Kasutajainfo

A. K. Jorgensson

Teosed

· Veiko Belials ·

Surnud mehe käsi

(kogumik aastast 2021)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Veiko Belials on oma uue jutukogu saatesõnas öelnud, et tal tekkis tahtmine erinevate projektide vahepeal mõned lood kokku korjata ja välja anda, et paus ülemäära pikaks ei läheks. Seda ideed tuleb juba põhimõtteliselt tervitada, sest isegi ajakirjade või antoloogiate võlu arvestades on üks korralik autorikogumik nagu see kuidagi kaalukama tundega.
 
Belials on Indrek Hargla kõrval üks püsivamaid ja produktiivsemaid ulmeautoreid Eestis, kelle lühijuttude hulk viimase kolme aastakümne jooksul on jõudnud juba kolmekohalise arvuni. Seda enam on huvitav, et "Surnud mehe käsi" on alles tema neljas jutukogu.
 
Sellest raamatust, kus on sees üsna eriilmelisi ja erinevatel põhjustel kirjutatud jutte, on Belials suutnud vormida selge, peaaegu temaatilise terviku. Ka Liis Rodeni illustratsioonid kinnistavad seda tervikut väga hästi. Harva näeb olukorda, kus autor ja illustreerija on nii selgelt ühise eesmärgi eest väljas.
 
1. Surnud mehe käsi 4/10
 
Tulevikus osaliselt maasarnastatud Veenusest on saanud soine põrgu. Sealne maffiaboss palkab eriliste võimetega kohaliku teejuhi ja küti ühte kuulsat saladust lahendama.
 
Tegu on üsnagi toredalt pulp-stiili järele aimava seikluslooga. Kahjuks on lugu ise hea õhkkonnaga võrreldes lihtne ja isegi igavavõitu, hoolimata mitmest süžeepöördest.
 
2. Või tõstes relvad... 3/10
 
Sõdade olemust on muutnud peale hukkumist uutesse kloonitud kehadesse edasi kantavad sõduri-isiksused. Lugu jutustab üks nendest, kellel on oma kaaslaste ees teatud eelis.
 
See mittelineaarsete pildikestena esitatud lugu on iseenesest huvitava idee ja vormiga. Siiski kardan ma, et ei loo lühidus ega killustatus ei sobinud siinkohal peamise idee edasi andmiseks. Lõpptulemus jätab lugeja pigem segaduses käsi laiutama.
 
3. Neli kohta peale koma 7/10 (kaasautor Joel Jans)
 
Vendade Strugatskite romaani "Asustatud saar" maailma paigutuv lugu uurib seal mainitud Saareimpeeriumi. Keskne tegelane on valge allveelaeva kapten, kelle juurde satub ootamatu külaline.
 
Selle loo juures võib olla oluline faktor see, kui hästi lugeja tunneb nimetatud algteost. Usun, et Saareimpeeriumiga tuttavale on lugu üks väga hea edasiarendus (hoolimata sellest, et see ei võta ette ideed, mida vennad Strugatskid ise Saareimpeeriumi teema edasi arendamiseks väidetavalt mõtlesid kasutada). Kes aga pole taustaga tuttav, ei pruugi siit päris sarnast elamust saada.
 
4. See ei ole piip 9/10
 
Rühm sõdureid peab rindejoonel lahinguid. Kuid vastased ründavad nii erinevate tegelaste, kujude ja vormidena, et see paneb sõdureid hingetõmbehetkel arutama, kas see kõik on ikka reaalne – ja kui ei ole, mis siis?
 
Kogumiku selgelt parim lugu. Suurepärane näide sellest, kuidas vaid veidi enam kui kümne leheküljega üks teema täpselt üles võtta ja ära lahendada, ruumi raiskamata, aga ka ilma igasuguste vajakajäämisteta. Tekst on küll tihedalt täis viiteid filosoofiale ja (pop)kultuurile, kuid need on esitatud lihtsalt ja kergesti mõistetavalt. Teema pole ehk täiesti originaalne, aga selle teostus on vaieldamatult meisterlik.
 
5. Ja aidaku meid jumal 6/10
 
Joel Jansi lühiloo "Langtoni maailm" tegevusele järgnev lugu, kus veidra võõra eluvormiga asustatud planeedil on aset leidnud õnnetus. Tegelastel tuleb lahendada nii õnnetuse kui ka võõra eluvormiga seotud küsimused.
 
Üldiselt on tegu täiesti asjaliku kosmose-müsteeriumiga, millel on ka hea lõpplahendus. Küsida võiks ainult, miks on valitud see kirjutada epistolaarses vormis, sest see mõjub pigem häirivalt.
 
6. Igal majakal oma tuli 5/10
 
Lühike järg loole "Ja aidaku meid jumal", kus eelmise loo lõpplahendusest on saanud uus probleem.
 
Muidu täiesti mõistlikul tasemel lugu, mis pole õnneks seekord epistolaarne, kuid see ei tekita päriselt muljet, nagu oleks eelmisele loole üldse järge vaja olnud.
 
7. Maailmalõpuvalgus 6/10
 
Lühike lugu tulevikusõjast, nähtud pisut ebaharilike silmade kaudu.
 
Selle väga lühikese loo eesmärk on ilmselgelt meeleolu – ning selle täidab autor siin lihtsa, kuid ilusa keelekasutusega täiesti rahuldavalt ära.
 
8. Raske piisk pilvest 7/10
 
Isaac Asimovi loodud "robootika kolme seaduse" alusel toimuv suletud ruumi mõrvamüsteerium. Avakosmoses triivivas väikeses vanglahoones on toimunud õnnetus ja mõrv ning juhuslikult läheduses olnud teadlane peab selle lahendama.
 
Lugu, mille stiil aimab osavalt ja teadlikult järele Asimovi oma, olles algselt kirjutatud vastava temaatikaga antoloogiale. Seda paneb kõrgemalt hindama teadmine, kui raske on tegelikult hästi kirjutada Asimovi petlikult lihtsas stiilis. Loo päris viimast puänti poleks siiski tõenäoliselt vaja olnud.
 
9. Häilitud puu 7/10
 
Robot jutustab ühele valitsejale erinevatest planeetidest. Nagu autor ka ise kinnitab, on see variatsioon Italo Calvino romaanist "Nähtamatud linnad".
 
Lugu on väga ilus. Calvino pärandit on selles variatsioonis väärikalt kasutatud, isegi kui midagi otseselt uut siin ei lisata. Loodan, et see juhatab mõne lugeja hiljem ka esimest korda loo aluseks olevat raamatut "Nähtamatud linnad" avastama.
 
Kokkuvõttes täidab Veiko Belialsi teos "Surnud mehe käsi" autorikogumikuna oma ülesannet väga hästi. Raamatu lood varieeruvad päris suurel skaalal ning võib arvata, et mõni neist on oma populaarsust juba tõestanud ja teine jälle on ilmselgelt autorile tähtis isegi kui mina neid ei mõista ja nii kõrgelt ei hinda. Kuid üks särav täht ning mitu head ja tugevat lugu on siin kindlasti.
 
Hoolimata aga minu hinnangutest osadele pole see raamat tervikuna vaid jutukogu. See on muljetavaldava täpsusega koostatud tervik, milles on oma osa mitte ainult varem ilmunud lugude valikul, vaid ka hiljem juurde kirjutatud paladel, illustratsioonidel ja igale jutule lisatud autori kommentaaril. Sellist hoole ja tähelepanuga tehtud tööd on juba põhimõtteliselt rõõmustav lugeda.
 
Nõnda võibki ainult toetada autori mõtet "vahepeal midagi välja anda", kui tulemus on sellisel tasemel. Loodetavasti tuleb sarnane mõte talle tulevikus veel ette – materjali hulk lubaks praegu juba koostada ka retrospektiivi, kui selleks peaks tuju tulema.
 
Hinnang: 7/10 (terviktulemuse eest)
Teksti loeti eesti keeles

 

Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:  

Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!  

Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.  

Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.  

See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.  

Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.  

Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.  

Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.  

Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.  

Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.  

   

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles