Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894-22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aldous Huxley ·

Brave New World

(romaan aastast 1932)

eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (35)

Üks tuntumaid antiutoopiaid. Raamat, mille kohta võiks kasutada Ray Bradbury sõnu:"Me ei loo tulevikku, me aitame seda vältida!" Rohkem selle romaani kohta öelda ei tahakski, kuna raamat on maakeeles ilmunud ja üsna suures tiraazhis, siis iga haritud ulmehuviline peaks seda lugema. Aga võib-olla oli see ikkagi utoopia? Äkki õnnelik tulevik ongi selline...?
Teksti loeti eesti keeles

Ühiskonnaprotsessid absoluutselt ebausutavad. Sellisel viisil, nagu autor kirjeldab, on maailma valitseva diktatuuri kujunemist väga raske uskuda. Aga see on üsna väike miinus.

Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.

Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.

Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".

Teksti loeti eesti keeles

Mis puutub antiutoopiatesse, siis selle kohta oli kusagil yks hea mõttekäik: sõna utoopia on tuletatud kreekakeelsetest topos - koht ja u - eitus. St. utoopia = koht kus meid ei ole. Eesliide anti tähendab sisuliselt vastandit. Millest tulenevalt antiutoopia on koht kus me parasjagu viibime ;} Mis raamatusse endasse puutub, siis minu riiulis viibib ta vahetus läheduses selliste teostega nagu Orwelli "1984" ja Ayn Randi "Atlas Shrugged". Sisuliselt on nad kõik omamoodi sociaalfilosoofilised hoiatusromaanid. Ja ka stiililiselt ning yldiselt meeleolult kyllalt sarnased. Mõtlemisprotsesse intrigeerivad ja mõnevõrra depressiivsed. Neli sellepärast, et vähemasti minu jaoks jääb "Brave New World" kahele eelpoolnimetatud samasse klassi kuuluvale raamatule haledalt alla.
Teksti loeti inglise keeles

Ka minult saab see romaan nelja ning ka minult selsamal põhjusel, et jääb alla mingile teisele samasuunalisele teosele. Aga mina ei võrdle seda romaani mitte talle järgnevatega, vaid hoopis talle eelnevaga: Jevgeni Zamjatini romaaniga "Mõ" (Meie). See romaan on mõneski üsna Huxley sarnane ning oli ka Läänes hästi teada... tõsi, võrrelda võiks ka veel vanema looga: E. M. Forsteri jutuga "The Machine Stops". Tegelikult pole sihuke kirjandusteoste võrdlemine eriti korrektne tegevus... aga mis teha, kui pidev deja-vu lugemisel peale tuleb. Üks pluss Huxleyl muidugi on - ta pole sedavõrd kõle, kui Forster ja Zamjatin, aga ei tea, kas düstoopia puhul seda just plussiks nimetada võib. Igatahes tasub lugeda, kasvõi juba seetõttu, et nendest kuulsatest tavakirjanike düstoopiatest on "Hea uus ilm" Zamjatini kõrval kõige SFilikum. Asi seegi! Samuti aitab selle romaani läbilugemine mõista paljusid hilisemaid tekste.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli loodud maailm siiski suht reaalne. Eriti kui võtta arvesse hiljuti taskutarga listis peetud sõnasõdasid. Miinuseid oli muidugi ka - mulle näiteks ei jõudnud kuidagi kohale, kuidas see religioon muu tegevusega seotud oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutatud oli tõesti väga hästi, mahlakad laused või nii, aga ise kipun seda võrdlema Orwelliga.On sellised analoogsed, kuid see Orwelli õudus, see paanikatunnet ei ole.Lõpu poole läks paremaks ning lõpp oli efektiivne, ei osanud arvata.Tegelikult võiks ka viie panna ,aga hing ei luba.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, kuid ilgelt masendav. Kirjeldus, kuidas sunnitakse munarakke punguma/poolduma (ärritatakse röntgenikiirgusega, alkoholiga jne), kuidas ema, isa, sünnitamine on ropud sõnad jne, oli ikka parasjagu rõve. Samuti inimeste kastidesse jaotamine (alfa-topeltpluss, beeta-miinus, gamma-pluss, üpsilon-pooldebiilik jne). Masendav!!!! Autori poolt väga hästi kirjutatud romaan, lõi lugejat päris rängalt. Võiks ju norida, et ebaselgeks jäid sellise ühiskonnakorra kujunemise põhjused, aga peatähtis oli siiski raamatus kirjeldatud, mitte sellele eelnenud ajamoment. Kuskilt lugesin, et kui tehnika oleks piisavalt kaugele arenenud, siis naised loobuksid sünnitamisest. Mnjah....selles teoses ongi nii, kuid minu meelest pole kirjeldatud ühiskonnakorras midagi eriti vaimustavat. Kuigi võib-olla tulevikus arvavad inimesed teisiti (saavad oma "soma" kätte ja asi vask). Tähendab raamat on hea, lugeda tasub igal juhul. Annab mõnusalt realistliku pildi tuleviku heaoluühiskonnast. "Viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kindel "viis". Lugesin selle korraga läbi ning järgmine päev uuesti, läks ainult paremaks. Meeldis pessimism, pinge kasvamine ning oluliseim: Orwelli "1984" jääb seetõttu alla, et Orwellil on ebademokraatlik ühiskonnakord saavutatud tsensuuri, Huxleyl seevastu aga veenmise teel, mis tundub mulle usutavam, jälgides praegust ühiskonna arengut. Teos on läbinisti ühiskonnakriitika ning mitte ainult kommunismi, vaid ka kapitalismi heaoluühiskonna jäme mahategemine. Näidatakse, et teadus võib pöörduda inimestele enestele vastu. Õige muidugi. Autor näitab meile ka narkootikumide levikuga seotu ohte. Paneb mõtlema kõik, kes arvavad, et inimkonna tulevik on helge, kindel hoiatuslik element on teoses sees. Soovitav kõigile kasvõi mõtlemisaine saamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagilt hakkas silma, et suuri düstoopiaid on kolm: Zamyatini "Mõ", Orwelli"1984" ja seesamune Huxley "Brave New World". Kas see jutt ka õige on või mitte, aga tore lugemine oli ta küll. Kuna igasugune hindamine on subjektiivne, siis julgen ma tunnistada, et panin nelja vaid selle pärast, et mulle düstoopiad ja ka utoopiad eriti ei meeldi. Üks on minu meelelaadi jaoks liiga positiivne ja teine liiga negatiivne. Aga bioloogilisest küljest... ega ta eriti millegiga mööda kah ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea uus ilm" ilmus eestikeelses tõlkes aastal 1989 ning õige pea võis teda leida allahinnatud raamatute letist. Pole ka eriline ime, 80-ndate lõpu Eesti kodanikku hingekeeli suutis Orwell kahtlemata rohkem puudutada. Seda enam on mõtet romaani lugeda nüüd, kui oleme astumas nn. heaoluühiskonda. Olgu-olgu, kõik ei ole, osa peavad pensionist elama ja osa teiste jäätmetest...

Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.

Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.

Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.

Teksti loeti eesti keeles

Väga haarav raamat. Mäletan, et kui seda kunagi lugesin, siis meeldisid eriti dialoogid. Peategelase ja teiste vahel. Kui ma muidugi nüüd õieti mäletan... Aga see on ka meeles, et raamat meeldis ning temas oli siis piisavalt sügavust minu jaoks. Soma (oli vist nii) leiutamine ja kasutamine on psühholoogiliselt väga veenev. Meeles on ka see, et teos hüppas kohe mu lemmikute hulka, ehkki ma seda rohkem kui ühe korra lugenud ei ole. Lihtsalt jäi õigel hetkel ostmata. Kui nüüd kätte saaksin kusagilt, loeksin üle küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu lugu tundub põhinevat padufreudismil ja muudel 30ndate populaarsematel psühholoogiasaavutustel. Julgen väita, et 30 aastat hiljem poleks kellelegi tulnud pähe sellist raamatut kirjutada. Aga ajastut arvesse võttes täiesti viievääriline. Masendav muidugi ka. Tekkis kohe vajadus soma tänapäeva variandi - šokolaadi järele.
Teksti loeti eesti keeles

Esialgu tundus raamata usutamatu ja naiivne, siis vaatasin väljaandmisaastat ja arvamus paranes. Hiljem, konteksti teades, ei saa ma enam väga kriitiline olla. See raamat on visioon. Aga see ei ole kirjanduslikus mõttes suurt midagi, samuti kui enamiku toimuva üle võib täna muiata. See on raamat, millest mingil juhul ei tohiks alustada ulmega tutvumist ja mida ei tohiks soovitada ulmest kaugelseisjale.
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja tulevikule kurjakuulutav nagu antiutoopiad ikka. Kuid kes teab palju selles teoses tõtt oli. Hea Uus Ilm oli minumeelest veidi kahvatum kui Orwelli 1984, kuid üsna loetav - kuigi vast enam teist korda ei ole erilist isu seda uuesti lugeda. Kohati küll kipub mõte minema jooksma ja asja on raske jälgida, aga muidu päris kobe teos.
Teksti loeti eesti keeles

Huxley kirjutab väga köitvalt, olgugi et neid ühiskonnateooriaid ja utoopiaid juba igast asendist loetud. Viite ei anna, aga mitte sellepärast, et ta mõnest autorist kehvemini teemat valdaks. Valdab hästi ja oskab kõik inimliku varjatud künismiga esile tuua. Olen hoopis väsinud neist "ühiskonnakriitikutest" ja seepärast annan üdini subjektiivse nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige palavamal suvepäeval külmavärinaid tekitav.Esmakordselt lugesin varases teismeeas ja sellist raamatut ei tohiks alla 16 näppu anda.
Teksti loeti eesti keeles

Jah - naiivne
Jah - igasuguseid vigu võib leida.
Tänapäeval on väga naljakas lugeda "Issand Ford/Freud". On huumorit ja kurb lõpp. Vägagi omapärane raamat. Kuuldavasti pidi Zamjatini "Meie" veidi eeskujuks olema. Uurima ...
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli lausa kohutav, aga pikapeale läks päris huvitavaks:)Jutustus stiil on päris hea ja tegelased mulle kah meeldisid!!!
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sattus see kätte enne 16. eluaastat ja ikka meeldis. Ja miks ta siis ilukirjandus ei ole, ikka on. Rohkemgi veel kui enamik hardcore-sf-i. Shakespeare`i-mäng on mõnus, juba pealkirjast alates - pahupidi Prospero (metslane tuleb tsivilisatsiooni keskele) ja muu säärane. Ning kindlasti on yks Huxley teeneid selle dystoopiate rea algatamine, kus asjad lähevad hulluks sellepärast, et asjad lähevad aina paremaks - vähe on kyll tänini neid sutoreid, kes sellist asja suudavad välja mängida, aga idee on juba iseenesest hea - ja õudne. Nii et mõnes mõttes ikka horror kah.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan on juba hulga minu mõtteid ära öelnud.

Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.

Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.

Teksti loeti eesti keeles

Aldous Huxley "Hea uus ilm" on kindlasti klassika ja kohustuslik kirjandus igaühele. 1932. aastal kirjutatud romaani on isegi tänapäeval üsna mõnus lugeda. Huxley ise ei võtnud seda raamatud surmtõsiselt. Loomulikult oli see tööstusrevolutsiooni käes vavla ühiskonna kriitika, kuid eelkõige parodiseeris autor H. G. Wellsi. Kui raamatu esimene pool jättis üsna geniaalse mulje, siis teine vajus natuke ära. Ei suutnud ma nendele tegelastele mitte kuidagi kaasa elada ning nende saatus pani ainult õlgu kehitama. Ootasin midagi võimsamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Midagi vähemat kui 5 ilmselt panna ei saa. Tegemist on kindlasti huvitava tulevikuprognoosiga, mis mitmes mõttes võib nõnda ka teostuda, kui just Õhtumaad liiga radikaalselt lähemal ajal alla ei käi ja sellised "väärtused" nagu lapsehoidja-riik, arutu tarbimise promomine, keskendumine isiklikele naudingutele tõsiselt kahanevad. Kuigi kõik tegelased olid omamoodi kiiksuga ja tõelist kangelast nagu ei olnudki, siis minu meelest on just selles oma veetlus, eelpostmodernistlik(?) irooniline-satiiriline lähenemine. Või nagu eespool on mainitud, põhimõtteliselt H. G. Welssi paroodia teatud määral.

Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...

Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.

Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.

Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arusaam õudukast. Loed ja loed ja kogu aeg on jube väljapääsematuse tunne. Samas pole ka nii jälk, et ennast sinna olukorda ja maailma pannes leida, et võiksin siis juba rahumeeli ära surra ja rõõmustadagi, et sain sitast lahti.
Väga õudne!
Metsinimene muidugi oli ka omamoodi lollakas, kaasaelatavaid tegelasi kahjuks polnud ühtegi. Selle eest pall alla.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saagi aru miks mul nii kaua aega võttis, et selle raamatuni jõuda. Hea et sai kirjandusfestivalil HeadRead käidud, kus Jan Kausi veetud düstoopia vestlusringis ``New Brave World`` jutuks tuli. Lugema hakates tundusid esimesed paarkümmend lehekülge eriti heana. Nende põhjal kaalusin maksimumhinnet. Kui mõne aja pärast valge metsmees mängu toodi, leidsin et üle nelja välja ei vea, kuigi olen ilmselt nõrgematele tekstidele varem nelja pannud.

Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.

Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles