Kasutajainfo

Fred Hoyle

24.06.1915-20.08.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Fred Hoyle ·

The Black Cloud

(romaan aastast 1957)

eesti keeles: «Must pilv»
«Horisont» 1967; nr. 1 - 1968; nr. 3

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.786
Arvustused (14)

Alguses oli ajakiri "Horisont" mille avanumbrist hakkas ilmuma üks SF lugu "Must pilv "nimi.See juhtus aastal 1967.Aga kuna enamuse mälu ei ulatu kaugemale paarist aastast polegi nagu m6tet siia midagi lisada. Viiega hindan ikkagi., äkki keegi loeb ka.
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kunagi maalt pööningult vana 'Horisondi', kus üks osa sellest loos sees oli. Pärast ei jätnud enne rahule, kui kogu maja kõik urkad olid läbi tuhnitud ja kõik osad käes. Tegu on täiesti omalaadse jutuga, Stanislaw Lemi 'Solarises' on ehk natuke sarnaseid ideid, aga mitte väga. Lühidalt sisust - juhuslikult satub meie Päikesesüsteemi külastama nn. Must Pilv, midagi kosmilise tolmu kogumi taolist, millel aga juhtumisi on olemas võrdlemisi kõrge intelligents ja laialdased tehnoloogilised teadmised. Kuna Pilv algul Maa elanikke märkamagi ei tee, toob olukord kaasa tõsiseid kliimamuutusi ja muid ebameeldivusi inimkonnale. Peamiselt kirjeldataksegi eri inimrühmade käitumist sellise sündmuse puhul, tähelepanu keskmes on väike teadlaste rühm, kellel õnnestub saavutada Pilvega kontakt. Jutus esineb üsna nauditavaid kirjeldusi, üldmulje on siiski selline, nagu peaks väike rühm sipelgaid inimesega läbirääkimisi, samal ajal, kui ülejäänud sipelgad teda hävitada püüavad. Hea jutt, kui kellelgi on sellele ligipääs, siis soovitan lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevat kommentaari ja imestasin. Naljaks küll, listis jahvatati teos läbi, kuid arvustamama polegi keegi kippun''d. Nüüd saab see viga parandatud. "Pilv" kuulub ulme teaduslikuma poole peale. Autori, professionaalse astronoomi, väited on kindlasti vaidlustatavad, aga huvitavad sellegipoolest. Meeldiv vaheldus lugudele, mis lähtuvad aksioomist: mõtlev olend peab olema selgroogne ja imetaja.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kummaline raamat: panen talle viie, aga tervikuna üle lugeda ei soovi. Üksikuid katkendeid loen küll, aeg-ajalt. Aga tervikut mitte!

Häirib autori üsna puine kirjutamismaneer ning tema tippteadlaslik ekstremism. Isiklikult küll ei arva, et tippteadlased on need kõige õigemad isikud ühiskonna juhtimiseks. Aga... kes teab!

Kuid lugeda tasub. Vinge oma aja ulmekirjanduse taseme näitaja. Selle tipupoolsema taseme, muidugi. Pilv ise on kah hea. Ning ka tõlge on tore. Mäletan, et lugesin koolieas «Noorte Häälest» intervjuud Peep Kalviga (tõlkija), kes ütles, et ulmet eriti ei hinda ning erandi teeks vaid «Mustale pilvele».

Neile, kes otsivad ulmekast teaduslikku tõepära ja toimuvate protsesside kuiva põhjendust.
Neile, kes ei salli mahedat meelelahutust.
Neile, kes tahavad, et kirjandus oleks humaanne.
Neile on «Must pilv» asendamatu lugemisvara.

Minu jaoks on tegu siiski ulmeajaloo hammasrataste vahele jäänud tekstiga. Kirjutamisaega teadmata ning tänapäeval lugedes oleks hindeks vaid nõrgapoolne neli... viie saab romaan eelkõige kirjutamisaastat arvestades ja ka selle eest, et tegu on oma ajastu ühe stiilse tekstinäitega. Ka minupoolsel nostalgial on oma osa, sest just selle romaani abil imbus noor ulmehuviline Jüri Kallas Pärnu Linnaraamatukogu lugejaks... lasteraamatukogus puudus «Horisondi» esimese aastakäigu esimene pool ning selle argumendiga vehkides pääses alaealine jõmpsikas Jyrka talle mitteeakohase kirjasõna manu!

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Mnjaa, ka mina leidsin oma esimesed Musta Pilve katkendid kuskilt suvalisest kapipõhjast vanadest Horisontidest. Ja pärast käisin neid isa lugemiskaardiga Gorki raamatukogus tervikuna lugemas. Niiet omajagu nostalgiat on selles raamatus minu jaoks.. Aastake tagasi leidsin puhtjuhuslikult Rahva Raamatust tarvitatud raamatute letist originaali ja lugesin yle. Ei olnudki sugugi halvem kui lapsepõlvest meeldejäänu. Viie saab ta mult ehk põhiliselt tolle eelmainitud nostalgilisuse tõttu aga ka kiretul kombel hinnates on ta hea asi.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi üle ega ümber nostalgilisest meeleolust, kui selle jutukese lugemist meenutan. Tõin raamatukogust koju 1967. aasta "Horisontide" komplekti ning lasin seejärel pahaaimamatult raamatukogul kahenädalasele puhkusele minna (elasin maal). No oli pettumus kui avastasin, et jutustus pooleli jääb. Ja oli vast ootamine. Romaan on kahjuks üks väheseid tõsiteadlase poolt kirjutatud ulmekaist. Fred Hoyle on ka teadlasena endale kummaliste ideedega nime teinud (näiteks mõttega mateeria pidevast isetekkimisest, millega ta Universumi paisumist seletada tahtis). Meeldis just nimelt kiretu suhtumine, millega Hoyle inimkonna allajäämist endast targemale kirjeldas. Ei mingeid pentsikuid kangelaspiloote ega meie magamistubadesse piiluvaid UFO-sid. Ainult suhtluse loomine kahe erineva maailmatüübi vahel. Kui inimestelgi oleks sama palju leplikust endast nõrgemate suhtes. Sest nagunii jäävad nemadki meile tavaliselt märkamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Paneb mõtlema. Ja kiretu stiil meeldib mulle küll - kirjeldab brittide tolleaegset (akadeemilist) õhkkonda ilmselt üsna adekvaatselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi nostalgilist kummardust lapsepõlve suunas tegemata jätta.
Tegemist on mu noorusaja suviste koolivaheaegade alatise "kohustusliku" lugemisvaraga.

Ei usu, et ma ühtegi teist ulmejuttu 3-4 korda lugenud oleks. Ja et ta iga suvi aina uuesti lugeda kõlbas, siis pidi järelikult ikka väga hea lugu olema.

Teksti loeti eesti keeles

Mullegi on need "Horisondid" nii lapse- kui ka hiljem noorukipõlves korduvalt ette jäänud, paraku aga mitte kunagi tervikuna. Seetõttu olen ülimalt tänulik projektile "Horisont" digitaliseerida ja DIGAR-isse üles riputada - sain nüüd lõpuks terve loo läbi loetud.
Ega siin eelarvustajatele midagi lisada pole - hea lugu. Eriti kirjutamisaega arvestades. "Viite" siiski ei pane, sest kirjutamisstiil on tõepoolest puine, kubisedes tehnilistest üksikasjadest ning lausa valemitest, arvutustest ja joonistest. Samuti pole tegelased kuigi meeldejäävad - ausalt öeldes suutsin vaid Kingsley puhul meeles pidada, kes ja kust ta pärit on, kõik ülejäänud jäidki kuni lõpuni vaid nimedeks. Aga jah, idee on lool hea, nii et soovitan lugeda, kes veel lugenud pole.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

See raamat on nagu Janus Poluektovitš -- eksisteerib kahes isikus. Esimene, 1964. aastal kirjutatud versioon räägib USA astronaudist, kes oma laeva (vist Gemini, aga võib-olla isegi Mercury) f***ing pidurdusmootori rikke tõttu on orbiidile jäänud ega saa enne alla, kui hapnik otsa saab. Teda üritatakse päästa mitmel viisil, mida ma siin kirjeldama ei hakka -- lugege ise.
Teine, 1969. aastal (ja pärast esimese raamatu järgi tehtud filmi) ilmunud versioon on üldjoontes sama, kuid ajas veidi edasi liikunud. Apollo Kuu-lennud on õnnelikult seljataga, üks viimastest kanderakettidest Saturn kasutatakse ära orbitaaljaama loomiseks, kus kolm meest terve aasta elavad ja töötavad. Noh, ja kui nad tagasi tulema hakkavad, siis muidugi ei käivitu f***ing pidurdusmootor. Laev pidurduks atmosfääri hõõrdumise abil niigi, kuid meestel saaks ammuu enne hapnik otsa. Jne.
Caidini teos on väga lähituleviku- (nüüd juba mineviku-) fantastika ja Eriti Raske Raua oma. Mulle meeldib... parim osa on minu jaoks astronaudiameti telgitaguste kirjeldus. Lugege, ja saate teada, kes või mis on ALFA. Või -- enamgi veel -- MASTIF.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelarvustajad on kõik öelnud. Urmas Muinasmaa: kas hinne ikka oli "viis kuubis"? Vôi hoopis "viis tesseraktis"?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ära tõesti ei tüüdanud, kuigi äkšenit tükk aega polnud. Neli pluss, kuid eelarvustajate "neljadele" vastukaaluks tuleb "viis".  Ka selle algupärase õnnetu lõpu eest. (Ühes võrgus olevas tekstis on mõlemad lõpud ära toodud ja ega neil suurt vahet polegi peale Poddy saatuse).
Teksti loeti eesti keeles

Geneetika mõttes on see kahtlemata kõva jutt, kuid ma soovitaksin seda lugeda ka kõigil aktiivsetel sallijatel. Eriti neil, kellel raha on tublisti rohkem kui mõistust.
Kuid ma tean, et mu soovitus nendeni niikuinii ei jõua.
Teksti loeti inglise keeles

Vat' nii tehaksegi kangelastegusid. Ei ole ei Matrossovit ega kummaski käes kuulipritsi hoidvat Schwarzeneggerit. On sihuke tavaline tüüp, kes üritab igas't jamadest nii palju kõrvale hoida kui saab. Aga, noh, kui kontorist lahkumisega pisut hiljaks jäädi, siis tuleb ikka koosolekule minna. Ja ... edasi lugege ise.
"The Long Watch", tõesti. Ainult paremini lahti kirjutatud ja suurusjärk süngem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles

Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
 
Teksti loeti eesti keeles

Noh, kui loos vähemalt puänt on, siis on lugu ikka midagi väärt. Paljudes lugudes pole sedagi...
Teksti loeti inglise keeles

Igavesti mõnus iba, suurepärane keelekasutus a la Bornhöhe (või varasemgi). Veidi mõtlesin, kas panna "neli" või "viis", kuid naiivne esituslaad kergitas hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Kuid eks seda või võtta ka kui hoiatusjuttu sellest, mis juhtub, kui mõistet "vabadus" liigselt ja ühesuunaliselt võimendada... Märke näeme praegugi.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle meenus seda juttu lugedes Boris Kaburi "Kosmose rannavetes", kuigi need teosed tunduvad nii erinevatena kui vähegi saab olla. Ent minule paistab neis ühine joon: vene režiimi hammasrataste vahele jäänud autorid kirjutasid midagi "inimkonna helgest tulevikust", et uut hammasrataste vahele sattumist vältida.
Ja siin näen mina, et see mees, kes nende hammasrataste vahele tõsisemalt jäi (ehk laagrisse sattus), kirjutas vähem pugejaliku loo.
Ja sellepärast saab käesolev teos oma hinde. Kuigi temast saadud kirjandusliku elamuse järgi võiks sama palju anda.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et kui tööliste ja talupoegade krahv oleks selle raamatu vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks jaganud -- jõulise printsi ja dekadentliku printsessi Romeo-ja-Julia-lugu, ettevõtlike kommunistide tegutsemine revolutsiooni eksportimisel ja (või siiski parem mitte, vaadates, kuidas see välja kukkus) planeetidevahelise reisi kirjeldus -- oleksid osad saanud ehk kõrgema hinde kui tervik praegu saab.
Hüperboloid on suurusjärgu võrra parem. Kas või Zoja pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

Nojah, kui jutt Baasis üles kerkib ja lausa "nelja" saab, siis võiks ju lugeda? Krt, ei võiks. Tegu on mingi viletsa point-and-shoot-arvutimängu kirjeldusega. Selle eest paneks "kahe", kuid nüüd tulevad tüsistused.
 
  Esiteks kirjeldatakse lähteolukorda, jutustades tegelastele (kes on olukorraga ammmuuuu põhjalikult tutvunud) seda lapsikult ümber. Midagi hullemat ei saa fantastikas olemas olla. Isegi Martõnovi kuulsa raamatu sissejuhatus pole nii kole. Palun, "ulmekirjanikud", lugege hakatuseks Strugatskite "Ponedelnikust" seda osa, kus Saška Privalov imemasinaga tulevikku sõidab. Lühidalt ja konkreetselt saate teada, kuidas ei tohi lähteolukorda tutvustada.  
 
Teiseks unustatakse see sissejuhatus imekähku ära. Suurest koloniseerimisprojektist pole haisugi, ainult mingi delirioosne Aleksei kargab ringi... Ei, tänan.  
 
P.S. Puänt? Missugune puänt?  
Teksti loeti eesti keeles

 Nonii, veidi enne Hea Doktori 70. sünnipäeva (ja tema 50 kirjanikuaasta täitumise puhul)  kutsus kodanik Greenberg kõik ulmekirjanikud vaibale ja ütles, et tuleb teha sünnipäevakingitus, ja et igaüks peaks Asimovi teoste või maailmade teemal ühe jutu kirjutama. Ja et siis tema, Martin H., paneb need kõik ühiste kaante vahele ja vaadaku lugeja, kuidas sellest supist sotti saab. Arvutasin just välja, et keskmiselt olen selle kogumiku lugudele andnud hinde 3,18. Mis tundus endalegi päris õiglane ;). Kuid tervik on osade summast pisut suurem ja saab seetõttu "nelja".  
Teksti loeti inglise keeles

Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Nädalakese järele mõelnud, tõstan hinnet siiski palli võrra.
Teksti loeti inglise keeles

 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles