Ulmekirjanduse BAAS - J. G. Ballard

13.12.2013, kell 15:58

Postapokalüptiline ulmeromaan, mis kujutab päikesekiirguse poolt põhjustatud üleujutuste järel elamiskõlbmatuks muutunud tulevikumaailma. Tegevus leiab konkreetsemalt aset uputatud Londonis, kus on nüüd troopiline kliima ja taimestik ning hiiglaslikud reptiilid, millesugused elutsesid Maal ammu enne sauruseid. Inimesele, kes suurem asi ulmelugeja pole või geograafiatunnis tähele panna ei suvatsenud (nagu mina), ei pruugi see üsna spetsiifilist terminoloogiat sisaldav teos kergemate killast olla, ent kuna inimaju on võimeline võõramat sorti sõnugi millegagi seostama, tekib neist ekstreemsetest oludest üllatavalt asjalik ettekujutus.

Autor huvitub märja maailma esitlemisest ja uurimisest muidugi rohkem kui süžeest: lõviosa tekstist moodustavad sõnaohtrad kirjeldused laguunidest, loomastikust ning ilmastikust, mis muudab lugemise omamoodi psühhedeelseks kogemuseks, nagu oleksid ayahuasca mõju all ja imetleksid uimaselt mõnd hämmastavat miraaži. Sellegipoolest on kõik väga... tuttavlik. Sama tunnevad ka seda orgaanilist põrgut avastavad teadlased, kellest üks on veendumusel, et metsik keskkond tekitab déjà vu`d, kuna inimeste alateadvusse on "programmeeritud" mälestused kaugest perioodist, mis nüüd laiahaardelise looduskatastroofi tagajärjena kordumas on. Pseudoteaduslikke hüpoteese on raamatus üksjagu ja paratamatult mõjuvad need ka põnevamalt kui näotu dr. Robert Keransi ja teiste rännakud selles õudses flooras, mis jäädvustamist lausa lunib. Äge maailm, jah, aga kahjuks taipasin lugemise ajal liiga sageli, et mõtlen hoopis tüdrukutele või toidule.

Teksti loeti inglise keeles

Mart Pechter

31.12.2021, kell 11:33

The Drowned World on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil on ootamatu võimsusega päikesetormid minema pühkinud Maa ionosfääri ning ilma selleta on ülemaailmne temperatuur kohutava kiirusega tõusnud. Hetkega sulanud liustikutest valla pääsenud tulvaveed pole mitte ainult merepinda tõstnud, vaid on oma vooluga tundmatuseni ümber vorminud ka muu geograafia.

Tegevus toimub aastakümneid pärast seda katastroofi, kus kogu inimkonnast on järel vaid mõned miljonid Arktika ja Antarktika piirkondades kössitavaid pagulasi. Oluliselt võimsama päikesekiirguse soodustatud mutatsioonid on maailma tagasi andnud taimedele, putukatele, kahepaiksetele ja roomajatele - nagu oleks aeg sadu miljoneid aastaid tagasi mesosoikumi aegkonda keeratud.

Peategelaseks on bioloog Robert Kerans, kes on osaline sõjaväelises ekspeditsioonis, mis on saadetud endise Euroopa alasid uurima. Endise Londoni varemetest leiab ekspeditsioon ülirikka perekonna viimase võsu Beatrice Dahli, kes on kunagi uskumatu raha eest ehitatud kindluses seni vastu pidanud. Kuid samas hakkavad ekspeditsiooni liikmeid kummitama veidrad õudusunenäod...

Ma pean ütlema, et siin teoses on kindlasti väga palju tähelepanuväärset. Kliimakatastroofi kujutamine ootamatu õnnetusena, mis on lisaks inimestele minema pühkinud imetajad üldse ja andnud Maa tagasi reptiilidele, on andekas kujutelm just sellepärast, et dinosaurused hävitanud katastroof, mis imetajatele kunagi tee lahti tegi, oli samasugune kosmiline juhus.

Ballard on tuntud ka kui sisekosmose uurija - seetõttu pole üllatav, et ta on siingi temaatiliselt omavahel sidunud maailmalõpu ja vaimse paine. Ekspeditsiooni liikmeid kummitavad unenäod tulevad evolutsioonilisest alateadvusest, liigimälust, mis ka inimeste puhul ulatub tagasi kahepaiksete ja vee-elukateni. Inimesi ei söö mitte ainult kuumus ja kiirgus vaid ka teadmine, et nad ei kuulu enam siia maailma.

Samuti on väga hea kontrast peategelase ning ekspeditsiooni juhi kolonel Riggsi vahel, kuna viimane on üks väheseid, keda selline paine üldse ei mõjuta. Oma sirge selja, pressitud vormi, troopikakiivri ja vuntsidega on Riggs nagu imeline kujutis viimasest Briti impeeriumi koloniaaladministraatorist, kelle stoitsism on üle elanud mitte ainult impeeriumi vaid ka kogu maailma hukkumise.

Nende asjade peale oleks julgelt võinud rohkemgi aega kulutada. Kahjuks on pea kogu raamatu keskosa aga pühendatud sellele, kuidas ekspeditsioon lahkub ja Kerans koos Beatrice Dahliga maha jääb. Siis võtab võimuvaakumi üle lõunast saabunud piraadilaev mustanahalise meeskonnaga, keda juhib lumivalge veidrik Strangman. Siin on osad kriitikud tõmmanud paralleele Joseph Conradiga, aga mina nii lahke ei oleks.

Nimelt on see pigem midagi sellist, mida postapokalüptilistes lugudes on tuhandeid kordi nähtud - pöörane veidrik oma röövlijõuguga kehtestamas mis iganes reegleid talle parajasti pähe tuleb. Kõik mis oli Ballardi loos enne veidrat ja imepärast, jääb nüüd pigem tahaplaanile. Muidugi on kirjeldused uppunud Londonist jätkuvalt head ning need aitavad ka seda osa üle elada.

Ülemäära ei maksa siin muidugi kritiseerida. Oli ju tegemist Ballardi esimese romaaniga ning lugedes on siin kindlasti näha teemasid, mida ta on hiljem palju põhjalikumalt ja huvitavamalt lahanud. Siinne teos on sellega võrreldes lihtsam lugemine, aga samas kuidagi ka natuke hajevil, nagu poleks autor päris kindel olnud, mida ta täpselt kirjutada tahab.

Hinnang: 6/10

Teksti loeti inglise keeles

J. G. Ballard

18.11.1930-19.04.2009

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. G. Ballard ·

Lisavahendid: