David Harold Fink

Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!

Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.

Juttude „The Anything Box“ ja „The Substitute“ tegevustik leiab aset koolis. Nende juttude keskmes on erandlik õpilane, kes algul kogeb õpetajate poolt vääritimõistmist, mis aga hiljem hajub. „The Anything Box“ tuletas kohati meelde Clifford Simaki pastoraalse ulme jutte, nagu nt „The Autumn Land“.

Sõjajutud on „Subcommittee“ ja „The Last Step“.

„The Grunder“ on üks väheseid selle kogumiku jutte, mille tegelaste hulgas pole lapsi. Noored Ellena ja Crae püüavad käituda nagu täiskasvanud. Jutu taustaks on noorte poolt juhuslikult kohatud vana Eli muinasjututaoline pajatus. Noorte raskustest muutuva maailma hindamisel räägib ka „Things“.

Kogumiku paremateks juttudeks pean „Something Bright’i“ ja „Walking Aunt Daid’i“ Mõlema loo jutustajaks on laps, kes satub olukorda, kus ta peab koos tegutsema vanainimesega.

Seda raamatut olen kunagi üritanud lugeda aga andsin tollal kusagil mõnekümne leheküljega alla. Nimelt on see raamat üsna ebahariliku struktuuriga - mitte ei räägita ühte lineaarset lugu (nagu suurem osa raamatutest kipuvad olema) vaid (vähemalt) kahte. Ning kunagi ei suutnud ma seda hästi haarata, lisaks ei tundunud just eriti põnev. Praeguseks on aga vett palju merre voolanud, proovisin uuesti.
 

Autor ise on ütelnud, et see on ta enda kirjutatud raamatutest lemmik. Samuti on tegu ühe äärmiselt isikliku kirjutisega, ridade vahelt kumab palju personaalset läbi. Raamatu enda algne, läbiv idee on samuti pärit Kingi elust. Nimelt sattus ta aastal 1999 karmi liiklusõnnetusse, kaubik sõitis talle otsa ning King oli pikalt haiglas. Eks see intsident käib kirjanikul mitmest raamatust läbi, näiteks “Tumeda torni” sarjast. Aga Lisey raamatu juured on siis selles, et Stephen Kingi abikaasa Tabitha tegi haiglasoleku ajal Kingi kabinetti ümber. Kui kirjanik koju tagasi jõudis siis nägi ta enda asju kastidesse pakituna. Kuna autoõnnetus oli ise selline, et kannatanu oli surmasuus siis Kingi jaoks oli kodus avanenud pilt justkui see, mis juhtuks siis kui kirjanik on surnud.
 

Raamat räägibki kuulsast kirjanikust nimega Scott Landon ja ta abikaasast Lisey’st. Kui raamat algab siis tolleks ajaks on Scott olnud kaks aastat surnud, maailm avanebki lugejale läbi Lisey silmade. Üks tegevusliin on nö. olevikus, kus siis Lisey pole seni lahkunud abikaasa kirjanduslikku pärandit ära sorteerinud, elamine on kaste täis. Kirjaniku pärand pakub huvi väga erinevatele inimestele (kes pole tingimata heatahtlikud), lisaks on eraldi tegevusliin Lisey suhetest oma õdedega. Teine rada jookseb minevikus, kus Scott on veel elus, maailm nähtuna taaskord läbi Lisey silmade. Veel on täiesti eraldi lugu see, kuidas Scott meenutab omakorda oma lapsepõlve, elu koos vend Pauli ja nende isaga.
 

Need eraldi rajad polegi tegelikult midagi väga erilist nö. keerukuse mõttes. Mis aga muudab raamatu lugejale mõnevõrra väljakutsuvaks, on keelekasutus ning väljendusviis. Seda on raske seletada aga kohati on see soniv, siis hüplev, hopsakas, tantsisklev. Lisaks on siin raamatus Kingi “mulisemist” vahel üsna palju, meenutab mingitel hetkedel technomuusikat kus läbivalt on 4/4 rütm ning samal ajal kogu aeg lisandub mingeid detaile. See polegi otseselt ei hea ega halb - st jah, enda jaoks muutus kohati natuke segavaks aga teisalt ma saan aru miks mingid väljendid raamatust ikka ja jälle läbi kumavad.
 

Stiili mõttes on raamat kohati selline “tavaline” lugu, kohati viskab sisse Kingi lemmikteemasid ja -võtteid, on teispoolsust segatuna õudusega, situatsioone kus ühtäkki autor pahaaimamatule lugejale äkiste labidaga nätaki! näkku äsab ning kogu tegevus üle võlli keeratakse. On väga karm ja kurb poisipõlvelugu, on nukker pala õe elust. Kuna raamat on paras tellis siis jagub lugemist mitme erineva nurga alt, väga lihtsalt klassifitseeritav ta pole. Aga eks ta Lisey Debusher Landoni lugu ole, Kingi moodi armastusromaan kahe inimese elust. Lugu leinast. Noh ja kõik see muu mida varem juba mainisin.
 

Eks ta üsna “armastan” või “vihkan” tüüpi teos ole. Kindlasti pole juba tehniliselt lihtne lugemine kuna lugu on hüplev, kord on tegevus olevikus, siis minevikus, siis üldse… kusagil kolmandas mõõtmes. Samas kui Kingi looming meeldib siis tasub meeles pidada, et autori enda jaoks on tegu parima raamatuga, mille on kirjutanud. Juba seepärast tasub pilk peale visata, et saada natuke aimu mis inimese peas võib toimuda.
 

Endale raamat meeldis. Pole kindlasti hõlplugemine, isegi lugesin ka ikka tükk aega. Mingis mõttes on ta pigem huvitav kogemus - st pole kindlasti kiirest neelatav raamat, pole ka selline “vohh!”, pole ka vastuhakkav. Et kui Kingilt hiljuti loetud “11/22/63” oli selline, et peale lugemist tahaks püsti tõusta ja aplodeerida siis Lisey raamatuga täitsa nii pole. Samas on mõlema raamatu lõpp erakordselt ilus ja toob pisara silma. Ei ole lihtne see elu, isegi kui tegu on väljamõeldisega.

Loen üle nädala Saturnuse lapsi ja olen juba poole peale jõudnud. Visalt läheb! Üleeile õhtul sain kätte Tondilaterna ja ennäe – pole mu lugemiskiirus langenud sugugi. Eile õhtuks sain läbi ja väga rahul olin. Köitev raamat ka edeneb. Peategelaste Rajari ja Siiri ettevõtmistele võib kaasa elada ja ka kõrvaltegelasi oli mõistlikul hulgal ning need olid meeldejäävad (vend Ants, Sorts, Blagi, Ragnar, Lauri, seersant jne), neid polnud võimalik üksteisega segi ajada.  

Eesti ulmeromaanidest olen korduvalt lugenud selliseid raamatuid nagu Palveränd uude maailma, Pilvelinnuste ajastu langus ja Tõrkeotsing. Kõik need ju teaduslik fantastika, science fiction! Nüüd kuulub ka Tondilatern raamatute hulka, mille paari aasta pärast mõnel pikal sügisõhtul jälle kätte võtan, kui end tugitool mõnusasti sean. Tuleks vaid rohkem selliseid!