David Harold Fink

Pavane on alternatiivajalugu, hästi väikese fantastilise elemendiga. Ajalugu muutub 1588. aastal, kui Elizabeth I sureb salamõrtsuka käe läbi ja Võitmatu Armaada purustab Inglise laevastiku. Inglismaa langemise järel hävitatakse ka Mandri-Euroopa reformatsiooniliikumised ning katoliku kirik taastab oma võimutäiuse Euroopas ja hiljem ka kogu maailmas kõigiks järgnevateks sajanditeks.
 

Raamat koosneb kuuest rohkem või vähem seotud loost, mis toimuvad selle maailma 20nda sajandi Inglismaal. Ühiskond on veider segu feudalismi ja tööstusrevolutsiooni elementidest. Kirik ei ole vahepealsetel sajanditel lasknud kuskil tekkida tugevat keskvõimu, mis suudaks tema ülimuslikkusele väljakutset esitada. Samal põhjusel on teadlikult pidurdatud tehnika arengut.
 

Esimese loo peategelane on Jesse, auruvedurite veoettevõtte pärija oma õnnetu armastusega. Teise oma Rafe, semafori-telegrafistide gildi õpipoiss. Kolmanda oma Becky, kaluri tütar kes satub salakaubavedajate juurde. Neljanda oma vend John, andekast kunstnikust munk, kes algatab ülestõusu Inkvisitsiooni vastu. Viienda oma Margaret, esimese loo Jesse tütar, kes armub aadlimehesse. Kuuendas (ma peategelast ei nimeta), on tegemist aadlikuga, kes hakkab vastu uuele kirikumaksule.
 

Kuuele loole järgneb ka kooda, lühike järelsõna või kokkuvõte. Selline ülesehitus järgib umbkaudselt pavaani, aeglase ja väärika seltskonnatantsu struktuuri.
 

Minu arvates on Pavane suuremaks tugevuseks õhustik ja maailmaloome. Roberts on siin kokku pannud detailirikka ja usutava pildi teistsugusest ajaloost ja ühiskonnast, esitatud nukral-melanhoolsel toonil. Kui alternatiivajaloo tippteoseks pidada Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", siis päris sinnamaani see ei küüni, aga palju puudu ka ei jää.
 

Teisest küljest aga oli siin minu jaoks kaks suurt miinust. Üks on lugude ebaühtlane tase. Väga tugevate näidetega on siin kõrvuti mõned, mis panevad lihtsalt õlgu kehitama. Teine on kooda, kus autor oma mitmed eelnevad mõtted täiesti pea peale keerab. Argumendina saan sellest aru ja on isegi huvitav, kuid teose ülesehituse mõistes on see minu arvates täiesti ebaõnnestunud üritus.
 

Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10

"Cozy catastrophe" - eesti keeles "hubane katastroof". See võeti ühe ulmekirjaniku-kriitiku (Brian W. Aldiss) poolt kasutusse mahukas ulmekirjanduse ajalugu käsitsevas teoses aastal 1973. Tema kirjeldas väga irooniliselt ja hammustavalt siis briti pealeteisemaailmasõjajärgseid katastroofiraamatuid, mis lähenevad peategelasele ja teda ümbritsevale leebelt. Maailm saab hukka, miljardid inimesed surevad aga peategelasel on ikka tüdruk olemas, käed-jalad küljes, ning pole palju puudu, et õhtul viie ajal pakutakse küpsiseid ja teed. Kui rääkida Wyndhamist endast siis "Trifiidide päev" on eesti keeles ilmunud hubastest katastroofides üks kuulsamaid teoseid.

See termin on praeguseks algse autori lõikava kriitika kaotanud ja kirjeldab lihtsalt ühte tekstikorpust.

Üldse oli huvitav lugeda järelsõnast raamatusarja koostaja Raul Sulbi selleteemalist kokkuvõtet. Sest ega samamoodi on olemas ka hubane krimka, kasvõi Christie ja muu kuldajastu raamatud lähevad suures osas sinna alla. Kaasaegsematest siis näiteks M. C. Beaton.

Raamatust endast polegi juttu veel jõudnud teha . Eks on teised seda juba ka teinud. Kui pigem lühidalt sisul peatuda siis inimkond pistab rinda kosmosest tulevate vaenulike jõududega, kes tegelikult teevad kurja hoopis läbi maailmamere. Peategelasteks on ajakirjanikest briti abielupaar, kes on läbi aastate seda probleemi kajastanud. Raamat on üles ehitatud faasidena, kus siis tegevus järjest areneb ning olukord keerulisemaks muutub. Võib-olla sisust rohkem ei räägikski, las jääb lugejale ka rõõmu.

Enda jaoks lugesin raamatu läbi "valel" ajal. Nimelt veel üsna hiljuti lugesin üle Frank Schätzingu "Parve", mis lembib sarnase teemaga - inimkond ning merepõhjast tõusev õudus. Kui Wyndham on õdus ning päeva lõpuks läbivalt pigem positiivne siis Schätzing on õdususe teises otsas, isegi mitte olles ülepaisutatult grotesktne vaid pigem enda detailsuses annab katastroofi julmust hoopis teisel skaalal edasi. Kui Wyndham on seal romaani ja lühiromaani piirimail (kuigi vist pigem ikka romaan) siis Schätzing kasutab enda mõtte edasiandmiseks ära üle tuhande lehekülje (ning teksti on ka lehekülgedel selgelt rohkem). Kui "Kraken ärkab" on seiklusromaani-tüüpi ning mingil määral on ka filosoofilist poolt, siis "Parves" on oluline osa teaduslikul lähenemisel ning rõhutatakse seda, kuidas kriisilukorras indiviidid, riigid ja inimkond käituvad. Eks on ka Krakenis kõike seda aga mastaap, volüüm on erinev.

Mis tähendas, et Wyndhami lugedes oli esimene kolmandik selline, et täitsa kaalusin diagonaalis lugemist. Raamat polnud halb, kaugel sellest. Aga ta oli saksa kirjaniku tellise taustal selline... lihtne. Vähe mõtisklemist ja filosoofiat, palju dialoogi ja tegevuspõhist lähenemist. Raamatu arenedes õnneks olukord muutus paremaks ning just viimane veerand või kolmandik rehabiliteeris eelneva korralikult. Ühtepidi tekkis rohkem inimlikku komponenti ning kogu sellele jamale hakkas lahendus tekkima. Teisalt hakkas autor keskenduma rohkem sellele, mida siis erinevad juhtoinad ette võtavad. Tuli mängu mõtisklev hoovus, ei olnud enam action-action-action. Kui korraks veel neid kahte raamatut võrrelda siis "Krakeni" lõpp oli äärmiselt mõnus ja sümpaatselt vormistatud, naerulsui sulged raamatu. "Parve" lahendus oli kahjuks nõrgavõitu, samas muu raamat oli nii võimas, et et et... aga see on teine teema.

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Autor ise on kirjutanud 90nendatel "Loomingus" mõne novelli Jaan Niiluse nime all, aastal 2010 pärisnime alt veel ühe lühijutu. Googeldades avaneb pilt täiesti tavalisest ettevõtlikust keskealisest pereinimesest. Kui natuke pusletükke kokku panna siis raamatu peategelane on Jaan, autori kunagi pseudonüüm kah Jaan. A võta nd kinni, kuipalju kirjutatul päriseluga seost on.

Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.

No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.

Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.

Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.

Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.

Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.