Ukraina abielupaar Djatšenkod on minu arust ulmemeinstriimist nii kaugel seisev nähtus kui üldse võimalik. Aga selle romaaniga on nad isegi iseennast ületanud -- 99% kirjanikest lihtsalt ei oma ei sellist fantaasiat ega ka osavust nii argisest ja igapäevasest ning tegelikult mitte millestki erilisest luua niivõrd banaalselt filigraanset teksti. Eriti lööb erinevus välja võrreldes teiste ulmeliste koolipõlvelugudega. NL koolisüsteem on muidugi ka hoopis teine kui lääne analoog ja just seetõttu juba iseenesest palju kummastavam, kui angloameerika ulmes vohavad maagiakolledžid või monstrumite gümnaasiumid.
Kandev idee on ühtlasi kõigi tudengite suurim luupainaja -- sa oled immatrikuleeritud (kusjuures mitte vabatahtlikult sinna astunud) kusagil pärapõrgus asuvasse ülikooli, mille õppurid aasta-aastalt ilmselgelt üha segasemaks lähevad, mille õpetajad ilmselt ei ole inimesed, sinust koolitatakse kurat-teab-keda (mida täpselt, seda keegi ei räägi!) ja koolist välja astuda pole ka võimalik (kui, siis ainult jalad ees. Ja seda ka akadeemilise mahajäämuse puhul!). Lisaks kõigele on õppeained puhas abrakadabra. Ja ometi ühikas elatakse... ja õpitakse... ja isegi lõpetatakse kursusi... Ehkki väljend "mis inimene sinust küll niiviisi on saanud!" kaotab antud kontekstis igasuguse semantilise tähenduse.