Kasutajainfo

David Wise

1930-

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ispõtanije «SKIBR»

(jutt aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Izobretatel i ratsionalizator» 1959; nr 7 [pealkirjaga «Ispõtanije SKR»]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

SKIBR - sistema kiberniticheskih razvedchikov. Kolm "kentauri" keda kaugjuhtimise teel kamandab liikuv aju "Orang". Katsetatakse neid elukaid kuskil üksildasel polügonil. Katsetustele ilmub sm Bõkov, katsetus edukas. Bõkov teeb peategelasele - küberneetik Akimovile ettepaneku kosmoselennule kaasa tulla. Akimovi naine Nina tuleb ka. Ongi kõik. Selline vahejutt tulevikusarjas, kergelt heroiline, optimistlik. Inimsuhted SKIBRI`i tehniliste kirjelduste taustal. Pole paha, rahulik, mõnus.
Teksti loeti vene keeles

"Kolm" on tegelikult sellele jutule väga ebaõiglane hinne. Ausalt! Lihtsalt probleem selles, et Vendade puhul kipub hinneteskaala niikuinii logaritmiliseks minema. SEst kui ma hindaksin seda juttu "neljaga", sattuksin vastamisi probleemiga, et kuidas hinnata "Asustatud Saart": :-(( 1 pall 4 ja 5 vahel kasvaks Everesti kõrguseks. Sihuke kurb lugu.
Teksti loeti vene keeles

Jäi vana jutujupp ette ja pani mitmeks päevaks mõtlema. Võib-olla ma olen Strugatskeid liiga katkendlikult või vales järjekorras lugenud. Igatahes puudub mul päris selge ülevaade kogu nende loodud universumist. Nii ongi selle looga keeruline. Ma ei tea, mis sellele eelneb ja mis järgneb. Veel hullem, ma ei saa aru, kas see on tõsiselt mõeldud või irooniliselt või kaastundlikult. Vennad olid ju targad inimesed. Oskasid näha inimese olemust ja nägid läbi ka n-liidu ebakõlasid. Ent Venemaal oli ajupesu kestnud ju palju kauem kui meil. Kas see oli mingil määral jõudnud ka arukamateni?

Kogu see tehisintellekti katsetamine on muidugi kõrvalise tähtsusega, muidu oleks võinud ju mingeid lõbusamaid katseid välja mõelda. Küll aga jäi meelde katke põhjendusest: seltsimees Bõkov laskub planeedile ja ei ole ju teada, mis seal on. Pole teada, kas seal planeetigi on. Just see viimane – saadetakse jõuk kuhugi, kusjuures pole teada, kas seal üldse midagi on. Millest järeldub, et saadetakse saatmise pärast. Tehtud – mõeldud. Kusjuures Bõkov on kolmanda põlvkonna "mezhplanetnik". Mis tundub juba iseenesest kahtlase võimalusena.

Hea küll, ka Bõkov pole oluline. Esiplaanil on kaks mitte enam verinoort – kumbki on ju jõudnud teha arvestatava karjääri – kuid siiski armunud inimest. Kaks aastat abielus, ent koos olnud vaid mõned nädalad. Nüüd on lootus, et saavad katsed läbi ja saab viimaks hakata rahulikult koos elama. Aga ei. Ütleb seltsimees Bõkov neile "Pojehali" (kui see sõna ikka oli h-ga?) ja noored on innukalt nõus sõitma kurat teab kuhu ja kurat teab kauaks.

Nii ma ei saagi aru, kas naeravad autorid lollikeste üle, kes on varmalt valmis kihutama järjekordsele komsomoli löökehitusele, või on autoritel kahju neist, kes ennast ära kasutada lasevad. Kõige ebatõenäolisemaks pean ma seda, et ongi midagi romantilist ja köitvat võimaluses panna mingis suvalises suunas lõikama, et näha, kas seal on planeeti või ei. Aga kuna see naljakas mõistatus mulle juba paar päeva rahu ei anna, siis on ilmselt tegemist hea kirjandusega.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla ja Must Kass on vististi lugenud mõnd hilisemat versiooni jutust. Veiko Belials võttis oma kogumikku "Me armastame Maad" kõige varasema, kus Niina mitte kuhugi ei sõida. Sellist valikut jääb üle vaid kiita.
Algajate kirjanike - või siis algaja kirjaniku Arkadi Natanovitši - kohta väga kõva jutt. Kohalikud võtku õppust.
Teksti loeti eesti keeles

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.
Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Me armastame Maad" ilmunud versiooni põhjal tõesti ei saa öelda, et Niina kuhugi sõitma hakkab. Ja jutu enda seisukohast see polegi tähtis. "Otsustava katse" keskmes on programmeerija Akimov, kes peale pikka ja üksildast tööd luurerobotitega, peab otsustama, mis oma eluga peale hakata.
Bõkov peab hindama programmeerija tööd. Justnagu keskusest provintsi saadetud volinik, keda keegi ei tunne. Kirjeldustes oli vendade käekiri äratuntav.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles