Nagu eelarvustaja on pikemalt kirjeldanud, räägib "Ajudraiver" vene filosoofi Fjodorovi ideedel loodud kübermaailma(de)st ja samuti praktilistest ning eetilistest probleemidest, mis Fjodorovi ideede realiseerimisel tekkida võivad.
Kui Jansi esimesed jutud on pigem humoorikad ja "Tondilaternas" ning mõnedes hilisemates lugudes domineerib üheaegselt veriselt hoogne ning süngelt melanhoolne-romantiline stiil, siis "Ajudraiver" ei liigitu otseselt kummassegi kategooriasse. Algul kirjeldatakse peategelase Felixi õnnetut surma ja surmajärgset muretut tšillimist ning ringinapsutamist fjodorovistlikus virtuaaluniversumis ja teos tundub kuidagi konfliktivabana. Siis aga käivitub autorile omaselt hoogne sündmustik (seda küll ilma verelaskmiseta, sest omavahel sõdivad küberorganismid, mitte lihast ja verest tegelased, ka puudub siin "Tondilaternale" või ka mõnedele Jansi lühijuttudele omane traagiline armastusliin) ja peakangelase "postuumne mehistumine", teatav muhedus aga jääb "Ajudraiveri" sündmustikuga lõpuni välja.
Mida siis kokkuvõttes öelda? Filosoofia ja erinevate virtuaalmaailmade kirjeldused (sealhulgas Tartu linna ajalooliste variantide taasloodud virtuaalversioonid) on kahtlemata plusspoolel. (Mõne ajalooalase näpuvea kallal võib ju närida, nt ei saanud Brzezina küla aastal 1914 ehk kolm aastat enne oktoobripööret hävitada "punaväed", samuti ei kutsutud Tartut Rootsi võimu ajal Jurjeviks, ent romaani väärtust need tervikuna ei vähenda. Lehekülgedel 251-252 on vist autoril samuti midagi sassi läinud, sest Felix valmistub Põhjasõja-eelsesse Tartu reinkarnatsiooni suunduma, ent järgnevalt kirjeldatakse hoopis tema saabumist Teise maailmasõja eelsesse.) Mis torkab aga Jansi loomingus silma (loodan, et see nüüd ülemäärane spoiler pole) - tema viimased romaanid on üles ehitatud justkui sarnase skeemi järgi: algul lihtsate inimeste elutegevuse kirjeldus, millele järgneb nende kiskumine viimsepäevalahingusse ja maailma päästmine. Ka see gnostilisevõitu intriig, milles kuri tehismõistus on hea kukutanud ja tolle asemel maailma valitsema hakanud, tuleb juba "Moskva häälest" tuttav ette. Et ehk äkki tasuks autoril intriigi ja kompositsiooni osas natuke rohkem eksperimenteerida, et mitte samasugust skeemi kordama jääda.
"Tondilaterna" ja mainitud lühilugude sünge romantika sobis mu veregrupile ehk natuke paremini kui "Ajudraiveri" kübertulevärk, aga üldiselt polnud käesoleval romaanil häda midagi, mis peegeldub ka hindes.
