Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmu...
Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
Hinnang: 9/10
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
Hinnang: 9/10
Teksti loeti
inglise keeles