Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raa...
Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut ilutsev "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui kolleegi mõtete lugejale huvitav. Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.
Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani". Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu!
Kas on siis head lood?
Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia. On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah.
Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.) Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Ehk siis: IMELINE jutt.
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse...
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne.
Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse, ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida. Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.
Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred? ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. VÄGA hea lugu.
Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest j...
Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest ja tasalülitatud tulevikuühiskondadest eriti ei meeldi, mistõttu ei saa ka käesolevale loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Tänavu Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul eesti keeles ilmunud kogumiku sisu ei kattu päriselt se...
Tänavu Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul eesti keeles ilmunud kogumiku sisu ei kattu päriselt sellele aluseks oleva 1964. aastast pärineva poolakeelse kogumikuga "Bajki robotow" - kogumiku viieteistkümnele loole on lisatud kuueteistkümnes "Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala", mis pärineb hoopis aasta hiljem ilmunud kogust "Cyberiada". Viimase loo tegevus toimub siiski eelmistega samas universumis. Peale ühe loo ("Muinasjutt raalist, kes võitles lohega", mille tõlked on kahe eri pealkirja all ilmunud Eesti perioodikas) on tegu eesti lugeja jaoks uute tekstidega. Tegu peaks siis olema muinasjuttudega, mida robotitest vanemad räägivad kauges tulevikus oma lastele unejuttudeks. Tuleviku all on siin silmas peetud sellist tulevikku, nagu seda võidi kujutleda 1960. aastatel - kosmoselendude, tuumafüüsika, hiiglaslike algeliste arvutite ja plekist inimrobotidega. Tegevusmaailma ja seda, milline võiks autori toodud infokildudele toetudes olla sealne ühiskond, on pikemalt lahatud kogumiku järelsõnas. Kokkuvõttes võiks vast öelda, et lugudes on nii müütilisi ja muinasjuttulisi elemente, tehnoloogiat kui ka huumorit/satiiri. Ehkki füüsikale ja tehnoloogiale on lugudes palju rõhku pandud, pole kindlasti tegu tõsiteaduslike tulevikunägemustega - müütilisel või muinasjutulisel kombel üle võlli keeratud absurdi on siin selleks liiga palju. Lood on üldiselt väga lühikesed, ehkki rohked illustratsioonid ja tühjad lehed lasevad sisukorral neid pikematena näidata. Minu isiklikuks lemmikuks kogumikus oli "Automateuse sõber". Ehkki kogumikku on püütud turundada lasteraamatuna (rohkelt värvilisi illustratsioone, millest osad mõjuvad ka üsna lapsemeelselt), liigitaksin ise selle kogumiku siiski täiskasvanud lugejatele mõeldud kirjanduse alla.
Joniidia troonipärija Ferrycy soovib abielluda imekauni Panceeria printsessi Krystalaga, ent too ...
Joniidia troonipärija Ferrycy soovib abielluda imekauni Panceeria printsessi Krystalaga, ent too pole robotisoost kavalerist huvitatud, vaid on nõus abielluma vaid jõletu kahvanaha ehk homo sapiens'iga. Hoolimata Krystala väärastunud eelistustest ei loobu Ferrycy kavast teda kosida ja laseb tark Polüfaasil end kahvanahaks maskeerida... Täitsa huvitav lugemine.
Kolmas lugu konstruktoritest Trurlist ja Klapauciusest, mille keskmes on sedapuhku Trurli leiutat...
Kolmas lugu konstruktoritest Trurlist ja Klapauciusest, mille keskmes on sedapuhku Trurli leiutatud Soovide Täitmise Masin. Üldiselt polnud vigagi, lõbus lugu.
Loo peategelased on loost "Kuidas maailm alles jäi" tuttavad konstruktoritest sõbrad Trurl ja Kla...
Loo peategelased on loost "Kuidas maailm alles jäi" tuttavad konstruktoritest sõbrad Trurl ja Klapaucius. Sedapuhku ehitab Trurl kaheksakorruselise "mõtleva masina", mis ei saa hakkama elementaarsete matemaatiliste tehetega, ent on sellegipoolest mõistuslik ja muudel viisidel probleemiks... Minu meelest lõbus lugu ja naerma ajas küll, nii et maksimumist madalama hinde andmiseks põhjust ei näe.
Lugu konstruktor Trurli leiutatud masinast, mis suutis valmistada kõiki t-tähega algavaid asju, j...
Lugu konstruktor Trurli leiutatud masinast, mis suutis valmistada kõiki t-tähega algavaid asju, ja sellest, milleni see viis. Jättis päris huvitava mulje.
Saab Empariidi kuningal Globaresel ühel päeval kõigest nii kõrini, et kutsub enda juurde kolm rii...
Saab Empariidi kuningal Globaresel ühel päeval kõigest nii kõrini, et kutsub enda juurde kolm riigi suurimat tarka ja käsib igaühel neist jutustada lugu, mis talle mingisugustki muljet avaldaks. Ebaõnnestumise korral eesmärgi täitmisel ootab tarku peast ilmajäämine... Päris huvitavate ideedega lugu.
Pikale reisile suunduv robot Automateus paigaldab enne teeleasumist oma kõrva tuntud leiutaja käe...
Pikale reisile suunduv robot Automateus paigaldab enne teeleasumist oma kõrva tuntud leiutaja käest ostetud tillukese "elektrosõbra" Õrva, kelle ülesandeks on temaga lobiseda, nõuks ja toeks olla jne. Paraku paneb nende sõpruse tõsiselt proovile see, kui Automateus laevahuku järel üksikule kaljusaarele satub... Päris andekas musta huumoriga lugu empaatiavõimetust robotlikust loogikast ja selle võimalikest tagajärgedest.
Lugu Akvaatsia planeedi veealusest robotitsivilisatsioonist ja sealse kuninga Hydrops Kogukala so...
Lugu Akvaatsia planeedi veealusest robotitsivilisatsioonist ja sealse kuninga Hydrops Kogukala soovist lasta endale poeg ning troonipärija meisterdada... Algul see lugu eriti huvitavana ei tundunud, ent programmeerija Dioptrykuga toimunu mõjus päris naljakalt ja see tõstab hinde "4" peale.
City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja p...
City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja pärijatest. Raamiks on Koerte ühiskonna kirjandusteaduslik arutlus sellest, kas need lood on eelkõige muinasjutud või valmid (see on enamuse arvamus), või on Inimesed kunagi ka tegelikult olemas olnud.
Lood ise kujutavad endast episoode ajaloost, mis algab millalgi 20. sajandil ning lõpeb enam kui kümne tuhande aasta kaugusel tulevikus. Keskendudes eelkõige Websterite perekonnale, jutustab see inimühiskonna muutumisest, kadumisest ning sellest, mis juhtub vabaks jäänud maailmas erinevate gruppidega, kes kõik mingis mõttes Inimeste pärandit kannavad.
Maakeeles Urmas Alase heas tõlkes 1996. aastal ilmunud versiooni lugesin tol ajal korduvalt üle (kuigi see ei raputanud mind niipalju kui samal aastal ilmunud "Düüni" tõlge). Vahepeal 20 aastat seisnud teost nüüd originaalis üle lugedes meenusid kõik lood aga pea niisama eredalt kui kunagi. Seda võiks pidada juba esimeseks märgiks püsivast kvaliteedist.
Sellest tundest aga huvitavam oli lugude kaudu autori mõtet tabada. Simak on tihti ju tuntud eelkõige kui rahulike, nostalgilis-pastoraalsete kujutelmade autorina (nagu romaan "Vahejaam" või legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile" ilmunud jutt "Suur eesõu"). Siin on seda kõike muidugi ka, kuid mitte ainult.
Nimelt tundub mulle, et Simak on siin teoses üheaegselt lõputult optimistlik ja lõputult pessimistlik - ning nende kahe vastandliku hoovuse mõju on see, mis tulemuse väga kõrgele tõstab. Optimismiks on siin siiras usk sellesse, et vägivald on võimalik kaotada, pessimismiks aga see, et lõpuks on kõik siiski ainult tühisus.
Kõige eredamalt ilmneb see naiivsuseni ulatuv headuseusk nendes pöördepunktides, kus vägivald oleks mitte ainult ilmselge vaid ka soovitatav lahendus. Loos "Paradiis" teab Tyler Webster hästi, et Jupiterilt naasnud Kent Fowleri ellu jätmine hukutab inimkonna. Samamoodi on robot Jenkinsile loos "Lihtne moodus" selge, et ilma inimeste soovitatud lahenduseta peavad Koerad jätma Maa igaveseks maha.
Kadu aga on teemaks pea kõigis lugudes, alustades juba esimesest ("Linn"), kus linnad on mõttetuks muutunud ja maha jäetud. Kõik, mida me teeme või loome kaob ühel hetkel olematusesse - ning selleks hetkeks, kui me sellest aru saame, on juba liiga hilja. See juhtub linnade, inimkonna, ja lõpuks ka nende pärijatega (põhjus, miks viimane lugu, teistest 20 aastat hiljem kirjutatud "Epiloog" on lõpetuseks nii sobiv).
Ning see hukatus ei ole mõõtmatu katastroof vaid lihtsalt saatus. Mitte Dylan Thomase "märatse, märatse valguse surmale vastu" vaid "jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks", nagu ütleb T. S. Eliot.
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis ei ole algselt eraldi kirjutatud lood romaani osadena alati ühtlased. Siin on lugusid, mis on sisult nõrgemad, kuid olulised Websterite perekonna mõistmiseks ("Pelgupaik") ja lugusid, mis on väga tugevad, kuid ülejäänud loost pigem eraldiseisvad ("Deserteerimine"). Tippteoseks jääb kõik see kokku aga sellegipoolest.
Jälle üks võimsate ideedega hea lugu, sedapuhku Arageeni planeedist ja sealsest maa-alusest tsivi...
Jälle üks võimsate ideedega hea lugu, sedapuhku Arageeni planeedist ja sealsest maa-alusest tsivilisatsioonist. Pikemalt sellest üsna lühikesest loost polekski mõtet rääkida, kes tahab, loeb ise.
Argenside tsivilisatsioonist ja selle võitlusest ründavate hiigelkoletistega rääkiv lugu mõjub ho...
Argenside tsivilisatsioonist ja selle võitlusest ründavate hiigelkoletistega rääkiv lugu mõjub hoolimata "Robotite muinasjuttude" tsüklile omasest absurdihuumorist kuidagi eepiliselt ning võimsalt. Erinevalt eelmistest kogumiku lugudest ei järgi "Kaks koletist" niivõrd traditsioonilist muinasjutusüžeed ja sellel on ootamatu ning omapärane lõpupuänt, ka huumor mõjub rafineeritumalt (negatiivne arhitektuur!). Kui lisada veel "Robotite muinasjuttudele" tervikuna omane fantaasiarikkus, ei näe ma ühtki põhjust seda üsna lühikest lugu maksimumist madalamalt hinnata. Eraldi tahaks veel kiita Urmas Viigi illustratsioone loo eestikeelsele tõlkele, täpsemalt kogumiku lehekülgi 76-77 hõlmavat suurt illustratsiooni, mis jätab vägagi stiilse mulje.
Segase sisuga jutt, ei teagi, kas on päris ulme või niisama avangard/eksperimentaalkirjandus. Aga...
Segase sisuga jutt, ei teagi, kas on päris ulme või niisama avangard/eksperimentaalkirjandus. Aga ulmeajakirjas on ilmunud.
Üks raamatukoi on ostnud kummalisest antikvariaadist kummalise raamatu. Anonüümne teos, pealkiri "Miscreant in Moonstream". Üle poole lühikese loo tekstist on lõik sellest raamatust ja selle sisu on küll ulmeline, aga samuti segane ja sürrealistlik. Muu hulgas on selles jutus jutu sees nimetatud autorit D. F. Lewist ("And the head of D.F. Lewis rolled into the moonstream with a glittering splash.").
Ei oska seda lugu hinnata. Ainuke selge asi on pealkiri, aga milline on selle legendaarsele piiblitegelasele Oonanile viitava tegevuse seos loo sisuga, ei suuda mina välja mõelda.
Mulle ka meeldis, kuigi ma (õnneks?) vihjeid Sherlock Holmesile ei märganud. Ju oli siis nii palj...
Mulle ka meeldis, kuigi ma (õnneks?) vihjeid Sherlock Holmesile ei märganud. Ju oli siis nii palju muud põnevat. Või võõrast. Oma viga muidugi, et ma Kagu-Aasiast nii vähe tean. Üks pähetulnud mõttejupp. Kuna on raske kujutleda kujutletamatut, siis on ulmes kujutatud võõrrassid valdavalt kuidagi antropotsentristlikud. Hea küll, annab autor neile saba, soomused ja täiendava kätepaari, lisab ehk eksootikat üllatava (või siis mitte eriti) seksuaalkäitumisega, aga üldiselt on nad oma eetilistelt hoiakutelt ikka nagu inimesed. Enamgi - nagu autori kasvukeskkonna inimesed. No et väike vahe on isegi inglise ja ameerika autorite võõrlaste käitumises, rääkimata siis venemaa, lõuna-aafrika vms omadest. Aga de Bodardi kujutatud inimesed on oma moraali ja eetika poolest mulle võõramad ning seetõttu põnevamad kui samused saba ja soomustega tüübid. Väike võrdlus teise hiljuti loetud raamatuga. Mõlemas on inimkonna valduses suur hulk tähesüsteeme ja kunagisest ürgkodust on järel vaid legendid. Hea küll, kosmoseeskaadri lipulaev ja budistlik klooster pole päris samad asjad, kuigi mõlemas on oma väljakujunenud käitumisreeglid ja hierarhiad. Aga kui ühe nimi on "Los Angelese pommitamine" ja teise nimi "Õitseng ilma soolata", siis tundub teine mulle kuidagi... salapärasemana, sisukamana. Lisaks, tähtedevahelist rändamist ussiaukude kaudu on (lääne) ulmes kasutatud n+1 korda. Kuidas toimivad de Bodardi süvakosmosed - just mitmuses! - jääb seletuseta, ja parem ongi. Inimsuhted on kirjanduse ainena huvitavamad kui füüsika. Isegi kui inimeseks lugeda ka väga noore lapsena kosmoselaevaga ühildatud olendit. Peab tunnistama, et ma umbes iga veerandtunnise lugemise järel mõtisklesin teist samakaua, et mis see siis oli, mida ma lugesin.
The First Men in the Moon on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustajaks on Bedford, aferisti tüü...
The First Men in the Moon on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustajaks on Bedford, aferisti tüüpi ettevõtja Londonist, kes pärast oma viimase ettevõtmise pankrotti on põgenenud maakohta puhkama ja kirjutama. Ootamatult selgub, et tema veidrikust naaber on leiutaja nimega Cavor, kes tegeleb antigravitatsiooni-küsimuse uurimisega.
Bedford, kes haistab võimalust raha teenimiseks, suunab muidu hajameelsest teoreetikust Cavori oma ideid praktilisse vormi panema. Nõnda teebki leiutaja valmis cavoriidi-nimelise sulami, mida raskusjõud tõmbamise asemel tõukab. Selle praktiliseks demonstreerimiseks tuleb neile pähe mõte ehitada cavoriidiga kaetud õõnes kera, mille Maa raskusjõud Kuu peale tõukaks...
Peab ütlema, et täitsa põnev oli lugeda sellist Wellsi kirjutatut ulmet, mis asub väljaspool tema ulmeromaanide "suurt nelikut". Huvitaval kombel on see teos oma väiksemast tuntusest hoolimata täiesti arvestatavalt tugev - vahest ehk ka selletõttu, et selle süžee on väga sarnane autori parimale romaanile "Ajamasin" (ja mõnes aspektis isegi selle töötlus).
"Ajamasina" vastuolulise peategelase erinevad iseloomujooned on siin jagatud kahe tegelase vahel - eluvõõras leiutaja Cavor (kellesse Wells ilmse sümpaatiaga suhtub) ning elu- ja löömamees Bedford (kes on isegi loo jutustaks olemisest hoolimata selgelt negatiivsena aimatav). Nõnda ei tundu näiteks habraste mõistuslike olendite metallkangiga peksmine siin nõnda võõristav kui "Ajamasinas".
Mis siin aga natuke puudu jääb, on sügavam mõte. Tõsi, seleniitide putukataolise spetsialiseerumisega ühiskond on hästi kujutatud (mitte utoopia ega düstoopia vaid lihtsalt teistsugune). Kuid see, kuidas Cavor neile sõjast jutustab, on põhimõtteliselt lihtsalt seesama kõne, mille Jonathan Swift laseb oma romaanis "Gulliveri reisid" nimitegelasel Brobdingnagi valitsejale ette kanda.
Siiski on siinne teos hästi komponeeritud ja sujuvalt loetav, mis pole olnud alati tõsi nii mõnegi teise Wellsi kuulsama teose puhul. Ning kuna veidral kombel on sellest teosest olemas ka maakeelne ennesõjaaegne tõlge, siis võiks selle kindlasti pärast väikest toimetamist uuesti avaldada. Autori romaanide "suure neliku" hulka lisatuna seisaks see kindlasti ausal keskmisel kohal.
Lugu Cyproosia muinasjutuliselt rikkast kuningast Biskalarist, konstruktor Kreaatsiusest, kes lub...
Lugu Cyproosia muinasjutuliselt rikkast kuningast Biskalarist, konstruktor Kreaatsiusest, kes lubas talle tema aardekambrist mitteeksisteerivat aaret näidata, ja sellest, mis sellest kõigest välja tuli. Lugeda kõlbas.
Sedapuhku siis SF-võtmes "Okasroosikese"-töötlus, milles juttu kuningas Boludarist, kes otsustab ...
Sedapuhku siis SF-võtmes "Okasroosikese"-töötlus, milles juttu kuningas Boludarist, kes otsustab endale ehtsa Homos Antropose ehk inimese eksemplari hankida. Nurjatu kahvanahkne koletis aga petab endale tee puurist välja, olles eelnevalt välja petnud kuningatütre Elektrina mõistuse üleskeeramise võtme, mistõttu üleskeeramata robotprintsess letargiasse langeb. Suunduvadki siis robotkangelased kurja kahvanahka otsima, et printsessi üleskeeramiseks võti tagasi saada... Idee kõlab päris lustlikult ja kohati võttis loo lugemine ka muigama, ent maksimumhinnet ma sellele siiski panna ei suuda.
Lugu Aktinooria planeedi hirmuvalitsejast Architooriumist ja sealsete elanike palatiniidide katse...
Lugu Aktinooria planeedi hirmuvalitsejast Architooriumist ja sealsete elanike palatiniidide katsetest teda kukutada. "Robotite muinasjuttude" tsüklile omaselt iseloomustab seda lugu muinasjutu või legendi laadne süžee, ent lugudes ette tulevad probleemid ja nende lahendused ei kuulu maagia, vaid hoopis tuumafüüsika või muude reaalteaduste valdkonda. Lood on üsna lühikesed ja üksteisele sarnanevad, nii et eraldi on neid tegelikult keeruline arvustada.
