Kasutajainfo

E. Kublanova

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Gods Themselves

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Jumalad ise»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 41)

Hinne
Hindajaid
10
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.45
Arvustused (20)

Unustage Asum, unustage Impeerium, unustage robotid. Lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Asimovi kõige huvitavamad teosed on ta sarjadevälised romaanid nagu 'Igaviku lõpp' ja käesolev ning üksikud pikemad novellid (Profession, The Dead Past näituseks). Lugu ise on mateeria lekkest paralleeluniversumite vahel, mille olemasolu võimaldab maalastel saada odavalt energiat, ent samas suunab päikesesüsteemi ka hukatuse rajale. Tuumafüüsika alane terminoloogia on kohati isegi raskustega jälgitav. Tuleb tunnistada, et teadusringkondade ja nendevahelise käärimise kujutamine on vanameistril käpas, veenev ja põnev lugeda. Ligi kolmandik raamatust on pühendatud ühe paralleeluniversumi kodanikele ja kisub rohkem fantasy valda.
Teksti loeti inglise keeles

Olen eelkirjutajaga nõus, et Isaac Asimovi ulme parima osa moodustavad sarjade välised pongestused. "Jumalad ise" on selle parim näide. Siin pole seda robotilugude (teinekord pisut odavat) moraalitsemist. Siin pole Asumi lugude pinnapealset ajalooplagiaati. Ehe lugu. Võrdluseks, et nii nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga", oli ka "Jumalad ise" ühe ulme suurkuju comebackromaan. Mõlemad said müriaadi auhindu, aga olles ise Asimovi loomesse üsna leigelt suhtuv kodanik, tundub mulle siiski, et Hea Doktor sai oma auhinnad teenitult. Loetelu: "Hugo", "Nebula", "Locus", "Ditmar"; võimalik et miskit veel... Romaan koosneb kolmest osast. Esimene on sihuke teadlaste keskkonnas toimuv uue ja vana võitlus, pluss pöörane idee (peaaegu tasuta energia). Teise osa tegevus toimub kõrvalmaailmas, mis mulle meenutas oma olemuselt miskitpidi antiiki (kuigi ta seda polnud). Lihtsalt emotsionaalselt tekitas see minus samasuguseid tundeid nagu antiikmaailm. Kolmas osa sõlmib esimesed kaks kokku, aga lisaks kõigele on seal veel fantastiliselt realistlik (või vastupidi) kirjeldus elust Kuul. See tuletas mulle heas mõttes meelde Robert A. Heinleini suurepäraseid Kuu-lugusid tema "Tulevikuajaloo" sarjas. Kindlasti on seda romaani raskem lugeda kui tavaAsimovit, aga tasub proovida: mulje on võimas! PS: Tundub, et uue laine reformatsioon jättis oma jälje isegi Asimovisse. Raamat ise on üsna julgelt (Asimovi kohta) kirja pandud. Üks päev vaatasin ka bibliograafiat ning siis selgus, et kirjanikuhärra eksperimenteeris ka avaldamisprotsessiga. Romaani kolm osa ilmusid algselt kolme eraldi jutustusena kahes ajakirjas. Esimene osa: "Galaxy" 1972; märts/aprill. Teine osa: "Worlds of If" 1972; märts/aprill. Kolmas osa: "Galaxy" 1972; mai/juuni. Tähendab, et esimene ja teine osa, mille tegevus toimub samal ajal erinevates maailmades, ilmusid samaaegselt erinevates ajakirjades. See sai muidugi võimalik olla ka seetõttu, et "Galaxy" ja "Worlds of If" olid ühe kirjastuse ajakirjad ning neile oli üks toimetaja - Ejler Jakobsson.
Teksti loeti inglise keeles

Asimov on Asimov on Asimov on Asimov. Mis tähendab, et igaüks, kes ennast vähegi Hea Doktori fänniks peab, jooksku kiiresti seda raamatut hankima - pettuda ei tule - kvaliteet on proovitud, testitud ja kindel.
Teksti loeti inglise keeles

Võib-olla petab mind mälu, kuid ei suuda kuidagi vabaneda muljest, et nimetatud jutu põhjal jooksis kunagi raadios järjejutt. Nii või teisiti, lugu on hea. Sisu ümber jutustama ei viitsi hakata, seda enam, et eespool kaks head ülevaadet juba on. Märgin vaid, et mind pani "Jumalad ise" esimest korda tõsisemalt mõtisklema tasuta lõuna probleemide üle.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamatu nimi pärineb tegelikult Schilleri sulest: "Against Stupidity The Gods Themselves Content In Vain" ehk siis "Lolluse vastu on isegi jumalad võimetud". Iseenesest hea stoori aga roppu moodi venitatud. Pealegi ei olnud ta ka nii originaalne, sest tegemist on tüüpilise n.ö. teadlasejutuga, kus leiutatakse mingi riistapulk ning selle tõttu juhtub mingi jama, mida asutakse lappima. Antud juhul oli siis tegemist suurepärase elektronpumbaga, mis Maa asukatele poolvägisi pähe sai määritud ja mis kippus päikest üle kuumendama. Kohati (eriti raamatu keskmises osas, kus räägitakse paralleelunversumi elukatest) tundus, et Asimov on oma leiutamistuhinas veidike liialdama kippunud. Pealegi usun ma, et Plutoonium-186, sattudes meie oludesse (see isotoop sisaldaks liiga palju elektrone neutroni kohta ning seega meie universumis võimatu saavutada) oleks tungsteni asemele laekudes tekitanud meestel toas normaalse litaka ning seega oleks sobivam hoopiski sõjapidamiseks, kui energia tekitamiseks. Samuti oli ta proovinud need paralleelunviersumi elanikud teha, ja minu arust liiga pingutatult, mõistusevastaselt teistsugused. Muidu oli OK raamat, kuid, jah, oleks võinud poole lühem olla.
Teksti loeti inglise keeles

Too Schillerilt laenatud pealkiri ütleb tegelikult kõik juba ära, inimene ei mõtle eriti sellele, kas see, mis esmapilgul kasulik, mingeid kõrvalefekte ei oma. Antud juhul oleks see ikka hirmus valusalt lõppenud. Peamine raskus raamatu juures oli tookord veel üsnagi kesise keeleoskuse juures välja lugeda, mis moodi nood elukad sealt teisest dimensioonist välja nägid - paar lehte tuli ikka kolm korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Peale poolt tosinat suhteliselt mõistlikku arvustust pole raamatu sisu kohta õieti midagi öelda... Arvustustes sain targemaks -- lisaks silikoonile, karboonile ja soodiumile on meil eesti keeles nyyd juures veel 1 eksootiline algaine - tungsten :-[[[

Loo teaduslikust taustast, mis on sügavam, kui arvata võiks. Nimelt on Suure Paugu teooria algusest peale püütud ära arvata, miks on teatud väga põhilised konstandid meie maailmas just sellised ja mitte teistsugused ja mis üldse "põhjustas" Suure Paugu. (Miks on siin jutumärgid, on pikem jutt, mis siia ei mahu). Asimov pakub välja ühe võimaluse, mis antud kirjelduste tasemel on igati loogiline. Raamat koosneb jah kolmest osast, milles igaühes vaadeldakse oma nurga alt pealkirjaski toodud motot -- rumaluse ees on ka jumalad võimetud. Noh, teise osa lõpp annab lootust ja kolmas lõppebki hästi, kuid pessimistina kaldun ma arvama, et inimrumalus on veelgi visam ja läbitungimatum, kui selles raamatus...

Kas mind selle raamatu juures häiris miski? (St kas "4" või "5"...) Tegelikult ainult pisiasjad -- näiteks keskmise osa, nende para-elukate juures... no mida sa neist ikka kirjutad, kui sa võimatusest hoidud? Samas suutis autor huvi üleval hoida... Siis teatud 70-ndate hõng... Panen siia praegu siiski "4", kuid see on selline "5"-lähedane "4". Ehk muudan seda kunagi. Igatahes väga hea raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Frederick Hallam on maailma kuulsaim teadlane, sest just tema oskas ära seletada kastitäie volframi muundumise plutoonium 186-ks, seostada selle intelligentse eluvormiga paralleeluniversumis ja ehitada kahe universumi vahele elektronpump, mis paistab meile igaveseks tagavat tasuta energia.

Noor peategelane, füüsik Lamont tahab teadusesangari elulugu kirja panna, kuid avastab, et Hallam ei ole sugugi nii eeskujulik kangelane. Mis kõige hullem, noores teadlases tekib arusaam, et elektronpump viib kokkuvõttes meie universumi tasakaalust välja ja hävitab selle. See võib juhtuda suvalisel ajahetkel. Samal ajal peab Hallam oma reputatsiooni kõige täjhtsamaks ja asub tegutsema Lamonti karjääri hävitamise nimel.

Keskmine osa romaanist näitab paralleeluniversumi imelikku elu-olu.Kolmas pakub lahenduse.

Nägin hiljuti telekast ENSV filmi "Supernoova" astronoomide argielust. Eks seegi raamat on sarnane teadlasteromaan - konfliktid ande ja andetuse vahel, juhuse roll, vastutus ja ausus jms. Hea, aga natuke igav.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on siin ja mitmetes muudes kohtades kõrgelt hinnatud, teda peetakse lausa Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks Hard-SF-ks üldse ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Aga mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Ma võtan selle raamatu enda jaoks lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.

Mis siin parata, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...

Teksti loeti inglise keeles

Asimovi nõrgemaid tükke on nii palju kritiseeritud, et ajuti võib isegi meelest minna, et ta on suur kirjanik. Siin romaanis näitab ta ennast muidugi parimast küljest.

Kunagi küsis mult Wõrokas, et miks ma pidasin romaani "Nemesis" just teadusulme etaloniks. Jäin tookord vastusega kimpu - tõepoolest, miks? Kuidagi suutsin lõpuks vähemalt enda jaoks midagi sõnastada ning see kehtib täiel määral ka käesoleva teose kohta. Kuigi "Nemesise" ja "Jumalate endi" leiutised on kõike muud kui tõsiteaduslikud (vastavalt siis Hüpe ja energia pumpamine ühest universumist teise), kujutatakse väga hästi seda, kuidas teaduslik-tehniline progress toimib: sammhaaval, vahel eksides, ebaõnnestumiste või poolikute lahenduste kaudu, lühikeses plaanis mõjutatuna igasugustest teadusevälistest teguritest.

Neli, mitte viis punkti saab jutt kahe asja eest. Esiteks, paralleelmaailmast sokutati volframit siia ülisuure, kirurgilise täpsusega (nii näiteks asendati Hallami töölaual mingi tolmuse pudelikese sisu) ja see muudab mõttetuks jutud planeetide positsioneerimisest nende magnetväljade järgi vms. Lisaks eeldab niisugune igaviklaste tegutsemisele lähedane täpsus ka mõjutatavate pikaajalist jälgimist ning suurepärast orienteerumist nende psüühikas, mis muudab küsitavaks kogu soigumise kommunikatsiooniraskuste üle. Teiseks jättis mind külmaks ettearvatava lõpuga armastuslugu. Noh, et kui terve romaani mees ja naine üksteisele järjest sümpaatsemaks muutuvad, aga samal ajal muudkui korrutatakse, et seks ei tule kõne alla, kuhu siis asi lõpuks ikka välja jõuda võib...

Teksti loeti eesti keeles

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Saan täiesti aru miks Ats selle teose avaldas. Esiteks tohutult palju teaduslikku juttu millest ma mitte midagi aru ei saanud. Teiseks veider tulnukate porr ja kolmandaks Kuu ordu, või noh midagi sarnast. Ehk siis maa teadusest ja kultuurist kaugemale arenenud ühiskond, kus armastatakse suurem osa ajast käia ringi alasti. Kes on Atsi enda kirjutatud romaane lugenud suudab ilmselt üsna mitmeid paraleele leida.

Üldiselt jagunebki teos kolmeks ülalkirjeldatud tükiks. Esimeses avastavad teadlased energiaviisi ja vaidlevad - kaklevad selle esmaavastamise au ning nüansside üle. Teises näidatakse meile vaadet kolmesoolise tulnukpere raskele elule kauges tulnukmaailmas (koos laheda lõpupöördega) ja kolmandas avatakse palju fakte elust kuu pinnal.

Hoolimata teksti kohatisest ebaühtlusest ja venivusest (minuarust kulutati ekskursioonidele kuul ebanormaalselt palju sõnu) mulle meeldis. Energia ammutamise viis tundus väga originaalne ja kuigi ma ei saanud kõigest täpselt aru avaldas mulle muljet põhjalik läbimõeldus. Lisaks oli veel lahe seegi, kuidas selle teose kõik üliolulised teadusavastused sündisid tegelikult mitte murest inimkonna pärast vaid puhtast inimlikust kadedusest, väiklusest ja vihast ligimese vastu. Lisas kõigile tegelastele väga palju inimlikkust ja muutis nad läbi oma nõrkuste väga elavateks ja vaimusilmas kergesti ettekujutavateks.
Teksti loeti eesti keeles

Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles