Night Lamp on klassikalist tüüpi kosmose-ulmelugu millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Loo peategelaseks on salapärase minevikuga orb Jaro. Planeedil Camberwell välitöödel olevad akadeemikud Hilyer ja Althea Fath leiavad ta kohalike külapoiste poolt vaeseomaks pekstuna ja viivad ta haiglasse.
On selge, et lisaks füüsilistele vigastustele on poiss üle elanud ka mingi hirmsa hingelise trauma. Tema elu päästmiseks otsustavad arstid ta mälu kustutada. Lastetu akadeemikupaar aga kiindub poissi ja lapsendab ta. Nii kasvabki Jaro üles armastavas kasuperes nende koduplaneedil Gallingale.
Siiski on selge, et Jaro minevikus peitub mingi saladus, mis talle alateadlikult rahu ei anna. Ta tunneb tohutut tõmmet kosmoselendude poole ning kasuvanemate taunivast suhtumisest hoolimata sõbruneb ta salapärase kosmosepiloodi Tawn Maihaciga...
Ma pean ütlema, et muidugi on kõiksugused salapäraste orbude lood praeguseks juba pisut kulunud. Samuti pärineb autori universum otse ulme kuldajastu perioodist, kus raketid lendavad planeedilt planeedile nagu lennukid. Selles suhtes on lugu küllalt sarnane näiteks sama autori pea 30 aastat varem kirjutatud "Emphyrioga".
Siiski on Vance sellest kivist päris palju vett välja pigistanud, mis on ka juba omaette saavutus. Tema erinevad kultuurid on meeldivalt kirevad, näiteks aitab Gallingale humoorikas klubide ja prestiiži süsteem kaasa loo esimese poole lugemisele. Jaro lapsepõlve osa võtab enda alla tegelikult pea poole raamatust aga venima see ei jää.
Samuti näitab head kompositsiooni see, et loo algus ja Jaro ema surm on üsna sünged, aga sellele järgneb pikem helge ja rõõmus periood. Lõpuosa kus saladusi paljastatakse, on jälle kohati päris sünge, eriti mis puutub Jaro kaksikvenna saatusesse.
Eraldi tahaks aga kiita Hilyeri ja Althea tegelaskujusid. Teist nii armsat kasuvanemate paari ei tulegi kohe vähemalt hiljuti loetud kirjandusest meelde. Just neil on suur osa selles, et hoolimata loo suhtelisest pikkusest ja sisu lihtsakoelisusest on lugemiselamus ikkagi hea.
Hinnang: 6/10
On selge, et lisaks füüsilistele vigastustele on poiss üle elanud ka mingi hirmsa hingelise trauma. Tema elu päästmiseks otsustavad arstid ta mälu kustutada. Lastetu akadeemikupaar aga kiindub poissi ja lapsendab ta. Nii kasvabki Jaro üles armastavas kasuperes nende koduplaneedil Gallingale.
Siiski on selge, et Jaro minevikus peitub mingi saladus, mis talle alateadlikult rahu ei anna. Ta tunneb tohutut tõmmet kosmoselendude poole ning kasuvanemate taunivast suhtumisest hoolimata sõbruneb ta salapärase kosmosepiloodi Tawn Maihaciga...
Ma pean ütlema, et muidugi on kõiksugused salapäraste orbude lood praeguseks juba pisut kulunud. Samuti pärineb autori universum otse ulme kuldajastu perioodist, kus raketid lendavad planeedilt planeedile nagu lennukid. Selles suhtes on lugu küllalt sarnane näiteks sama autori pea 30 aastat varem kirjutatud "Emphyrioga".
Siiski on Vance sellest kivist päris palju vett välja pigistanud, mis on ka juba omaette saavutus. Tema erinevad kultuurid on meeldivalt kirevad, näiteks aitab Gallingale humoorikas klubide ja prestiiži süsteem kaasa loo esimese poole lugemisele. Jaro lapsepõlve osa võtab enda alla tegelikult pea poole raamatust aga venima see ei jää.
Samuti näitab head kompositsiooni see, et loo algus ja Jaro ema surm on üsna sünged, aga sellele järgneb pikem helge ja rõõmus periood. Lõpuosa kus saladusi paljastatakse, on jälle kohati päris sünge, eriti mis puutub Jaro kaksikvenna saatusesse.
Eraldi tahaks aga kiita Hilyeri ja Althea tegelaskujusid. Teist nii armsat kasuvanemate paari ei tulegi kohe vähemalt hiljuti loetud kirjandusest meelde. Just neil on suur osa selles, et hoolimata loo suhtelisest pikkusest ja sisu lihtsakoelisusest on lugemiselamus ikkagi hea.
Hinnang: 6/10