Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kir...
Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks.
Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad ek...
Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus...
Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad... Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck...
The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esim...
Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt.
"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud ess...
"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks.
Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. ...
Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga... Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on üht...
Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on ühtlaselt tugev kogu, kuigi ükski konkreetne jutt mind vaimustusse ei viinud. Kõik lood on väga erinevad ja see, mida MK mainib - "suurema osa lugude ülesehitus on sarnane" - jäi mulle esialgu arusaamatuks, aga lugusid üle vaadates sain siiski pihta. Ent süžeede ja žanride mitmekesisus varjab selle ära (kui seda üldse miinuseks pidada). Minu mulje järgi autori fantaasia lendab piisavalt originaalselt ja seda toetab intelligentne keelekasutus. "Pasir Hijau saare saladus" meeldis mulle enim ja "Katkise torni saladus" üldse mitte. Autor on avaldanud jutte juba üle 20 aasta ja et varasemaid asju pole eriti sisse võetud, annab kaudselt märku, et pole püütud iga hinna eest raamatu mahtu millestki kokku saada, vaid on tehtud valik. Ja "Saared" on tõesti meeldiva kujundusega - on teatav tõenäosus, et ilma atraktiivse kaanepildita poleks ma seda kätte võtnudki. Neli pluss.
Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat...
Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta. Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää.
Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tek...
Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata. Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida.
Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud t...
Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud tekstidest. Selles mõttes on kummaline, et arvamusliidrid ei suuda eristada kirjandust mittekirjandusest. Kirjandus ei saa alguse mitte tekstis kirjeldatud sündmustest, vaid sellest, mida autor lause ja sõnadega teeb, kas ta suudab panna mõtteid, varjundeid, vihjeid, allusioone, teemasid, tsitaate sõnadesse ja seada lausetesse. Lugeda vahelduseks eestikeelses ulmes teksti, kus iga lause on vajalik ja tundub, et isegi läbimõeldud, on haruldus. Muidugi, siiin on mõned stiilivead sees, mõned "ma'd" on puudu, sõna "vähikäik" lipsab sisse ja mõned laulsed oleks tulnud kokku lükata. Sellest ka hindeks "neli". Millest see jutt oli? Kurat, ma ei tea. Miks see tähtis peaks olema?
Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, ...
Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
Läbi valu ja vaeva. Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
Päästke Galja! Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
Kuidas lõhnab kohv. Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
Suvekuru draakonid. Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
Viimane vahitorn. Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
Hüpoteek. Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
BR-2m. Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
Muutuvad mered. Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
Parun ja Virma. Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62. EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
Ootamatu edu. Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
Küberpunk. Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
Õilis pedofiil sisepaguluses. Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
Xipehuzid. Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!
Kakskümmend aastat hiljem: eelarvustaja hindas minu arvates juttu liiga rangelt. S.t. täiskasvanu...
Kakskümmend aastat hiljem: eelarvustaja hindas minu arvates juttu liiga rangelt. S.t. täiskasvanu seisukohalt. Kuid tegu on laste- või pigem noortekirjandusega, nagu Clarke'il on selgelt ka "Islands in the Sky". Vaevalt et selline populaarteaduslik raamat tänapäeval noorte seas eriti läbi lööks, aga ligi 60 aasta eest 1) oli tulevik helge ja 2) nutitelefon leiutamata... Pealegi oli delfiinide ja ehk teistegi vaalaliste kui Maa teise mõistusliku rassi idee parasjagu kõvasti päevakorral (vt. ka Clarke'i "The Deep Range" või mittefantastikast umbes samal ajal ilmunud Lilly "Inimene ja delfiin"). Pealegi oli söör Arthur just enda jaoks avastanud Suure Vallrahu ja tahtis selle imesid teistelegi tutvustada. Kuid, jah, ega ulmet siin hirmsasti just pole.
//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud te...
//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.// Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt.
Millegipärast kogumik ei meeldinud, kuigi sisaldas minu jaoks olulist Snow, Glasse, Apples’it ja...
Millegipärast kogumik ei meeldinud, kuigi sisaldas minu jaoks olulist Snow, Glasse, Apples’it ja neljaväärseid lugusid Wedding Present, Troll Bridge ja The Price. Mäletan, et tahtsin seda Lumivalgekese ja võõrasema lugu isegi ühte oma antoloogiaase saada. Ei õnnestunud. Kogumiku müüsin Estconil 4-5 aastat tagasi ära. Riiulil vaja ruumi teha eestikeelsele ulmele.
NB! Teine Gaimani raamat, mille ruumipuudusel müüki panin, oli Ameerika jumalad. Ülejäänud Gaimani raamatuid säilitan.
Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi lo...
Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole. Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?
