Kasutajainfo

E. Kublanova

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

A Civil Campaign

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

A Civil Campaign, sobiva alapealkirjaga "A Comedy of Biology and Manners (Bioloogia ja kommete komo"o"dia)", ei ole Bujoldi Barrayari-seeria tugevaim teos, kuid kaugelt mitte n6rgim. A Civil Campaignis on p6imunud mitu syzheeliini: armastuslugu (vahepeal tuletab meelde Jane Austinit ja seda heas m6ttes), poliitiline intriig ning erinevate kultuuride ja va"a"rtuste vaheline konflikt. K6ik see on lugejani toodud t6esti toreda sooja humooriga, mis mind on alati Bujoldi juures ko"itnud. Kuigi raamat on iseseisvalt arusaadav, soovitaksin siiski seeriat mujalt alata, ning et seda osa t6esti nautida, peaks olema lugenud va"hemalt Komarri. A Civil Campaign toimub ta"ielikult Barrayari planeedil. Hyperenergiline Miles v6tnud ette uue t6sise s6jaretke - armastatud Ekaterini v6lumise. Ekaterin aga ei na"e armastust mitte kui lahingut. Kuigi lahendus on etteaimatav, on syzhee arendust siiski tore ja"lgida, sest nii Ekaterini kui Milesi tegelaskujud on endiselt ko"itvad. Lisaks na"eme me ja"lle ka Milesi kloon-venda Marki, kes on vahepeal hakkanud a"rimeheks, ja seda yhte va"ga uute ja kahtlasesse tehnoloogiasse investeerides. Mark ja ta armastatu Kareen on nimelt tagasi pa"rast aastast viibimist arenenud ja yliliberaalsel Beta koloonial. Loomulikult tekib probleeme, sest Kareen on v6tnud omaks Beta seksuaalse moraali, mis korralikule Barrayari neiule ei sobi. Na"eme ja"lle ka Milesi n6bu Ivani, kes otsib endale naist. Teda ta ei leia, ent kyll satub hoopis ysna naljakasse ent eluohtlikusse intriigi. Lisaks k6igele sellele kohtame me raamatus V6iputukaid, kes oma komo"o"diarolli suurepa"raselt ta"idavad. Raamatu parim stseen on yks 6htuso"o"k, kus enamik neid liine va"ga naljakalt kokku jooksevad. Jah, sellest k6igest hoolimata pole raamat samal tasemel kui na"iteks Memory. Militaarse Milesi austajad, nagu ma isegi, on kindlasti kurvad Admiral Naismithi surma yle...
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiline näide sellest, kuidas hea kirjanik suudab mitte millestki viimasepeal hea ja paksu raamatu kokku kirjutada. Terve teose vältel sisuliselt ei toimu mitte midagi.

Sarja eelmise osaga võrreldes liigub syndmustik edasi vaid sel määral, et peategelane saab oma väljavalitult jah-sõna kätte, kuid see oli ysna selge juba sarja eelmises osas. Ainus vähegi aktsioonikuse tundemärkidega seik raamatus on äbarikuvõitu katse yhe kõrvaltegelase kastreerimiseks, kuid seegi kukub haledalt läbi.

Tegevust, seevastu on raamatus nii et tapab. Mis sest, et midagi ei toimu. Aset leiab yleyldine agar seltskondlik sebimine, mis on sedavõrd andekalt ja muhedalt kirja pandud, et igav seda kõike lugedes ei hakanud hetkekski.

Nagu selgub, on võimalik ka seebiooperit _hästi_ kirjutada. Hämmastav. Hinne "viis" on igal juhul auga ära teenitud.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat gurmaanidele ehk "Ja mis neist sai?". Ei tahaks nõustada, et see seep on - liiga hea psühholoogiaga, mida seebis ei kohta. Kõik detailid on põhjendatud, mitte ripakile jäetud.

Mis neist siis sai? Miles läheb naisele (nagu tal siiani taoliseid suhteid luues kombeks on olnud - ootab ta ju tegelikult, et talle ettepanek tehtaks). "Loll nõbu" mehistub õige kummalisel viisil, keegi mehistub veel, suht-koht ebatavalisel viisil. Loomulikult ei pääse lugeja hunnikust piinlikest momentidest ja tatistavatest, krahvkonna vappi kandvatest mardikatest...

Teksti loeti vene keeles

Kes pole tuttav Bujoldi huumoriga, siis lugegu seda raamatut, sest siin tuleb tema stiil eriti hästi välja. Tundub, et tegu on sarja kõige naljakama looga

Kahjuks aga tõmmatakse "admiral Naismithi" võimalikule eksistentsile selles raamatus mitu rasvast kriipsu peale. Edaspidi peab Miles tegutsema tsiviilvallas...
Teksti loeti inglise keeles

Ei saa muud, kui nentida tõsiasja, et Bujoldi Vorkosigani – sari läheb lõpupoole aina paremaks. Kuna romaani alapealkiri on “Bioloogia ja tavade komöödia”, siis võib muidugi juba ette oletada, et nalja saab rohkem, kui keskmises Vorkosigani – seikluses tavaliselt. Pealkiri ei peta, saabki. Nagu kogenud Bujoldi – lugejad juba teavad, ei ole siin punnitatud, vägisi välja pressitud, lamedat, igavat ja tüütut nalja a la Pratchett või Adams. Ennem Jeeves & Wooster kui Benny Hill.

Nali naljaks, aga tegelikult on see raamat ehe seep. Ulmeseep, kusjuures väga hea selline. Nii nagu teisedki arvustajad on juba enne märkinud, ei toimu siin sarja piires muud olulist, kui et Imperaator Gregor abiellub lõpuks ja ka Miles saab viimaks kindla pruudi. Vahepeale mahub aga ohtralt Barrayari kõrgema seltskonna intriige ja inimsuhteid, mis teebki romaani sarnaseks teatavate Lõuna-Ameerikas vändatud naistele suunatud tobedate muinasjuttudega. Bujold on sisse torganud hunniku veidraid kõrvaltegelasi, alates hajameelse teadlase parimast kehastusest Enrique’st ja lõpetades puht koomilisuse pärast sisse toodud võiputukatest, kelle oksest üritab Milesi kloon Mark oma kambaga söödavaid hõrgutisi teha. Asjatu lisada, et lõpp on täpselt selline nagu seebile kohane: pahad saavad karistatud, head saavad õnnelikuks ja rikkaks ja kõik on üleüldse nii happyd, et ajab oksele. Bujold suudab selle siiski nii kirja panna, et tõrget ei teki.

Tekib ainult kahjutunne, et sarja (seni ilmunud) lõpp nii lähedal on. Õnneks käivad ringi kõlakad, mille kohaselt ilmub varsti uus Vorkosigani raamat. Ootame.

Teksti loeti inglise keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles