Kasutajainfo

Sam J. Lundwall

24.02.1941-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Left Hand of Darkness

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Mirabilia
Hinne
Hindajaid
33
8
7
8
0
Keskmine hinne
4.179
Arvustused (56)

Left Hand of Darkness on pärjatud vist peaaegu kõigi auhindadega, mis SF ja Fantasy kirjanduses võib leida. Ta on ka neid vaart. Ma ei oskagi seda raamatut kirjeldada, seda peab lugema. Arvan kindlasti, et see on Le Guini parim raamat. Inimesetaoliste olendite rass, kes vahetavad oma sugu on ilmne sotsiaalne kriitika kaasaegse yhiskonna soorollide üle. On ju ühiskond ületähtsustanud selle, kas üks inimene on mees voi naine. Sünnist peale püütakse inimest suruda mingitesse väljamõeldud rollidesse. Inimese keha ei ole (ega vähemalt tohiks olla) inimese saatus.
Teksti loeti inglise keeles

Gender-fantaasiate esinduslugu. Oli, ja on praegugi, teatavate ringkondade tõeline kultuseromaan. Väga programmiline teos. Esimene, ja pikkaks ajaks ka viimane raamat, mida LeGuinilt lugesin. Alles ühe tuttava korduv ja tungiv veenmine suutis mind mõjutada "Tehanu''t" lugema. Viimane suutis mind siiski sedavõrd leebuma panna, et lugesin kogu "Meremaa tetraloogia" läbi. Miks siis nii? Raske öelda, kogu jutt, kogu filosoofia mõjus kuidagi võltsi ja kunstkopp'ilikuna. Pärast lugemist jäi suhu plastmassi maik. Väide, et kõik halb siin ilmas tuleneb sugutungist, tarvitseks vaid sellest vabaneda ja kõik oleks kohe hästi, paistab mulle enam kui kahtlane. Lisaks ei suuda (norija, nagu ma olen) kuidagi uskuda, et nii keeruka paljunemistsükliga olendid nii karmides (Jääplaneet!) tingimustes ellu jääksid. LeGuin meenutab mulle Wells''i. Nagu Wells vastavalt sajandi alguse moele flirtis vasakpoolsusega, flirdib LeGuin uute ja mitte vähem revolutsiooniliste ideedega puudusteta ühiskonnast. Kurb on näha intelligentset ja kaheldamatult andekat INIMEST mingile värdjalikule Golemile elu sisse puhumas. "Kahe" panin sellepärast, et arvestades LeGuini erakordset kirjandusliku talenti, oleks "üks" lihtsalt ebaõiglane. Kui mul oleks praegu käes klaas, siis ütleksin toosti: "Et mitte ükski Inimene, kestku Universum ja Inimsugu kasvõi igavesti, ei peaks minutitki veetma taolises "paradiisis". Skool!"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga oluline romaan mailma ulmes ning Jüri Kallase elus! Selleks ajaks, kui see teos ilmus eesti keeles, olin ma umbes aasta aega tutvunud venekeelsete ulmelademetaga. Tagajärg oli julm: kujutage ette näljast santi (eesti lugeja Jyrka), kes satub lookas laua (sadade venekeelsete ulmekate) manu. Juhtus see, mis juhtuma pidi: toimus ülesöömine ja vist (seni?) ainumas kord minu elus oli ulme mulle tõesti vastik. Ahmisin valikuta igasugu saasta jne. Siis ilmus eesti keeles "Pimeduse pahem käsi" ning Jyrka oli päästetud: selgus, et on veel võimalik leida häid raamatuid ning on veel võimalikud meeldivad üllatused ehk shokid. Tegelikult unustasin ma seda raamatut lugedes pidevalt selle, et tegevus teisel planeedil toimub. Pigem tundus tegevuspaigaks Tiibet vms. olevat. Aga see pole etteheide. Minu meelest on see ka Krista Kaera parim tõlge, Maamere sarjas on ta (minu arust) vahel enesele liigset vabadust lubanud. PS: Tuleb veel mainida, et romaan kuulub nn. Haini sarja, aga see, et teisi sarja tekste maakeeles pole ei sega nimetatud raamtu nautimist.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kommentaar peaks ilmselt olema see, et Pimeduse Pahem käsi oli pikki aastaid mu lemmikraamat. Osa vastutusest selle eest lasub kahtlemata Krista Kaera õlul, kes on üks paremaid kohalikke tõlke. Enam vähem kõik feelingud, mis seda raamatu originaalis lugedes tekivad on suudetud tõlkes sarnaselt edasi anda. Selles mõttes ääretult meeldiv erand. Mis raamatusse endasse puutub, siis minuarvates on see üks tugevama content per page suhtega romaane, mida ma lugenud olen. Seda mitte syzee pingelisuse vaid ideederohkuse mõttes. Psyyhika, mis yhendab endas nii mehelikud kui naiselikud omadused. Andekalt mixitud ja geniaalselt omavahel ja kirjeldatava keskkonnaga seondatud tykid skandinaavia mytoloogiast ning ida filosoofiast. Therem Harth Estraveni on yldse yx andekamaid kirjanduslikke tegelasi, mida ma kohanud olen. Raamat yhendab endas terve myriaadi erinevaid kylgi ja detaile - tõeliselt originaalne setup (kohalike fysioloogia), köitev syzee, köitvad tegelased, andekalt vahele põimitud müüdid, jutt yle jää minekust jätab mulje nagu ole LeGuin ise koos Nanseniga Gröönimaad yletamas käinud, etc. Kokkuvõttex: vähe sellest, et LeGuin on selle raamatu andekalt kirjutanud, ta on selle juures veel palju ja hästi mõelnud. Selles mõttes on see LeGuini juures kahjux erandlik. Left Hand of Darkness on vaieldamatult LeGuini parim raamat, millele tema ylejäänud kirjutised paraku eriti ligi ei saa. Teised Haini tetraloogia ja Earthsea jutud valmistasid selles mõttes (Darknessiga võrreldes) kahecusväärse pettumuse. Aga sellise yhe raamatu kirjutamise eest andestax rohkemgi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tollest loost on siin tõesti palju arutletud. Seda nii positiivselt kui negatiivselt poolelt. Mis ühele ei meeldi, meeldib teisele väga. See on tegelikult loomulik. Kuulun selle poole peale, kellele meeldis. Selline paiguti päris sünge teos. Soovitatav. Samas jääb natuke nonde Maamere jutukeste taha.
Teksti loeti eesti keeles

Golemi asjus on Wõrokal ilmselt õigus. Tegu on muidugi bioloogilise mõttetusega. Iseasi on, kas soorollide filosoofilisele käsitlusesle saab nii pragmaatiliselt läheneda. SF seisukohalt aga saab. Le Guin kui etnograaf püüab mujalgi muude teadusharude hinnaga huvitavaid etnograafilisi olukordi tekitada. Kõige kehvem Le Guin, mida olen kohanud.

Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).

Teksti loeti eesti keeles

Genderfantaasiate kohta oskan vähe öelda, ausalt öeldes nad mulle selles romaanis ninna ei karanud, küllap oli siis autor mulle üldiselt vastuvõetamatud ideed (?) suutnud mulle väga arusaadaval ja vastuvõetaval viisil edastada, sel juhul kiitus talle. Igatahes see mütoloogiate esitus jättis üsna professionaalse mulje. Romaan andis kindlasti mõtlemisainet ning tal on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ja veel - mõneti sobis antud raamat üsna hästi meie "laulva revolutsiooni" konteksti. Sest minu arvates on mingi olemuslik paralleel Venemaa ning Karhiidia ning Euroopa-Ameerika ja Orgoreyni vahel. Karhiidia võib-olla vaenulik, kuid ta ei ole Sinu suhtes ükskõikne ka siis mitte, kui Sa enam tarbimisväärtust ei oma. Ise hindan seda raamatut nagu üldse kogu Haini värki tunduvalt paremaks kui on Meremaa tritetraloogia.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli mu esimene kokkupuude Le Guin’iga, kaasaegse tippulmega. Krista Kaera tõlge on suurepärane. Romaan võitis nii Nebula kui ka Hugo. Selja taha jäid sellised meistriteosed nagu Vonneguti “Slaughterhouse- Five”, Spinradi “Bug Jack Barron” ja Zelazny “Isle of the Dead”. See aastakäik andis erakordselt palju suurepäraseid teoseid. Kahju kaotajatest, au võitjale!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu seetõttu erilist kommentaari ei lisa, kuid on hea.Tõsiselt hea.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lisan siin valdavatele positiivsetele arvustustele ka negatiivse, kuna raamat lihtsalt ei meeldinud, ning pidin ennast sundima selle läbilugemiseks. Kirjeldatud ühiskond ei olnud usutav. Talveplaneedi elanike suhtumine saadikusse teisest maailmast oli absurdne. Arenenud tsivilisatsioon ei tohiks nii käituda. Kui see rase ja hull kuningas seal kartiski oma võimu pärast, siis see, et Estraven ainus mõistusega olend oli ja saadiku tähtsusest aru sai, oli täielik liig. Kui inimesed oli kahesoolised, missugused olid sealse planeedi loomad? Sellest juttu ei olnud või ma ei pannud tähele. Arvestades inimeste suhtumist saadikusse kui perverti, olid neile erisoolised olendid võõrad. Selle koha peal võiks mõni pädev bioloog sõna võtta, kuid ma arvan, et on tegmist möödapanekuga. Ühest küljest Maaga sarnane planeet (mis sest et külmem) ning inimestega siiski väga sarnased olendid, teiselt poolt selline põhimõtteline bioloogiline erinevus... Lausa tüütu oli see kolmandiku raamatust hõlmav üle jäävälja vantsimine. Võiks veel üles loetleda asju, mis häirisid, aga olgu pealegi... Ilmselt pole tegu mulle istuva stiiliga...
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Le Guin''iga. Suhteliselt kehv ja igav jutt. See, kuidas nende niinimetatud inimeste sood vahetusid "kemmeringis (?)" oli pehmelt öeldes veidi imelik. Ausalt öeldes tekitas "kemmeringi" kirjeldus minus väikest vastikustki. Kõnnivad seal mingi kuu aega sootutena ringi ja siis muutuvad Maa mehe või naise taoliseks (kusjuures neil puuduvad meest ja naist eristavad organid, mis kasvavad selles nn kemmeringis juurde või midagi selletaolist). Mulle vähemalt ei meeldinud. Pealegi oli lugu selle põhiidee ümber suhteliselt igav ja jättis otsitud mulje. Seetõttu mõtlesin vahepeal raamatu käestki panna. Eelkõnelega olen nõus, tõepoolest see üle jää vantsimine oli lihtsalt tüütu. Lugeda teda ju võib, kuna Le Guin oskab siiski kirjutada. Hindeks ei teagi mida panna. "Kaks" pluss või "kolm" miinus. Kaldub vist rohkem "kahe" poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli isegi pigem kehvapoolne kui keskmine. Selle raamatu puhul ilmneb väga näitlikult mitmete heade ulmekirjanike põhipuudus - ideed on head, fantaasia lendab, kirjutamine on kah käpas, aga mida ei osata, on ennast lugeja nahka panna. Sest raamat oli igav ja raskesti loetav, eriti lohisev ja tüütu on viimane kolmandik. Kolm seepärast, et fantaasia lippas ja maailm oli natuke huvitav. Üle jää minek tappis oma mõtetutes ja lõpututes kirjeldustes (sedasorti kasutust kirjeldamisest raamat kubises)ja meenutas sajandialguse grafomaane. Nii et tehnilise poole pealt oli arutult palju tühijahvatamist ja kirjeldamist; sisu poole pealt... oleks võind leguin kuhugi naisteajakirja essee kirjutada. Ainus põnev ja saladuslik moment oli tolle rassi päritolu. Kahjuks oli kirjaniku fookus aga mujal.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen erapooletu, mis sellele raamatule hindeks anda. Olin kolme ja nelja vahel. Kolmeks kiskusid siiski need pisiasjad, mis hakkasid segama. Tegevus üldjoontes oli huvitav ja hea oli ka raamatu idee. Kuid siit sealt jäittis mulje nagu oleks midagi puudu. Ei vaidle vastu, et kirjanikul oli talenti, kuid selles raamatus ei ole seda eriti hästi valja näha. Sellegi poolest oli see romaan palju parem, kui mõned jutud, mis ma olen lugenud. Kahte pannes oleks veidike kriitikaga ülepingutatud, kuna sundima ma ennast siiski ei pidanud, et raamat läbi loetud saaks. Ja pealekauba oli igati huvitavaid kohti selles raamatus nagu näiteks vabaasulast põgenemise tsükkel. Kuid nagu juba mainitud olid pisiasjad need, need mis hakkasid segama. Ma ei taha seda hästi uskuda, et nii külma temperatuuriga saadi läbitud u 730km. jääväljal, erit veel selleises olukorras nagu seda oli mr.Ai. Ning Estraveni hukkumisest ootasin rohkemat. Kuid nüüd ka mõned kiidu sõnad lisaks. Kindel see, et see raamat oli paremini välja kukkunud kui kogu M.Simpsoni jutud kokku. See on fakt. Ning pealekauba oli tegevus kirjutatud sellisel moel, et oli huvitav seda tegevust jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Talveplaneedi idee, mõte, tsivilisatsioon võiks tegutseda niivõrd karmi kliimaga planeedil on minu arvates huvitav. Mõned pisidetailid, millega autor kirjeldab elu jäisel planeedil, on tõeliselt mõnusad. (Näiteks: Maailmas, kus väike riistake, millega saab sõõmude vahel joogile moodustunud jääd purustada, on tavaliseks lauanõuks, õpid hindama sellist asja nagu kuum õlu.) Mõni käpardlikum autor oleks selle asemele pannud kaheleheküljelise kirjelduse Karhiidia lauakommetest.

Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.

Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.

LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.

Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.

Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.

Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene, mida ma Le Guinilt lugesin. Ja parim ka. "Ppk" on mind palju mõjutanud. Pikka aega mõtlesin selle raamatu põhjal, et Le Guin on mu lemmikkirjanik. Enam ei ole, sest olen talt nüüd rohkem lugenud.
Parim lugu Kontaktist, enamarenenud tulnukate ja vähemarenenud kohalike suhtest. Just nii see tegelikult käikski: intriigid, salastamine, väike ja jõuetu pooldajate rühm... Ja lõpuks lubatakse tulnukad maale -- mitte sellepärast, et seda rahvas kangesti tahaks, vaid sellepärast, et see on ühele ringkonnale poliitiliselt kasulik.
Väga hästi on kirjutatud kohalikku olustikku, see meeldis mulle eriti. Saab aimu ka autori poliitilistest seisukohtadest (väikesed valged näriussid russy).
Teksti loeti eesti keeles

Hea tõlge, huvitavad ideed, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis mul kerge tõlge LeGuini vastu. Seda ra´amatut pole julgenud juba tükk aega kätte võtta... Ehk kasvan veel.
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis kuulub see raamat nende hulka, mida ma kunagi lapsepõlves lugesin. Ma olin üsna noor poisike, kuid koos Asimovi "Asumiga" tõi see mind ulme kui sellise juurde. Mis tähendab, et minu hindes on teatud määral nostalgiat. Tegu ei ole halva raamatuga, lugema ei pidanud end sundima (täiesti vabatahtlikult ilusasti lõpuni!), kuid oli asju, mis segama jäid. Eelkõige just tsivilisastsioon kui selline. Tegu oli bioloogiliselt üsna absurdse olukorraga, mis hinnet alla tõmbas. Oli veel hulk detaile, mis ei lase viit panna, kuid enamus on eelpool välja öeldud, niisiis ei näe ma vajadust seda siiskohal uuesti teha. Ometigi on tegu piisavalt hea raamatuga, et teda lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ka naissoost lugeja... ja minule meeldis... Kuigi keegi võiks välja mõelda tsivilisatsiooni, kus on naised ja mehed, aga ka mehed saavad sünnitamist ja muid naiseksolemise "rõõme" kogeda (kasvõi mingi tundmuste ülekandmise teel). Aga see kahesooliste idee on ka äraütlemata hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh... Sai loetud juba nii ammu, et mällu on jäänud vähem kui endale meeldiks. Igatahes oli minu meelest igati kiitust vääriv üllitis, ideedest juba puudust ei tulnud. Karm kliima, võõrad kombed, äärmiselt aeglane side ülejaanud tsivilisatsiooniga - sünge, aga haarav.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene LeGuini raamat, mis lugesin. Sünge, pisut kurb, aga vääääga hea.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

See raamat ilmus Eesti suure kirjandusliku nälja ajal. "Aganaleib, küll see maitses magus…" Praegu, peale sadade ulmekate lugemist jätaksin ta vist pooleli ja teeksin sisu arvustusi lugedes endale selgeks, sest tegu nii kuulsa ja kultusliku raamatuga. Pidades heaks stiiliks enne arvustamist raamat uuesti üle vaadata, pean tunnistama pattu - ei suutnud, ja ajast hakkas kahju. Mis aga ei muuda fakti, et olen seda vähemalt kolm korda lugenud ja "kemmeris olemine" oli aastaid mõningate üliõpilaste slängiväljend labraka teise poole aktiviteetide kohta ;-)

Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.

Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

ulmekirjanduse spetsid võivad ju teda sõimata, aga mulle kui profaanile jäi asjast suhteliselt vägev mulje... ega (ulme)kirjanduses ju ei saagi kõike ära seletada - siis poleks enam tegu ulmega vaid (populaar)teadusliku kirjandusega. enamgi - (ulme)kirjanik peab pigem oskama teatud asjadest mitte kirjutada, et rohkem fantaasiale ruumi jääks... igatahes on tegu yhega parematest ulmekatest mida lugenud olen. vahest ehk ainult iain banksi maailmad on samamoodi pikalt painama jäänud...
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin "pimeduse pahema käe" lugemist väga avatud meele ja ootusärevusega. Paraku oli see, mis minu ees lehekülg lehekülje järel avanes, täiesti üle koormatud mõttetust ballastist, mille varju romaani väärtuslikum osa kippus täiesti ära kaduma.Hindan sügavalt Ursula Le Guini ideed kahesuguliste inimolendite kohta, ja sellest, mil moel mõjutab mitmesoolisus omavahelisi suhteid, ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist ülesehitust. Kahjuks ei ole minu arust küll suutnud Le Guin seda ideed vormi valades säilitada sellist tooni, mis võiks "Pimeduse pahemast käest" teha kohustusliku teose pea igaühele.Kordan, idee on hea ning kas või ainult idee pärast on "Pimeduse pahem käsi" lugemist väärt, kuna sellest saadav kasu on tuntav. Ent arvestades teost kui tervikut, on minu hinne talle 3+.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest palju halvem kui Meremaa raamatud.Nõustun täielikult Urmas Muinasmaaga.Päris "ühte" muidugi panna ei sa.Kaks+
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugedes pidin peaaegu et kiirabi välja kutsuma, aga siis otsustasin, et ainult seetõttu nad vist kohale ei tule, et inimene igavuse kätte suremas on. Masendav lugu, aga piinasin end siiski teksti lõpuni. Samas arvan end mõistvat, miks see nii mõnelegi ilmutusliku tähendusega romaan on.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav raamat! Olen seda üritanud lõpuni lugeda vähemalt neli korda ja kõige tipuks ma isegi ei mäleta, kas see mul mõnel korral ka õnnestus. Igal juhul viimati takerdusin jälle nendesse lumehangedesse, milles peategelased raamatu teises pooles sumpavad ja jäingi külmunult maha. Isegi ei taipa miks see nii on. Ei pea ennast mingiks meesshovinistiks, olen nõus möönma, et jah enamus mehi ongi vägistamisvalmis sead (See pole paraku nali.) Ka peaks köitma teatavate Kaug-Ida mõjutustega paleoarktiline tsivilisatsioon, no aga ei tööta. Kui mõelda kasvõi sellisele poolsopakale nagu "Shogun", siis oli huvitav ja kaasakiskuv lugeda. Või minu poolest Philip K. Dicki paeluv flirt Jaapaniga ja eri kultuuride esindajate suhtluse vaevalisus. Ka kõnnumaa retk ei tohiks külmaks jätta, Jack Londoni "Lõke" on üks vapustavamaid lugemiselamusi ja Afanasjevi "Hiidkala" sundis endagi kunagi Siberisse kondama minema. Võibolla ma defineerin ennast siiski palju rohkem läbi soolisuse, kui ise arvan, aga minu jaoks oli tegemist täiesti mõttetu raamatuga. Tuleb sõnad tagasi võtta, lugesin siiski läbi ja selgus, et taoistlik prisma ja "naiseliku mina" avastamine tegid sellest raamatust lugemiselamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tunda üksindust olles patrioot (autor on andnud sõnale uue tähenduse), ulatada käsi pimeduses oma ligimesele, teda toetada ja kolde ääres soendada. Tuua enda inimhing kogu inimkonna eest ohvriks. Vot midagi taolist pajatavad need read seal romaanis.
Pimedus ja valgus käivad käsikäes. Nagu külmus ja soojuski. Peategelane on inimkonna-misjonär (kes tahes-tahtmata mulle mormooni meenutas), kes tahab ainult head -- justnimelt, kuid kultuurilised erinevused ja kliimatingimused on need, mis saavad ta suurimateks takistusteks.
Mida öelda? Tõepoolest, nagu A.G. juba ennist mainis, oleks võinud jääelanike minevikust rääkida, kuid selle asemel oli välja mõeldud üks totter kuu- ja aastakava. Imelik, aga autor pühendab üsnagi palju lehekülgi kuudele. Sellele, et kuu on alati ühe näoga ja Kemmer (kord kuus aktiveeruv jooksuaeg, mil areneb jääelanikel sugu välja) on äärmiselt tähtis. Huvitav, kas ainult naisautorid tulevad taolistele fantaasialendudele? VÕi millest ajendatuna, lp. U.L.Guinn taolistele mõtetele tuli...
Oli loetav ja huvitav. Vahepeal kippus kuidagi kirjeldavaks ja kuivaks minema, õnneks siiski päästis selle kõige autori teada-tuntud hea fantaasiamaailm.

Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida Le Guinilt lugesin - õnneks! Tänu sellele olen ka ta järgmisi tõlkeid eesti keelde lugenud. Arvan, et kui oleksin alustanud Meremaa triloogiaga, poleks ma eriti edasi viitsinud üritada. See raamat oli aga aastaid lemmik - ikka jälle üle loetud ja ikka huvitav.Le Guinil on nii nauditavad mõttelennud just elanikkonna sotsiaalse struktuuri koha pealt. Polegi vaja just uute "asjade" rohket lugu, et ulmekas põnev oleks. Piisab uutest/tavatutest "tegutsemisviisidest".Siit pärisneb ka ilusaim sõpruse kirjeldus, mida olen üldse lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris esmakokkupuude pole, nii et teadsin, mida karta (varem loetud Meremaa raamatuid). Ja eks siis nüüd võin karta või hinnata. Arvan, et kaldun rohkem hindama, sest hoolimata kohati aeglasest tempost oli huvitav ja ei võtnud ka eriti kaua aega selle läbi lugemine. Aga siiski olen seikluste fänn, nii et maksimumpunkte oma kaalutlemise ja kirjeldustega ei saa. Oma 30.- oli see siiski väärt.

2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.

Teksti loeti eesti keeles

Nii, mina sain ka nüüd pihta, et siin on vaja HTML-ida.

Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.

"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"

Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!

Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?

Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...

Hindeks 3+

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduse pahem käsi" oli pikka aega üks minu lemmik raamatuid. Mäletan, et kui seda esimest korda lugema hakkasin, tundus tekst äärmiselt puine ja kuiv, raamat venis ja venis ning kirjeldused olid umbes sama pikad kui kaubarongid Paldiski sadamas. Loomulikult ei suutnud ma seda jura taluda ning jätsin raamatu pooleli. Mõni aeg hiljem, ilmselt alternatiivi puudumisel, võtsin selle uuesti kätte ja lugesin läbi. Jäin väga rahule. Enam ei häirinud segased soorollid, pikad jääl uitamised jne. Kõik tundus nagu loogiline ja hästi teostatud. Ilmselt on see parim Le Guin (v.a. Tehanu), mida ma lugenud olen. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Unustamatu teos.
Kardetavasti on mind alateadlikult rohkem mõjutanud kui tunnistada tahaksin. Eriti jää oli väga sugestiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

The Left Hand of Darkness on märgilise tähtsusega ulmelugu. Väga karmilt külma kliimaga planeedile Gethen on saabunud Genly Ai, noormees Maalt, kes on kõiki maailmu ühendava Oikumeeni saadikuks. Tema ülesandeks on pakkuda sealsele rahvale võimalust Oikumeeniga liitumiseks.
 
Planeedi ühes kahest suuremast võimust, feodaal-anarhistlikus Karhiidia riigis toetab Ai missiooni peaminister Therem Harth rem ir Estraven, kes langeb aga kuninga juures ebasoosingusse ja on sunnitud põgenema teise suurvõimu, kommunalistlik-bürokraatliku Orgoreyni riiki.
 
Olles nii Karhiidia riigisiseses võimuvõitluses ära kasutatud ja kõrvale heidetud, rändab ka Ai Orgoreyni riiki. Seal tundub, et osad valitsuse liikmed on tema missioonist väga huvitatud, kuid samal ajal peitub selle taga midagi palju hullemat ja hirmsamat kui Karhiidias...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et tegemist on ühe sellise raamatuga, mida ma olen aastate jooksul järjest ja järjest uuesti lugenud. Alustades Mirabilia sarja versiooniga 90ndatel, seejärel Varraku uustrükiga 00ndatel, ning mitme erineva originaalkeeles välja antud versiooniga kuni tänaseni välja.
 
Huvitav on sealjuures asi, et ma leian iga lugemisega sellest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Ma arvan, et päris esimese asjana võlus see mind maailmaloome poolest. Sest Le Guin paneb elama kõik sellised väikesed asjad nagu kõrged jäiselt külmad toad, kuuma õlle suitsune lõhn ja kala rookimine auruses töökojas.
 
Hiljem vaatasin ma rohkem sotsioloogilist tausta, mille poolest teos kuulus on. Getheni kahesooline üheskond, kus selliseid meile olemuslikke jõude nagu mehelikkus ja naiselikkus kunagi isegi eksisteerinud pole, pakub sellel teemal hulgaliselt mõtteainet.
 
Sellega seoses on märgiline, kui palju häda see Genly Ai jaoks põhjustab. Ilma oma harjunud maailmapildita on ta ebakindel ja saamatu (mida peegeldab hästi üks pilt hilisemalt rännakult - sattudes eredalt valgustatud, ilma varjudeta piirkonda, ei suuda ta enam kõndida).
 
Kuid tegelikult on loo kandvad teemad palju sügavamad. Nendeks on mõisted nagu armastus ja surm, truudus ja reetmine. Loole lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest (suurepäraselt kasutatud võte, muuseas) kordavad neid teemasid järjest ja järjest üle.
 
Selle kõrval aga annavad need lood vihjamisi ka aimu sellest, mis on raamatu teise peategelase, Estraveni taust. Milline vari käib tema taga ning miks ta oli lindprii oma kodukohas juba ammu enne seda kui Karhiidia kuningas ta kogu riigist välja kihutas.
 
Estraveni kõrval on Genly Ai, kuigi vana ja targa tsivilisatsiooni esindaja, pidevalt õppija rollis. Kuid nagu ta mingil hetkel taipab, vahest see ongi ainus võimalus - ning Oikumeeni valik just niimoodi kontakti luua võibki olla ainuõige valik.
 
Mis puutub armastusse, siis minu arvates on raamatu parim osa alati olnud pikk rännak üle Gobrini liustiku ning kõik mis sellega seotud on. Ning on vähe stseene, mis oleks samal ajal ilusamad ja hirmsamad, kui see kuidas Genly õpetab Estravenile mõttekõnet.
 
Le Guini kuulama jäädes on võimalik, et sa õpid nägema midagi täiesti uut ja mõtled teisel viisil asjadest, millest sa kunagi varem pole niimoodi mõelnud. Ma arvan, et see on suurim eesmärk, mille poole ükskõik milline kirjandus püüelda võib ja enamus kirjanikke ei saavuta seda mitte kunagi. Kuid siin on see eesmärk algusest lõpuni täidetud.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sellest umbes 1960. aastal Arkadi poolt kirjutatud jutust pidi saama "Praktikantide" üks peatükk, kuid selgus, et romaan sai selletagi läbi. Jutt tahtis "Praktikante" veel tugevamini "Purpurpunaste pilvede maaga" siduda.
 
Esimene pool -- "Hiuse" meeskonnaliikmete Golkonda-külastus kannatab veel kuidagi lugeda, lõpp vajub aga põhjalikult ära.
 
Ja kordan, et neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on.
 
Teksti loeti vene keeles

Selle, kosmoselaeva Jupiterile lõksujäämist kirjeldava jutu kirjutas Arkadi millalgi aastail 1957-58. Ühiselt kuulutati mitteavaldatavaks, kuni XXI sajandi alguses toimunut Strugatskite teoste täieliku kogu koostamiseni.
 
  Ega neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on. Näiteks sellest jutust võib leida õige palju "Teekonnas Amaltheale" kasutatud juppe ja jupikesi.     
Teksti loeti vene keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles

Venelaste jutud on allapoole arvestust, vaid Lemi "137 sekundit" tasub lugeda ning annab koondhindele palli juurde.
Raamat lõpeb kod. Parnovi parteiliste heietustega fantastika ja eriti ajasrännu teemal, mis on veel hullem kui jutud 1 kuni 5.
 
Teksti loeti vene keeles

Seda juttu soovitan lugeda kõigil, kes vinguvad, et fantastikakirjanikud pole praegust (ausalt öeldes üsna mittevajalikku) arvutiplahvatust ette näinud. Lem nägi -- kui mitte seda, et igal jalanumbri-IQ-ga tegelasel on pöialde all hõõrumiseks võrreldamatult suurem arvutusvõimsus kui kogu Apollo-programmil, siis igatahes olulist -- et arvutivõrk on midagi palju enamat sellesse ühendatud arvutite summast.
"Neli" tuleb jutu pisukese lohisevuse eest.
Teksti loeti vene keeles

Oli venelastel kogumik pealkirjaga "Fantastitšeskoje izobretenie". Sellegi jutu peaks sinna sokutama. Peategelane on imetablett, mis inimesel unevajaduse ära võtab ja -- mis veel imelisem -- inimesele täielikud multitaskingu võimed annab. Kõrvaltegelasteks on tableti katsetaja ning tolle naine ja sõber.
Lühiduse eest andsin palli juurde.
 
Teksti loeti vene keeles

Nimi "Roman Podolnõi" kutsub minu sees välkkiirelt esile assotsiatsiooni "Pseudoajaloolised pajatused". Ega ma suut rohkem sellelt autorilt lugenud ka pole, mistõttu võtsin selle jutu pahaaimamatult käsile.
Ega leidnud ülalmainitud pajatustega mitte midagi ühist... õige pea hakkasin üle nelja lehekülje lugema. Tegu on pika, kuid see-eest surmigava heietusega sotsialismiaegse vene olmest, segatud mõninga hulga miski humanitaarülikooli elu ja elukate kirjeldusega. Kuid selleks, et asi fantastika mõõdu välja annaks, räägitakse (maali-)kunsti formaliseerimisest, mis andekatel nõukogude teadlastel muidugi õnnestub. 
Ei soovita lugeda. Nii tühi, et isegi und ei aja peale.  
Teksti loeti vene keeles

Vorm: jutustaja juurde ilmub võhivõõras ja hakkab kogu oma lugu suure põhjalikkusega ette kandma. Sisu? Ehk soov müstikat vene režiimi all avaldada, varjates seda küberneetika viigilehega.
Ei jätnud muljet.
Teksti loeti vene keeles

Vaata, siga lendab! ... Ja ongi jutu sisu enam-vähem ära räägitud, lisada tuleks vaid hajameelne füüsikageenius ja paras ports nõukogude olmet. Õnnelikust lõpust rääkimata.
Ei olnud hea.
Teksti loeti vene keeles

Algab lugu miski kriminaalasja kirjeldusega, mis mulle jubedusega meenutas "Diraci merd". Kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud. Lihtsalt üks tüüp -- fantastikakirjanik -- kadus.
Ja ülejäänud osa lühiromaanist kirjeldabki seda, kuhu kadus ja mida ta seal tegi. Ei hakka ma seda ümber jutustama, märgin vaid nii vihje korras, et lugemise käigus meenusid mulle "Tulnukad eikusagilt", "Have space suit, will travel" jmt. Astrodiplomaatia...
Omajagu teosest on pühendatud tolleks ajaks juba vaibunud füüsikute-lüürikute vastasseisule. Kui seda poleks olnud, andnuks ma hindeks "kolme", sest lugeda lugu enam-vähem kannatas.
Kuid ainult ühe korra.
Teksti loeti vene keeles

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles