Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

A. K. Jorgensson

Teosed

· Maksim Horsun ·

Pokidaja «Marrakeš»

(jutt aastast 2012)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad. 
Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas. 
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus... 
Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis kujutab endast suuremal või vähemal määral järge ta romaanidele "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ning "Meeleheite valem" ja erinevatele lühematele lugudele. 
Nagu olen vist juba varem maininud, tulevad Weinbergil kosmoseseiklused minu meelest keskmiselt paremini välja kui alternatiiv(ajalooli)se või tuleviku-Eesti teemalised lood. Maailmaloome ei tundu nii kohmakas (ehkki on võimalik, et tehnoloogiakauge inimesena ma lihtsalt ei märksa kosmoseulmes seda nii hästi kui ajaloolise või mütoloogilise ainega mängivates teostes). Muus osas on tegu värvika ja üsna pretensioonitu madinaga, millele puhtliteratuursest seisukohast saaks kindlasti nii mõndagi ette heita (kasvõi need identset dialoogi tootvad ja omavahel kohati segiminevad tegelased, kelle puhul võib kohati ununeda, kas tegu on eestlase, hiinlase, tulnuka või tehisintellekti, mehe või naisega). Kui võtta käesolevat (ja veel nii mõndagi teist) Weinbergi teksti aga lihtsalt seiklusulme ja nö "poistekana", siis käib küll.
Hindeks heatahtlik "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustusega seotud vandenõuteooriat uurides seninägematutesse jamadaesse satub. Minu meelest on tegu üsna pretensioonitu ulmepõnevikuga, heatahtliku "4" võib sellele lühiromaanile anda küll. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. Pigem meeleolule rõhuv laastuke kliimakatastroofi-järgsest USA-st pole eriti paljuütlev, ent väga halvasti kirja pandud samuti mitte. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofilise meretaseme tõusu eest kaitstud hiiglasliku tammide süsteemiga, mis eraldab Põhjamere ja Läänemere maailmaookeanist. Lühiromaani sündmustik käivitub Norras Bergenis, kus Eestis moslemi immigrandina sündinud tammisüsteemi hooldusametnikku Joel Avramovit tabab üksteise järel mitu traumat - kõigepealt on ta sunnitud maha laskma tammi ohustanud teismelise Greenpeace'i enesetaputerroristi, seejärel avastab ta oma naise truudusetuse ja lõpuks saabub kodust teade isa surmast. Avramov on sunnitud naasma kodutallu Kõrvemaa ürgmetsades, mis tuletab taas meelde lapsepõlve ja tema suguvõsa verivaenu naabertalunike Allekandidega...
"Loomulik kadu" ei meeldinud mulle mitmel erineval põhjusel. Eelkõige just venivus ja igavus - kui lühiromaani Norras toimuv algus mõjus veel üsna lubavalt (tean, et sarnase tammisüsteemi rajamist on ka tegelikkuses kaalutud ja ideena mõjub see päris võimsalt), siis enamik tekstimahust keskendub minategelase isiklikele meenutustele, religiooniteemalistele mõttemõlgutustele ning muule hingevalule, mida kõike kokkuvõttes liialt palju sai. Sellele lisandub kirjeldatud tulevikumaailma vähene usutavus - relvastatud verivaen 22. sajandi Eesti maakolkas (sarnase situatsiooni kirjeldus sobituks pigem kuskile 19. sajandi Ameerika piirialadele), ökoterroristidest metsavennad jne. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Pärast "Kuutolmu varingut" asusin sarnase temaatikaga ja ka umbes samast ajast pärinevat (kuus aastat varem ilmunud) "Maavalgust" lugema väga madalate ootustega. Kokkuvõttes väga hull ei olnudki ja paljude poolt kiidetud "Kuutolmu varingust" paremgi - autorile kohati iseloomulikule kuivusele lisandus poeetilisi ja fantastilisi kirjeldusi Kuust sellisena, nagu seda enne kosmoselendude ajastut kujutleda võis. Sündmustiku põhiteljena mõeldud spioonijaht mõjus küll üsna igavalt, ent lõpupoole läks sündmustik ka natuke põnevamaks.
Hindeks siis kokkuvõttes "3+". Minu jaoks jääb Clarke vist alati peamiselt "Linna ja tähtede" autoriks, sest midagi ligilähedaseltki nii vaimustavat tema loomingus pole mulle kordagi hiljem kätte sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Mõistan, et kirjutamisajal võis tegu olla päris originaalse, põneva ja ehk ka mõnevõrra šokeeriva romaaniga. Aeg on siin aga paraku oma töö teinud - esimesed umbes sada viiskümmend lehekülge venib romaan minu meelest kohutavalt ja läheb siis korraga põnevaks, kuni autor otsustab ühel hetkel sündmustikule lihtsalt kiirelt ning järsult joone alla tõmmata. Otseselt paha raamatuga polnud "Midwichi kägude" näol tegemist, nii ulmeline idee kui ka 1950. aastate Inglise külaelu kirjeldused olid päris head, ent teostatud tervikule ei suuda ma paraku "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nagu eelarvustaja on pikemalt kirjeldanud, räägib "Ajudraiver" vene filosoofi Fjodorovi ideedel loodud kübermaailma(de)st ja samuti praktilistest ning eetilistest probleemidest, mis Fjodorovi ideede realiseerimisel tekkida võivad. 
Kui Jansi esimesed jutud on pigem humoorikad ja "Tondilaternas" ning mõnedes hilisemates lugudes domineerib üheaegselt veriselt hoogne ning süngelt melanhoolne-romantiline stiil, siis "Ajudraiver" ei liigitu otseselt kummassegi kategooriasse. Algul kirjeldatakse peategelase Felixi õnnetut surma ja surmajärgset muretut tšillimist ning ringinapsutamist fjodorovistlikus virtuaaluniversumis ja teos tundub kuidagi konfliktivabana. Siis aga käivitub autorile omaselt hoogne sündmustik (seda küll ilma verelaskmiseta, sest omavahel sõdivad küberorganismid, mitte lihast ja verest tegelased, ka puudub siin "Tondilaternale" või ka mõnedele Jansi lühijuttudele omane traagiline armastusliin) ja peakangelase "postuumne mehistumine", teatav muhedus aga jääb "Ajudraiveri" sündmustikuga lõpuni välja.
Mida siis kokkuvõttes öelda? Filosoofia ja erinevate virtuaalmaailmade kirjeldused (sealhulgas Tartu linna ajalooliste variantide taasloodud virtuaalversioonid) on kahtlemata plusspoolel. (Mõne ajalooalase näpuvea kallal võib ju närida, nt ei saanud Brzezina küla aastal 1914 ehk kolm aastat enne oktoobripööret hävitada "punaväed", samuti ei kutsutud Tartut Rootsi võimu ajal Jurjeviks, ent romaani väärtust need tervikuna ei vähenda. Lehekülgedel 251-252 on vist autoril samuti midagi sassi läinud, sest Felix valmistub Põhjasõja-eelsesse Tartu reinkarnatsiooni suunduma, ent järgnevalt kirjeldatakse hoopis tema saabumist Teise maailmasõja eelsesse.) Mis torkab aga Jansi loomingus silma (loodan, et see nüüd ülemäärane spoiler pole) - tema viimased romaanid on üles ehitatud justkui sarnase skeemi järgi: algul lihtsate inimeste elutegevuse kirjeldus, millele järgneb nende kiskumine viimsepäevalahingusse ja maailma päästmine. Ka see gnostilisevõitu intriig, milles kuri tehismõistus on hea kukutanud ja tolle asemel maailma valitsema hakanud, tuleb juba "Moskva häälest" tuttav ette. Et ehk äkki tasuks autoril intriigi ja kompositsiooni osas natuke rohkem eksperimenteerida, et mitte samasugust skeemi kordama jääda.
"Tondilaterna" ja mainitud lühilugude sünge romantika sobis mu veregrupile ehk natuke paremini kui "Ajudraiveri" kübertulevärk, aga üldiselt polnud käesoleval romaanil häda midagi, mis peegeldub ka hindes.   
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Avastasin üllatuslikult, et olen selle rohkem kui poole sajandi vanuse (ja mullu ka eesti keeles ilmunud) romaani esmaarvustajaks Baasis.
"Vangistatud universumi" algus meenutab pigem ajaloolist fantasy't  ja selle tegevuskohaks näib olevat Mehhiko kunagi enne konkistadooride saabumist. Väikest asteekide tsivilisatsioonikildu lahutavad muust maailmast kõrged kaljud ja hirmuäratav kahe maopeaga jumalanna Coatlicue, kes ülejooksikud armutult tapab. Romaani peakangelane Chimal kujutab endast tüüpilist "väljavalitud kangelase" arhetüüpi - rahutu hingega noormees, kellele erinevalt oma kaaskannatajatest ei meeldi üksluine ja raske töörabamisega täidetud asteegielu preestrite türannia all ning kes otsustab oma kodukülast  põgeneda...
"Vangistatud universum" on taaskord üks selline romaan, mille sisust on põhjalikult spoilerdamata keeruline rääkida - ehkki parajaks spoileriks on juba Meelis Krošetskini kaaneillustratsioon romaani eestikeelsele tõlkele. Igatahes pole miski päris nii, nagu algul paistab (sellele tehakse kergeid vihjeid ka asteekide elust rääkivas alusosas) ja päriselt toimuv avatakse lugejatele järk-järgult. Kui kaardid lõpuks avatud, jääb põnevust ja salapära paraku vähemaks ning algab üsna sirgjooneline madin ja hea võitlus kurjaga, milles lööb välja Harrisoni loomingus aeg-ajalt esimev põlgus ja viha pimeda usufanatismi suhtes (meenutagem "Surmailma" triloogia teist osa) ning mis mulle millegipärast klassikalist kodumaist filmi "Viimne reliikvia" meenutas. 
Mis hindesse puutub, siis heatahtliku "4" saab kindlalt kätte. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Mida siis veel eelarvustajatele lisada? "Pajatus" on justkui ulmekuues kirev ja värvikas fiktiivne reisikiri, mille tegevuskoht planeet Aka meenutab tõesti mõnd totalitaarse riigikorralduse, ent rikkaliku kultuuripärandiga Aasia riiki. Ja hoolimata sellest, et "Pajatuse" sisuks on quest värvikas ning eksootilises maailmas, puudub siin täielikult seikluslik element - peategelase rännak on üsna rahulik ja ohtudevaba kulgemine, mille käigus mõlgutatakse pikalt inimolemuse, religiooni jne teemadel. 
Suurt vaimustust minus ei tekitanud, aga üldiselt korralikult kirja pandud raamat (nagu Le Guini Haini-tsükli tekstid ikka olema kipuvad).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nagu eelarvustajagi maininud, tuleb Reynoldsi loominguga tuttavale lugejale romaani algus stiilipuhta 18. sajandi (19. sajandil tegutseb selle minategelase järgmine "reinkarnatsioon" aurikul!) ilmselt üllatusena. Ehkki Reynolds on žanripuhas SF-autor, tuleb tal gootilikult sünge õhustiku loomine üsna hästi välja (meenutagem või "Teemantkoeri") ja just see koos oskusliku pingekruvimisega muudabki käesoleva romaani lugemise nii põnevaks. Kogu see reaalsuse suhtelisuse teema tõi mulle meelde Philip K. Dicki loomingu. Metakirjanduslike viidete osas pole autor ennast tagasi hoidnud (kasvõi Stokeri "Draculale" viitav laevanimi Demeter või selle kapteni perekonnanimi Van Vught) ja eks mingil määral olegi tegu kummardusega erinevatel aegadel loodud ulmeraamatutele ning nende autoritele. Ilma ülemäära spoilerdamata võib ehk ka öelda, et huvitav on näha, kuidas eelmisel aastal päevakajaliseks muutunud tehisintellekti-teema kohe ka uude ulmekirjandusse jõudis.
Kokkuvõttes võib öelda, et romaani tõlge oli hea valik Orpheuse Raamatukokku. Tõlge ise tundus küll kohati natuke lohakas (nt aurulaeval pole "boilerit", vaid on "katel", ja 18. sajandi hobusõidukit ei nimetata eesti keeles "bussiks" - naljakal kombel olen mõlemaid tõlkevigu eestikeelsetes ulmeraamatutes ka varem kohanud).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu skeptilise ja materialistliku maailmavaatega mehest, kellele naiseõde kingib sünnipäevaks külaskäigu kaardimoori juurde ja kes otsustab kinkija solvamise vältimiseks seal ära käia...
Omapärane idee, aga eriti sügavat muljet see lugu mulle ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õuduslugu politseinikest, kes otsivad ühel novembriõhtul Kagu-Eesti metsas kadumaläinud väikest tüdrukut...
Esmaarvustajana peaksin selle loo kohta veel midagi ütlema (lühijuttude arvustamine on tihti keeruline kunst, kuna need kipuvad tekitama märksa vähem kirjapanemist väärivaid mõtteid kui romaanid). Ehk siis seda, mis hindestki peegeldub: täitsa korralik jutt oli. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lühiromaani tegevus toimub lähituleviku Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tohutu ulatusega kodusõjad on Aafrika kaosesse paisanud. Peategelaseks on meditsiiniharidusega ja üleloomulike ravivõimetega noor eestlanna Siiri, kes Kongosse vabatahtlikuna kohalikke abistama sõidab, ent kohaliku sõjapealiku kätte vangi langeb...
"Aafrika nõiad" on sünge, hoogne ja verine lugu sellest, mis võib juhtuda valge naisega Euroopast, kes satub eelajaloolise mõtteviisiga sõdalaste meelevalda. Üleloomuliku õuduse osast vast olulisemgi on siin Aafrika olude kirjeldus, mis põhineb reaalsetel faktidel, ent pärineks justkui mingist teisest ja meile tundmatust maailmast. Ehk siis autorile omane eksootilises keskkonnas toimuv seikluslugu fantastilise elemendiga. 
Mahkra kohta peab tõdema, et ta kirjutab harva, aga kui, siis hästi. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub kuskil 19. sajandi paiku ühes Lõuna-Eesti talus ja räägib noorperenaisest, kellele kuri nõid ennast kasuemaks sokutada üritab...
Üldiselt ei ole selline natuke maavillane Eesti etnohorror just päris mu lemmik-ulmežanr, ent "Tammetalu perenaine" jättis päris toreda ja südamliku loo mulje, olles ühtlasi mu esimeseks kokkupuuteks Berit Sootaki loominguga. 
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub Tartus ja kuna selles kirjeldatakse tselluloositehase-vastast suurmeeleavaldust, peab tegevusajaks olema 19. mai 2018. Minategelaseks noormees, kellele jõmmid vikerkaarevärvi saapapaelte pärast peksa tahavad anda, ent kellele ootamatult tõttab appi libahundineiu Agnes...
Ühelt poolt selline armas poeetiline laastuke hiliskevadisest Tartust koos kõigi oma päriselust tuttavate tegevuskohtadega. Üsna tugev ideoloogiline laeng on sellel lool ka ja seda sotsiaalprogressiivse ning rohelise mõtteviisi osas. Mis hinde teostusest hoolimata minu jaoks "kolme" peale tõmbab - tegu oleks justkui mingi pikema loo algusega, mis ootamatult katkeb, eraldi loona "Agnes" justkui ei toimi. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Alustaksin vast tunnistusest (võimalik, et olen seda mõnes varasemas arvustuses juba maininud), et Veskimehe raamatute lugemise olen pärast "Asunduste ööd" ära lõpetanud, nii et tema kirjutatud tekste loen ja arvustan ainult siis, kui need mõned antoloogias ette satuvad. Käesoleva loo kohta olin enne lugemahakkamist kuulnud suusõnalist kommentaari "nii halb, et peaks auhinna saama", nii et ootused olid äärmiselt madalal (või siis just äraspidisel viisil kõrgel).
Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase  sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-".
Teksti loeti eesti keeles