David Harold Fink

Olin varem lugenud vaid ühe Kalmsteni jutu – Kuuekandjad. Meeldis väga ja huvi autori vastu oli tärganud. Esimesel võimalusel hankisin käesoleva kogumiku, jäin loetuga rahule ja hoian ka edaspidi autori loomingul silma peal.  

Mulle sobisid eelkõige Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud Kuuekandjad (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja Murtud süda (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.  

Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: Raske vihm, Lumemarjaveri, Põgeneda rottidelinnast; vast neljas jutt Tundmatu surm haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.  

Rahuldava mulje jättis Loheisand, kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.  

Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. Valitsusaeg I ja II nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.  

Jutu Optimus – plekid paradiisil jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.  

Kokkuvõtteks: pean kogumikku Manfrd Kalmsteni esimeseks kaalukaks sammuks ulmepõllul ja jään ootama järgmisi (kas uusi kogumikke, aga miks ka mitte romaane).  

Kui üldiselt on Clarke võtnud ette pigem suuremad, laiemad teemad - näiteks kuidas luua uut inimkonda võimalikult “puhtalt” (“Kauge maa laulud”), või siis kuidas lapsed vanemate pärandisse suhtuvad (“Lapsepõlve lõpp”), või siis “Linn ja tähed”, mis on üldse mingis mõttes filosoofilise Clarke tippteos, mida ei saagi kuidagi lühidalt kokku võtta - siis on tal ka muid, nö. “väiksemaid” raamatuid. 
 

“Kuutolmu varing” on justkui selline “lihtne” katastroofiromaan, tegevus on lähitulevikus Kuu peal ning probleem on... kuutolmu sisse vajunud lõbusõidulaevaga. Võinoh, probleem on siis sinna kinni jäänud inimestel kui täpne olla. Clarke insenerimaailm jookseb siin raamatus kenasti kogu aeg jutuga kaasa, eks mõne koha pealt natuke saaks praegusel ajal nuriseda(oleme ju praeguseks targemaks saanud), aga minu jaoks on ulmest ülima täpsuse tagaotsimine nagu lõbumajast süütu teenindaja otsimine. Nagu… milleks. Aga see selleks.
 

Selline klassikaline “oleme kuhugi lõksu jäänud ning üritame välja saada” raamat - aga teate, pagana hästi kirjutatud!  Ma nagu hästi ei oskagi selle teose kohta pikemalt kirjutada - sest sarnaseid raamatuid ja filme oleme me kõik mitmeid ja mitmeid lugenud-näinud. “Kuutolmu varing” on kuidagi eriti peenelt ja mõnusalt kirja pandud, loogiliselt läbimõeldud ning südamliku sisuga. Selline nunnu ja sõbralik raamat, mida ei taha peale läbilugemist enda kallist lahti lasta. Las see hetk kestab veel. Lõpuks paned peale läbilugemist hellalt riiulisse. Küll ma tulen millalgi Su juurde tagasi.
 

Mõned lugejad on tõmmanud paralleele Weiri “Marslase” raamatuga. No mingis mõttes ja väga kaudselt võib jah niimoodi läheneda, on ju mõlemad sellest, kuidas kusagil teisel planeedil lõksus ollakse. Mulle isiklikult meeldisid mõlemad - aga nad on mingis mõttes nagu siga ja kägu. “Marslane” on peamiselt ühe mehe lugu, mehe, kes on pigem karuse olemisega ning sellist sooja, emotsionaalset komponenti on vähe, pigem on raamatus kaine mõtlemine ja külm raud. Clarke raamatus on inimesed, kes koos peavad karmist olukorrast end läbi närima. Mõlema raamatu puhul on taustal läbimõeldud tehniline maailm.
 

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi väike ülevaade Kuust ulmekirjanduses, väga hea kiirsissevaade meie lähinaabri maailma.

„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu! Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik. Umbes poole loo peal. Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise. Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid.  "On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin.  Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju? Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi? Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne. "Päris meeldiv lugu ikkagi." Maailm on parem sellest, et ta on. Vist.