Postapokalüptiline ulmeromaan, mis kujutab päikesekiirguse poolt põhjustatud üleujutuste järel elamiskõlbmatuks muutunud tulevikumaailma. Tegevus leiab konkreetsemalt aset uputatud Londonis, kus on nüüd troopiline kliima ja taimestik ning hiiglaslikud reptiilid, millesugused elutsesid Maal ammu enne sauruseid. Inimesele, kes suurem asi ulmelugeja pole või geograafiatunnis tähele panna ei suvatsenud (nagu mina), ei pruugi see üsna spetsiifilist terminoloogiat sisaldav teos kergemate killast olla, ent kuna inimaju on võimeline võõramat sorti sõnugi millegagi seostama, tekib neist ekstreemsetest oludest üllatavalt asjalik ettekujutus.
Autor huvitub märja maailma esitlemisest ja uurimisest muidugi rohkem kui süžeest: lõviosa tekstist moodustavad sõnaohtrad kirjeldused laguunidest, loomastikust ning ilmastikust, mis muudab lugemise omamoodi psühhedeelseks kogemuseks, nagu oleksid ayahuasca mõju all ja imetleksid uimaselt mõnd hämmastavat miraaži. Sellegipoolest on kõik väga... tuttavlik. Sama tunnevad ka seda orgaanilist põrgut avastavad teadlased, kellest üks on veendumusel, et metsik keskkond tekitab déjà vu`d, kuna inimeste alateadvusse on "programmeeritud" mälestused kaugest perioodist, mis nüüd laiahaardelise looduskatastroofi tagajärjena kordumas on. Pseudoteaduslikke hüpoteese on raamatus üksjagu ja paratamatult mõjuvad need ka põnevamalt kui näotu dr. Robert Keransi ja teiste rännakud selles õudses flooras, mis jäädvustamist lausa lunib. Äge maailm, jah, aga kahjuks taipasin lugemise ajal liiga sageli, et mõtlen hoopis tüdrukutele või toidule.
Autor huvitub märja maailma esitlemisest ja uurimisest muidugi rohkem kui süžeest: lõviosa tekstist moodustavad sõnaohtrad kirjeldused laguunidest, loomastikust ning ilmastikust, mis muudab lugemise omamoodi psühhedeelseks kogemuseks, nagu oleksid ayahuasca mõju all ja imetleksid uimaselt mõnd hämmastavat miraaži. Sellegipoolest on kõik väga... tuttavlik. Sama tunnevad ka seda orgaanilist põrgut avastavad teadlased, kellest üks on veendumusel, et metsik keskkond tekitab déjà vu`d, kuna inimeste alateadvusse on "programmeeritud" mälestused kaugest perioodist, mis nüüd laiahaardelise looduskatastroofi tagajärjena kordumas on. Pseudoteaduslikke hüpoteese on raamatus üksjagu ja paratamatult mõjuvad need ka põnevamalt kui näotu dr. Robert Keransi ja teiste rännakud selles õudses flooras, mis jäädvustamist lausa lunib. Äge maailm, jah, aga kahjuks taipasin lugemise ajal liiga sageli, et mõtlen hoopis tüdrukutele või toidule.