No ei ole minu jutt. Ilmselt kõigi nende pärast, kes räägivad, kuidas nad taimedega suhtlevad ja ...
No ei ole minu jutt. Ilmselt kõigi nende pärast, kes räägivad, kuidas nad taimedega suhtlevad ja kuidas lilled longu vajuvad, kui nende peale käratada ja...
Natuke Simakit meenutav jutustamisviis (ei tule asjale kahjuks). Minategelane on kasvatanud üles ...
Natuke Simakit meenutav jutustamisviis (ei tule asjale kahjuks). Minategelane on kasvatanud üles kaks suurepärase tehnilise haridusega poega, kes vabal ajal oma oskusi mustkunsti huvides rakendavad. Sealt tuleb papal idee...
Väga hea põhjendus sellele, et kui surematus oleks tehniliselt isegi võimalik, poleks meil selles...
Väga hea põhjendus sellele, et kui surematus oleks tehniliselt isegi võimalik, poleks meil sellest ****agi kasu. Pall läheb maha pisut loenguliku esituse eest.
Noh, esmailmumise koht on küll jummmala õige saanud. Kuskil ameerikamaa kolkas tahavad farmerid s...
Noh, esmailmumise koht on küll jummmala õige saanud. Kuskil ameerikamaa kolkas tahavad farmerid saaki koristama hakata, aga ei saa... Kohati naljakas, kohati õige veidi tüütu lugu, mis minu sees kergitas üles Simaki "All Flesh Is Grass" ... ja paaris kohas Ijon Tichy reiside piraatkartulid. Viimase eest pool palli juurde, muidu olnuks 3 1/2.
Eks see jutt natuke A- või H-pommi varjus kirjutatud ole, kuid sellest hoolimata on jube, kui iga...
Eks see jutt natuke A- või H-pommi varjus kirjutatud ole, kuid sellest hoolimata on jube, kui iga frukt saab vaadata, mida sa tegid möödunud aastal... või sekundi eest... Ja leiutise saladuses hoidmine ei õnnestu mitte kunagi mitte kuidagi. Ikka leidub järjekordne geenius.
Sihuke leiutise-fantastika... millegipärast meenus mulle Bogomil Rajnov samast riigist, kuigi tem...
Sihuke leiutise-fantastika... millegipärast meenus mulle Bogomil Rajnov samast riigist, kuigi temal fantastikaga kül pistmist polnud, ega Rodevil rinnakate spioonitaridega...
Riddley Walker on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub Lõuna-Inglismaal, kus enam kui 2000...
Riddley Walker on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub Lõuna-Inglismaal, kus enam kui 2000 aastat pärast tuumasõda on tingimused jätkuvalt üsna viletsad. Kliima on püsivalt jahenenud ning külma vihma ja inimsööjatest metskoeri trotsivad oma palktarade taga vaid üksikud viletsad külaühiskonnad, kaugel lagunevate linnade varemetest.
Viimasel ajal on aga tekkinud midagi keskvõimu-taolist, mis suunab meeskondi linnavaremetest kadunud tsivilisatsiooni muistiseid välja kaevama. Ühel päeval saab sellistel kaevamistel surma peategelase, noore Riddley Walkeri isa. Sellest algab kokkusattumuste jada, mis tõmbab Riddley muutuste keerisesse...
Ma pean ütlema, et lugemise poolest on tegemist üsna raske teosega. See on kirjutatud Riddley päevikuna (ta on oma ameti tõttu üks väheseid kirjaoskajaid), kuid autor on selleks loonud spetsiifilise kirjastiili, mis kujutab endast aastatuhandete jooksul moondunud keelt. Samuti on tekst kirja pandud ühtlase mõttevooluna, mis ei tee lugemist sugugi lihtsamaks.
Näiteks võib tuua raamatu kõige esimese lause, mis on kirja pandud järgmiselt: "On my naming day when I come 12 I gone front spear and kilt a wyld boar he parbly ben the las wyld pig on the Bundel Downs any how there hadnt ben none for a long time befor him nor I aint looking to see none agen."
Idee ja teostuse poolest on tegemist muidugi märkimisväärse tööga - võrrelda võiks seda näiteks Anthony Burgessi romaaniga "Kellavärgiga apelsin", mis on samuti peategelase mõttevooluline jutustus ja sisaldab tohutult väljamõeldud slängi. Hoban on aga viinud selle idee veel sammu võrra kaugemale kui Burgess seda tegi.
Kahjuks ei saanud ma erinevalt Burgessi teosest selle looga kunagi nii hästi ühele lainele, et seda sujuvalt lugeda. Põnevust loo vaieldamatult märkimisväärse vormi üle ei jätku just kauaks, kui selle tulemusena saab teksti mõistmise ülesandest lõputuna tunduv nüri rügamine.
Olles aga lõpuks vormist läbi tunginud, ei anna ka sisu kahjuks väga palju. Keskne teema meenutab Walter M. Miller Jr. kuulsat romaani "Kantileen Leibowitzile", kuid kus viimane on kohati süngelt humoorikas, on see siin lihtsalt sünge. Nii ongi parim hinnang, mida kogu komplektile anda saab, kõigest "huvitav eksperiment".
Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisulis...
Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisuliselt ikkagi humoresk, sh totter humoresk. Kas Iron Maideni sõber tahaks uue plaadi seest leida ka ühe Kuldse Trio loo? Vaevalt.
Tegevus käib mingis väikeses linnakeses või pigem külas, kus elab nõiamoor oma 5 tütrega. Nende majas on loitsu ja lukkude taha suletud üks koletis või troll, kelle maiuspalaks on meeste südamed. Meeste südameid saab ta nõiamoori ja nende tütarde abikaasadelt. Tütred on küll väga inetud ja ei taha eriti abielluda. Jant käib moori viimase abikaasa, tolle kitsekarja ja tütarde abiellumise ümber. Mõttetu lugu.
Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaade...
Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaadelda ka omaette juttudena, kuigi eraldi tekstiüksustena puudub neil korralik algus ja lõpp. Samas ei ole ka tervikul väga selget narratiivi. Peatükkide tegevus toimub mittekronoloogilises järjekorras aastatel 1956, 1969, 2007 ja 2151. Ühendavaks liiniks on umbes rusikasuurune kujuke, mis mõne arvates kujutab filistide jumaluse Dagoni naist. Selge narratiivi puudumist asendab suurepäraselt lummav atmosfäär, mis eeldab lugejalt muidugi eelsoodumust just nimelt taolise õhustiku suhtes. Düstoopilise varjundiga lugu paigutub Cthulhu Mythosesse ja kuigi võiks kahtlustada hoiatavat sõnumit inimestele mitte näppida võõraid jumalusi (kuigi nad on kõigest elutu figuuri vormis), ei ole selge, mis oleks läinud teistmoodi, kui tegelased oleksid elanud oma elu seda kujukest puutumata - sest Muistsetel on üldiselt ükspuha, kas ja mida need inimsipelgad siin planeedil toimetavad.
Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes ol...
Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida.
Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga.
Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan...
Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini h...
Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i. Peaaegu vaimukas.
Nunnu jutt. Mõned ilmselt ütlevad -- sentimentaalne. Kuid parajalt lühike, et mitte tüütama hakat...
Nunnu jutt. Mõned ilmselt ütlevad -- sentimentaalne. Kuid parajalt lühike, et mitte tüütama hakata. ... Tegelased on ilmselt pikemat aega abielus olnud.
Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga end...
Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga endiselt vaimustav. Hea küll, kes seda sarja varem pole leidnud, sellel pole põhjust just üheteistkümnendast (?) osast alustada.
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.
