(romaan aastast 1963)
eesti keeles: «Ahvide planeet»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)
On raamatuid, kus pole range teaduslikkus tähtis. "tHHGttG" kohta ei öelnud keegi, et seda ei saa olla, et see on loodusseaduste vastane. Olgu! Muidugi on mingis mõttes "Ahvide planeet" vananenud, aga see on andeksantav. Aga lõppu ma küll ära ei aimanud.
Huvitav on ehk mainida, et kuulsin kunagi igiammu üht intervjuud autoriga - mõneti fantastiline tegelane - ühel päeval, umbes 50 aastasena, ta otsustas, et hakkab kirjanikuks. Lihtsalt hakkab ja kõik. Ja kirjutaski raamatu, sellesama ahviloo. See võeti suhteliselt hästi vastu ja sellest ajast ta ongi kirjanik… Tehke järgi!
"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).
Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.
Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.
"Kolm" plussiga.