Kasutajainfo

Pierre Boulle

20.02.1912-30.01.1994

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Pierre Boulle ·

La planete des singes

(romaan aastast 1963)

eesti keeles: «Ahvide planeet»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Mirabilia
Hinne
Hindajaid
15
18
6
1
0
Keskmine hinne
4.175
Arvustused (40)

"Ahvide planeet" oli (minu teada) "Mirabilia" sarja esimene raamat. Romaan on mõneti tüüpiline näide mitteulmekirjaniku ulmekast. Ebatüüpiline on ta seetõttu, et ta on hea, seda ei juhtu just sageli. Igal juhul tasub lugeda. Seda enam, et romaanist on tehtud USAs müriaad filme (tervelt 5), kuigi romaan oli aluseks vaid esimesele ja kõige paremale. Sisu on lihtne: mis oleks kui ahvid ja inimesed koha ära vahetavad. Ning eriti rabav on veel romaani topeltpuänt. Valus!!! Raamatu on nauditavalt eesti keelde tõlkinud meie praegune president! PS: Nagu ma suurest hulgast alljärgnevatest arvustest teada saan on sedavõrd kristallselget lugu võimalik totaalselt "mööda lugeda"... kurb!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai seda raamatut huviga loetud, ent tagasivaates tundub ta kuidagi lihtsakoeline ja etteaimatava süzheega olevat. Kuigi kirjutamisaasta on 1963, tundub raamat vajuvat sinna pulp-ulme sohu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu oli võrdlemisi OK, aga toimuvate protsesside põhjendatus jäi nõrgaks. Millegipärast imponeerib mulle ulmekate juures tihti just see, kui tegevus on mõnusalt integreeritud tänapäeva teaduse saavutustega ja toimuvale on üritatud mingitki teaduslikku tagamaad anda. antud juhul on aga vorm rohkem ulme ja sisu rohkem fantasy - pisut imelik lugeda..
Teksti loeti eesti keeles

Raamat näib sajandialgusest pärit olevat... Lapsik kuidagi :) Mitte midagi uut ei pakuta, selgusetuks jääb, miks inimesed ikkagi degenereerusid. Ja see et kuskil Betelgeusel on samasugune planeet nagu Maa... No ei, ei usu, ei saa uskuda. Oleks võinud vähemalt tegevuse Maa peale jättta, kui meie ühiskonda oli vaja kritiseerida.
Kirjanikul on fantaasiat vähevõitu. Igav. Ja puänt või asi... Algusest peale oli selge, et mingi värk lõpus ootamas on, ja raamatut edasi lugedes võis teda juba ära arvata...
Lisaks häirib veel autori tõsine shovinism: kujutage ette, äkki võtavad ahvid kunagi üle, mingid loomad... Ei, ei ega nad väga areneda ei saa, kõnelema saavad ehk õppida, aga mõtlema ja arutama, ei, ei jäljendama ainult... Ning ega nad inimestest kunagi paremaks ei saagi saada... Tõenäoliselt kui mingisugune mutatsioon ka tekiks, siis areneks bioloogiline liik märgatavalt kaugemale. Autori arvates on inimene looduse tipp ja kroon ning kui midagi teisiti läheb on meeletu katastroof. Seda, et igal liigil on teatav bioloogiline eluiga, seda ta ei arvesta. Inimesed on ju tema jutus kuidagi uinuvas seisundis, aga valmis kohe jälle kõnelema, vaidlema, kosmoses lendama ja veel mida iganes tegema.

Seda raamatut ei soovita ma isegi üleookeanilennule kaasa võtta. Ega halva kirjanduse näitena lugeda. Selleks pole ta piisavalt särav.
Teksti loeti eesti keeles

Kuule Killu, ma ei saa aru, miks sa üldse ulmekaid loed?! Muidugi ei saa uskuda , et kuskil on selline planeet nagu Maa ja degenereerumise oht on meilgi. Aga hinne on natuke subjektiivne, kuna see oli minu esimene ulmekas. Köik kiidavad kuulsat puänti, eks minagi. PS. Aga filmid raamatust on jamad.
Teksti loeti eesti keeles

Päris normaalse tasemega seiklusjutt, aga nondest paremate lugudega võrreldes jääb ikka mingi grammike puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kunagi lugesin, tundus küll hea. Ju ta ikka päris paha siis pole. Kuigi raamat on kirjutatud sellepärast, et oleks vahva raamat, mitte sellepärast, et midagi tõsist sellega öelda. Või kui seda on tahetudki öelda, on öeldu mittetõsiseltvõetav. Oeh, sai nüüd küll keeruline jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Lisan eeltoodud kriitikale teadusevähesuse (fiction ilma science''ita) järgmise: kuna ahvidel puudub kõnekeskus, ei saa nad rääkida. Ja mõne tuhande aastaga see juba välja ei arene.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel lugemisel tabas mind paras pettumus. Olin just ulmekatest unustamatu "Lilled Algernonile" kogumikuga tõelise maigu suhu saanud, aga muidu veel väga noor ja roheline. Raamat paistis õudne ja pisut igavavõitu. Viie aasta pärast lugesin uuesti ja avastasin, kui palju see raamat paremaks on läinud. Fantaasiapuuduses minu arvates autor ei vaevle, pigem väärib kokkuhoidlik suhtumine butafooriasse teatvat heakskiitu. Hoiatusromaan ja väga tige. Ka puant on võrratu. Igaühel on õigus OMA arusaamisele, kuid need filmid (paar tükki) mida ma olen näinud, tekitasid küll tunde, et stsenarist pole seda raamatut isegi eemalt näinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Julm. Lihtsalt julm, kuidas võib üks kirjanik inimkonnaga käituda. Kui raamatut lugesin, oli veel suhteliselt väike jõnglane ja siis võttis ikka päris kõhedaks. Ei hakka korrutama, kui rabav puänt on sellel meistriteosel. Igaüks saab raamatu ise hankida ja läbi lugeda. Eespool on öeldud, et ilgelt ebateaduslik jura. No ja mis siis. Raamatu mõte ei olegi selles, vaid hoopis hoiatuses, et inimene võtaks ennast kätte ja lõpetaks juba selle logelemise, sest vastasel korral võib see inimesele halvasti lõppeda. Tegelikult olen ma autori peale vihane, et ta sellise inimkonda alavääristava teosega lagedale tuli (tundub, et enamusele eespool kirjutajatele mõjus see samuti päris rusuvalt), aga seda tuleb võtta mõneti ka huumoriga. Ausalt öeldes ootasin ma raamatu lõpuni, et inimesed teevad neile ahvidele lõpuks ära, aga ei midagi. Soovitan igal juhul ja kõigile. Tervendava mõjuga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli päris mõnus. Aga puändi aimasin ette ära ja see seda kaifi vähe kahandas. Ja ärge neid filme mingil juhul vaadake!!!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda kunagi teismelisepõlves ja muljetas küll. Ainult et pigem lihtsalt jutuna kui ulmekana. Ahvid ja ümbrus paistsid nii inimlikena, et aeg- ajalt unustasin sootumaks, et raamatu põhitegelased on hoopis muud loomad ja tegevus ei toimu mitte maa peal. Ja lõppu jõudes olin sügavalt veendunud, et kangelane eksis koordinaatideh´ga ja sattus mingile hoopis muule maa- taolisele planeedile, kus ahvid valitsevad..
Teksti loeti eesti keeles

See romaan on üks neist, mis mind sügavalt mõjutanud on. Kunagi ma ei saanud aru, miks on raamatul selline lõpp. Nüüd saan. Ja see on väga hea lõpp.

On raamatuid, kus pole range teaduslikkus tähtis. "tHHGttG" kohta ei öelnud keegi, et seda ei saa olla, et see on loodusseaduste vastane. Olgu! Muidugi on mingis mõttes "Ahvide planeet" vananenud, aga see on andeksantav. Aga lõppu ma küll ära ei aimanud.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat. Üks sellistest, mida päris mudilase-eas lugeda ei tasuks, siis võib palju arusaamatuks jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest igati hea raamat, taaskord tuleb tunnistada püandi mõjuvust. Minu hinnagul aga ei tahtnudki autor rõhutada teaduslikule aspektile (mõnede eelnevate arvamusavaldajate sõnul on see just olulisim...), sest ta oli eelkõige ju hoiatusromaan. Ja sellena teda tuleks ka võtta...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kirjutasin: "Veel üks raamat, mida tuleb erinevates vanustes üle lugeda, et sisust õigesti aru saada. Ning esimene kord võib olla kasvõi lapseeas." Ja panin maksimumhinde. Nüüd aga tundub, et polnudki ses raamatus peale puändi midagi huvitavat -- ning jutu üle võib ju ka selle järgi otsustada, kuidas hinnang sellele läbi aja muutub. Käesoleval juhul siis halvemuse poole.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus inimliku ülbuse rappimine, aga siiski paraku üpris irooniavaba. Kirjutatud veidi moraliseerivas "kui-te-head-lapsed-ei-ole-siis..." stiilis, mis mind ükskõik millises kontekstis meeletult ärritab.Tõsi ta muidugi on, et "looduse krooni" mentaliteet vajaks juba pikemat aega põhjalikumaid korrektuure.Ahjaaa, ega see puänt nüüd ikka NII ootamatu küll ei olnud. Pigem selliselt üles ehitatud tekstidele masendavalt ootuspärane.Terve see jutt kokku peaks nüüd tähendama, et polnud üldse halb raamat, ainult põrmu küll ei paisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on taas ühe ulmekaga, mille kohta pean tõdema, et oleks ehk päris hea, aga ma ei usu toimuvast mitte üht sõna. Mäletan, et kirjutasin millalgi 6-7 klassis arvustuse koolikirjandis "Loetud raamat" ja tegin juba seal teose alguse maatasa - kogu maal suudab laeva teha üks misantroop, ta valib sihiks tähe, mille juures juba 1963 aasta teadmiste põhjal mitte mingil juhul ei saanud elamiskõlblikku planeeti olla, ta võtab kaasa kaks kasutut törlönti, ta laskub midagi uurimata võõra planeedi metsa, kohalikud murravad paljakäsi kosmosesõiduki ukse et cetera. Ühesõnaga - tegemist on ajuvaba koomiksiga, mis seekord raamatuks vormunud. Põhjus, miks ma raamatule madalamat hinnet ei pane, on vaid kogu idee tapva iroonia ja tõesti suurepärase lõpu eest. Selle ühe raamatu põhjal - tüüp oskab kirjutada, aga mitte ulmet.

Huvitav on ehk mainida, et kuulsin kunagi igiammu üht intervjuud autoriga - mõneti fantastiline tegelane - ühel päeval, umbes 50 aastasena, ta otsustas, et hakkab kirjanikuks. Lihtsalt hakkab ja kõik. Ja kirjutaski raamatu, sellesama ahviloo. See võeti suhteliselt hästi vastu ja sellest ajast ta ongi kirjanik… Tehke järgi!

Teksti loeti eesti keeles

Teos on mõeldud rohkem hoiatuseks,et kui me kohtleme loomi halvasti võidakse seda kunagi teha ka meiega.Sammuti on hoiatatud katsete tegemise eest.Vaevalt on kunagi mõni hoiatusromaan oma ülesande paremini täitnud.Ma olen näinud ka uut filmi ja soovitan seda vaadata kõigil (kuni see veel kinodes jookseb) kellele "Ahvide planeet" meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Kui tahetakse kolmele p6hjendust luguge lugupeetud Ants Milleri selgitust, millele ma kahe käega (yhega sealjuures ilgelt halvasti( alla kirjutan. Sinna juurde veel rääkivad ahvid - andke kannatust. Mitte, et primaadidi väga juhmid oleks - seda mitte. Olen sygavalt veendunud, et tegelt on maismaal veel yks m6istuslik liik primaate ja nendeks on shimpansid. Tegelt ajendas mind kirjutama hoopiski nende va yankeede see uus film. Ytlen teile mina: ärge uskuge neid, kes ytlevad, et on ikka ilge saast kyll. Saast kyll, kuid olen palju ilgemaid näinud. Veel vihjeks: ma arvan, et SELLE filmi peale kyll raamatu autor hauas väga ei vähkre.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on raamatuga, mida ei julge lihtsalt teist korda lugeda, kuna olen kindel, et see rikuks ilusa lapsepõlve-mälestuse, et tegemist on millegi haarava ja huvitavaga. Vähemalt ühe korra peaks seda igaüks lugema.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tõdeda, et Schaffneri filmi puänt oli oluliselt mõjusam. Puudujääke oli muidugi ka seal, aga et filmi sisuline pool oli minu tagasihoidlikul arvamusel lihtsalt parem, ei taha raamatule üle nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlvelugemisest on meeles vahvaid detaile, näiteks valgust püüdva purjega kosmosepurjekas, ja viimane puänt, samuti see, et hirmsasti meeldis. Nüüd üle lugedes tuleb kiita ahviplaneediloo dünaamikat. Närvidele käis see peategelase pidev nördimusega seotud imestamine: "Issand jumal, ahv teeb seda või teist!" Ja mulle jäi autori kirjapandust mulje, nagu suhtuks ta ahvidesse väikse hirmu ja põlgusega, mida mina küll ei tea üldisemalt inimestele omase olevat. Huvitav, kas Boulle kirjutas selle raamatusse, et pinget rohkem oleks või oligi tal ahvifoobia, mis ajendas ehk ka raamatut kirjutama? :)
Teksti loeti eesti keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sellest umbes 1960. aastal Arkadi poolt kirjutatud jutust pidi saama "Praktikantide" üks peatükk, kuid selgus, et romaan sai selletagi läbi. Jutt tahtis "Praktikante" veel tugevamini "Purpurpunaste pilvede maaga" siduda.
 
Esimene pool -- "Hiuse" meeskonnaliikmete Golkonda-külastus kannatab veel kuidagi lugeda, lõpp vajub aga põhjalikult ära.
 
Ja kordan, et neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on.
 
Teksti loeti vene keeles

Selle, kosmoselaeva Jupiterile lõksujäämist kirjeldava jutu kirjutas Arkadi millalgi aastail 1957-58. Ühiselt kuulutati mitteavaldatavaks, kuni XXI sajandi alguses toimunut Strugatskite teoste täieliku kogu koostamiseni.
 
  Ega neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on. Näiteks sellest jutust võib leida õige palju "Teekonnas Amaltheale" kasutatud juppe ja jupikesi.     
Teksti loeti vene keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles

Venelaste jutud on allapoole arvestust, vaid Lemi "137 sekundit" tasub lugeda ning annab koondhindele palli juurde.
Raamat lõpeb kod. Parnovi parteiliste heietustega fantastika ja eriti ajasrännu teemal, mis on veel hullem kui jutud 1 kuni 5.
 
Teksti loeti vene keeles

Seda juttu soovitan lugeda kõigil, kes vinguvad, et fantastikakirjanikud pole praegust (ausalt öeldes üsna mittevajalikku) arvutiplahvatust ette näinud. Lem nägi -- kui mitte seda, et igal jalanumbri-IQ-ga tegelasel on pöialde all hõõrumiseks võrreldamatult suurem arvutusvõimsus kui kogu Apollo-programmil, siis igatahes olulist -- et arvutivõrk on midagi palju enamat sellesse ühendatud arvutite summast.
"Neli" tuleb jutu pisukese lohisevuse eest.
Teksti loeti vene keeles

Oli venelastel kogumik pealkirjaga "Fantastitšeskoje izobretenie". Sellegi jutu peaks sinna sokutama. Peategelane on imetablett, mis inimesel unevajaduse ära võtab ja -- mis veel imelisem -- inimesele täielikud multitaskingu võimed annab. Kõrvaltegelasteks on tableti katsetaja ning tolle naine ja sõber.
Lühiduse eest andsin palli juurde.
 
Teksti loeti vene keeles

Nimi "Roman Podolnõi" kutsub minu sees välkkiirelt esile assotsiatsiooni "Pseudoajaloolised pajatused". Ega ma suut rohkem sellelt autorilt lugenud ka pole, mistõttu võtsin selle jutu pahaaimamatult käsile.
Ega leidnud ülalmainitud pajatustega mitte midagi ühist... õige pea hakkasin üle nelja lehekülje lugema. Tegu on pika, kuid see-eest surmigava heietusega sotsialismiaegse vene olmest, segatud mõninga hulga miski humanitaarülikooli elu ja elukate kirjeldusega. Kuid selleks, et asi fantastika mõõdu välja annaks, räägitakse (maali-)kunsti formaliseerimisest, mis andekatel nõukogude teadlastel muidugi õnnestub. 
Ei soovita lugeda. Nii tühi, et isegi und ei aja peale.  
Teksti loeti vene keeles

Vorm: jutustaja juurde ilmub võhivõõras ja hakkab kogu oma lugu suure põhjalikkusega ette kandma. Sisu? Ehk soov müstikat vene režiimi all avaldada, varjates seda küberneetika viigilehega.
Ei jätnud muljet.
Teksti loeti vene keeles

Vaata, siga lendab! ... Ja ongi jutu sisu enam-vähem ära räägitud, lisada tuleks vaid hajameelne füüsikageenius ja paras ports nõukogude olmet. Õnnelikust lõpust rääkimata.
Ei olnud hea.
Teksti loeti vene keeles

Algab lugu miski kriminaalasja kirjeldusega, mis mulle jubedusega meenutas "Diraci merd". Kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud. Lihtsalt üks tüüp -- fantastikakirjanik -- kadus.
Ja ülejäänud osa lühiromaanist kirjeldabki seda, kuhu kadus ja mida ta seal tegi. Ei hakka ma seda ümber jutustama, märgin vaid nii vihje korras, et lugemise käigus meenusid mulle "Tulnukad eikusagilt", "Have space suit, will travel" jmt. Astrodiplomaatia...
Omajagu teosest on pühendatud tolleks ajaks juba vaibunud füüsikute-lüürikute vastasseisule. Kui seda poleks olnud, andnuks ma hindeks "kolme", sest lugeda lugu enam-vähem kannatas.
Kuid ainult ühe korra.
Teksti loeti vene keeles

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles