Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894-22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aldous Huxley ·

Brave New World

(romaan aastast 1932)

eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (35)

Üks tuntumaid antiutoopiaid. Raamat, mille kohta võiks kasutada Ray Bradbury sõnu:"Me ei loo tulevikku, me aitame seda vältida!" Rohkem selle romaani kohta öelda ei tahakski, kuna raamat on maakeeles ilmunud ja üsna suures tiraazhis, siis iga haritud ulmehuviline peaks seda lugema. Aga võib-olla oli see ikkagi utoopia? Äkki õnnelik tulevik ongi selline...?
Teksti loeti eesti keeles

Ühiskonnaprotsessid absoluutselt ebausutavad. Sellisel viisil, nagu autor kirjeldab, on maailma valitseva diktatuuri kujunemist väga raske uskuda. Aga see on üsna väike miinus.

Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.

Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.

Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".

Teksti loeti eesti keeles

Mis puutub antiutoopiatesse, siis selle kohta oli kusagil yks hea mõttekäik: sõna utoopia on tuletatud kreekakeelsetest topos - koht ja u - eitus. St. utoopia = koht kus meid ei ole. Eesliide anti tähendab sisuliselt vastandit. Millest tulenevalt antiutoopia on koht kus me parasjagu viibime ;} Mis raamatusse endasse puutub, siis minu riiulis viibib ta vahetus läheduses selliste teostega nagu Orwelli "1984" ja Ayn Randi "Atlas Shrugged". Sisuliselt on nad kõik omamoodi sociaalfilosoofilised hoiatusromaanid. Ja ka stiililiselt ning yldiselt meeleolult kyllalt sarnased. Mõtlemisprotsesse intrigeerivad ja mõnevõrra depressiivsed. Neli sellepärast, et vähemasti minu jaoks jääb "Brave New World" kahele eelpoolnimetatud samasse klassi kuuluvale raamatule haledalt alla.
Teksti loeti inglise keeles

Ka minult saab see romaan nelja ning ka minult selsamal põhjusel, et jääb alla mingile teisele samasuunalisele teosele. Aga mina ei võrdle seda romaani mitte talle järgnevatega, vaid hoopis talle eelnevaga: Jevgeni Zamjatini romaaniga "Mõ" (Meie). See romaan on mõneski üsna Huxley sarnane ning oli ka Läänes hästi teada... tõsi, võrrelda võiks ka veel vanema looga: E. M. Forsteri jutuga "The Machine Stops". Tegelikult pole sihuke kirjandusteoste võrdlemine eriti korrektne tegevus... aga mis teha, kui pidev deja-vu lugemisel peale tuleb. Üks pluss Huxleyl muidugi on - ta pole sedavõrd kõle, kui Forster ja Zamjatin, aga ei tea, kas düstoopia puhul seda just plussiks nimetada võib. Igatahes tasub lugeda, kasvõi juba seetõttu, et nendest kuulsatest tavakirjanike düstoopiatest on "Hea uus ilm" Zamjatini kõrval kõige SFilikum. Asi seegi! Samuti aitab selle romaani läbilugemine mõista paljusid hilisemaid tekste.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli loodud maailm siiski suht reaalne. Eriti kui võtta arvesse hiljuti taskutarga listis peetud sõnasõdasid. Miinuseid oli muidugi ka - mulle näiteks ei jõudnud kuidagi kohale, kuidas see religioon muu tegevusega seotud oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutatud oli tõesti väga hästi, mahlakad laused või nii, aga ise kipun seda võrdlema Orwelliga.On sellised analoogsed, kuid see Orwelli õudus, see paanikatunnet ei ole.Lõpu poole läks paremaks ning lõpp oli efektiivne, ei osanud arvata.Tegelikult võiks ka viie panna ,aga hing ei luba.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, kuid ilgelt masendav. Kirjeldus, kuidas sunnitakse munarakke punguma/poolduma (ärritatakse röntgenikiirgusega, alkoholiga jne), kuidas ema, isa, sünnitamine on ropud sõnad jne, oli ikka parasjagu rõve. Samuti inimeste kastidesse jaotamine (alfa-topeltpluss, beeta-miinus, gamma-pluss, üpsilon-pooldebiilik jne). Masendav!!!! Autori poolt väga hästi kirjutatud romaan, lõi lugejat päris rängalt. Võiks ju norida, et ebaselgeks jäid sellise ühiskonnakorra kujunemise põhjused, aga peatähtis oli siiski raamatus kirjeldatud, mitte sellele eelnenud ajamoment. Kuskilt lugesin, et kui tehnika oleks piisavalt kaugele arenenud, siis naised loobuksid sünnitamisest. Mnjah....selles teoses ongi nii, kuid minu meelest pole kirjeldatud ühiskonnakorras midagi eriti vaimustavat. Kuigi võib-olla tulevikus arvavad inimesed teisiti (saavad oma "soma" kätte ja asi vask). Tähendab raamat on hea, lugeda tasub igal juhul. Annab mõnusalt realistliku pildi tuleviku heaoluühiskonnast. "Viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kindel "viis". Lugesin selle korraga läbi ning järgmine päev uuesti, läks ainult paremaks. Meeldis pessimism, pinge kasvamine ning oluliseim: Orwelli "1984" jääb seetõttu alla, et Orwellil on ebademokraatlik ühiskonnakord saavutatud tsensuuri, Huxleyl seevastu aga veenmise teel, mis tundub mulle usutavam, jälgides praegust ühiskonna arengut. Teos on läbinisti ühiskonnakriitika ning mitte ainult kommunismi, vaid ka kapitalismi heaoluühiskonna jäme mahategemine. Näidatakse, et teadus võib pöörduda inimestele enestele vastu. Õige muidugi. Autor näitab meile ka narkootikumide levikuga seotu ohte. Paneb mõtlema kõik, kes arvavad, et inimkonna tulevik on helge, kindel hoiatuslik element on teoses sees. Soovitav kõigile kasvõi mõtlemisaine saamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagilt hakkas silma, et suuri düstoopiaid on kolm: Zamyatini "Mõ", Orwelli"1984" ja seesamune Huxley "Brave New World". Kas see jutt ka õige on või mitte, aga tore lugemine oli ta küll. Kuna igasugune hindamine on subjektiivne, siis julgen ma tunnistada, et panin nelja vaid selle pärast, et mulle düstoopiad ja ka utoopiad eriti ei meeldi. Üks on minu meelelaadi jaoks liiga positiivne ja teine liiga negatiivne. Aga bioloogilisest küljest... ega ta eriti millegiga mööda kah ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea uus ilm" ilmus eestikeelses tõlkes aastal 1989 ning õige pea võis teda leida allahinnatud raamatute letist. Pole ka eriline ime, 80-ndate lõpu Eesti kodanikku hingekeeli suutis Orwell kahtlemata rohkem puudutada. Seda enam on mõtet romaani lugeda nüüd, kui oleme astumas nn. heaoluühiskonda. Olgu-olgu, kõik ei ole, osa peavad pensionist elama ja osa teiste jäätmetest...

Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.

Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.

Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.

Teksti loeti eesti keeles

Väga haarav raamat. Mäletan, et kui seda kunagi lugesin, siis meeldisid eriti dialoogid. Peategelase ja teiste vahel. Kui ma muidugi nüüd õieti mäletan... Aga see on ka meeles, et raamat meeldis ning temas oli siis piisavalt sügavust minu jaoks. Soma (oli vist nii) leiutamine ja kasutamine on psühholoogiliselt väga veenev. Meeles on ka see, et teos hüppas kohe mu lemmikute hulka, ehkki ma seda rohkem kui ühe korra lugenud ei ole. Lihtsalt jäi õigel hetkel ostmata. Kui nüüd kätte saaksin kusagilt, loeksin üle küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu lugu tundub põhinevat padufreudismil ja muudel 30ndate populaarsematel psühholoogiasaavutustel. Julgen väita, et 30 aastat hiljem poleks kellelegi tulnud pähe sellist raamatut kirjutada. Aga ajastut arvesse võttes täiesti viievääriline. Masendav muidugi ka. Tekkis kohe vajadus soma tänapäeva variandi - šokolaadi järele.
Teksti loeti eesti keeles

Esialgu tundus raamata usutamatu ja naiivne, siis vaatasin väljaandmisaastat ja arvamus paranes. Hiljem, konteksti teades, ei saa ma enam väga kriitiline olla. See raamat on visioon. Aga see ei ole kirjanduslikus mõttes suurt midagi, samuti kui enamiku toimuva üle võib täna muiata. See on raamat, millest mingil juhul ei tohiks alustada ulmega tutvumist ja mida ei tohiks soovitada ulmest kaugelseisjale.
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja tulevikule kurjakuulutav nagu antiutoopiad ikka. Kuid kes teab palju selles teoses tõtt oli. Hea Uus Ilm oli minumeelest veidi kahvatum kui Orwelli 1984, kuid üsna loetav - kuigi vast enam teist korda ei ole erilist isu seda uuesti lugeda. Kohati küll kipub mõte minema jooksma ja asja on raske jälgida, aga muidu päris kobe teos.
Teksti loeti eesti keeles

Huxley kirjutab väga köitvalt, olgugi et neid ühiskonnateooriaid ja utoopiaid juba igast asendist loetud. Viite ei anna, aga mitte sellepärast, et ta mõnest autorist kehvemini teemat valdaks. Valdab hästi ja oskab kõik inimliku varjatud künismiga esile tuua. Olen hoopis väsinud neist "ühiskonnakriitikutest" ja seepärast annan üdini subjektiivse nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige palavamal suvepäeval külmavärinaid tekitav.Esmakordselt lugesin varases teismeeas ja sellist raamatut ei tohiks alla 16 näppu anda.
Teksti loeti eesti keeles

Jah - naiivne
Jah - igasuguseid vigu võib leida.
Tänapäeval on väga naljakas lugeda "Issand Ford/Freud". On huumorit ja kurb lõpp. Vägagi omapärane raamat. Kuuldavasti pidi Zamjatini "Meie" veidi eeskujuks olema. Uurima ...
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli lausa kohutav, aga pikapeale läks päris huvitavaks:)Jutustus stiil on päris hea ja tegelased mulle kah meeldisid!!!
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sattus see kätte enne 16. eluaastat ja ikka meeldis. Ja miks ta siis ilukirjandus ei ole, ikka on. Rohkemgi veel kui enamik hardcore-sf-i. Shakespeare`i-mäng on mõnus, juba pealkirjast alates - pahupidi Prospero (metslane tuleb tsivilisatsiooni keskele) ja muu säärane. Ning kindlasti on yks Huxley teeneid selle dystoopiate rea algatamine, kus asjad lähevad hulluks sellepärast, et asjad lähevad aina paremaks - vähe on kyll tänini neid sutoreid, kes sellist asja suudavad välja mängida, aga idee on juba iseenesest hea - ja õudne. Nii et mõnes mõttes ikka horror kah.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan on juba hulga minu mõtteid ära öelnud.

Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.

Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.

Teksti loeti eesti keeles

Aldous Huxley "Hea uus ilm" on kindlasti klassika ja kohustuslik kirjandus igaühele. 1932. aastal kirjutatud romaani on isegi tänapäeval üsna mõnus lugeda. Huxley ise ei võtnud seda raamatud surmtõsiselt. Loomulikult oli see tööstusrevolutsiooni käes vavla ühiskonna kriitika, kuid eelkõige parodiseeris autor H. G. Wellsi. Kui raamatu esimene pool jättis üsna geniaalse mulje, siis teine vajus natuke ära. Ei suutnud ma nendele tegelastele mitte kuidagi kaasa elada ning nende saatus pani ainult õlgu kehitama. Ootasin midagi võimsamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Midagi vähemat kui 5 ilmselt panna ei saa. Tegemist on kindlasti huvitava tulevikuprognoosiga, mis mitmes mõttes võib nõnda ka teostuda, kui just Õhtumaad liiga radikaalselt lähemal ajal alla ei käi ja sellised "väärtused" nagu lapsehoidja-riik, arutu tarbimise promomine, keskendumine isiklikele naudingutele tõsiselt kahanevad. Kuigi kõik tegelased olid omamoodi kiiksuga ja tõelist kangelast nagu ei olnudki, siis minu meelest on just selles oma veetlus, eelpostmodernistlik(?) irooniline-satiiriline lähenemine. Või nagu eespool on mainitud, põhimõtteliselt H. G. Welssi paroodia teatud määral.

Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...

Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.

Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.

Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arusaam õudukast. Loed ja loed ja kogu aeg on jube väljapääsematuse tunne. Samas pole ka nii jälk, et ennast sinna olukorda ja maailma pannes leida, et võiksin siis juba rahumeeli ära surra ja rõõmustadagi, et sain sitast lahti.
Väga õudne!
Metsinimene muidugi oli ka omamoodi lollakas, kaasaelatavaid tegelasi kahjuks polnud ühtegi. Selle eest pall alla.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saagi aru miks mul nii kaua aega võttis, et selle raamatuni jõuda. Hea et sai kirjandusfestivalil HeadRead käidud, kus Jan Kausi veetud düstoopia vestlusringis ``New Brave World`` jutuks tuli. Lugema hakates tundusid esimesed paarkümmend lehekülge eriti heana. Nende põhjal kaalusin maksimumhinnet. Kui mõne aja pärast valge metsmees mängu toodi, leidsin et üle nelja välja ei vea, kuigi olen ilmselt nõrgematele tekstidele varem nelja pannud.

Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.

Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles