Kasutajainfo

Vadim Šefner

12.01.1915-5.01.2002

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Professor Kozarini kroon

(kogumik aastast 2023)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)


See EI OLE hea raamat. See on VÄGA HEA raamat! Peaks olema kurat lahti, kui see kogumik ei saa kahte Stalkerit!

 

Kogumikke hindan alati üldmulje järgi, aritmeetilise keskmise arvestamine ei tule kõne allagi – see oleks sama, kui romaani hindamine peatükkide keskmise hinde põhjal. Nonsens ju!

 

Kolmeteistkümnest jutust pakkusid viieväärset lugemiselamust seitse lugu:

1)      Kas ma räägin Niinaga? (5+);

2)      Professor Kozarini kroon (5+) (Mõtete lugemine on üsna kulunud idee, kuid KB võlub sellestki šedöövri välja);

3)      Nõukogude rahva ühtne tahe (Tore mõte ... kelle eestlased valiksid, kui võimalus anda?);

4)      Olga N tunnistus (noor ja naiivne peategelane, lugu hea ja südamlik);

5)      „Kahesajas“ juubel (tegelikus elus šimpansite ettevõtmine vast nii hästi poleks lõppenud);

6)      Raskestikasvatatav laps (uue kandi pealt esitatud kohtumine tulnukatega);

7)      Kassi mõistus (tõenäoliselt poleks mõistuse omandanud kass end inimeste hulgas hästi tundnud; hoopis teine tera oleks siis, kui selliseid kasse olnuks üksjagu palju, st mõistusega kasside kollektiiv, ühiskond).

 

Heaks (4) hindan kahte lugu, mida mõne aja pärast uuesti üle võin lugeda:

1)      Lohutus;

2)      Checako kõrbes.

 

Ja neli lugu on rahuldavad, st lugemist ei kahetse, aga teist korda ka ei loe:

1)      Korallidest loss (mõlemad peategelased omamoodi ebameeldivad: üks kasutab teist ära, teine lubab seda järjepidevalt teha);

2)      Mina märkasin teid esimesena (juba paari päeva pärast on sisu raske meenutada);

3)      Muinasjutt naerist (tegelased on meeldejäävad: entomoloog, peategelase egoistlik armastatu Lusina. Aga millegipärast see lugu „hullust“ professorist ja sündmuse tegelikust kangelasest mulle ei istunud)

4)      Inetust biovormist (ei haakunud meeleoluga).

 

Juttude keskmine on 4,2, kuid kogumiku üldhinne 5+. Sedavõrd hea asjaga on tegemist.  

Teksti loeti eesti keeles

Vene ulmekirjanduse tõlkimine, millel Eesti kirjastustes on alati olnud oma kindel koht, on 2022. aasta algusest olnud ilmselgetel põhjustel sisuliselt varjusurmas. See pole ka muidugi täiesti halb, sest loodetavasti ei kasutata tõlkeressurssi näiteks Sergei Lukjanenko või Andrei Beljanini teoste eestindamiseks enam kunagi.
 
Hiljuti ilmunud Kir Bulõtšovi juttude kogumik on esimene pärast 2021. aastat trükivalgust näinud Vene ulmekirjanduse teos. Mingis mõttes on tegu ühelt poolt turvalise ja teiselt poolt sümboolse autorivalikuga, sest Bulõtšovi surmast möödub käesoleva aasta septembrikuus just kakskümmend aastat.
 
Bulõtšovi lühiproosat on tõlgitud varemgi. Parim senine kogumik on minu arvates 2010. aastal ilmunud "Perpendikulaarne maailm", mis sisaldab kolme väga eriilmelist lühiromaani: kosmoseline "Mäekuru", olmeline "Perpendikulaarne maailm" ja puhtalt satiiriline "Tõrge-67". Viimast pean ma Bulõtšovi tugevaimaks teoseks.
 
Kuna käesoleva kogumiku koostaja Jüri Kallas tituleerib järelsõnas Bulõtšovi eelkõige "olmeulme" meistriks, siis võiks arvata, et terve raamat on erinevalt "Perpendikulaarsest maailmast" seda kindlat teemat koondav – Nõukogude Liidu igapäevase elu taust kombineerituna mingi ulmelise nihkega. Päris nii see siiski ei ole.
 
Kogumiku avalugu on selles mõttes küll hästi valitud, kuna "Kas ma räägin Niinaga?" (6/10) saab alguse just 1970ndate Moskvas, kus keskealine meesterahvas püüab helistada oma naistuttavale Niinale. Hoolimata mitu korda õige numbri valimisest, võtab toru hoopis tundmatu 13-aastane tütarlaps Niina ja veidrat on olukorras muudki.
 
Tegemist on armsa ja südamliku looga, mis demonstreerib hästi Bulõtšovi jutustamisviisi. Sisu peale mõeldes tahaks öelda, et millalgi peavad venelased enda jaoks mõtestama, et nad ei olnud Teise maailmasõja ajal sugugi mitte "head". Siiski pole see asjaolu Bulõtšovi või tema 1970ndatel kirjutatud loo otsene kriitika.
 
Lugu "Korallidest loss", (5/10) kus Moskva-lähedases suvilapiirkonnas kerkib üleöö veider termiidipesa meenutav ehitis, keskendub eelkõige kahele lapsepõlvetuttavale ja nende suhtele. Isiksused ja suhted ongi loo juures põhilised ning ulme on siin taandatud tühiseks, peaaegu ebavajalikuks elemendiks.
 
Mingis mõttes on tavalise ülesehitusega ka "Professor Kozarini kroon" (10/10). Omavahel enam mitte nii hästi läbi saav noorpaar koos sülelapsega on kostiliseks professor Kozarini suvilas, mis peale professori surma on jäänud ühe vanaproua kätte. Viimase nõudmisel võtab noorpaar kadunud professori asjade hulgas ette koristustöö.
 
Kuid selline  igapäevasus ning ulmelise elemendi imetilluke osa ei defineeri seda lugu. Tegemist on säravalt ilusa jutuga, mis on selles kogumikus kaugelt parim. Ulmeline või maagiline element on siin oma väiksusest hoolimata võtmetähtsusega. Kogumiku nimilooks poleks olnud paremat valikut.
 
Puhast satiiri esindab lugu "Nõukogude rahva ühtne tahe" (8/10), kus tulnukad kingivad Nõukogude Liidule, Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale igaühele ühe väikse kabiini ning teatavad, et kolme päeva pärast väljub igast kabiinist elusa ja tervena mõni surnud isik, kuid ainult see, kelle ülestõusmist selle riigi enamus soovib.
 
Tegemist on väga toreda pilalooga. See pole ehk päris nii meeldivalt terav kui "Tõrge-67", kuid siiski parimal viisil kaval ja humoorikas. Loo puänti, arvan ma, on täiesti võimatu ette arvata, kuid tagantjärele vaadatuna on midagi tabavamat raske välja mõelda.
 
Loos "Lohutus" (6/10) tutvub temporaalse füüsikaga töötav teadlane kunagise Stalini repressioonide ohvriga, kes jutustab oma lugu organisatsiooni "Memoriaal" abil. Ajalugu pole ka ajamasina abil võimalik muuta, kuid ehk saab teha midagi muud? See aeglane ja mõtlik lugu jääb meelde eelkõige andekalt ja mitmeti mõistetavalt lahendatud puändi poolest.
 
Pisut naiivselt mõjub lugu "Olja N. tunnistus" (5/10), kus igal pool maailmas hakkavad süttima keravälkude-sarnased tuled, mis toovad endaga kaasa hirmsaid looduskatastroofe. Huvitavam ja põnevam osa sellest loost on kaosesse langenud Nõukogude Liidu kujutamine, mis aimaks nagu ette 1990ndate alguse suuri sotsiaalseid probleeme ja segadusi.
 
Ootamatult positiivselt üllatab lugu ""Kahesajas" juubel" (7/10), kus selle aastanumbriga tähistatakse intelligentsete šimpansite aretamise projekti – kuid šimpansitel endal on tekkinud juba oma plaanid. Lugu vaatab tagasi Pierre Boulle'i kuulsale romaanile "Ahvide planeet", kuid on vastandina läbinisti heasüdamlik ja positiivne.
 
Selles kohas toimub jutukogus väikese mõttelise piiri ületamine, kus Maal ja tuttavates tingimustes toimuvate lugude asemel pannakse ulmelist elementi juurde ning mängu tulevad kosmos, võõrad planeedid ja tulnukad. Kosmoselaeva meeskonnast rääkiv korralik, kuid mitte väga meeldejääv lugu "Mina märkasin teid esimesena!" (5/10) näitab seda üsna selgelt.
 
Pisut mõtlikum lugu on "Raskestikasvatatav laps" (6/10), kus Maale jõuavad mõned katastroofist pääsenud tulnuka-lapsed. Parimaks võimaluseks nad üles kasvatada, nagu leitakse, on nad tavalistesse peredesse kasulasteks anda. Lugu on väga asjatundlik just raskete laste kasvatamise kujutamise poolest, kuid tõenäoliselt pikem ja aeglasem kui vaja oleks.
 
Kogumiku kõige lõbusama loo auhinna saab "Muinasjutt naerist" (6/10). Nimetatud "naeris" on võõral planeedil asuv tohutu maa-alune taimejuur, kust inimesed väärtuslikku materjali kaevandavad. Natuke meenutab see oma toonilt vendade Strugatskite loomingu varaseid hoogsaid kosmosevallutuse-lugusid nagu "Purpurpunaste pilvede maa".
 
Üllatavalt hea on lugu "Checako kõrbes" (8/10), mis paigutab tegevuse küll võõrasplaneedile, kuid mis võiks toimuda ükskõik kus (nagu näitab ka Jack Londonilt laenatud väljend loo pealkirjas). See ilus ja nukker lugu näitab meisterlikult, kui piiratud tegevuskoha ja väheste tegelastega on võimalik teha midagi tõeliselt head.
 
Kõigest mõne lehekülje pikkune laast "Kassi mõistus" (4/10) arutleb lühidalt küsimuse üle, kas kassile võiks anda inimesele sarnaneva mõistuse, kui see oleks võimalik. Lugu ise pole halb, kuid palju enamat kui üks katse väikest mõtisklust edasi anda ei leia sealt tõenäoliselt ka suurem kassisõber.
 
Kogumiku lõpetab pisut nukra tooniga "Inetust biovormist" (5/10), kus kosmosevallutuse probleemidele on leitud lihtne lahendus – kui teistel planeetidel töötamise tingimused inimestele ei sobi, tuleb muuta inimest ennast. Episoodilise etteaste teeb siin ka üks tütarlaps Tallinnast, kes tõenäoliselt jääb Eesti lugejale rohkem meelde kui lugu ise.
 
Tervikuna on kogumiku näol tegemist kindlasti ulmekirjanduse tõlkevaramut täiendava teosega. Koos varem ilmunud lugudega on nüüd Kir Bulõtšovi lühiproosa tõlkes päris hästi esindatud. Isegi kui kogumiku kõik lood pole võrdselt tugevad, on minul endal siiralt hea meel, et sain lugeda kas või ainult nimilugu "Professor Kozarini kroon".
 
Omamoodi oli selle kogumiku kirjastamine kindlasti ka risk. Isegi arvestades maandavaid asjaolusid, polnud ehk päris kindel, kui paljud tahavad Vene ulmekirjanduse tõlkeid praegu kätte võtta. Bulõtšovi soe, sõbralik ja inimlik ulme aga annab lootust, et vene tõlkeulme ei ole täiesti kadunud nähtus. Lihtsalt otsida tuleb hoolikamalt.
 
Hinnang: 7/10 (vähem ei taha panna kogumikule, mille nimilugu on nii hea)
Teksti loeti eesti keeles

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.
Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir,  seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:


Kummaliselt koostatud, aga hea antoloogia. Kaheteistkümnest jutust olid viis mulle vägagi meele järgi, st viievääriliosed – seejuures kõik neist eesti autorite omad. Tavaliselt on ka välisautorid kogumiku häädusele oma panuse andnud. Olgu meelepärased sisukorra järjekorras nimetatud:  

1)      Meelis Kraft Kaotatud kümnendi viimane päev. Siin ei seganud isegi loo üks mitteusutav külg – looduse nii raju pealetung viie-kuue aasta pärast;  

2)      Häli Kivisild Ma kasvatan tuuleturbiine. Põneva sündmustiku käigus avaneb lugejale ka kliimamuutuse mõju, sotsiaalsed muutused;  

3)      Miikael Jekimov Tagasi varju alla. Kenasti tõuseb esile inimeste vastutus teiste/kaaslaste ees;  

4)      Veiko Belials Laena laipa. Just sellest alustasin raamatu lugemist ja õnneks avastasin peale Belialsi loo ka teisi väärt jutte;  

5)      Indrek Hargla Kümme tuhat aastat vihma. Hargla ulmelugudes pole ma kunagi pettunud. Lugesin seda kohe pärast Belialsi juttu ja ootused antoloogia tasemest tõusid väga kõrgele.  

Antoloogia nõrkuseks tuleb seekord pidada tõlkevalikut: pikim teos, lühiromaan Maa hukk oli mäekõrguselt ka nõrgim. See oli ainus, mida ma ei suutnud läbi lugeda – tõrge tekkis viiendal-kuuendal leheküljel. Selgelt puudulik, st hindeks 1. Teine tõlkelugu, Babüloni muusikavirtuoos võistleb minu silmis tagantpoolt auväärse teise koha pärast. Kuigi maailm joonistus välja, polnud põnevust mitte üks raas ja ka tegelased jätsid külmaks. Hindeks kaks.  

Kahetsusega peab nentima, et Pangborni looga võistlevad ka kaks omamaist autorit:  

a)      Kell Rajasalu Parema maailma portree. Üheksa pildikest tulevikumaailmast, millest igaühe ülesanne on esitada selle maailma ühte külge. Tegelased on vaid nimed paberil, mis võinuksid ka olla A, B, C jne. Lugejale, ka mulle, meeldivad lood, stoorid. Rajasalu jutus polnud lugu, esitati vaid üheksat pildikest tulevast maailmast. Selline ülesehitus kõlbaks, kui iga pilt oleks omaette novell, aga siis tuleks sellest ju lühiromaan! Sama ülesehitusega Brunneri romaani Stand on Zanzibar hindasin veerand sajandit tagasi kahega. Ei näe põhjust juttu kõrgemalt hinnata (jutu plusspooleks on lühidus, mistõttu lugesin selle lõpuni; romaan jäi pooleli);  

b)      Seio Saksa Merikurat. Ilmselt oli lugu liiga lühike, et selles võiks areneda korralik intriig, välja joonistuda vastandlikud tegelased. Pildike tulevikumaailmast, mis millegipärast ei köitnud.  

Thade Thompsoni Exile Parki heidikud ja Jaagup Mahkra Šeikide maal olid lobedast loetavad, Thompsoni loos vast enam leidlikkust. Mõlemale vast nõrk neli. Mahkralt lootsin ja ootasin enamat, sest oli ju antoloogias Eesti nõid tema lugu Weinbergi, Veskimehe ja Krafti juttude kõrval raamatu üks pärle.  

Stravinski Tuhapilve sajandil oli asjalik lugu supervulkaani mõjust, st tead.-tehniline osa jättis meeldiva mulje, kuid peategelane, see erakust meesterahvas, ei pakkunud erilist huvi. Ka õige tegevus ja pinge puudusid ses loos. Kui selles maailmas olnuks äkšönit, kui see olnuks dünaamilisem, olnuks see jutt kogumiku üks tippudest, praegu nõrk kolm.     

Teksti loeti eesti keeles


Kohe algul tuleb tõdeda, et Asimov ei ole päris minu kirjanik. Omal ajal meeldis „Igaviku lõpp“, kuid kohe mitte sugugi tema robotilood ja -romaanid. Aga loetud need said. Sestap ei köitnud mind ka Tea Roosvaldi Jänesehautis, Reidar Andersoni Heategu ja Indrek Hargla Õnnelik robot.

Siim Veskimehe Sulguvate teraskooobaste aeg ei tekitanud samuti mingit elamust, kuigi seni olen tema jutte ja romaane kõrgelt hinnanud. Mäletamist mööda oli Veiko Belialsi Raske piisk pilvest ainus rahuldava hinde saanud lugu tema kahe aasta tagusest suurepärasest kogumikust. Millegipärast ka tema teine lugu – Asum ja psühhoajalugu – ei tõusnud esile.

Meeldiva mulje jätsid Kristjan Sanderi Sees (mulle avaldas mõju just puänt, mis keeras loole teise vindi peale) ning Joel Jansi ja Maniakkide Tänava Inspektor ja planeet. Neile siis minu skaalal neli.

Kolm juttu tundusid mulle väga head: Heinrich Weinbergi Patrioot (Mõnusalt sirgjooneline ja õiges kohas üllatav), Mairi Lauriku Valesti ajastatud (kas oli ehk põhjuseks see, et „Igaviku lõpp“ oli ja on üks mu lemmikuid?) ning antoloogiale krooni pannud Indrek Hargla Einsteini viimased sõnad.

Kokkuvõtteks: Igati kiiduväärt ja tugev antoloogia. Asjatult venitasin ostmise ja lugemisega neli aastat. Eelarvamused, mis muud. 

Teksti loeti eesti keeles


Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud Alastair Reynoldsi ulmeraamatuid, nimelt 21 köidet. Aga Eversioni veel mitte! Küll jõuavad.

Selle raamatu juures meeldib mulle eriti, et romaan on hakitud erinevateks stoorideks, mis lõpus elegantselt kokku tõmmatakse. Olen ju lühivormi austaja ja mulle sobib eriti lühiromaan. Nüüd võisin raamatu õhtul rahulikult pärast Norra ranniku seiklusi kõrvale panna. Järgmise õhtu veetsin Silasega Patagoonia ranniku lähedal jne.

Tore lugemine, kindel viis. Kunagu ammu, oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Kuilukaupunki (Chasm City), mis erilist muljet ei jätnud (st hindeks keskmine neli) ja hiljem kinkisin selle teismelisele pojapojale. Tuleb uuesti Reynoldsit lugema hakata, soome keeles ju jalaga segada.

Teksti loeti eesti keeles


Seletematu on tõlkeulme avaldamine ja autorite populaarsus maade lõikes. Võrreldes Soomega on Eestis väga populaarsed Zelazny (raamatute arvestuses 18:3 Eesti kasuks), Poul Anderson (8:1) ja Silverberg (9:4).  Vastupidiseid näiteidki on, olgu siinkohas toodud Greg Bear (6:0 Soome kasuks) ja Ph. K. Dick (23:5). Ja ometi on põhjanaabrid pärast 2. Maailmasõda avaldanud erinevaid ulmeraamatuid 3-4 korda rohkem.   

Nüüd vaadeldavast kogumikust. Väga tugeva viieväärse elamuse sain lugudest Tee detsembrisse, Koguja roos ja See tormihetk. Nõrgemat sorti väga head jutud olid See surelik mägi ning Jumalik hullus. Ülejäänud lood olid nelja- ja kolmeväärsed. Pea kõik lood on inimestest, inimestest ulmelises keskkonnas, mis annab võimaluse teravamini esile tuua tegelaste iseloome ja motiive.  

Kuigi olen oma paarkümmend aastat tagasi originaalkogu läbi lugenud, oli rõõm ja nauding seda uuesti eestikeelsena lugeda. Raamatule kindel viis. Väärt kogumik Stalkeri võitjaks!      

Teksti loeti eesti keeles


See EI OLE hea raamat. See on VÄGA HEA raamat! Peaks olema kurat lahti, kui see kogumik ei saa kahte Stalkerit!

 

Kogumikke hindan alati üldmulje järgi, aritmeetilise keskmise arvestamine ei tule kõne allagi – see oleks sama, kui romaani hindamine peatükkide keskmise hinde põhjal. Nonsens ju!

 

Kolmeteistkümnest jutust pakkusid viieväärset lugemiselamust seitse lugu:

1)      Kas ma räägin Niinaga? (5+);

2)      Professor Kozarini kroon (5+) (Mõtete lugemine on üsna kulunud idee, kuid KB võlub sellestki šedöövri välja);

3)      Nõukogude rahva ühtne tahe (Tore mõte ... kelle eestlased valiksid, kui võimalus anda?);

4)      Olga N tunnistus (noor ja naiivne peategelane, lugu hea ja südamlik);

5)      „Kahesajas“ juubel (tegelikus elus šimpansite ettevõtmine vast nii hästi poleks lõppenud);

6)      Raskestikasvatatav laps (uue kandi pealt esitatud kohtumine tulnukatega);

7)      Kassi mõistus (tõenäoliselt poleks mõistuse omandanud kass end inimeste hulgas hästi tundnud; hoopis teine tera oleks siis, kui selliseid kasse olnuks üksjagu palju, st mõistusega kasside kollektiiv, ühiskond).

 

Heaks (4) hindan kahte lugu, mida mõne aja pärast uuesti üle võin lugeda:

1)      Lohutus;

2)      Checako kõrbes.

 

Ja neli lugu on rahuldavad, st lugemist ei kahetse, aga teist korda ka ei loe:

1)      Korallidest loss (mõlemad peategelased omamoodi ebameeldivad: üks kasutab teist ära, teine lubab seda järjepidevalt teha);

2)      Mina märkasin teid esimesena (juba paari päeva pärast on sisu raske meenutada);

3)      Muinasjutt naerist (tegelased on meeldejäävad: entomoloog, peategelase egoistlik armastatu Lusina. Aga millegipärast see lugu „hullust“ professorist ja sündmuse tegelikust kangelasest mulle ei istunud)

4)      Inetust biovormist (ei haakunud meeleoluga).

 

Juttude keskmine on 4,2, kuid kogumiku üldhinne 5+. Sedavõrd hea asjaga on tegemist.  

Teksti loeti eesti keeles


Minu suhtumine küberpunki on kahetine. Näiteks Gibsoni Neuromancer ja Count Zero meeldisid soomekeelsetena vägagi, ka W. J. Williamsi jutt Issi Maailm mõjus tugevalt – isegi nii tugevalt, et lülitasin selle kogumikku Shanidar. Samas jätsin pooleli ja müüsin ära Strossi Accelerando ning lükkasin põhjaliku sirvimise järel heaga eemale soomekeelse H. Rajamaa Kvantvarga – minu jaoks liiga tehniline. Rajamaad enam kätte ei võta! Strossile annan veel paar võimalust, Saturnuse lapsed oli tugev keskmine. Nii et kes olen mina hindama küberpunki!

 
Nüüd Ajudraiverist. Tondilaterna koolielu kujutamine, tegelaste noortepärane käitumine ja põnevuse loomine kaalus kõvasti üle tehnilise tausta, Ajudraiveris ei hakanud lugu minu jaoks tööle, st. kellelegi kaasa ei elanud, erilist huvi tegelaste käekäikude vastu ei tundnud. Ehk on põhjus selles, et Tondilaterna Rajar ja Siiri tegutsesid ettevõtlikult, Felix aga mõjus nii päris elus kui ka virtuaalmaailmas ajupuuna. Positiivne on see, et kordagi ei tekkinud mõtet vahele võtta mõnda muud raamatut ja paari õhtuga saingi läbi – seda ilmselt sellepärast, et Fjodorovi filosoofia ühendamine tulevikutehnikaga oli uudne ja huvipakkuv. Sedavõrd loogilist teispoolsuse ehitust (ja põhjendamist) olen kohanud vaid Svjatoslav Loginovi romaanis Svet v okoške (= Valgus aknas).  Ajudraiver on hea, kuid Tondilaternat hindan märgatavalt kõrgemalt. 

Teksti loeti eesti keeles


Kõigepealt ilmselgetest plussidest ja neid on tõesti palju:

1.      Raamatu huumor ja teravmeelne pilge EU-suuna kohta on nauditav (eriti selle esimeses pooles).

2.      Romaani keel on rikas nii sõnavara kui ka väljendite poolest; näiteks kohtasin esmakordselt sõnu nörritatud (pilk), ärjatu (elukas), (laua)suhvel, olbama, (suitsu) kinuma, (õlut) heegeldama jne.

3.      Üle mitme-setme aasta sain ilukirjanduslikust raamatust lugemisnaudingu kõrval nagu möödaminnes üksjagu uut teadmist (peamiselt sõjandusest ja neandertaallastest).

4.      Autori silmaring ja mitme keele oskus avaldavad muljet ning võõrkeelseid väljendeid on kasutatud just sobivates kohtades.

 

Raamatu viimases kolmandikus hakkas aga siiski häirima liigne liberalistliku maailmavaate satiir, mis jättis kohati isegi tigetsemise mulje. Ka on negroidse rassi alavääristamine ning valge rassi ülistamine mäng ühte väravasse, mis algul mõjus värskendavalt, kuid raamatu lõpupoole tundus üsnagi nürina.
Ülima tolerantsuse ja naeruväärsuseni viidud poliitkorrektsuse ajal oli värskendav lugeda sellise macho-kangelase seiklustest ürgajas. Soovitan soojalt: lisaks põnevusele laiendab silmaringi. Hindeks neli tugeva plussiga.  

Teksti loeti eesti keeles


Kaks Georgia puuvillaplantaažil rüganud orja – Cora ja Caesar – põgenevad ning neid hakkab jälitama pearahakütt Ridgeway oma meeskonnaga. See on lugu põgenemisest. Asja muudab meie jaoks huvitavaks ulmeline element – lõunaosariikidest viib orje põhjaosariikidesse mitmeharune ja väga salajane maa-alune raudtee. Selle on ehitanud ja sealseid maa-aluseid ronge juhivad valged, kes orjapidamist heaks ei kiida.

Lisaks eeltood konspektiivsele sisukirjeldusele võin kinnitada, et raamat on väga meisterlikult kirjutatud. Kuna see on ilmunud ka eesti keeles, siis soovitan tutvuda suurepäraste tutvustustega rühmas „Lugemise väljakutse“, millest ka mina võtsin tuld ja hankisin selle raamatu. Lugege, lugege, lugege!

Teksti loeti soome keeles

 

See raamat kannab rootsi keeeles pealkirja Kirjad Maresilt, soome tõlkes Maresi jõud. Mõlemad on omamoodi täpsed, sest: a) tegu on Maresi kirjadega Punasesse klooostrisse; b) Selles raamatus avaldub Maresi jõud kogu täiuses, sest avateoses Maresi kasutas nimitegelane oma üleloomulikku jõudu vaid korra, siin aga korduvalt.
 

Kui triloogia avateos on küllaltki õbluke, siis nüüd vaadeldav on oma poolteist korda kopsakam (384 lk). Kaheksa aastat Menose saarel Punases kloostris veetnud Maresi läheb kodukülla Rovasi provintsi. Tema eesmärgiks on rajada kool ja hakata õpetama algul koduküla, siis ümbruskonna lapsi. Mõistagi ei meeldi see provintsi ülimale võimumehele, nadórile. Sealt siis raamatu põhikonflikt.
 

Võrreldes avateosega ja ka triloogia teose osaga (kloostri rajamiseni viinud Naondeliga) on käesolev palju mitmetahusem. „Maresis“ ja „Naondelis“ esindavad mehed ürgkurjust (üksikud helged momendid ei riku seda muljet), siin aga on maailm ja tegelased nagu olema peavad – see, mis on jalge vahel, ei määra tegelase olemust. Väga palju on õilsaid ja häid mehi (naiste kõrval), üks neist (vaene puuraidur) kujuneb pea sama oluliseks kui Maresi. See kõik annab mulle põhjuse pidada seda teost triloogia parimaks. Romaan on väga hea, tasemelt võrdne LeGuini Maamere lugudega või Robbin Hobbi parimate romaanidega.
 

Lisaks tuleb märkida, et nii „Naondel“ kui ka „Maresi jõud“ on siiski täiskasvanute fantasy, kus armastus, seks ja selle pahupooled (vägistamine jne) on loo loomulikud osad. Millegipärast pole neid raamatuid Vantaa raamatukogu täiskasvanute osakonnas, laenasin need laste poolelt.    
 

Teksti loeti soome keeles

 

Meeldis. Isegi väga! Juba pealkiri Vanavanamees on asi iseeneses. Veskimees oskab maailmu võrratult luua. Nii ka seekord.
 

Paigutan selle raamatu oma mõttelises eesti ulme romaanivaramus 5-6 tipu hulka. Seal ootavad ees tema enda „Pilvelinnuste ajastu langus“, Hargla „Palveränd uude maailma“, Weinbergi „Tõrkeotsing“ ja Tarlapi „Tuleriitade öö“. Tegelikult on see romaan lugejasõbralikum Pilvelinnuste raamatust, kus pidin osade tegelaste nimed üles märkima, et mäletada, kes on kes.
 

Võrreldes Veskimehe enamike romaanidega, jäävad siin kõik olulised tegelased meelde, ka on enamik korduvkasutuses ning neid pole palju: Valdur, Arnold Smirsson, Kersti, Alissa, Milsiena, Ülle, Hans ja Grethol, Ista ja Dana. Mõni veel, aga tosinajagu olulist tegelast rohkem kui kahe ja poolesaja lehekülje peale pole sugugi palju ning on täiesti vastuvõetav, mõnus lugeda. Ka olulisi maailmu pole palju (Hedda ja Lukateia on peamised võõrmaailmad). Seekord siis Veskimehelt sedapidi.
 

Nii et: jään ootama järgmisi meistritöid!
 

Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis nagu iseenesest kahe päevaga läbi sai. Lisaks sellele, et meeldis, on ka see boonuseks. Kuigi usuasjad mind teg. elus ei huvita, on see kirjanduses OK. Filmi nägemisest on aastakümneid, nüüd ka raamat loetud.
Teksti loeti eesti keeles


Rootsikeelsetest Soome ulmekirjanikest näib Tove Janssoni (tõlgitud 51 keelde, 760 tõlget) järel kõige edukam olevat Maria Turtschaninoff (18 keelt, 38 tõlget). Ka on ta saanud üksjagu kõikvõimalikke auhindu, neist tuntuim Junior Finlandia (Maresi eest 2014, 30 000€). Autori populaarseimad raamatud kuuluvad triloogiasse ”Punase kloostri kroonikad”. Selle sarja avab noortele teismelistele suunatud napilt üle 200-leheküljene ”Maresi”. Järgnevad kaks märgatavalt vanematele noortele suunatud ja märgatavalt paksemat romaani: ”Naondel” (490 lk) ja ”Maresin voima” (380 lk), mis inglise väljaandes kannab nime ”Maresi red mantle” (445 lk). Viimased on ka goodreads’is  üsnagi hinnatud (vastavalt 4.21/2071 ja 4.24/1050).

Nüüd siis triloogia esimesest osast. Peategelaseks on 11-12 aastane Maresi, kes on neli aastat veetnud Punases kloostris, ära õppinud lugemise, kirjutamise ja kloostriõdede iidse keele. Ta nimelt armastab raamatuid ja imeb endasse teadmisi kui seen. Punane klooster asub väikesel Menose saarel ning ei saarele ega kloostrisse või tulla ükski mees. Kunagu ammu-ammu olid seitse naist põgenenud laeval ”Naondel” meeste vägivalla ja türannia eest ning rajanud saarele kloostri. Nüüd võeti avasüli vastu väikesi tüdrukuid, kes tulid pakku nälja (Maresi) või meeste vägivalla eest (Jai). Nagu arvata võib, pole elu kloostris sugugi pilvitu. Nimelt nii mõnigi kord tuleb raevunud perekonnapea sõjajõuguga endale kuuluvat tagasi nõudma, antud kontekstis siis tütart.

Hinnang. Haaras kaasa, vaatamata sellele, et ma ei kuulu sihtgruppi. Igal juhul kavatsen ka triloogia teised osad läbi lugeda. Ilmselt nädalajagu mõnulemist. Sellele raamatule tugev neli, st. 4+.

Teksti loeti soome keeles

 

Kunagi ammu olen lugenud Hautala romaani Kuokkamummo, mis on tõlgitud ka saksa, inglise ja tšehhi keelde – sain hea mulje autori oskusest luua ängistav õhkkond ja kerida üles põnevust. Et mulle meeldib lühiulme, siis võtsin ette tema esimese ja ainsa kogumiku, kümmet juttu sisaldava „Surnute valsi“. Märgatavalt nõrgem.
 

Ainus elamust pakkuv novell oli lühim, ligi üheksa leheküljene Käärmetaajuus ( = „Maosagedus“), mida hindaksin ehk neli plussiga. Peakangelaseks on muusikust vägivaldse alkohooliku tütar, kes väiksena pidi isa üminast ja meloodiavalikust järeldama õhtu kulgu. Kui isa meloodiad olid „head“, siis õhtul oli ühislaulu, vanade plaatide kuulamist jm meeldivat. „Halvad“ meloodiad aga andsid teada, et hommikust saati on pitsi kummutatud ja õhtul pidi keegi armu paluma, enamasti ema. See on loo taust (oma kolmandik lk); stoori räägib täiskasvanud Päivist ja sellest, kuidas ta oma selliselt, aja jooksul edasi arendatud annet kasutab.
 

Ühe loo lugemine nõudis isegi tugevat enesesundimist, seega mitterahuldav. Ülejäänud kaheksa on tugevad kolmed. Kokkuvõtteks: ilmselt tulevad romaanid Marko Hautalal paremini välja, neid loen vahetevahel ka edaspidi.
 

NB! See kogumik on pühendatud Boris Hurta mälestusele (1945-2022).
 

Teksti loeti soome keeles

 

Sujuvalt kulgev tekst ning pöörased ideed. Samas: üheski loos pole peategelast/kangelast, kelle ettevõtmise mõnuga jälgiks, naudiks. Vana tõde pädeb: armastus, reetmine, kättemaks ning raha ja võimu laostav mõju kannavad lugu, loovad pinget.
 

Seega: Meelis Kraft kirjutab huvitavalt ja tulevikus loen meelsasti tema muidki teoseid. Ning loodan, et üha paremaks läheb.
 

Teksti loeti eesti keeles

Selline mõnus ja kiirelt loetav (üks pikem õhtupoolik) seiklusjutt, mis lõpus pakkus „inglite“ näol paraja üllatuse. Eks neid üllatusi oli loo käigus muidki, aga see muutis peategelasel Lonnil ja ka lugejal ettekujutust asjade seisust päris kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud minu raamat. Kohe mitte ei olnud. Olen seni vältinud liigse nõiduse ja maagia lugemist, hoidunud kätte võtmast raamatuid teispoolsusest. Siin aga tulid ühtevalu vastu hiislarid, vaimud, tuuslarid, haldjad, nõiad, vaimusõdalased, toonelased, ögardid, ehmatised, õndrused, luulindlased, säinakörtsutajad, lummur ja libahändlane. Ligi 190 leheküljelisest raamatust oleks minu hing virisemata ja puiklemata vastu võtnud paar-kolm üleloomulikku liiki olendit. Kui nende teispoolsete olendite üliküllust mitte arvestada, siis lugu ise oli korralik. Kuigi mitmel korral oli tahtmine raamat pooleli jätta, sundis uudishimu selle lõpuni lugema. (Pooleli jäetud raamatuid hindan ühe-kahe palliga). Muinaskuningas pakkus kolmeväärse elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

 

See romaan on iseseisev järg ligi kümnesse keelede tõlgitud raamatule Sarasvati liiv. Vaadeldav Veeuputuse lapsed toetub kolmele vaalale, st. kolmele teaduslikule hüpoteesile. Neil on muidugi erinev paikapidavuse tõenäosus. Vaatlemegi neid alustugesid.    

1.      Nagu „Sarasvati liivaski“ on neist kolmest kõige tõenäosem Gröönimaa hiigelsuurte mitme tuhande kuupkilomeetri suuruste liustike nn. libisemine merre, mis omakorda võib esile kutsuda hüppertsunami üle 100 m. kõrguse lainega. Hävib miljardeid inimesi, sest nagu muiste, elab ka nüüd enamik inimkonnast merede rannikul.  

2.      2011. aastal esitas Isomäki koos Esko Pettay’ga raamatus Ships, Sulphur and Climate mõtte (koos põhjenduste ja arvutustega), et laevaliikluses vabanev väävel jahutab planeedi atmosfääri. Nende analüüside põhjal tuleks Euroopa, Aasia ja P-Ameerika laevaliikluses suviti kasutada väävlirikast kütust, aga talviti mitte (sest tegelikult on väävel ju loodusele kahjulik mürkaine). Vaadeldavas romaanis päästavad peategelased inimkonna jäänused, lõhates Kanada väävlikaevanduses väikesemõõdulise aatomipommi.  

3.      Minu jaoks kõige huvitavam, kuid maailmas peaaegu tunnustamata, on Max Westenhöferi ligi sada aastat tagasi avaldatud teooria inimeste eellastest – veeahvidest. Seda teooriat on edasi arendanud Alister Hardy ja Elain Morgan. Kahjuks pole väljakaevamised veel tõestanud, et sellised meres elavad veeahvid oleksid eksisteerinud. Isomäki astub väikese sammu kõrvale: ta ühendab teineteisega mereahvietapi alguse tänapäevainimese tekkimisega. Kui oletada, et inimese ülisuur aju arenes siis ja ainult siis, kui inimesed hakkasid osaliselt toituma mereandidest, siis muutub inimese arengupilt tervikuks. Westenhöfer esitas üle kolmekümne omaduse, mis on ühised inimesel mereimetajatega ning milliseid ei leidu inimahvidel või maismaaimetajatel. Toon siinkohas ära mõned:  

a)      Paleontoloogid Lõuna-Aafrikast on märganud, et pikk elu maismaal vähendab imetajate ajumahtu, seevastu elu meres kasvatab seda. Meredes on arenenud vähemalt 34 väga suure ajuga varustatud imetajate liiki, maismaal mitte ühtegi (kui inimest mitte arvestada). Nimelt saab aju arenguks vajalikke rasvhappeid  (DHA ja AA) peamiselt mereandidest.  

b)      Inimeste eluviis erineb märgatavalt suurte inimahvide omast. Meil tuleb päevas teha ca 10 000 sammu, et veresooned ei ummistuks, et ei tuleks suhkruhaigust jne. Suured ahvid aga väldivad igasuguseid tarbetuid liigutusi. Neid hoitakse vangistuses (loomaaedades) ebatervislikult ja nad ei liigu praktiliselt üldse, kuid elavad palju kauem kui liigikaaslased looduses. Vererõhk neil ei tõuse, veresooned ei ummistu, keha rasvaprotsent ei kasva ja nad ei saa ka II tüüpi diabeetest.  

c)      Inimlapsed oskavad sukelduda juba enne käimaõppimist, inimahvide lastel seda omadust pole. Tegelikult nad kardavad vett nagu tuld.  

d)      Inimestel on higinäärmed, mida muudel maismaaimetajatel pole. Savannides ja džunglites elavad imetajad ei higista palju ega kuse tihti, sest ei taha kaotada vett ega soolasid, mida savannides on vähe. Inimesed seevastu higistavad ja kusevad tihti.  

e)      Inimlapsed sünnivad küllaltki matsakatena võrreldes vasikate, varssade, koera- või kassipoegadega. Neil on märgatav rasvakiht nagu muudelgi mereimetajate lastel, sest nad vajavad seda soojaisolatsiooniks ja veepinnal püsimiseks.  

f)       Teatud protsent kõikidest lastest sünnib sõrmede ja varvaste vahel kasvavate kiledega, mis kohe sündides lahti lõigatakse.  

g)      Jne, jne, jne ...    

Nüüd raamatu ülesehitusest. See ca 400 leheküljene romaan koosneb kahest enam-vähem võrdse pikkusega ca 180 lk loost, mis on tükeldatud mitmeks ca 40-60 leheküljeliseks osaks ja vahelduvad omavahel. Vaatleme neid kahte stoorit.  

1.      Kalur Manno Ann leiab võrgust kaditha = mereinimese, merineitsi. See toimub ca 6676. aastal e.m.a India läänerannikul. Puhkeb armulugu täis seiklusi, kuid peamist tähelepanu pälvib hiigeltsunami, mis praktiliselt hävitab kogu tolleaegse inimkultuuri nii India poolsaarel kui ka Mesopotaamis jne. Manno Ann, tema seitse kaaslast ja kaditha hakkavad kõrkjapaadil liikudes levitama teadmisi (näit meliaratsioon, kirjaoskus jne) oma reisidel lääne poole, Egiptuseni välja. Indiast, Mesopotaamiast ja Egiptusest on leitud müüte seitsmest targast, kes pääsesid veeuputusest. Sumerite Oannes, hindude Manu, kristlaste ja moslemite Nooa. Oannes = Manno Ann.  

2.      Teises stooris on samad peategelased kui „Sarasvati liivas“: Susan Cheng, Pierre Chamberlain ja Horst Brandauer. Lugu jätkub sealt, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Horst Brandaueri idee põhjal hangivad nad New Yorgist tuumaainet (kõne all oli minituumajaam, mida ka Ats Miller on propageerinud), ehitavad algelise tuumapommi ja lõhkavad Kanada väävlikaevanduses. Paarileheküljeses epiloogis on tegevus viidud aastasse 6676 m.a.j ja säilinud inimriismed elavad meres, kuid igatsevad ka kuivale maale minekust (puuviljad, puuviljad jm. taimne toit!).  

3.      Tänapäevase teise poole sisse on visatud viis-kuus 6-7 leheküljelist kirjeldust külmenevast Soomest (kokku ligi 40 lk). Viimaks on külmakraade alla 70 ja muidugi surevad ka need soomlastest tegelased nagu ilmselt kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvaski, rääkimata Siberist jm Venemaast. Minu arust need 40 lehekülge olid asjatud. Olukord sai selgeks ka Susani, Pierre’i ja Horsti loost, samas need uued soomlastest tegelased ei jõudnud veel tuttavakski saada, kui surid.    

Raamatule hindeks neli. Palju andis juurde lugu Manno Ann’ist ja kadithast. Millegipärast Susani, Pierre’i ja Horsti kangelaslik võitlus inimkonna päästmiseks nii palju ei köitnudki. Igal juhul: selgelt parem kui „Sarasvati liiv“. Reetsin siin küllaltki tähtsa osa raamatu sisust, kuid õigustuseks olgu öeldud, et vaevalt seda eesti keeles avaldatakse. Aga teooriad on huvitavad!                            

Teksti loeti soome keeles

Kui poolteist aastakümmet tagasi jättis Sarasvati liiv oma põhjaliku teadusliku tausta tõttu üsnagi hea mulje, siis nüüd, uuel lugemisel säilisid küll kõik plusspooled, kuid need olid tuttavad ja hästi meeles. Seevastu tegelaste ja nende omavaheliste suhete kujutamine tõusis nüüd jõuliselt esile ja see polnud suurem asi. Ning seekord see häiris. Nii et teine lugemine võttis palli alla ja viin lähipäevil raamatu antikvariaati (kui vastu ei võeta, siis kingin Punase Risti poodi „Kontti“). Nii et hindeks kolm.
Teksti loeti soome keeles

 

Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:  

Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!  

Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.  

Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.  

See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.  

Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.  

Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.  

Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.  

Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.  

Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.  

   

Teksti loeti eesti keeles


 

Keegi on öelnud, et iga kogumik on nagu assortiikarp – kunagi ei tea, mida eest leiad. Mina jäin vaadeldava assortiikarbiga igatahes rahule. Hea oli, mõned jutud isegi väga head. Varem olin Maniakkide Tänavalt lugenud kaks viieväärset lugu, nüüd lisandus veel kaks. Alustangi paremikust:
 

Pika musta mantliga mees. Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
 

Haualkäik meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
 

Meie külas nähti imet. Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
 

Kolmanda Reichi triumf! Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
 

Kaks lugu olid tugevad, head:
 

Ajudega töötajad. Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
 

Tolmused soldatid. Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
 

Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
 

Teekond Ridamuseni. Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
 

Tähed täis surma. Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
 

Valuhoidjad. Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
 

Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.     
 
 
 

Teksti loeti eesti keeles

 

See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:  

... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.  

... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.  

... ta silmad klammerdusid Julia külge.  

Loo peategelane leidis  tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:  

... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.  

Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:  

... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.  

... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.  

Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:  

a)      tõstetakse silmi 

b)     lastakse silmadel ringi käia jne.  

Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!    

Teksti loeti inglise keeles

 

Jutu tegevus on tuhandeid aastaid enne jutustuses „Väikses majas raudtee ääres“ toimuvat. Kosmoselende ei tehta, valitseb keskaeg. Peategelaseks on inimesed, kes kasvatavad (kodu)katte söögiks, kuigi viimased on rääkivad-tundvad olendid. Tuultejumalanna Aahe teenriteks on majed, rohtlahaldjad, kes meenutavad antiloope, kuid on kiskjad. Selles jutus ei selgu, et ka majed on mõistusega liigiks. Planeet Ge põhjaosades valitsevad hiiglaslikud laanekatid, aga nendega ei puututa siin kokku.

Jutt on märksa seikluslikum ja põnevam, kui „Väikses majas raudtee ääres“, kuid siin on minu maitse jaoks liialt palju seiklust liiga tihedas vormis ja maailmale on vähem tähelepanu pööratud. Hindaksin heaks ja lisan plussmärgi.          

Teksti loeti eesti keeles

 

Loo maailm mulle sobib. On mingi täht Me Yu ja selle ümber tiirlev planeet Ge. Sel kummalisel planeedil elavad nii inimesed, hiidkärbid kui ka mitmesugused katid – kõik mõistusega liigid. Lisaks veel antiloopide sarnased majed, rohtlahaldjad. Hiidkärbid, kosmoselendude meistrid, on mingis sõjas saanud inimestest jagu ja tõrjunud nad elama Ekvatoriaalföderatsiooni. Vaid mingi osa inimpööblist on jäänud elama Meeriasse, Põhjariigi suurimasse linna. Näib, et selle planeedi inimesed enam kosmoserände ei harrasta.    

Jutustusel on liha luudel, st võib lugeda peategelase laanekatt Limu mõtetest-tunnetest ja tähelepanekutest, mida ta teeb ümbruse kohta, kus ta parasjagu on. Samas areneb tegevus ja pinge kasvab. Kunagi märkisin autorile, et selle maailmaga tahaksin sügavamalt tutvuda. Alustasin sellega, et lugesin uuesti läbi kaks olemasolevat lühiteost. Endiselt meeldivad. Ka autori kirjutamisviis on sümpaatne, mu meelest rikka sõnavaraga. Nii et väga hea.  

Teksti loeti eesti keeles