselt muliseva tüübi motiivid liigseks mulisemiseks, mis küll üritatakse nagu loogiliseks seletada, kuid samas nagu ei lihtsalt ei olee). Minaisiku kirjeldatud tunded ja tähelepanekud seoses vastasvestlejaga ning sellega kaasnenud puänt pidid vist olema teksti primaarseimateks osadeks, kuid autor ei suutnud neile (vähemalt minu jaoks) omistada mingitki sellist tunnet, et see, mis toimub, oleks vähegi oluline ning kui pole oluline, siis miks lugeda?

Samuti jäi puänt nõrgaks, need vähesedki tükikesed, mis vahepeal segaduse ajal tekkisid, ei tahtnud kuidagi paigale langeda, tagasi üle lugema aga absull ei kutsu (mis sest, et kui tavaliselt jääb segaseks, tahaks ikka selgeks saada, nüüd aga isegi see ei mõju eriti kutsuvalt; ning ometigi on tekst ka veel nõnda ülilühike …). Eks võiks ka miski radikaalse puändita hakkama saada, kuid paratamatult antud juhul ülejäänud tekst lihtsalt ei ütle midagi. Väike identiteedi probleem paistab kah olevat, sest alguse poole teeb paar nalja, mis isegi suujoone kõverasse kisuvad ning tekitavad lootuse millestki iroonilisest, kuid lõppkokkuvõttes põhjustavad vaid purunenud lootusi ning tulutut ootust.

Ehk siis üpriski mõttetu tekstike või siis ise täiesti valesti aru saanud. Mõlemal juhul ei meeldinud.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldiv üllatus on kohati rahuldada oma fantasy-janu teosega, mille resolutsioonini jõudmiseks ei pea müttama läbi tuhandete lehekülgede, kusjuures ka nendega pole lõplikkus kindlustatud. Seda toredam on, et too janukustutaja suudab ka ise pea püsti seista, meelt lahutada, hetkeks isegi miskit meeldiva segaduse sarnast luua, seda loogiliselt ja põnevalt kokku tõmmata ning siis, nagu lühijuttudele (paha)tihti ikka kombeks, lõpus ka veel muigama panna, mis on ajapikku mu jaoks aina tähtsamaks muutumas.
Teksti loeti inglise keeles

Vägagi meeldiv lühilooke, mis suudab oma lühidusest hoolimata isegi miskit kurvastava emotsiooni sarnast tekitada. Suured plusspunktid ka muidugi oma mõjuvate puändikeste (ja lõpliku iroonia) eest, mis mulle eriti meeldisid.
Teksti loeti inglise keeles

Uh, pean nii potterit kui kettamaailma ulmeks, selliseid kindlameelseid mitte-ulmeks pidavaid kommentaare aga suht kahtlase väärtusega snoobilikuseks. Samas ei mõjuta aga kumbagi sarja nautimine kuidagi ka ubiku nautimist, mis oli igati kaasahaarav, põnev, tore jne. Ainult see häiris, et mõnda karakterit oleks vast rohkem võind kasutada ning lõpp jättis väga nõutuks. Arusaadav, et peab siis nõnda olema, kuid ikka häiriv, et (spoil) nagu päris õiget lõppu siiski polnud. Mis võib aga tegelt kah arusaadav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Viimasele retsenseerijale (ning vastus muidugi viis aastat hiljem), siis eks antud tekst mõjugi kõige tugevamalt esimene kord oma "väikeste" twistide tõttu. Jõudsin selleni Algernonis ilmunud Põradiisi kaudu, mis esimene hetk alandas neid ootusi antud teksti suhtes (sarnasused jne), kuid eks antud lugu ole ikka suti mastaapsem ja julgem, sellest tulenevalt aga ka raskemini usutav, ent tükkide kohtadele langemisel seetõttu ka nõndavõrd meeldivama puändiga. Ning eks jutukeses oli omatsorti moraalilugu kah see, kuigi kaugeltki mitte nõnda banaalne, kui nad tavaliselt on.

Ehk siis kokkuvõttes ühineks kiidukooriga. :)

Teksti loeti inglise keeles

Esmatutvus Reediga, mis aga pärast antud palakest ei jää kindlasti viimaseks. Kaasatõmbava stiili ja huvitava dialoogiga ehitatud suhteliselt paranoiline tekst, mis paistab pilavat kaasajal valitsevat terrorihirmu (enesele teadmata aga ka vägagi hästi praegust seagripi „paanikat“), ent ei liigu siiski päris antiutoopiate sekka, pilades vähem süsteemi pimedaid orje ja rohkem seda must-valget süsteemi (kuigi ega ka inimesed päris puutumata jää; on ju nemad lõppude lõpuks selles süsteemis süüdi), mille vigasust siis üritab näidata selles tekstis leiduvas liigsest hirmust haigestunud maailmas, kus hammasrataste vahele on üpriski kerge sattuda. Ei saaks ka öelda, et antud maailm erilist võõrastust tekitas ...

Et siis natuke sügavust, natuke irooniat, natuke põnevust ning muidugi puänt, mis igatahes mind mõnuga muhelema pani. Julgeks ka soovitada.

Teksti loeti inglise keeles

Et siis debüüttekst? Ei, mulle täitsa meeldis, mis sest, et peategelasteks olid valitud nõnda ebameeldivad karakterd (eriti veel meessoost isikud, kuigi ega nutupiigagi eriti sooje tundeid tekitand) ning nende sõnakasutus tekitas mus tunde endast kui vanast ja ajast maha jäänust (kuigi loogiliselt võttes päris veel nagu olema ei peaks), mille peamiseks probleemiks on aga see, et raskendab teksti sisse elamist (eriti see esimene punkt). Vahepealne kohustuslik minevikuseletus mõjus kah sutike häirivalt, justkui liiga sunnituna sisse topitud, et just selle koha peal; drastiliselt arvamuse muutmiseks sellest ainuüksi aga ei piisa.

Kiituseks saaks öelda, et viitsis lugeda (kuigi eks sellele aitas kaasa ka kiitmine ning üldiselt on tavaks alustatu ka lõpetada) ning kenasti loodud atmosfäär. Mingi hetk läks ka üpriski ladusaks kätte, kuigi hilisem Liisi käitumine tundus suti võlts ja (väike spoiler) lõpp jättis suhteliselt kehva tunde. Kuid kui tekst suudab juba sellist emotsiooni tekitada, peab see ka miskit väärt olema.

Ning miks siia kommenteerida? Sest vaid mina olen suuteline kaks kuud liiga hilja jõudma selliste asjadeni.

Teksti loeti eesti keeles

"Põmst pole ulme", jahhh .... Aga see selleks, sellistest väikestest tühisustest ei saa ju end lasta häirita, kui on võimalik ka omapoolne kiidupanus anda sedavõrd väärt teosele. Ning egas muud ei saakski eriti märkida, kui ikka kiitust. Kaasahaaravalt üles ehitatud degeneratsioon (või siis vastand; oleneb vaatevinklist, ma arvan), milles kurja, nii meelt kui keelt, julgesti ülegi voolab. Kuid peamine on see lugejale nõnda ilmselge häving, mis sest, et headele peategelastele (vähemalt neile, kes loevad, sest kuigi benjamin lemmikkarakteriks, ei liigutand ta eriti miskit millegi nimel) see kunagi nähtavaks ei saa ja nõnda orjatakse vaid pimesi edasi. Tegelikult väga kurb lugu sellest ühest küljest inimese piiramatust ahnusest ja egoismist, teisest aga rumalusest. Ning muidugi suhteliselt lootusetu.
Teksti loeti inglise keeles

Olles saabunud siia (paar aastat) pärast filmi nägemist, võib ette kujutada mu üllatust nende radikaalseid erinevusi kohates, kuigi samas ega see ei tohiks eriti üllatuslikult enam tulla, et dick`i ekraniseering (või ekraniseeringud üldse tegelt) algmaterjalist erineb.

Siiski oli see meeldiv kogemus (seda meeldivam võltsootuste purunemise tõttu; oli filmike küll kenake, kuid siiski liiga actionile keskendunud) ning samas ka esimene dick`ikese lugu, mida lugend enam-vähem mõistust omaval ajal ning samas saaks panna keskpärasest kõrgema hinde. Siin kiidetud "loole omapärane dikilikkus" aga äratas selle tüübi vastu huvi, nii et järgmine lähemat uurimist nõudev kirjanik on teada.

Teksti loeti inglise keeles

Eks antud romaani hindamine on suhteliselt tühi töö, sest ega alla nelja juba naljalt pane, kasvõi ajaloolise tähtsuse tõttu, nii et võistlus on rohkem nelja või viie vahel, kuigi mida see numbergi õigupoolest ütleb? Vaid kokkuvõtlik hinnang, mille järgi viis peaks siis perfektne olema. Seda aga Meie pole, nii objektiivsest kui subjektiivsest vaatenurgast. Ühest küljest on kasvõi see odav kirjanduslik võte romaani lõpu poole, teisest küljest aga mu enda igavlemine osade peatükkide jooksul, kuid hinnata selliste tühisuste järgi on jällegi raamatule ülekohut teha, sest nii mõtte kui ka üldise olemuse poolt on ta rohkem väärt kui pooled raamatud, mis aasta jooksul läbi võib lugeda, rääkimata neist, mis siis niisama näppu satuvad. Nii et kui hinnata mulje järgi, mis romaan jättis, siis ikka viis, ning endiselt ei loe see number midagi, sest lugema peaks, nagu öeldud ka vähemaga hinnanud isiku poolt, seda kõik nii ulme kui laiema silmaringi huvilised.

Rätsepale vaidleks aga spoilerdades vastu, sest ma küll seal lõpus erilist lootuse jätmist ei näinud. Ei oska küll Orwelliga võrrelda, pole 1984 juurde veel jõudnud, võib-olla on too seal hoopiski *jubedam* kui see siin, aga leian, et hetkeline lootusepuhang ei anna siiski eriti palju antud lõpu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Austatud Ruumetiga olen selles suhtes nõus, et üle lugemisel langesid tükikesed paika ja asi muutus ikka tunduvalt selgemaks, kuid ilmselgelt vastandina temale pakub mulle selline lahendus, kus kõik pusletükid meeldivalt oma kohale sobituvad, üpriski suurt naudingut. Mis ei tähendaks, et segadusse jääminegi alati nõnda halb oleks, kuid vaid selle puudumist veel probleemina ei näe, ka sama autori erinevates teostes (valguse isanda kohta aga ei julgeks midagi öelda, kuna see sai loetud ajal, mil sellest kohe üldse midagi aru ei saanud ning igavus oli lõputu, nii et mälu sellega seoses vaevalt on; peakski üks päev uuesti läbi lugema, nüüd ikka vanemana ja (vast) suti intelligentsemana).

Naastes aga Roadmarksi juurde, on tegemist igati mõnusa romaaniga, kusjuures rõhk just sõnal mõnus. Nimelt on atmosfäär ja tegevus selline tõmbav, kohati lausa poeetiline/idülliline (st. va kui kellegi tapmisega väga tegutsetakse, või tegelikult isegi siis, eriti kui hea raamat ja meelisuimasti käepärast), tegevus aga igati tore zelazny, kelle käsitluses ka juba nõnda stereotüüpseks muutunud draakonid vähemalt imo leimina ei tundu. Tema raamatutest (ja vast ka üldse) kuulub lemmikute hulka, kuid küllap on mu arvamus ka kenasti mõjutatud.

Teksti loeti inglise keeles

Mnjah, kas just "vaieldamatult parim" aga hea küll, täitsa meeldiv ning pärast lõpetamist on tahtmine juba järgmise kallale asuda. Jordaniga võrreldes pole esialgu veel seda probleemi, et kui kord järgmise kallale asub, ei mäleta eelmiste telliselikude olemuste tõttu enam midagi (kuigi eks sarja lõpupaksus ole ammugi teada). Jordaniga on üldse mõttetu võrrelda, sest peale kvantiteedi vahe, on ka kvaliteedi vahe - raamatud on siiski eraldi seisvad, kui meenutada esimest, meenub ka mis seal toimus, sest igas osas tehakse midagi uut ja huvitavat ning eks siingi.

Päris sellega nõustuma ei lippaks, et algus parim oli, kuigi eks see ole rohkem subjektiivsetel põhjustel, nimelt võttis mul mõnda aega, et harjuda kingi suti slängiliku keelevalikuga, lõppu aga kah palju paremaks lugeda ei saa, kuna häiris äkitselt mõistatuste osakaalu räige tõstmine, kuigi need saadi raamatust kusagilt keskelt umbes nõnda sisse pandud, et kingil tuli äkki idee lõpus mõistatused tähtsalt mängu siduda ning nüüd peab kiiresti karakterid ja lugejad nendega tuttavaks tegema. Liiga sunnitud. Ning samuti pole meelt mööda viimases arvustuses märgitud vennikese ellu jätmine, mis on ennekõige mõttetu venitamine ja odav "põnevuse" tekitamise viis.

Üldiselt aga olen vist üks vähestest, kellele esimene raamat praegusest enam meeldis. Too oli küll rohkem killustatud ja see peale sunnitud kambavärk oli ka seal, kuid oli rohkem westernilikku atmosfääri, mis on minu jaoks antud sarja üks peamisi võlusid. Ja, noh, tegelikult teine meeldis kah rohkem, kuna seal tehti midagi tõesti üllatavat (kasvõi mida king oma kullakallile peategelasele tegi). Praegune oli aga selline mõnus lugemine, kuid erilise põnevuseta.

Teisest küljest aga mis mõte sellisel sarja keskel oleva raamatu arvustamisel üldse on? Kes on eelmist kahte lugenud, loeb ka käesolevat, kes aga pole neid puutund, siis vaevalt teda mõne sarja keskel oleva raamatu arvustus nühib (või, vast, mõnel erandjuhul, kui enne suurema sarja kallale asumist kombitakse tulevikku). Nii et mis siis ikka öelda? Meeldiv musta-tornimaa raamat ning asap järgmise kallale.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt küünilise poindiga ning meeldivalt keerduva keelevalikuga kirjutatud jutuke, mis aga keskkoha paiku kaotab oma alguses tundunud energilisuse ja langeb rohkem ohkamiste ja mõtete tasandile. Tänapäeval tundub selle küünilisus ka muidugi vananenud, sest mis seal paistab peategelast üllatavat ja surmani kohutavat, õpetatakse House sarnaste abil selgeks juba väiksest peast, mitte et neil seda vaja läheks, kuna küllap juba nemadki teavad, kui räpased me tegelt oleme.

Lõpp pole küll eriti puändine, kuid samuti meeldivalt depressiivne ning (vähemalt minu jaoks, kes sattus vastava looni puritaanluse kaudu) ka sutike üllatav. Lühidalt öeldes kohati meeldis, kuid uuesti ei loeks ning soovitada ka ei julgeks, vast vaid neile, kes pole veel küünilisuse võlude küüsi langenud.

Teksti loeti inglise keeles

Vot, kurat, sellega on siis nõnda jäänud, et omal ajal sai "väljasõitu rohelisse" kiidetud ja lemmikuks kuulutatud, kuid duo-raamatu esimese poole kohta ei osanud eriti midagi öelda, kuid vast ajaga rohkem arvamust juurde tulnud. Viimane pikem arvustaja just kritiseeris seda banaalset köögilaua taga viinatamist ja targutamist, kuid mina asendaksin banaalse mõne vähem kurjustava omadussõnaga, kuna hoolimata oma suhteliselt laisast tegevusest, mõjus raamat siiski huvitavana ja küllalt haaravana, et erilise igavustundeta lõpuni vändata ning kui kord sai sinna lõpuni jõutud, siis jäi meelde kui ikka päris meeldiv kogemus, kuid vot mis maksimumhinnet anda ei luba, on see kurb teadmine, et samas ei mäleta ma loost enesest just eriti palju. Küllalt, et hinnata, kuid mitte küllalt, et parimate sekka hinnata.

Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^

Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Koos "Väljasõiduga rohelisse" kindlasti üks mu strugatskite lemmikuid, mis koos eelnimetatuga ka kirjanikud ise lemmikute hulka tõstab, hoolimata siis sellest, et mul nende teostega mitte alati head suhted pole. Kuigi eks siin oli samuti see "Väljasõit rohelisse" juures kummitanud tunne, et kas see on nüüd vähem filosoofilisem teos ja rohkem actioni-rikas ning eks ta seda oligi, kuid samas oli ka sellist mõnusat sügavust, mida igas tavalises krimkas ei leia.

Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.

Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)

Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.

Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Vot sellise raamatukese juures (nagu kõik on juba kindlasti pihta saanud) polegi eesmärgiks loo jutustamine, vaid kirjanike fantaasia kirjeldamine, mis tekitab neile mitmeid probleeme. Peamiseks asjaks on see, et too fantaasiamaailm peab olema muidugi ühest küljest küllalt reaalne, et tõsiselt võtta, kuid teisest küljest ka küllalt fantastiline ja huvitav, et tõmmata lugejat sellest kõik need sajad leheküljed läbi. Siin aga oli paraku nõnda, e tkuigi osad jutukesed olid päris huvitavad, valitses enamike alguses kahtlane tunne, et kas nüüd siit tuleb midagi huvitavat või ei. Ehk siis see tunne, mis vähemalt mul on iga teksti alguses ning ausalt öeldes ega see eriti meeldiv tunne pole, siin veel korrutatud peatükkide arvuga .... Oh õudust.

Samuti minule, kes ma jahin juttudes häid lugusid ning ootan pikkisilmi drastilisi puänte, mõjus muidugi hirmutavalt selline nõrk sidusus erinevate jutukeste vahel ja tugeva keskse story puudumine. Eks muidugi see story värk on kah kahe otsaga asi - ühest küljest jutustati sellest suurest ja tohutust tulevikumaailmast ning see on juba lugu omaette, kuid sellist keskset, ilmselgelt läbivat ja haaravat lugu lihtsalt ei olnudki, kui selleks mitte lugeda maailma tutvustamist, kuid seda ei saa samas ka liiga haaravaks lugeda pärast mõnda aega.

Kommunismi kiitmine hakkas küll silma, kuid pärast hetkelist kahtlushetke ununes kah. Mis aga rohkem silma hakkas, oli see lapsepõlves loetud kommunistlikes noorteraamatutes röökiv vapruse ja pimeduse kiitmine, mida ka siin kohati paistis ikka kamaluga olevat kohati. Ehk siis asjake, mida iga vähegi küüniline isik põlgama peaks, ning just see ka mind kõige enam häiris.

Siin mainitud Tulevikusarjast aga ei tea midagi, nii et selle koha pealt polnud ka romaan mulle suurema informatsiooni pakkumise koha pealt eriti vajalik, kuigi teisest küljest pole kunagi ka aru saanud kasvõi ntx neist lotri hulludest, kes surematu kirega neelavad kõiki ülipakse ja üliigavaid middleearthi AJALOO raamatuid. Siiski, 3e panna ei saaks, kuid 4ja samuti väärt poleks ja siin ilmneb ka see point, miks olen hakanud põlgama teoste numbritega hindamist - kuidas saaks tühine number väljendada inimese arvamust? 1 ja 2 peaksid mõlemad olema pliidi alla, 3 keskpärane saast, 4 loetav ja isegi meeldiv ning 5 ülim elamus, kuid paraku ei saa nõnda lühidalt tervet arvamust kokku võtta. Näiteks oli enamik romaanist "loetav ja isegi meeldiv", kuid päris tihti tabasin end ikka tunnetelt, mille eest vääriks asjake ikka 3e. Kuid on sellega nagu ta on, 4ja saab ikka, kuna kui ikka viitsisin ta järjest töö juures läbi lugeda mõne tunniga, siis küllap ta ikka meeldis. ^^

Teksti loeti eesti keeles

Vot sai sellel raamatukesel lastud oodata nüüd kenakest aega - nimelt viimane mirabilia sarjas loetud tagumistel lehtedel kiidetud "krimi-ulme" romaan redivivusega oli ikka selline saast, et kui wyndham kohe pärast seda kätte sattus ja taga "krimi" ja "ulme" ühes lauses koos nägin, peitsin õudusega laua alla. Mingi hetk ujus ta sealt aga trifiididele õigel kombel jällegi silma alla ja nõnda sai ka läbi loetud. Redivivusega võrdlemisele aga aega ei raiskagi.

Samuti ei hakka vigu otsima autori katastroofifantaasiates ja nende kirjeldamistes - no vot tahtis inimestele ikka nõnda palju piinu kaela saata ja saatiski, mis aga peamine asi - saatis huvitavalt kirjutatuna. Teise peatüki juures küll tekkis väike kahtluseke, et kas asjake nüüd liiga kroonika mekiliseks ei transformeeru, kuid kolmandast jätkuv põnevik kestab tõusude ja mõõnadega kohe täitsa meeldiva lõpuni. Võib-olla jääb autoril ka mingist sügavusest puudu, kuid ma ei leidnudki, et raamatus peale niigi eksisteeriva sügavuse veel juurde miskit vaja oleks - autori paar rahulikku filosoofilisemat mõtisklust eetika ja agressiooni teemadel mõjusid hoopiski meeldivalt pärast de Sade filosoofiat täis topitud Justine (mis oma küllusest hoolimata oli tegelikult ju peamine põhjus, miks too raamat nõnda huvitav oli... ma eeldan).

Kokkuvõttes meeldiv ja natukene mõtlema panev, kuid ennekõige kaasatõmbav ja põnev raamat, mida vaat ei tahtnud kohati käestki panna.

Teksti loeti eesti keeles

Selle lookese juurde jõudmine oli suht omapärane teekonnake - algne huvi selle vastu tekkis üldse, kui sai wikipediast jälle tarkust ammutades loetud, et vot disney kavatseb selle nimelist täispikka joonisfilmi vändata. Kuna loost esialgu kuulnud polnud, tõmbas mind selle artiklit seal wikimaal lugema vaid huvitav pealkiri (jah, fantasy-fänn), kujutlege aga mu üllatust, kui ilmnes, et see siis plaanis Dicki lühijutu põhjal. Dickiga olen küll tuttav vaid ähmaselt mäletatud ubikute ja elektrilammaste kaudu, kuid ka nende ähmaste mälestuste põhjal ei tundu ta just mehena, kes disneyga käsikäes lastele lugusid jutustama satuks. Igatahes huvi oli tärganud ja kuna filmikest veel 4 aastat ootama peab, sai otsustatud lühijutt esialgu käsile võtta. Selle leidmine polnud küll kerge, kuna hoolimata disney armastusest selle vastu, ei paista see just eriti pop olevat, kuid ega seda lõpuks leidmata poleks ma siin.

Sisust nii palju, et üks õhtu koperdavad ühe vanamehe bensujaama käputäis väikseid tegelasi, kes kutsuvad end haldjateks ning eba-disneylkult (ehk siis suht ülbelt ja vägagi väsinult) paluvad/käsivad vanamehel endale öömaja pakkuda, kuna neil on käsil põgenemine trollide eest. Vanamees on südamest hea ja sõbralik, nii et otse loomulikult lubab oma kamina ette, kuid öösel juhtub loo nimitegelane hinge heitma ning vanamehe oma järeltulijaks määrama. Mis siis edasi juhtub on aga suhteliselt puändivaene ning pettumust valmistav.

(Järgneb väikene mõttekäik lõpu üle) Pärast naabritega kohtumist hakkab lugejat vaevama küsimus, et kas need haldjad on nüüd tõesti seal ning teised inimesed lihtsalt on nagu inimesed ikka - ehk siis põlgavad neid, kes "normaalsete" ringist paistavad välja astuvat, või on tõepoolest vanamees normaalsete ringist kohe tõeliselt ja probleemidega välja astunud (ehk siis hulluks läind üksinda oma bensujaama ees jalgu kõlgutades). Esimene lõpplahendus oleks natukene lapsik ning liigagi selge, teine lõpplahendus juba psühholoogilisem (ja suht kahtlane, kuna lugejale neid haldjat tutvustatakse eksisteerivatena - kuid kes ütles, et lugejat lollitada ei või?), kuid kergesti ära arvatav, nii et healt kirjanikult ootaks mingit kolmandat lahendust, isegi kui lugeja ise ei oska midagi välja mõelda. Dick, hoolimata oma kvaliteedist, aga läheb ühte rada mööda neist (spoilerina olen sunnitud edasise lause lõpu parema mõistmise nimelt ütlema, et esimest) ning kuigi lõpus jääb kahtlus, et äkki on siiski kõik vaid kujuteldav ning käib lugejaga lollitamine, jääb sisse selline kahtlev tunne, et kas autor eeldab nüüd, et lugeja oleks tunduvalt intelligentsem kui mina või siis tunduvalt väiksemate ootustega.

Mina hindan aga oma arusaamise koha pealt ning ütleks, et kohe täitsa pettunud olin, kui lihtsana see lugu kokkuvõttes oli üles ehitatud. Alla kolme aga siiski panna ei saa, kuna tekst on ladusalt ja kaasatõmbavalt jutustatud ning vahepeal on paar üpriski lahedalt ehitatud dialoogi, nii et lugemist ei kahetse. Vaid lõppu kahetsen. Kuidas aga disney sellest täispika filmi kavatseb välja venitada, vot ei tea. Egas sealt midagi muud polegi oodata, kui jacksoni stiilis ekraniseeringut - ehk siis fantaasiarikast režissööri/stsenaristi versiooni jutust. Loodetavasti ei tule sellest siiski samasugune jubeduse nagu the black cauldroni disney versioonist.

Teksti loeti inglise keeles
3.2008

Kunagi loetud raamatute hindamisega on ikka see probleem, et kui nende kallale siin hiljem asuda, siis ei taha kuidagi meenuda, mis seal õigupoolest toimus ja mis tunded olid lugedes, kuid tänuväärselt on tänapäeval olemas selline leiutis nagu "wikipedia", mis on ülimalt kasulik väsinud mälu turgutamiseks. Wikit avades selgus aga Jordan`i spetsiifiline probleemike - nimelt ei suutnud ma kuidagi meenutada, et milline see viimane raamat nüüd õige oli, mida lugesin. Ning tegelikult ega saanudki seda nõnda kaua aega tagasi loetud - vaid umbes pool aastat, mis tähendaks, et nimi või vähemalt miskit sisustki peaks meeles olemas. Rahulikult aga mälus sorteerides ei meenunud kuidagi oma asukoht sarjas ja nõnda olin sunnitud baasist nimesid vaatama ja siis wikist erinevaid plot outline uurima, lootuses, et midagi ära ei spoili. Nõnda pahasti siiski ei läinud ja sai üles leitud see viimati loetud raamat, kuid keelele jäi ebameeldiv maik, mis on ka põhjuseks selle raamatu nõnda madalal hindel.

Raamatu arvustamises tegelikult polegi eriti midagi arvustada - paistab olevat nõnda, et kui arvustada ühte ajaratta raamatut, oled arvustanud neid kõiki. Kõik algavad mingist kohast, siis tulevad jubedalt venitatud seiklused ning lõpus tuleb siis suur lahing, kus keegi sureb, keegi saab valusaid mälestusi ning sünnib igasuguseid kangelasi. Peamiselt peategelaste kujul, kuid ikka. Siinse väljaande puhul oli vähemalt plussiks see, et lemmiktegelase Mat`iga seigeldi kõige enam, kuid see ei tähenda jällegi, et need seiklused alati kõige meeldivamad oleksid olnud. Tema armulugu kuningannaga on liigagi väsitav sellele Jordani naiste/meeste vaadet põlgavale mõistusele. Nimelt paistavad kõik mehed olevat labased mühkamid, kes südames soovivad head, ning arvavad, et naised aina vinguvad ning et nende sõbrad saavad alati paremini naistega hakkama kui nemad (kes muidugi tegelikult arvavad sama oma sõpradega kohta), naised aga on ülbed ja kõrgemal seisvad, kuid südames teevad seda vaid selle tõttu, et teisi kaitsta, ning nemad paistavad arvavat, et kõik mehed on lollid ning päris paljud teised naised on kah parajasti lollakad. Võib-olla eksisteerivadki Jordani maailmas vaid sellised sugupooled, kuid isiklikult pole kunagi uskunud, et mu sõbrad nõnda palju paremini hakkama saavad või et vastassugu vaid ülbeid näägutajaid täis on. Võib-olla on selles süüdi aga mu kogenematus, milles ma aga siiski kahtlen.

Ja siit tuleb omakorda Jordan’i kordamisprobleem. Nimelt on seda naiste/meeste värki korratud esimesest raamatust saadik ja täiesti kindlasti kavatseb Jordani kirjanduse-järglane Sanderson seda sama taktikat ka viimases raamatus kasutada. Teiseks Jordani probleemiks on juba mainitud venitamine. See venitamine poleks ka nii väga arusaadav, kui Jordan suudaks raamatuid mingit moodi üksteisest erinevaks teha, kuid pärast poolt aastat tunduvad nad kõik suht ühesugused. Pronto või keegi siin kusagil küll jagas raamatut 3stesse vms gruppidesse, kus siis igaüks jutustas mingit perioodi vastavates kroonikates (Randi võimule tulek, võimu hoidmine jms), kuid see kõik on lihtsalt nii kohutavalt ühte moodi venitatud, et ainult tõelised fännid suudavad raamatutel vahet teha. Mina lollike aga loen neidsamu raamatuid edasi vaid neil lihtsatel põhjustel, et paar tegelast on meeldima hakanud ning tahaks teada saada, mis neist kõigist lõpuks saab. Ning muidugi ka selle tõttu, et mul on rõve komme lõpetada raamatud, mida alustan.

Samas ei tahaks aga ka siiski öelda, et Jordan on üdini läbi kukkunud. Tema auks peab ütlema, et ta on siiski loonud suure maailma, kus on ikka päris palju küsimusi, millele tahaks vastust (mis on ju ometigi hea) ning kohati on ta võimeline isegi huvitavateks stseenideks. Kahju vaid, et ta neid kiiremini ei osanud jutustada.

Teksti loeti inglise keeles

Lühike jutuke Maa sellisest ajastust, kus kõik on hävinud, ainult tuhapilved möllavad mööda hävinud maapinda ja üksik murtud jalaga ja peaaegu toiduta mehike roomab "mere" poole. Kohe alguses tekivad lugejal otse loomulikult küsimused, et mis Maaga juhtus (kui see üldse Maa on), kes see vennike on ja kuhu poole ta roomab ning lugeja rõõmuks otsustabki autor peagi, pärast paari peategelase (kelle nimeks on kraana ... Crane) hallutsinatsiooni kirjeldamist, selgitada lugejale täpsemalt, et kuidas meie roheline-sinine-valge-jms planeet Maa sellisesse seisukorda sattus, kuid kahjuks on autori suurimaks probleemiks aga see, et ta ei oska oma seletusi sujuvalt lugejale edasi anda. Kõik paistab olevat kuidagi kopakas ning tegelased paistavad rääkivat lugejale tähtsast infost tõesti vaid ainult sel lihtsal põhjusel, et lugeja selle info kätte saaks, kuna autor ei ole võimeline seda muud moodi avaldama. Lühidalt öeldes olin terve minevikus toimuva stseeni ajal kohutavalt pettunud sellises autori algajalikkuses, kuid siis säilis minus veel lootust (sureb see ju viimasena).

Ning tõesti - kuitagasi tulevikku ja tuhas roomava Crane juurde pöördutakse kadus ajutiselt ka pettumust, kuid selle koha haaras hoopiski ootus - nimelt ootus, et kas nüüd tuleb ka mingi kõva puänt või roomabki ta lihtsalt mõttetult oma tühise eesmärgi suunas ja raiskasin omal vaid aega selle lugemisele, kuna hea puändita poleks selles nõrgas loos eriti midagi leidnud. Vahepeal üritatakse küll põnevust luua lastes Crane hallutsinatsioonidel teda hoiatada selja taga varitseva Kurjuse eest, kuid selle Kurjuse tõelise nime arvas juba enne ära, kui autor selle lõpp-lahinguks suvatses pöörata, nii et mingit "wow"-effekti sealt ei tulnud.

Kusjuures Crane`ga lähemat tutvust tehes, tekib paratamatult küsimus, et kas on Crane loll, hoolimatu või on autor loll, sest Crane ei tundu olevat oma karakteri pooles halb ning tegelikult ma mitte hoolimatu, kuid sellegi poolest laseb autor tal teha midagi, mis paneb terve inimkonna ohtu (spoiler - ja muidugi kukub asi, mis 100% kindlusega läbi ei kuku, läbi). Saan aru, et autor tahtis näidata, et inimesed on valmis oma eesmärkide/teaduse nimel täielikeks ajuvabadusteks, kuid kahjuks ei suuda ta mind kui lugejat seda uskuma panna.

Ning lõpus otsustab autor lugejat siiski puändiga kostitada, kuid vähemalt minu jaoks tundus see kohutavalt tühjana. Sel oli küll mingi suurem mõte, üritas ju autor seletada elu ringi jätkamist ja sobrata ürgajaloos, kuid nagu juba ütlesin oli see kohutavalt nõrk seletus, nii et lõputundeks jäi vaid pettumus, et sellest nõnda kenasti alanud loost tuli välja vaid selline BS. Võib-olla pole ma küllalt intelligentne selle teksti õigele sügavuse pihta saamiseks, kuid see sügavus peab siis olema tõesti maetud väga, err, sügavale, kuna minule jäid silma vaid nõrk jutt ja vaimuvaene lõpplahendus.

Kuid siiski tahaks ühte asja kiita ning nimelt oli see Bester`i keelekasutus. Pole see mul esimene inglise keelne jutuke, mida loen, kuid see on üks vähestest, mille lugemine keelekasutuse koha pealt lausa nauditav oli (viimati oli see Gaiman`i jänkide jumalatega, kuid see oli tingitud ka sellest, et sel ajal olin veel vähe inglise keelseid tekstelugenud). Samas tõstis see meeldiv keelekasutus ka ootusi, nii et kukkumine oli vaid seda valusam.

Ahjaa, autor seletab ka mingil hetkel novelli pealkirja ära, mis üritab saavutada otsekui mingisugust luulelisust (umbes nagu "Neverwas never was"), kuid ka see oli nagu tema ülejäänud novellgi vaid nõnda tühi ...

Teksti loeti inglise keeles

Oeh, oma rumaluses needsin ennast esimese osa ostmisega tervet sarja ostma, kuna mul on selline rahakoti suhtes ebameeldiv ja loogikat alandav tahe omada sarju, mida juba olen alustanud, täies koosseisus riiulis. No vähemalt saab end seekord lohutada mõttega, et Eldestil sai ostetud kõige odavam inglise keelne versioon, mis, arvestades Eldesti kvaliteeti, oli siiski liiga kallis.

Kusagilt kuulsin, et Eldest peaks olema Eragonist parem, nii et asusin selle kallale lausa mingite lootustega, kuid kui algasid Eragoni üliigav treeningu periood, mis oli kohe arusaadavalt kirjutatud vaid selleks, et raamat võimalikult paks tuleks, hakkas juba üle viskama selle rumalus. Ka palju-kiidetud Rorani liin tundus alguses aju hävitavalt rumal - ei saa ju ometi olla üks külatäis inimesi nõnda rumal, et arvata, et kui nad relvadega sõdurite laagrisse jooksevad, et neid lihtsalt ära hirmutada, ei saa keegi viga. Ning siis leiab üks naine veel endale õigus süüdistada Roranit tema mehe surmas. Oh well, vähemalt hakkab mingi hetk Rorani liin huvitavamaks minema ning tema anti-kangelalik olemus tundub lausa meeldiva vabastusega Eragoni goody-shoes tühja karakteri kõrval, kuigi eks terve raamatu on aru saada, et Paolini üritab lugejale vihjata (täpsemalt - puust ja punaselt ette teha), et Roran on see "oma veri", kes Eragoni siis reetma peaks. (Suur spoiler järgmises lauses) Kuid ausalt öeldes mõjub see Rorani mustaks värvimine lihtsalt mõttetult, kuna enamiku raamatust lugeja ootab, et Murtagh hüppaks uuesti kusagilt välja, kas siis vangi ja sõbrana või vaenlasena, ning kahtleb, et Roran teda reetma hakkab; Paolini küll suudab väikse üllatusse siia lisada, kuid isegi selle on ta varastanud suurematelt tegelastelt (kuigi ega isegi tolle suure sarja fänn ole - suurim pluss neil oli Ford ja ongi kõik).

Ning nüüd saabumegi seekordse plagiarismi juurde. Muidugi jätkab Paolini julgelt McCaffrey vägistamist, kuid mis mind kõige enam üllatas oli see, et McCaffrey ise seda heaks kiitis ning lausa oma sõnad lubas kaanele panna. Tekib küsimus, et kas on nõnda tuntud kirjanikul tõesti nõnda saast maitsemeel või kasutati mõnda nõrkusehetke ära. On kuidas on, kuid raamatu üks kesksetest teemadest - ehk siis loheratsanikud - on juba oma olemuselt varastatud, nii et neist ei ole eriti midagi huvitavat otsida. Lisaks sellele ei paelu mind draakonid kui sellised nagu Paolini neid kujutab. Teiseks vägistamisaluseks on vaene Robert Jordan, kelle Perrinit Roran algul kohutavalt meenutab nii olemuselt kui ka tegevuselt - asusid mõlemad ju oma küla etteotsa, kui see otsustas valitsevatele jõududele vastu hakata. Peagi aga muutub Roran tumedamaks karakteriks kui Perrin, mis on muidugi positiivne, kuna, nagu juba ütlesin, viskas Eragoni ülim positiivsus juba üle, kuid Paolini ei suuda isegi luua meeldivat anti-kangelast. Maailm on täis anti-kangelasi, kes meeldivad rahvale oma laheduse vms tõttu, kuid Roran tundub pahatihti lihtsalt ebameeldiva tegelasena. Õnneks on tema storyline hoolimata naiivsusest vähemalt huvitavamalt kirjutatud. Siiski on mul kahtlus, et üksi seisvana oleks tema lugu samuti suht igav, kuid kuna võrdluseks on vaid Eragoni treeningulugu siis, noh, pole just eriti midagi, mida võrrelda.

Ning peamiseks vägistamisallikaks on muidugi Star Wars. Esimeses raamatus ma seda nii väga tähele ei pannudki, kuna olin rohkem keskendunud fantasyle, kuid teise lõpp lihtsalt TÕMBAB tähelepanu Star Warsile ning siis hakkab nägema ka teisi sarnasusi.

Kõrvalt mainiks, et kolmandast liinist, kus peategelaseks mässajate juht Nasuada, ei ole eriti mingit mõtet rääkidagi, kuna see on kohutavalt lühike ja kirjutatud arvatavasti vaid kolmel põhjusel - et tutvustada imelast, kellega tulevikus kindlasti probleeme/seiklusi tuleb, et jutustada Vardeni tegemistest, kuna Paolini polnud kuidagi võimeline neid tegemisi Eragoni storyline sobitama, ning, loomulikult, et pikendada raamatut, sest tõeline fantasy peab olema ja hinge kinni hoidev tellis, millega saaks nii mõnegi mehe surnuks lüüa.

Aga jah, mida siis lõpetuseks öelda? Ma ei kahetse Eldesti lugemist, kuna kohati tuleb ka saasta lugeda, et mõista Martini suguste kirjanike väärtust (ja tegelikult ka Rowlingu ja Jordani jms, Rowling, kes oma lapsikusest hoolimata on lahe ja südamlik, ning Jordan, kes oma venitamisest ja tihedast igavusest hoolimata on hästi läbi mõeldud ja, *gasp*, kohati isegi haarav), kuid kahetsen, et kulutasin oma raha sellele saastale. Nii palju siis lootustest. Kuuldavasti otsustas Paolini kribada sarjale veel neljanda raamatu kah, kuna ainult ühe järje jaoks oli tal liiga palju ideid vms. Paistab siis, et ta on viimasel ajal korralikult fantasyt lugenud.

Muideks, kes tahaks kihla vedada, et Eragon hakkab peagi kuumalt haldjatšikilt "saama"?

Teksti loeti inglise keeles

Lugesin siin eelmisi arvustusi ja suutsin ainult pead vangutada, et miks sellistest hinnetest hoolimata nõnda negatiivselt, kuni jõudsin pronto arvustuseni, millega ka enamuses nõustun. Kuna sellega aga on mul sõnad suust võetud, pole ka midagi erilist lisada, peale selle, et pean Martinit tõesti parimaks fantasy kirjanikuks, keda lugenud olen. Kohati lugedes tabasin end küll mõttelt, et kas see on nüüd äkki lihtsalt venitamise eesmärgil kirjutatud, kuid seda peab ütlema, et kui isegi on venitamise eesmärgil kirjutatud siis Martin oskab isegi kaasahaaravalt venitada. Jordaniga teda liigselt võrdlema kah ei kipuks, kuna Jordan on mulle alati tundunud nooremale eale, kuna tema kirjutamisstiil on küll täis maagiat ja võitlusi jms, kuid sellest hoolimata on tal kindlad positiivsed karakterid ning kui kellelgi lüüaksegi pea maha, siis ilusti tsenseeritult. Ning kui rääkida igavatest kohtadest, siis terves Martini sarjas on neid vähem kui ühes Jordani tellises.

Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.

Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.

Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.

Teksti loeti inglise keeles

Strugatskeid olen suhteliselt vähe lugenud, kuid hetkel on kindlasti käesolev jutuke nende lemmikteoseks. Strugatskite teostest võrdleks põnevuse poolest esimesega, mida neilt lugesin, teised tundusid liiga igavad, kuid olin neid lugedes ka liiga noor, nii et ei maksa imestada (esimest lugedes olin küll veelgi noorem, kuid see oli siis vast lihtsalt põnevamalt kirjutatud :P ). Millest ka tuleb praegune küsimus enesele - kas olen lihtsalt nõnda edasi arenenud, et mõistan strugatskeid paremini või sisaldab "väljasõit rohelisse" kõigi oma uurimuste ja teooriate taga lihtsalt rohkem põnevust ja kommertslike omadusi, mis tavalugejale rohkem peale lähevad kui enam filosofeerivad teosed? Võib olla oli tõesti vennakeste lähenemine see kord põnevam, kui loo pakutud küsimused ja teooriad olid ka üksinda kaasatõmbavad ning mõtlemad panevad. Eriti toredaks oli muidugi inimese väiksuse üle arutamine, mis on vägagi meeldivaks vahelduseks kogu inimliku egoismi taustal. See võime olla üle sellest inimese egoismist ja pidada ka seda "toiduahela tippu" vaid väikseks osaks selle keskel, täis nõrkusi ja rumalust, on üks põhjustest, miks väärt ilukirjandust igapäeva elu "ülevuse" juurest enda arutlevasse ja silma piiri suurendavasse kaissu tõmbab.

Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.

Teksti loeti eesti keeles