“Deadline” kuulub kategooriasse “Raul Sulbi loeb ja mõnuleb, normaalsed inimesed hoiavad peast kinni” :-P (Üllataval kombel on keegi suutnud sellele juba nelja panna, kahtlemata vägivallaga ähvardamise tagajärjel.)
See on siis see kurikuulus jutt, mille peale FBI Campbellil näpud sahtli vahele lõi ja kurjalt päris, miks tema ajakiri salastatud infot avaldab. Õigupoolest ainult selle fakti poolest lugu silma paistabki, muidu on tegu igati keskpärase pulp-ulmega. (Hirmus mõeldagi, aga ma olen ka hullemat lugenud.) Kõigest paarikümne lehekülje sisse on autor suutnud mahutada hüpliku ja üsna totaka süžee. Vaenulikule territooriumile saadetud agent maandub juhtumisi sõbraliku vastupanuvõitleja naabrusse, kes peab teda faktide kiuste julgeolekutöötajaks ja valmistub teda surnuks piinama. Erakordselt jabura blufiga õnnestub tal pääseda põhipaha laborisse, kes paljastab, et teab tema ülesandest Kõige Kurjem Vidin hävitada. Peategelane saavutab (järjekorras juba kolmandat valedega vürtsitatud füüsikaloengut pidades!) kõigest hoolimata põhipaha usalduse ja lööb ta oimetuks, pääsedes Vidinaga plehku. Ja nagu kiuste keerab autor kõigele veel viimasel leheküljel vindi peale, lastes seni vaenulik olnud ja nüüd korraga sõbralikuks muutunud sõbralikul tegelasel vaenulikuks osutuda — mille avaldab seletamatul moel kohale ilmuda osanud, seni surnuks peetud tegelane.
Seda, et autori kirjeldatav pomm ei saa mingil tingimusel töötada, ei hakka ma talle ette heitma, suur osa vajalikust infost oli tollal sõjasaladus, ja üleüldse. Küll aga saab ja tuleb ette heita absoluutselt kõike muud, kaasa arvatud seda, et ta pommi üldse nii detailselt kirjeldab. Süžee on abitu, täis põhjendamatuid otsuseid ja kannapöördeid; mida leppimatult vaenulikum mõni tegelane on, seda lihtsam on teda ümber veenda. Stiil on ajastule kohaselt amatöörlik (lauseni “He wore a smock, and from its sleeves extended competent-looking hands” jõudes hakkasin ma kõva häälega irvitama). Paaris kohas viitab autor ka sellele, et tegelased pole päris inimesed, aga loo seisukohast puudub sellel mõte, pigem muudab see sabaga vehkimine asja veelgi totramaks. Aastaid hiljem iseloomustas Cartmill ise seda lugu sõnaga “clunker”, mis on ikka väga leebelt öeldud. Et jutt oma loomusele kohaselt õnnistatud saaks, tuleks selle kallale lasta mõni meie värvikama keelepruugiga arvustaja; mina piirdun tõdemusega, et mingigi väärtus on sellel ainult ajaloolise kurioosumina.
