Abel Cain

Sisust. Tegu on peamiselt Okeaanias toimuva müstilise ainesega õuduslooga, milles Ühendriikide konsul ühe surmajuhtumiga tegeledes satub iidse kultuse jälile. Tapetu on muide tema enda ammune tuttav ülikoolipäevilt, kes hiljuti Havail teinud sensatsioonilise arheoloogilise avastuse. Jutt pole ehk kuigi dünaamiline, ega väga palju ei toimu - seda saab vabandada sellega, et tegu on minategelase järeljutustusega (milleks ta seda teeb, selgub lõpuks), kus põnevuskirjanduse reeglitele ehk polegi tarvis palju pühenduda. Peamine pluss on muidugi Okeaania olustiku veenev realiseerimine. Ka saladuse olemus ja mõistatuse peitmine tuleb õnnestunuks lugeda.

Suuresti selle jutu järgi saab sõnastada ka Caini sagedasemad puudused: dialoogile pöörab autor liiga vähe tähelepanu; tegelased vahetavad vaid üsna triviaalseid lauseid. Aeg-ajalt lipsab sisse mõni maitsevääratus. Puuduvad naiskarakterid. Mõistatuse seletus võiks olla rohkem proportsioonis reaalse tegevuse mahuga.

Aga “N’Yargali” puhul need puudused hinnet ei mõjuta. Tegu on hea ja põneva jutuga.

Kui midagi üldse ette heita, siis N´Yargali valvurite igavavõitu jutustust-selgitust ajaloolise tausta kohta. Aga et tekstil on muid plusse piisavalt, võib selle tähelepanuta jätta. Kui autoriga peaks kunagi kokku juhtuma, tahaks muidugi küsida, millistest allikatest polüneesia keeltest tsiteeritud sõnad (kui need ikka on autentsed), Okeaania geograafia ja miljöö on võetud. Seda viimast pole küll üleliia palju, aga siiski küllalt, et muljed tekiks. Peategelane viitab oma mõjutatusele Kon-Tiki reisikirjast ja praegu mõtlen, et peaks selle isegi üle lugema. Koos mõnede teiste "Maailm ja mõnda" asjadega. Igal juhul tuli "N´Yargali" lugemise ajal korduvalt diivanilt tõusta, et maailma kaarti uurida. Jah, see eksootika... Kui tegevus toimunuks Kreekas, siis eestlasest turismihuvilisele oleks see ilmselt juba liiga igav ja lähedane koht, et Caini tekst piisavalt põnev tunduks. Nüüd sai aga voodist tõusmata kohe väga kaugel maal ära käia.

Eeldades, et autor pole ise poolt elu troopikasaartel veetnud, on tükk iga väga usutav välja kukkunud (ma pean silmas kohaliiku koloriiti, mitte N´Yargali olemasolu, muidugi) ja vaeva pole selle nimel ilmselt vähe nähtud. Ning Lovecrafti mütoloogiale ma nii väga ei rõhuks, ikka mõnevõrra teises suunas on mindud. Ja tore on.

See kuri, ebamäärane, mütoloogiline, hall jõud või eimiski (või pigem Miski) oli suht lahja lahendus, kuid lugeda oli põnev. Igav ei hakanud, silma-kõrva ei riivanud -- vaimustusest kilkama ka päris ei pannud. Aga, nii mõnegi tõlkelooga võrreldes (need mis on näiteks emakeeles kätte saadavad) on see Caini jutt väga eeskujulik. Kui vähegi viitsimist on, siis võiks inglise keelde ümber panna ja üle lahe saata (või Euroopasse mõnda väljaandesse) -- ja uskuge, laineid lööks küll!

Hoolimata sellest, et jutt pole päris minu maitse, ei saa alla viie anda! Tegu ju selle Marduse kõige tugevama tekstiga!

Üldiselt oli ju põnev, kui mitte meenutada neid kohutavalt lohisevaid looduskirjeldusi, mille ajal mul silm looja kippus minema, täiesti värvituid tegelasi ning äärmiselt ettearvatavat sündmustikku.

Ma loomulikult tunnustan seda suurt tööd ja vaeva, aga lugeja eest võiks see hirmus higistamine siiski ehk varju jääda... Üldiselt muidugi igati korralik sooritus, aga maksimumhinde andmiseks ei näe küll mingit tarvidust.

Kõigil on raske elu.

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna.