Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894-22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aldous Huxley ·

Brave New World

(romaan aastast 1932)

eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (35)

Üks tuntumaid antiutoopiaid. Raamat, mille kohta võiks kasutada Ray Bradbury sõnu:"Me ei loo tulevikku, me aitame seda vältida!" Rohkem selle romaani kohta öelda ei tahakski, kuna raamat on maakeeles ilmunud ja üsna suures tiraazhis, siis iga haritud ulmehuviline peaks seda lugema. Aga võib-olla oli see ikkagi utoopia? Äkki õnnelik tulevik ongi selline...?
Teksti loeti eesti keeles

Ühiskonnaprotsessid absoluutselt ebausutavad. Sellisel viisil, nagu autor kirjeldab, on maailma valitseva diktatuuri kujunemist väga raske uskuda. Aga see on üsna väike miinus.

Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.

Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.

Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".

Teksti loeti eesti keeles

Mis puutub antiutoopiatesse, siis selle kohta oli kusagil yks hea mõttekäik: sõna utoopia on tuletatud kreekakeelsetest topos - koht ja u - eitus. St. utoopia = koht kus meid ei ole. Eesliide anti tähendab sisuliselt vastandit. Millest tulenevalt antiutoopia on koht kus me parasjagu viibime ;} Mis raamatusse endasse puutub, siis minu riiulis viibib ta vahetus läheduses selliste teostega nagu Orwelli "1984" ja Ayn Randi "Atlas Shrugged". Sisuliselt on nad kõik omamoodi sociaalfilosoofilised hoiatusromaanid. Ja ka stiililiselt ning yldiselt meeleolult kyllalt sarnased. Mõtlemisprotsesse intrigeerivad ja mõnevõrra depressiivsed. Neli sellepärast, et vähemasti minu jaoks jääb "Brave New World" kahele eelpoolnimetatud samasse klassi kuuluvale raamatule haledalt alla.
Teksti loeti inglise keeles

Ka minult saab see romaan nelja ning ka minult selsamal põhjusel, et jääb alla mingile teisele samasuunalisele teosele. Aga mina ei võrdle seda romaani mitte talle järgnevatega, vaid hoopis talle eelnevaga: Jevgeni Zamjatini romaaniga "Mõ" (Meie). See romaan on mõneski üsna Huxley sarnane ning oli ka Läänes hästi teada... tõsi, võrrelda võiks ka veel vanema looga: E. M. Forsteri jutuga "The Machine Stops". Tegelikult pole sihuke kirjandusteoste võrdlemine eriti korrektne tegevus... aga mis teha, kui pidev deja-vu lugemisel peale tuleb. Üks pluss Huxleyl muidugi on - ta pole sedavõrd kõle, kui Forster ja Zamjatin, aga ei tea, kas düstoopia puhul seda just plussiks nimetada võib. Igatahes tasub lugeda, kasvõi juba seetõttu, et nendest kuulsatest tavakirjanike düstoopiatest on "Hea uus ilm" Zamjatini kõrval kõige SFilikum. Asi seegi! Samuti aitab selle romaani läbilugemine mõista paljusid hilisemaid tekste.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli loodud maailm siiski suht reaalne. Eriti kui võtta arvesse hiljuti taskutarga listis peetud sõnasõdasid. Miinuseid oli muidugi ka - mulle näiteks ei jõudnud kuidagi kohale, kuidas see religioon muu tegevusega seotud oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutatud oli tõesti väga hästi, mahlakad laused või nii, aga ise kipun seda võrdlema Orwelliga.On sellised analoogsed, kuid see Orwelli õudus, see paanikatunnet ei ole.Lõpu poole läks paremaks ning lõpp oli efektiivne, ei osanud arvata.Tegelikult võiks ka viie panna ,aga hing ei luba.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, kuid ilgelt masendav. Kirjeldus, kuidas sunnitakse munarakke punguma/poolduma (ärritatakse röntgenikiirgusega, alkoholiga jne), kuidas ema, isa, sünnitamine on ropud sõnad jne, oli ikka parasjagu rõve. Samuti inimeste kastidesse jaotamine (alfa-topeltpluss, beeta-miinus, gamma-pluss, üpsilon-pooldebiilik jne). Masendav!!!! Autori poolt väga hästi kirjutatud romaan, lõi lugejat päris rängalt. Võiks ju norida, et ebaselgeks jäid sellise ühiskonnakorra kujunemise põhjused, aga peatähtis oli siiski raamatus kirjeldatud, mitte sellele eelnenud ajamoment. Kuskilt lugesin, et kui tehnika oleks piisavalt kaugele arenenud, siis naised loobuksid sünnitamisest. Mnjah....selles teoses ongi nii, kuid minu meelest pole kirjeldatud ühiskonnakorras midagi eriti vaimustavat. Kuigi võib-olla tulevikus arvavad inimesed teisiti (saavad oma "soma" kätte ja asi vask). Tähendab raamat on hea, lugeda tasub igal juhul. Annab mõnusalt realistliku pildi tuleviku heaoluühiskonnast. "Viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kindel "viis". Lugesin selle korraga läbi ning järgmine päev uuesti, läks ainult paremaks. Meeldis pessimism, pinge kasvamine ning oluliseim: Orwelli "1984" jääb seetõttu alla, et Orwellil on ebademokraatlik ühiskonnakord saavutatud tsensuuri, Huxleyl seevastu aga veenmise teel, mis tundub mulle usutavam, jälgides praegust ühiskonna arengut. Teos on läbinisti ühiskonnakriitika ning mitte ainult kommunismi, vaid ka kapitalismi heaoluühiskonna jäme mahategemine. Näidatakse, et teadus võib pöörduda inimestele enestele vastu. Õige muidugi. Autor näitab meile ka narkootikumide levikuga seotu ohte. Paneb mõtlema kõik, kes arvavad, et inimkonna tulevik on helge, kindel hoiatuslik element on teoses sees. Soovitav kõigile kasvõi mõtlemisaine saamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagilt hakkas silma, et suuri düstoopiaid on kolm: Zamyatini "Mõ", Orwelli"1984" ja seesamune Huxley "Brave New World". Kas see jutt ka õige on või mitte, aga tore lugemine oli ta küll. Kuna igasugune hindamine on subjektiivne, siis julgen ma tunnistada, et panin nelja vaid selle pärast, et mulle düstoopiad ja ka utoopiad eriti ei meeldi. Üks on minu meelelaadi jaoks liiga positiivne ja teine liiga negatiivne. Aga bioloogilisest küljest... ega ta eriti millegiga mööda kah ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea uus ilm" ilmus eestikeelses tõlkes aastal 1989 ning õige pea võis teda leida allahinnatud raamatute letist. Pole ka eriline ime, 80-ndate lõpu Eesti kodanikku hingekeeli suutis Orwell kahtlemata rohkem puudutada. Seda enam on mõtet romaani lugeda nüüd, kui oleme astumas nn. heaoluühiskonda. Olgu-olgu, kõik ei ole, osa peavad pensionist elama ja osa teiste jäätmetest...

Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.

Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.

Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.

Teksti loeti eesti keeles

Väga haarav raamat. Mäletan, et kui seda kunagi lugesin, siis meeldisid eriti dialoogid. Peategelase ja teiste vahel. Kui ma muidugi nüüd õieti mäletan... Aga see on ka meeles, et raamat meeldis ning temas oli siis piisavalt sügavust minu jaoks. Soma (oli vist nii) leiutamine ja kasutamine on psühholoogiliselt väga veenev. Meeles on ka see, et teos hüppas kohe mu lemmikute hulka, ehkki ma seda rohkem kui ühe korra lugenud ei ole. Lihtsalt jäi õigel hetkel ostmata. Kui nüüd kätte saaksin kusagilt, loeksin üle küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu lugu tundub põhinevat padufreudismil ja muudel 30ndate populaarsematel psühholoogiasaavutustel. Julgen väita, et 30 aastat hiljem poleks kellelegi tulnud pähe sellist raamatut kirjutada. Aga ajastut arvesse võttes täiesti viievääriline. Masendav muidugi ka. Tekkis kohe vajadus soma tänapäeva variandi - šokolaadi järele.
Teksti loeti eesti keeles

Esialgu tundus raamata usutamatu ja naiivne, siis vaatasin väljaandmisaastat ja arvamus paranes. Hiljem, konteksti teades, ei saa ma enam väga kriitiline olla. See raamat on visioon. Aga see ei ole kirjanduslikus mõttes suurt midagi, samuti kui enamiku toimuva üle võib täna muiata. See on raamat, millest mingil juhul ei tohiks alustada ulmega tutvumist ja mida ei tohiks soovitada ulmest kaugelseisjale.
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja tulevikule kurjakuulutav nagu antiutoopiad ikka. Kuid kes teab palju selles teoses tõtt oli. Hea Uus Ilm oli minumeelest veidi kahvatum kui Orwelli 1984, kuid üsna loetav - kuigi vast enam teist korda ei ole erilist isu seda uuesti lugeda. Kohati küll kipub mõte minema jooksma ja asja on raske jälgida, aga muidu päris kobe teos.
Teksti loeti eesti keeles

Huxley kirjutab väga köitvalt, olgugi et neid ühiskonnateooriaid ja utoopiaid juba igast asendist loetud. Viite ei anna, aga mitte sellepärast, et ta mõnest autorist kehvemini teemat valdaks. Valdab hästi ja oskab kõik inimliku varjatud künismiga esile tuua. Olen hoopis väsinud neist "ühiskonnakriitikutest" ja seepärast annan üdini subjektiivse nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige palavamal suvepäeval külmavärinaid tekitav.Esmakordselt lugesin varases teismeeas ja sellist raamatut ei tohiks alla 16 näppu anda.
Teksti loeti eesti keeles

Jah - naiivne
Jah - igasuguseid vigu võib leida.
Tänapäeval on väga naljakas lugeda "Issand Ford/Freud". On huumorit ja kurb lõpp. Vägagi omapärane raamat. Kuuldavasti pidi Zamjatini "Meie" veidi eeskujuks olema. Uurima ...
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli lausa kohutav, aga pikapeale läks päris huvitavaks:)Jutustus stiil on päris hea ja tegelased mulle kah meeldisid!!!
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sattus see kätte enne 16. eluaastat ja ikka meeldis. Ja miks ta siis ilukirjandus ei ole, ikka on. Rohkemgi veel kui enamik hardcore-sf-i. Shakespeare`i-mäng on mõnus, juba pealkirjast alates - pahupidi Prospero (metslane tuleb tsivilisatsiooni keskele) ja muu säärane. Ning kindlasti on yks Huxley teeneid selle dystoopiate rea algatamine, kus asjad lähevad hulluks sellepärast, et asjad lähevad aina paremaks - vähe on kyll tänini neid sutoreid, kes sellist asja suudavad välja mängida, aga idee on juba iseenesest hea - ja õudne. Nii et mõnes mõttes ikka horror kah.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan on juba hulga minu mõtteid ära öelnud.

Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.

Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.

Teksti loeti eesti keeles

Aldous Huxley "Hea uus ilm" on kindlasti klassika ja kohustuslik kirjandus igaühele. 1932. aastal kirjutatud romaani on isegi tänapäeval üsna mõnus lugeda. Huxley ise ei võtnud seda raamatud surmtõsiselt. Loomulikult oli see tööstusrevolutsiooni käes vavla ühiskonna kriitika, kuid eelkõige parodiseeris autor H. G. Wellsi. Kui raamatu esimene pool jättis üsna geniaalse mulje, siis teine vajus natuke ära. Ei suutnud ma nendele tegelastele mitte kuidagi kaasa elada ning nende saatus pani ainult õlgu kehitama. Ootasin midagi võimsamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Midagi vähemat kui 5 ilmselt panna ei saa. Tegemist on kindlasti huvitava tulevikuprognoosiga, mis mitmes mõttes võib nõnda ka teostuda, kui just Õhtumaad liiga radikaalselt lähemal ajal alla ei käi ja sellised "väärtused" nagu lapsehoidja-riik, arutu tarbimise promomine, keskendumine isiklikele naudingutele tõsiselt kahanevad. Kuigi kõik tegelased olid omamoodi kiiksuga ja tõelist kangelast nagu ei olnudki, siis minu meelest on just selles oma veetlus, eelpostmodernistlik(?) irooniline-satiiriline lähenemine. Või nagu eespool on mainitud, põhimõtteliselt H. G. Welssi paroodia teatud määral.

Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...

Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.

Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.

Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arusaam õudukast. Loed ja loed ja kogu aeg on jube väljapääsematuse tunne. Samas pole ka nii jälk, et ennast sinna olukorda ja maailma pannes leida, et võiksin siis juba rahumeeli ära surra ja rõõmustadagi, et sain sitast lahti.
Väga õudne!
Metsinimene muidugi oli ka omamoodi lollakas, kaasaelatavaid tegelasi kahjuks polnud ühtegi. Selle eest pall alla.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saagi aru miks mul nii kaua aega võttis, et selle raamatuni jõuda. Hea et sai kirjandusfestivalil HeadRead käidud, kus Jan Kausi veetud düstoopia vestlusringis ``New Brave World`` jutuks tuli. Lugema hakates tundusid esimesed paarkümmend lehekülge eriti heana. Nende põhjal kaalusin maksimumhinnet. Kui mõne aja pärast valge metsmees mängu toodi, leidsin et üle nelja välja ei vea, kuigi olen ilmselt nõrgematele tekstidele varem nelja pannud.

Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.

Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles