Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894-22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aldous Huxley ·

Brave New World

(romaan aastast 1932)

eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (35)

Üks tuntumaid antiutoopiaid. Raamat, mille kohta võiks kasutada Ray Bradbury sõnu:"Me ei loo tulevikku, me aitame seda vältida!" Rohkem selle romaani kohta öelda ei tahakski, kuna raamat on maakeeles ilmunud ja üsna suures tiraazhis, siis iga haritud ulmehuviline peaks seda lugema. Aga võib-olla oli see ikkagi utoopia? Äkki õnnelik tulevik ongi selline...?
Teksti loeti eesti keeles

Ühiskonnaprotsessid absoluutselt ebausutavad. Sellisel viisil, nagu autor kirjeldab, on maailma valitseva diktatuuri kujunemist väga raske uskuda. Aga see on üsna väike miinus.

Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.

Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.

Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".

Teksti loeti eesti keeles

Mis puutub antiutoopiatesse, siis selle kohta oli kusagil yks hea mõttekäik: sõna utoopia on tuletatud kreekakeelsetest topos - koht ja u - eitus. St. utoopia = koht kus meid ei ole. Eesliide anti tähendab sisuliselt vastandit. Millest tulenevalt antiutoopia on koht kus me parasjagu viibime ;} Mis raamatusse endasse puutub, siis minu riiulis viibib ta vahetus läheduses selliste teostega nagu Orwelli "1984" ja Ayn Randi "Atlas Shrugged". Sisuliselt on nad kõik omamoodi sociaalfilosoofilised hoiatusromaanid. Ja ka stiililiselt ning yldiselt meeleolult kyllalt sarnased. Mõtlemisprotsesse intrigeerivad ja mõnevõrra depressiivsed. Neli sellepärast, et vähemasti minu jaoks jääb "Brave New World" kahele eelpoolnimetatud samasse klassi kuuluvale raamatule haledalt alla.
Teksti loeti inglise keeles

Ka minult saab see romaan nelja ning ka minult selsamal põhjusel, et jääb alla mingile teisele samasuunalisele teosele. Aga mina ei võrdle seda romaani mitte talle järgnevatega, vaid hoopis talle eelnevaga: Jevgeni Zamjatini romaaniga "Mõ" (Meie). See romaan on mõneski üsna Huxley sarnane ning oli ka Läänes hästi teada... tõsi, võrrelda võiks ka veel vanema looga: E. M. Forsteri jutuga "The Machine Stops". Tegelikult pole sihuke kirjandusteoste võrdlemine eriti korrektne tegevus... aga mis teha, kui pidev deja-vu lugemisel peale tuleb. Üks pluss Huxleyl muidugi on - ta pole sedavõrd kõle, kui Forster ja Zamjatin, aga ei tea, kas düstoopia puhul seda just plussiks nimetada võib. Igatahes tasub lugeda, kasvõi juba seetõttu, et nendest kuulsatest tavakirjanike düstoopiatest on "Hea uus ilm" Zamjatini kõrval kõige SFilikum. Asi seegi! Samuti aitab selle romaani läbilugemine mõista paljusid hilisemaid tekste.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli loodud maailm siiski suht reaalne. Eriti kui võtta arvesse hiljuti taskutarga listis peetud sõnasõdasid. Miinuseid oli muidugi ka - mulle näiteks ei jõudnud kuidagi kohale, kuidas see religioon muu tegevusega seotud oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutatud oli tõesti väga hästi, mahlakad laused või nii, aga ise kipun seda võrdlema Orwelliga.On sellised analoogsed, kuid see Orwelli õudus, see paanikatunnet ei ole.Lõpu poole läks paremaks ning lõpp oli efektiivne, ei osanud arvata.Tegelikult võiks ka viie panna ,aga hing ei luba.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, kuid ilgelt masendav. Kirjeldus, kuidas sunnitakse munarakke punguma/poolduma (ärritatakse röntgenikiirgusega, alkoholiga jne), kuidas ema, isa, sünnitamine on ropud sõnad jne, oli ikka parasjagu rõve. Samuti inimeste kastidesse jaotamine (alfa-topeltpluss, beeta-miinus, gamma-pluss, üpsilon-pooldebiilik jne). Masendav!!!! Autori poolt väga hästi kirjutatud romaan, lõi lugejat päris rängalt. Võiks ju norida, et ebaselgeks jäid sellise ühiskonnakorra kujunemise põhjused, aga peatähtis oli siiski raamatus kirjeldatud, mitte sellele eelnenud ajamoment. Kuskilt lugesin, et kui tehnika oleks piisavalt kaugele arenenud, siis naised loobuksid sünnitamisest. Mnjah....selles teoses ongi nii, kuid minu meelest pole kirjeldatud ühiskonnakorras midagi eriti vaimustavat. Kuigi võib-olla tulevikus arvavad inimesed teisiti (saavad oma "soma" kätte ja asi vask). Tähendab raamat on hea, lugeda tasub igal juhul. Annab mõnusalt realistliku pildi tuleviku heaoluühiskonnast. "Viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kindel "viis". Lugesin selle korraga läbi ning järgmine päev uuesti, läks ainult paremaks. Meeldis pessimism, pinge kasvamine ning oluliseim: Orwelli "1984" jääb seetõttu alla, et Orwellil on ebademokraatlik ühiskonnakord saavutatud tsensuuri, Huxleyl seevastu aga veenmise teel, mis tundub mulle usutavam, jälgides praegust ühiskonna arengut. Teos on läbinisti ühiskonnakriitika ning mitte ainult kommunismi, vaid ka kapitalismi heaoluühiskonna jäme mahategemine. Näidatakse, et teadus võib pöörduda inimestele enestele vastu. Õige muidugi. Autor näitab meile ka narkootikumide levikuga seotu ohte. Paneb mõtlema kõik, kes arvavad, et inimkonna tulevik on helge, kindel hoiatuslik element on teoses sees. Soovitav kõigile kasvõi mõtlemisaine saamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagilt hakkas silma, et suuri düstoopiaid on kolm: Zamyatini "Mõ", Orwelli"1984" ja seesamune Huxley "Brave New World". Kas see jutt ka õige on või mitte, aga tore lugemine oli ta küll. Kuna igasugune hindamine on subjektiivne, siis julgen ma tunnistada, et panin nelja vaid selle pärast, et mulle düstoopiad ja ka utoopiad eriti ei meeldi. Üks on minu meelelaadi jaoks liiga positiivne ja teine liiga negatiivne. Aga bioloogilisest küljest... ega ta eriti millegiga mööda kah ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea uus ilm" ilmus eestikeelses tõlkes aastal 1989 ning õige pea võis teda leida allahinnatud raamatute letist. Pole ka eriline ime, 80-ndate lõpu Eesti kodanikku hingekeeli suutis Orwell kahtlemata rohkem puudutada. Seda enam on mõtet romaani lugeda nüüd, kui oleme astumas nn. heaoluühiskonda. Olgu-olgu, kõik ei ole, osa peavad pensionist elama ja osa teiste jäätmetest...

Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.

Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.

Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.

Teksti loeti eesti keeles

Väga haarav raamat. Mäletan, et kui seda kunagi lugesin, siis meeldisid eriti dialoogid. Peategelase ja teiste vahel. Kui ma muidugi nüüd õieti mäletan... Aga see on ka meeles, et raamat meeldis ning temas oli siis piisavalt sügavust minu jaoks. Soma (oli vist nii) leiutamine ja kasutamine on psühholoogiliselt väga veenev. Meeles on ka see, et teos hüppas kohe mu lemmikute hulka, ehkki ma seda rohkem kui ühe korra lugenud ei ole. Lihtsalt jäi õigel hetkel ostmata. Kui nüüd kätte saaksin kusagilt, loeksin üle küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu lugu tundub põhinevat padufreudismil ja muudel 30ndate populaarsematel psühholoogiasaavutustel. Julgen väita, et 30 aastat hiljem poleks kellelegi tulnud pähe sellist raamatut kirjutada. Aga ajastut arvesse võttes täiesti viievääriline. Masendav muidugi ka. Tekkis kohe vajadus soma tänapäeva variandi - šokolaadi järele.
Teksti loeti eesti keeles

Esialgu tundus raamata usutamatu ja naiivne, siis vaatasin väljaandmisaastat ja arvamus paranes. Hiljem, konteksti teades, ei saa ma enam väga kriitiline olla. See raamat on visioon. Aga see ei ole kirjanduslikus mõttes suurt midagi, samuti kui enamiku toimuva üle võib täna muiata. See on raamat, millest mingil juhul ei tohiks alustada ulmega tutvumist ja mida ei tohiks soovitada ulmest kaugelseisjale.
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja tulevikule kurjakuulutav nagu antiutoopiad ikka. Kuid kes teab palju selles teoses tõtt oli. Hea Uus Ilm oli minumeelest veidi kahvatum kui Orwelli 1984, kuid üsna loetav - kuigi vast enam teist korda ei ole erilist isu seda uuesti lugeda. Kohati küll kipub mõte minema jooksma ja asja on raske jälgida, aga muidu päris kobe teos.
Teksti loeti eesti keeles

Huxley kirjutab väga köitvalt, olgugi et neid ühiskonnateooriaid ja utoopiaid juba igast asendist loetud. Viite ei anna, aga mitte sellepärast, et ta mõnest autorist kehvemini teemat valdaks. Valdab hästi ja oskab kõik inimliku varjatud künismiga esile tuua. Olen hoopis väsinud neist "ühiskonnakriitikutest" ja seepärast annan üdini subjektiivse nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige palavamal suvepäeval külmavärinaid tekitav.Esmakordselt lugesin varases teismeeas ja sellist raamatut ei tohiks alla 16 näppu anda.
Teksti loeti eesti keeles

Jah - naiivne
Jah - igasuguseid vigu võib leida.
Tänapäeval on väga naljakas lugeda "Issand Ford/Freud". On huumorit ja kurb lõpp. Vägagi omapärane raamat. Kuuldavasti pidi Zamjatini "Meie" veidi eeskujuks olema. Uurima ...
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli lausa kohutav, aga pikapeale läks päris huvitavaks:)Jutustus stiil on päris hea ja tegelased mulle kah meeldisid!!!
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sattus see kätte enne 16. eluaastat ja ikka meeldis. Ja miks ta siis ilukirjandus ei ole, ikka on. Rohkemgi veel kui enamik hardcore-sf-i. Shakespeare`i-mäng on mõnus, juba pealkirjast alates - pahupidi Prospero (metslane tuleb tsivilisatsiooni keskele) ja muu säärane. Ning kindlasti on yks Huxley teeneid selle dystoopiate rea algatamine, kus asjad lähevad hulluks sellepärast, et asjad lähevad aina paremaks - vähe on kyll tänini neid sutoreid, kes sellist asja suudavad välja mängida, aga idee on juba iseenesest hea - ja õudne. Nii et mõnes mõttes ikka horror kah.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan on juba hulga minu mõtteid ära öelnud.

Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.

Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.

Teksti loeti eesti keeles

Aldous Huxley "Hea uus ilm" on kindlasti klassika ja kohustuslik kirjandus igaühele. 1932. aastal kirjutatud romaani on isegi tänapäeval üsna mõnus lugeda. Huxley ise ei võtnud seda raamatud surmtõsiselt. Loomulikult oli see tööstusrevolutsiooni käes vavla ühiskonna kriitika, kuid eelkõige parodiseeris autor H. G. Wellsi. Kui raamatu esimene pool jättis üsna geniaalse mulje, siis teine vajus natuke ära. Ei suutnud ma nendele tegelastele mitte kuidagi kaasa elada ning nende saatus pani ainult õlgu kehitama. Ootasin midagi võimsamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Midagi vähemat kui 5 ilmselt panna ei saa. Tegemist on kindlasti huvitava tulevikuprognoosiga, mis mitmes mõttes võib nõnda ka teostuda, kui just Õhtumaad liiga radikaalselt lähemal ajal alla ei käi ja sellised "väärtused" nagu lapsehoidja-riik, arutu tarbimise promomine, keskendumine isiklikele naudingutele tõsiselt kahanevad. Kuigi kõik tegelased olid omamoodi kiiksuga ja tõelist kangelast nagu ei olnudki, siis minu meelest on just selles oma veetlus, eelpostmodernistlik(?) irooniline-satiiriline lähenemine. Või nagu eespool on mainitud, põhimõtteliselt H. G. Welssi paroodia teatud määral.

Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...

Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.

Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.

Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arusaam õudukast. Loed ja loed ja kogu aeg on jube väljapääsematuse tunne. Samas pole ka nii jälk, et ennast sinna olukorda ja maailma pannes leida, et võiksin siis juba rahumeeli ära surra ja rõõmustadagi, et sain sitast lahti.
Väga õudne!
Metsinimene muidugi oli ka omamoodi lollakas, kaasaelatavaid tegelasi kahjuks polnud ühtegi. Selle eest pall alla.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saagi aru miks mul nii kaua aega võttis, et selle raamatuni jõuda. Hea et sai kirjandusfestivalil HeadRead käidud, kus Jan Kausi veetud düstoopia vestlusringis ``New Brave World`` jutuks tuli. Lugema hakates tundusid esimesed paarkümmend lehekülge eriti heana. Nende põhjal kaalusin maksimumhinnet. Kui mõne aja pärast valge metsmees mängu toodi, leidsin et üle nelja välja ei vea, kuigi olen ilmselt nõrgematele tekstidele varem nelja pannud.

Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.

Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles