Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894-22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aldous Huxley ·

Brave New World

(romaan aastast 1932)

eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (35)

Üks tuntumaid antiutoopiaid. Raamat, mille kohta võiks kasutada Ray Bradbury sõnu:"Me ei loo tulevikku, me aitame seda vältida!" Rohkem selle romaani kohta öelda ei tahakski, kuna raamat on maakeeles ilmunud ja üsna suures tiraazhis, siis iga haritud ulmehuviline peaks seda lugema. Aga võib-olla oli see ikkagi utoopia? Äkki õnnelik tulevik ongi selline...?
Teksti loeti eesti keeles

Ühiskonnaprotsessid absoluutselt ebausutavad. Sellisel viisil, nagu autor kirjeldab, on maailma valitseva diktatuuri kujunemist väga raske uskuda. Aga see on üsna väike miinus.

Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.

Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.

Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".

Teksti loeti eesti keeles

Mis puutub antiutoopiatesse, siis selle kohta oli kusagil yks hea mõttekäik: sõna utoopia on tuletatud kreekakeelsetest topos - koht ja u - eitus. St. utoopia = koht kus meid ei ole. Eesliide anti tähendab sisuliselt vastandit. Millest tulenevalt antiutoopia on koht kus me parasjagu viibime ;} Mis raamatusse endasse puutub, siis minu riiulis viibib ta vahetus läheduses selliste teostega nagu Orwelli "1984" ja Ayn Randi "Atlas Shrugged". Sisuliselt on nad kõik omamoodi sociaalfilosoofilised hoiatusromaanid. Ja ka stiililiselt ning yldiselt meeleolult kyllalt sarnased. Mõtlemisprotsesse intrigeerivad ja mõnevõrra depressiivsed. Neli sellepärast, et vähemasti minu jaoks jääb "Brave New World" kahele eelpoolnimetatud samasse klassi kuuluvale raamatule haledalt alla.
Teksti loeti inglise keeles

Ka minult saab see romaan nelja ning ka minult selsamal põhjusel, et jääb alla mingile teisele samasuunalisele teosele. Aga mina ei võrdle seda romaani mitte talle järgnevatega, vaid hoopis talle eelnevaga: Jevgeni Zamjatini romaaniga "Mõ" (Meie). See romaan on mõneski üsna Huxley sarnane ning oli ka Läänes hästi teada... tõsi, võrrelda võiks ka veel vanema looga: E. M. Forsteri jutuga "The Machine Stops". Tegelikult pole sihuke kirjandusteoste võrdlemine eriti korrektne tegevus... aga mis teha, kui pidev deja-vu lugemisel peale tuleb. Üks pluss Huxleyl muidugi on - ta pole sedavõrd kõle, kui Forster ja Zamjatin, aga ei tea, kas düstoopia puhul seda just plussiks nimetada võib. Igatahes tasub lugeda, kasvõi juba seetõttu, et nendest kuulsatest tavakirjanike düstoopiatest on "Hea uus ilm" Zamjatini kõrval kõige SFilikum. Asi seegi! Samuti aitab selle romaani läbilugemine mõista paljusid hilisemaid tekste.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli loodud maailm siiski suht reaalne. Eriti kui võtta arvesse hiljuti taskutarga listis peetud sõnasõdasid. Miinuseid oli muidugi ka - mulle näiteks ei jõudnud kuidagi kohale, kuidas see religioon muu tegevusega seotud oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutatud oli tõesti väga hästi, mahlakad laused või nii, aga ise kipun seda võrdlema Orwelliga.On sellised analoogsed, kuid see Orwelli õudus, see paanikatunnet ei ole.Lõpu poole läks paremaks ning lõpp oli efektiivne, ei osanud arvata.Tegelikult võiks ka viie panna ,aga hing ei luba.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, kuid ilgelt masendav. Kirjeldus, kuidas sunnitakse munarakke punguma/poolduma (ärritatakse röntgenikiirgusega, alkoholiga jne), kuidas ema, isa, sünnitamine on ropud sõnad jne, oli ikka parasjagu rõve. Samuti inimeste kastidesse jaotamine (alfa-topeltpluss, beeta-miinus, gamma-pluss, üpsilon-pooldebiilik jne). Masendav!!!! Autori poolt väga hästi kirjutatud romaan, lõi lugejat päris rängalt. Võiks ju norida, et ebaselgeks jäid sellise ühiskonnakorra kujunemise põhjused, aga peatähtis oli siiski raamatus kirjeldatud, mitte sellele eelnenud ajamoment. Kuskilt lugesin, et kui tehnika oleks piisavalt kaugele arenenud, siis naised loobuksid sünnitamisest. Mnjah....selles teoses ongi nii, kuid minu meelest pole kirjeldatud ühiskonnakorras midagi eriti vaimustavat. Kuigi võib-olla tulevikus arvavad inimesed teisiti (saavad oma "soma" kätte ja asi vask). Tähendab raamat on hea, lugeda tasub igal juhul. Annab mõnusalt realistliku pildi tuleviku heaoluühiskonnast. "Viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kindel "viis". Lugesin selle korraga läbi ning järgmine päev uuesti, läks ainult paremaks. Meeldis pessimism, pinge kasvamine ning oluliseim: Orwelli "1984" jääb seetõttu alla, et Orwellil on ebademokraatlik ühiskonnakord saavutatud tsensuuri, Huxleyl seevastu aga veenmise teel, mis tundub mulle usutavam, jälgides praegust ühiskonna arengut. Teos on läbinisti ühiskonnakriitika ning mitte ainult kommunismi, vaid ka kapitalismi heaoluühiskonna jäme mahategemine. Näidatakse, et teadus võib pöörduda inimestele enestele vastu. Õige muidugi. Autor näitab meile ka narkootikumide levikuga seotu ohte. Paneb mõtlema kõik, kes arvavad, et inimkonna tulevik on helge, kindel hoiatuslik element on teoses sees. Soovitav kõigile kasvõi mõtlemisaine saamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagilt hakkas silma, et suuri düstoopiaid on kolm: Zamyatini "Mõ", Orwelli"1984" ja seesamune Huxley "Brave New World". Kas see jutt ka õige on või mitte, aga tore lugemine oli ta küll. Kuna igasugune hindamine on subjektiivne, siis julgen ma tunnistada, et panin nelja vaid selle pärast, et mulle düstoopiad ja ka utoopiad eriti ei meeldi. Üks on minu meelelaadi jaoks liiga positiivne ja teine liiga negatiivne. Aga bioloogilisest küljest... ega ta eriti millegiga mööda kah ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea uus ilm" ilmus eestikeelses tõlkes aastal 1989 ning õige pea võis teda leida allahinnatud raamatute letist. Pole ka eriline ime, 80-ndate lõpu Eesti kodanikku hingekeeli suutis Orwell kahtlemata rohkem puudutada. Seda enam on mõtet romaani lugeda nüüd, kui oleme astumas nn. heaoluühiskonda. Olgu-olgu, kõik ei ole, osa peavad pensionist elama ja osa teiste jäätmetest...

Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.

Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.

Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.

Teksti loeti eesti keeles

Väga haarav raamat. Mäletan, et kui seda kunagi lugesin, siis meeldisid eriti dialoogid. Peategelase ja teiste vahel. Kui ma muidugi nüüd õieti mäletan... Aga see on ka meeles, et raamat meeldis ning temas oli siis piisavalt sügavust minu jaoks. Soma (oli vist nii) leiutamine ja kasutamine on psühholoogiliselt väga veenev. Meeles on ka see, et teos hüppas kohe mu lemmikute hulka, ehkki ma seda rohkem kui ühe korra lugenud ei ole. Lihtsalt jäi õigel hetkel ostmata. Kui nüüd kätte saaksin kusagilt, loeksin üle küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu lugu tundub põhinevat padufreudismil ja muudel 30ndate populaarsematel psühholoogiasaavutustel. Julgen väita, et 30 aastat hiljem poleks kellelegi tulnud pähe sellist raamatut kirjutada. Aga ajastut arvesse võttes täiesti viievääriline. Masendav muidugi ka. Tekkis kohe vajadus soma tänapäeva variandi - šokolaadi järele.
Teksti loeti eesti keeles

Esialgu tundus raamata usutamatu ja naiivne, siis vaatasin väljaandmisaastat ja arvamus paranes. Hiljem, konteksti teades, ei saa ma enam väga kriitiline olla. See raamat on visioon. Aga see ei ole kirjanduslikus mõttes suurt midagi, samuti kui enamiku toimuva üle võib täna muiata. See on raamat, millest mingil juhul ei tohiks alustada ulmega tutvumist ja mida ei tohiks soovitada ulmest kaugelseisjale.
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja tulevikule kurjakuulutav nagu antiutoopiad ikka. Kuid kes teab palju selles teoses tõtt oli. Hea Uus Ilm oli minumeelest veidi kahvatum kui Orwelli 1984, kuid üsna loetav - kuigi vast enam teist korda ei ole erilist isu seda uuesti lugeda. Kohati küll kipub mõte minema jooksma ja asja on raske jälgida, aga muidu päris kobe teos.
Teksti loeti eesti keeles

Huxley kirjutab väga köitvalt, olgugi et neid ühiskonnateooriaid ja utoopiaid juba igast asendist loetud. Viite ei anna, aga mitte sellepärast, et ta mõnest autorist kehvemini teemat valdaks. Valdab hästi ja oskab kõik inimliku varjatud künismiga esile tuua. Olen hoopis väsinud neist "ühiskonnakriitikutest" ja seepärast annan üdini subjektiivse nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige palavamal suvepäeval külmavärinaid tekitav.Esmakordselt lugesin varases teismeeas ja sellist raamatut ei tohiks alla 16 näppu anda.
Teksti loeti eesti keeles

Jah - naiivne
Jah - igasuguseid vigu võib leida.
Tänapäeval on väga naljakas lugeda "Issand Ford/Freud". On huumorit ja kurb lõpp. Vägagi omapärane raamat. Kuuldavasti pidi Zamjatini "Meie" veidi eeskujuks olema. Uurima ...
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli lausa kohutav, aga pikapeale läks päris huvitavaks:)Jutustus stiil on päris hea ja tegelased mulle kah meeldisid!!!
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sattus see kätte enne 16. eluaastat ja ikka meeldis. Ja miks ta siis ilukirjandus ei ole, ikka on. Rohkemgi veel kui enamik hardcore-sf-i. Shakespeare`i-mäng on mõnus, juba pealkirjast alates - pahupidi Prospero (metslane tuleb tsivilisatsiooni keskele) ja muu säärane. Ning kindlasti on yks Huxley teeneid selle dystoopiate rea algatamine, kus asjad lähevad hulluks sellepärast, et asjad lähevad aina paremaks - vähe on kyll tänini neid sutoreid, kes sellist asja suudavad välja mängida, aga idee on juba iseenesest hea - ja õudne. Nii et mõnes mõttes ikka horror kah.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan on juba hulga minu mõtteid ära öelnud.

Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.

Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.

Teksti loeti eesti keeles

Aldous Huxley "Hea uus ilm" on kindlasti klassika ja kohustuslik kirjandus igaühele. 1932. aastal kirjutatud romaani on isegi tänapäeval üsna mõnus lugeda. Huxley ise ei võtnud seda raamatud surmtõsiselt. Loomulikult oli see tööstusrevolutsiooni käes vavla ühiskonna kriitika, kuid eelkõige parodiseeris autor H. G. Wellsi. Kui raamatu esimene pool jättis üsna geniaalse mulje, siis teine vajus natuke ära. Ei suutnud ma nendele tegelastele mitte kuidagi kaasa elada ning nende saatus pani ainult õlgu kehitama. Ootasin midagi võimsamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Midagi vähemat kui 5 ilmselt panna ei saa. Tegemist on kindlasti huvitava tulevikuprognoosiga, mis mitmes mõttes võib nõnda ka teostuda, kui just Õhtumaad liiga radikaalselt lähemal ajal alla ei käi ja sellised "väärtused" nagu lapsehoidja-riik, arutu tarbimise promomine, keskendumine isiklikele naudingutele tõsiselt kahanevad. Kuigi kõik tegelased olid omamoodi kiiksuga ja tõelist kangelast nagu ei olnudki, siis minu meelest on just selles oma veetlus, eelpostmodernistlik(?) irooniline-satiiriline lähenemine. Või nagu eespool on mainitud, põhimõtteliselt H. G. Welssi paroodia teatud määral.

Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...

Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.

Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.

Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arusaam õudukast. Loed ja loed ja kogu aeg on jube väljapääsematuse tunne. Samas pole ka nii jälk, et ennast sinna olukorda ja maailma pannes leida, et võiksin siis juba rahumeeli ära surra ja rõõmustadagi, et sain sitast lahti.
Väga õudne!
Metsinimene muidugi oli ka omamoodi lollakas, kaasaelatavaid tegelasi kahjuks polnud ühtegi. Selle eest pall alla.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saagi aru miks mul nii kaua aega võttis, et selle raamatuni jõuda. Hea et sai kirjandusfestivalil HeadRead käidud, kus Jan Kausi veetud düstoopia vestlusringis ``New Brave World`` jutuks tuli. Lugema hakates tundusid esimesed paarkümmend lehekülge eriti heana. Nende põhjal kaalusin maksimumhinnet. Kui mõne aja pärast valge metsmees mängu toodi, leidsin et üle nelja välja ei vea, kuigi olen ilmselt nõrgematele tekstidele varem nelja pannud.

Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.

Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaimar Karu
1980
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

Pikka aega oli mul ettekujutus, et autoriks oli Stephen King. Nüüd aga pika uurimise peale sain teada, et hoopis Stephen Laws. Selline eksitus ütleb aga kõik - raamat on väärtuslik. Teda oli mõnus lugeda, stiililt meenutas Kuningat, seega on arvata, et ta tema pealt ka maha viksitud. Elamus missugune, soovitan soojalt ja õhtuti.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Väga hea. Põnev,hoogne, uudne (lugemise hetkel). Koht aga, kus ajud sõjamasinatesse topiti, oli vääääga igav hetkeni, mil algas mäss. Oleks võinud olla avaldatud kõvakaanelisena, oleks saanud korralikult riiulisse panna. Soovitan kõigile,kel see veel lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat seostub mulle millegipärast raamatutega "Põrgukoerad" ja "Trifiidide päev". Midagi sarnast jookseb neist kõigist läbi. Kindlasti mitte tema parim teos, kaugel sellest. Kui aga aega üle, võib ju kätte võtta, ega ta siis nii halb ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin selle siis eile läbi. Kaks tundi võttis aega, seega häbematult vähe. Raamat oli minu arvamust mööda ääretult hea, kuna sisaldas just parajal hulgal psühholoogiat, oli põnev. Kurb aga, et lõpplahendus poole raamatu peal selgeks sai (tundus, et olen midagi sellist juba varem lugenud). Raamatu enda vigadeks olid meeletud poolitatud sõnad, mis ometigi ühel real, kirjavead, tobe font. Tundus, nagu keegi oleks ta põlve otsas valmis vorpinud ja samal kujul kirjastusse visanud, kus see läbi vaatamata tuhandeks koopiaks vorbiti. Raamatul ei olnud ka ilmumise aastat (või ma lihtsalt ei leidnud seda?). Ühesõnaga, minu ükskõik milline referaat oli kah paremini vormistatud ja kujundatud. Tekst aga oli vabalt viit väärt.
Teksti loeti eesti keeles

See oli teine raamat, mida ma Crichtonilt lugesin, esimeseks nimelt 'Andromeda ...'. Raamat oli stiilne ja puhas, st. toimuva jälgimine kerge. Ei olnud kohti, mille taha takerdudes oleks tulnud tahtmine raamatut kõrvale panna. Film aga, mis seal imestada, oli täielik ebaõnnestumine. Pime, segane, igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jahhhh, arvata on, et saaga jääb ajalukku. Olen siiani kõik Tarzani-raamatud läbi lugenud, alustades siis sellesamuse 'Ahvide kasvandikuga'. Pean aga nentima, et tegin seda eelkõige sarja jätkamise huvides, et pilti kokku saada. Pidevalt tundus, et kusagil tema raamatutes on hetkel toimuv juba olnud. Tegelikult oligi nii, et kurja eesmärk jäi alati samaks, vahetusid vaid kurjuse käsilased. Quite boooooring.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, seda vaieldamatult. Võrreldes Burroughs' Tarzani-saagaga on on see teos ikka tüki maad parem. Jutt käib sellest, kuidas üks mehikene järsku Veenusele satub, kuidas seal kõik nii veider ja sombune on ja mingisugused kummalised loomad... Loomulikult on see ajaviitekirjandus, tõsiselt seda võtta ei saa, ometigi jahin ma praegu selle sarja teisi osi, seni kahjuks tulutult. Muide, ETV-s linastuvas Tarzani-saagas oli ühesse ossa sisse toodud ka Carson Napier, sellesamuse raamatu peategelane.
Teksti loeti inglise keeles

Lapsik, ääretult lapsik, mõte kaob lugemise ajal ära, ääretu venitamine. Tekkis tahmine pooleli jätta, aga uudishimu sundis ikka tagant, nii et midagi tas ikka oli. Ehk oli probleemiks ka vene keel, mis ei suuda edasi anda kõiki Kingi nüansse. Kui aga võtta teda raamatuna, mis on kirjutatud SK tütrele, on ta muinasjutt ja selleks täiesti sobiv.Muide, lisaks järgmisele arvustusele - The Standiga on asi seotud seda kaudu, et Flagg, võlur, on sama ja tegelikult peaks Flaggi veel teisteski SK raamatutes kohtama.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mille lugemist ei kahetse. Stephen Kingil on omapärane stiil ja seda võis kergelt ära tunda ka selles raamatus, kuigi nende tõlgetega ju on nii, nagu on. Pooli asju ei suudeta talutavasse eesti keelde nii ümber panna, et säiliks originaalkeeles väljendatud põnevus. Sellest on kahju. Raamat ise oli põnev ja huvitav, kasutatud oli mitmeid elemente, mida võib kohata SK teisteski raamatutes. Kursiivis teksti tegelaste mõtetega oli tükk maad vähem, kui "The Shining"us, mis jällegi hea, sest kõike ei ole võimalik tõlkida ja nii läheb seegi haige mõte, mis seal oli, kaduma. Kel võimalik, soovitan lugeda inglise keeles, annab palju juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatus oli rõvedustega ehk liiga üle pakutud. Võib-olla. Samas aga peaks mainima, et raamat ise meeldivate killast. Omamoodi häiriv oli loomulikult see kaheks osaks jagamine, kusjuures teist osa pidi üsna pikka aega ootama (vähemalt mina), ometigi oli asi ootamist väärt. Tony mainitud 'Redrum' tundus pikapeale liig mõttetuks muutuvat. Nauditud sai pea igat peatükki, stiil ikkka 'kingilik'. Meeleldi vaataks ka eelmisel aastal WB poolt välja antud filmi, keeled räägivad, et pidavat hea olema. Eks nende Kingi filmidega kah ole, mõni tuleb hästi välja, teine aga langeb kuhugi E-kategooria filmide nimistusse. Mõni aga saab 'X-Files'ide osaks.
Teksti loeti eesti keeles