Kasutajainfo

John Pocsik

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Player of Games

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Mängur»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
26
9
2
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (38)

Olin mõnuga läbi lugenud “Consider Phlebas”-e ja lootsin sama meeldivat nädalalõppu sellest romaanist. Ja ma ei pettunud. Romaani tegevus toimub sadu aastaid hiljem “Phlebas”-est. Kultuur on kosmoseühiskond, mis põhineb inimeste ja masinate sümbioosile.
Kultuuri suurim mängur on Jernau Guregh, kõikide mängude meister. Oma edust tüdinenuna reisib ta Azadi impeeriumisse, et proovida oma võimeid mängus, mis on ääretult keeruline. Impeeriumi parim mängur on ühtlasi selle keiser. Azadi imperium püsib koos tänu mägule. Finaalis on ta vastaseks Azadi keiser Nicosar.
Teksti loeti soome keeles

Raamatut värskemalt lugenuna, parandaks kõigepealt eelkirjutanu mõningad ebatäpsused. Esiteks oli peategelase nimi minu mäletamist mööda Guregh, mitte Gurgen. Teiseks ei reisinud ta sinna Azadi Impeeriumi mitte igavusest, pigem ei jäänud talle muud valikut. Nimelt suutis üks oma kurvas saatuses pettunud küber (drone) suure Mänguri sohitegemise pealt peenelt vahele võtta. Millele järgnenud santaazi tagajärjel määris kohalik kontaktikomitee meie kangelasele kaela osavõtu järjekordsest Azadi Impeeriumi Turniirist. Azadi ühiskond ja riigikord olid... omapärased. Kõik ametikohad, kaasa arvatud kohaliku Imperaatori oma, jagatakse laiali vastavalt sellele, kui kõva käsi on keegi mängus nimega Azad. Impeeriumi nimi, kusjuures on tuletatud mängu omast, mitte vastupidi. Mäng ise on piisavalt komplitseeritud, et oma sümboolikaga simuleerida reaalsust. Siit ka loogika -> kes on edukas mängus, on edukas elus. Teisest küljest, mängu eesmärgiks on võit. Dominants vastase üle. Millest tulenevalt on ka parimatest mänguritest juhitud yhiskonna seisundiks-eesmärgiks agressioon. Kokkuvõtteks. Raamat oli yldiselt hea. Samas, "Consider Phlebas" meeldis mulle rohkem. Ei saaks öelda, et ma lausa pettunud oleksin... Ootasin aga rohkemat. Hindeks seetõttu paneks nelja plussiga. Võimalik, et teistsuguse lugemisjärjekorra puhul oleks see hinna teistsugune. PS! Puänt oli hea!
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Olin just lugenud “Consider Phlebas”-t ja esialgu ei tundunud "The Player of Games" samaväärsena. Kuid rõhk on sõnal "esialgu", sest pärast unist nn. sissejuhatust hakkas teema arenema. Puudus küll selline pidev madin nagu “Consider Phlebas”-es oli (päris actionivaba siiski pole), kuid omal (vaimsel või mõnel muul sellisel) kombel oli see raamat ehk isegi huvitavam. Minu arvates ei ole mõtet kogu värgi sisu avada aga robot, kes Jernau sellele avantüürile ahvatles, ei olnud ju tegelikult oma kurvas saatuses pettunud või kuidas!? Lugege kõik, kellel on piisavalt kannatust/inteligentsi sellelaadsete teemaarenduste jaoks, nagu seda Banks selles teoses pakub!
Teksti loeti soome keeles

Saadetakse niisiis Gurgeh Azadi Impeeriumi võistlema, topitakse mingid mängukirjeldused ja muu sihke sodi kah vahele, aga... hoopis huvitavam on see, mis toimub kuskil kõrval, kaadri taga. Suur poliitika ehk ametikohtade jagamine, sohitegemised ja kokkumängud et võõramaalast "pühast mängust" välja saada jne. Ette heita midagi ei oska ja tõttöelda ei taha kah. Küllaltki hoogne ja põnev lugu, milles ka sotsiaalne osa hästi kirjas. Üksjagu parem ja ladusam lugemine, kui Mõtle Phlebasest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnevõrra ladusam lugemine küll, kuid sellevõrra ka ebaulmelisem. Ainuke tõeliselt "ulmeline" asi mis meelde jäi oli kolmesoolisus - ja see ei puudutanud mitte kuidagi pidi süzeed. Autor oleks võinud teose tavalise mitteulmelise ilukirjandusteosena vormistada - sisust poleks midagi kaotsi läinud, teost poleks eesti keelde tõlgitud ja meie ulmefännid oleks oma raha eest ostnud hoopis mõne teise selle teose asemel avaldatud ulmeraamatu. Väga suure tõenäosusega oleks see tunduvalt kvaliteetsem teos olnud. Kahetsen, et ostsin - mis teha kui põhimõtteliselt iga ilmuva eestikeelse sf-teose moodi raamatu ostan.

Positiivne lugemiselamus neile, kes suudavad n-ndat hooaega hoolega jälgida x-filesites toimuvat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin just lugenud Phlebast ja...

Ei, see on halb algus.

Phlebase lugemisest oli möödunud piisavalt palju aega, et detailid hägustuksid ja vaid üldine süzheeliin, raamatu lugemisel - ja pärast lugemist - tekkinud mõtted ja muu "üldise" alla käiv meeles oleksid. Niimoodi, tundsin ma, on päris hea "Mängurile" vastu astuda. Kuid see selleks. Raamat koosneb kolmest suurest ja ühest väikesest osast; esimene taob iga vähimagi vahendiga lugejasse peategelase olemust, teine on vahepala, kolmas crescendoni tõusev süzheesööst ja neljas pingelangus. Mõneti meenutas see raamat mulle John Fowles`i "Maagi", eriti just selle stiili poolest, millega näiliselt üksteisega seondumatud osad otsekui mustkunstniku käeviipe peale lahendatud puzzlena terviku moodustasid; stiili poolest, millega lõpuni läheneti ja lõpp täide saadeti.

Samas pole Banks kohe kindlasti teinud halbade kriminullide viga ning on andnud lugejale võimaluse kaasa mõtelda .. ja välja mõtelda. Niimoodi oli ära arvatav ka raamatu puänt (või isegi kaks puänti) ja veel üht-teist. Lugemisrõõmu see samas ei kahandanud, pigem vastupidi.

Mu suurimaid sümpaatiaid oli raamatus kaks. Esiteks Stygla numeraatorid. Ehkki vaid alguses ning vägagi episoodilises osas esinenutena jätsid nad, kuidas seda öeldagi, koduse ja armsa mulje... panid rõõmsalt muigama. Teiseks droon, kelle harras huvi suleliste vastu suutis samuti muige näole tuua. Za-nimeline tegelase mainimine tõi alati silme ette pisut purjus ja pisut räpaka iirlase/shotlase kuju... aga usutavate tegelaskujude loomist peaks Banksi puhul vist juba niisama eeldama.

See arvustus pole ülistuslauluna mõeldud -tahan vaid ära märkida, kui väga antud ajahetkel see raamat mulle sümpatiseeris. Võrreldes Phlebast ja Mängurit, näen esimeses tavalisemat sorti bondiaanat, teises ent mõnd Tarkovski filmi. Nii et kellele Phlebas meeldis, leiab Mängurist ilmselt veelgi rahuldavama lugemise.

Teksti loeti eesti keeles

No nii hea ta kah nüüd polnud, kui kõvasti mainitud "Consider Phlebas", kena raamat, aga kuidagi kulunud teemaarendus ja idee. Tegelaste emotsioonid jätsid suht külmaks.Stseen vihmas, droon peategelast rinnust kinni hoidmas mõjus nagu kliðee keskpärasest filmist. Ajaviitekirjanduse kesktase, aga lugeda siiski võib;))
Teksti loeti eesti keeles

"Mängur" on väga hea raamat minu meelest. Banksi loodud tulevikumaailm (Kultuur) on suhteliselt intrigeeriv. Robotitel-droonidel on samad õigused, mis inimestel, kellegile pole peaaegu mitte miski keelatud jne. Üsna imeliku mulje jättis Kultuuri inimeste pidev soovahetamine. Sellele vabale ühskonnale vastandub brutaalsetes värvitoonides keelamise ja jõu ühiskond (Azad). Paras tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Peategelane Gurgeh on peaaegu tavaline Kultuuri elanik. Ta on erakordselt andekas igat sorti mängudes. Tema valitakse välja, et Azad kui "valel" põhimõttel loodud riiklik moodustis hävitada. Gurgeh tulebki sellega toime, olgugi et lõpuni oma tegelikust rollist aru saamata.

Nagu paljud eespoolkirjutanud nii tahaksin ka mina lõpplahendust esile tõsta, sest see oli tõesti päris hea.

Hea lugemismaterjal, mis väärib kindlasti maksimumhinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, ehkki veidi uimane. Mulle isiklikult meeldib veidi kiirem tegevus, kuid lugesin siiski lõuni. Üks suur puudus (uimasuse kõrval), on minu arvates see, et autor seletab lõpuks siis viimastel lehekülgedel lahti mis varjatud intriigid punutud olid. Need oleks siiski pidanud tooma välja juba tegevuse käigus, see oleks hoidnud ülal põnevust ja udishimu, niiviisi serveerituna aga oli kogu värk kuidagi jõuetu.
Teksti loeti eesti keeles

raamat sellest, et elu on mäng. ja sellest, et mõni mäng (azad) on nagu elu ise. ülistuseks demokraatiale ja isikuvabadusele (kultuur) ning laituseks totalitarismile ja hierarhilisele ühiskonnale (impeerium). päris kenasti loetav raamat, millel on (erinevalt “mõtle phlebasest”) olemas ka happy end. mõneti jäi häirima mingi “tasapinnalisus” – vähe oli huvitavaid tegevusliine ja –suundi (tegelikult just see, mis muutis hästi loetavaks!). üldiselt – täitsa hää!
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud Banksi järjekorras "Phlebas", "Mängur", "Herilase..." ja iga raamatuga autoris järjest rohkem pettunud. Sest tema petab mind - tal on päris hea kirjutamistehnika ja kuidagi suudab ta üsna haarava tekstiga täita uskumatu hulga lehekülgi. Alles hiljem tekib küsimus - milleks? Ja teine asi - ta surub kogu aeg üht nuppu, kirjeldades haruldaselt detailselt ebainimlikku jõhkrust, julmust, jälkust. Alguses - nagu "Phlebases" - on veel huvitav, "Mänguris" "jah, OK, kuulub asja juurde", ja "Herilase vabrik", mis on tegelikult Banksi esimene raamat, ainult sellele üles ehitatud on.

Kokkuvõtteks - hea raamat, aga isiklikult minule on Banks ennast nüüd ammendanud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eesti keeles ilmusid "Hyperion" ja "Mõtle Phlebasest" siis mõlemat lugenuna tundus esimene teisest selgelt üle olevat. Nüüd kus on ilmunud mõlemale "järjed" (siis "Hyperioni langus" ja "Mängur") on olukord minu jaoks täpselt vastupidine - "Mängur" on ikka võrratult huvitavam. Raske öeldagi miks, ilmselt teemakäsitluse ladusus ja terviklikkus pluss veel midagi. Kui võrrelda "Phlebasega" siis ka siin kaldub isiklik eelistus üheselt "Mänguri" kasuks. Lõpp oli muidugi mõneti aimatav, aga paljuks neid raamatuid kus pole. Kokkuvõtteks väga tugev viis, julgeks lugeda soovitada küll :)
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis sarnaneb ja samas ka täielikult erineb kirjanike Kultuuri sarja avaraamatust "Consider Phlebasest". Stiil on neil m6lemal enam-vähem yks, mida ei saa aga kindlasti öelda teemale lähenemise kohta. Kui "Consider.."`is anti igast torust nagu vähegi võimalik ja verd ning muid vedelikke pritsis laias kaares, siis "Player..." on t6eline maiuspala oma intellektuaalsusega. M6lemale romaanile on omased nii m6neski kohas äärmiselt naturalistlikud stseenid, samuti on m6lemat raamatut läbivaks teemaks m6istuslikud masinad, kes inimestega koos eksisteerivad. Alla viie panna oleks patt.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui `Phlebas`. Ega ilmaasjata see teos pidevalt `Internet SF & F top 100` edetabelis top kümne seas ei figureeri. Tõlge on tugevalt parem, kui Phlebasel, inglise keeles asja ülelugemine tundus (pärast ülelugemist) mõttetuna. Banks on pärast selle raamatu lugemist üks mu lemmikautoreid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes "Mõtle Phlebasega" on autori areng tunda. Enam ei proovi filosofeerida "suurte ja igavikuliste" asjade üle või õnneks ei paista välja, kõik vajalik tuleb tegelaste käitumisest. Ainukesena jäi selgusetuks, miks on tulevikus robotitel nii tobedad sidekriipsuga nimed? Loodetavasti annavad sarja järgmised raamatud sellele küsimusele vastuse. Meeldis rohkem ja oli meeldejäävam kui samal ajal eesti keeles ilmunud "Hüperioni langus".
Teksti loeti eesti keeles

Jah, "Mängur" on parem kui "Mõtle Phlebasest", kõvasti kohe parem. Aga siiski jääb midagi puudu. Raamat on uimane ning venib kohati. Ka viimane seletav lõpp oleks võinud olemata olla. Aga muidu arengut paremuse poole on tunda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis pika miinusega. Viimasel ajal olen puutunud kirjanduses pidevalt igasugu "ulmemängudega" kokku. Erilist elamust teos ei andnud, midagi uut ka mitte. Võibolla paar uut eesti-inglise ületulnud sõnakõlksu jäi ehk kõrva taha. Tahaksin panna nelja, aga kuna ma ikkagi nägin hullu vaeva, et raamat poeletilt enesele kosida, siis panen Eeskujuliku, kaheldava pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on väga häid, hästi välja mängitud ideid. Näiteks see, kuidas üldises jõudeelus on omandanud erakordselt tähtsa osa mängud, kuidas professionaalsed mängurid on tunnustatud ühiskonnaliikmed, kes avaldavad väga tihti mänguteoreetilisi artikleid jne. Või siis see kolmesoolise ühiskonna soorollide jaotus. Samas oli teemaliin natuke etteaimatavam kui "Use of Weaponsis" ja "Consider Phlebases", raamat jäi üheplaanilisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuur on kindlasti üks köitvamaid SF-maailmu, mida olen sattunud lugema. Seni pole ükski selle sarja ettesattunud osa pettumust valmistanud. Üldiselt saab ka "Mänguriga" rahul olla. Iriseda võiks ainult selle kallal, et kui juba pakuti välja kolme sooga rass, siis oleks võinud sellise bioloogia mõju ühiskonnale rohkem sügavuti ja mitte ainult kirjelduse tasemel käsitleda - gender-fantaasiate osas on Banksil võrreldes näiteks LeGuiniga veel arenguruumi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen ennegi oma sõpradele öelnud, et ma ei saa aru inimestest, kes võrdlevad Banksi raamatuid Simmonsi raamatutega.

Esiteks kirjutab minu avates Banks nii, nagu Simmons tahaks kirjutada - ühtlaselt, ladusalt, pinget ülevalhoidvalt, mõtlikult, professionaalselt.

Teiseks, Banks ei ürita elu eest midagi maha teha või midagi ülistada. Simmonsi algajalikud tehnilised seletused näiteks TehnoTasandi tekkele panevad isegi minu, naissoost olevuse, üleolevalt muigama. Samas kui Banks kirjutab nii nagu oleks seda oma silmaga pealt näinud.

Banks edastab oma filosoofia ja mõtted sujuvalt, peidetult. Mitte nagu Simmons, kes peab vajalikuks aegajalt näiteks Aenead panna pikka loengut pidama mingil teemal. Banks pole nii haledalt läbinähtav kui Simmons.

Viis, tugev viis!

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Consider Phlebas`i looga suhteliselt selline sirgjoones arenev lugu: lenda kaugele-kaugele, täida ülesanne, sellest kujuneb sportlik ja seejärel tõsine jõukatsumine. Lõpuks selgub sügavam skeem ka. Meelelahutusena hea. (Loetud ammu aega tagasi...)
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi jätkuvalt kirjanikud kes paljastavad oma tegtelaskujude kohta käivaid olulisi fakte alles raamatu lõpus. Näiteks äsjalahkunud Banksi "Mänguris" oli stseen, kus robot ütles peategelasele, et ära raisk lükka käppa rüü alt välja. Selles maailmas kägistatakse neegrid kohe peale sündi. Sealt kohas hakkasin mõtlema, et oot mida? varem pole kusagil öeldud, et peategelane on neeger. Samas oli kirjeldatud kuidas tüüp kahvatus. Kuidas neeger saab kahvatuda? mu kujutlusvõime jääb siinikohal hätta. Ma ei teagi, kuidagi mõru mekk jääb suhu kui avastad, et oled mõnd tegelaskuju kogu raamatu läbi nt naiseks pidanud ja tegelikult on ta hoopis mees vms. On siis rumal mina või autor?

Kordan, et asi polegi iseenesest nahavärvis vaid pigem selles, et alguses võiks tegelase sugu ja rass enamvähem ikka selge olla. Kellele sa täpselt kaasa elad ikka, ebamugav on kui peab üle poole raamatu läbilugenuna hakkama enda silme ette tekkinud kujutluspilti vahetama. Ka lugejaloleks märksa põnevam teada kohe alguses, et tegemist on neegriga, kes saadetakse sellisesse ülikarmi ja rassistlikku ühiskonda.

Mul pole otseselt midagi veidrate tegelaste vastu. Muarust on isegi igav, et Banksi kesksed tegelased sellised kuivikud on, kes oma soost ja orientatsioonist kraplikult kinni hoiavad. Andku aga takka. Ainult öelgu siis enne lugejale kah, muidu jookseb viimasel juhe kokku.

Mis puutub mängu ennast - siis arvestades, et see on kõige olulisem asi mille ümber raamat keerleb oli kole raske elada kaasa mängule mille reeglid pole päris selged. Raamatus oli see mulle umbes sama nagu vaadata ameerika jalgpalli (ma pole kunagi arusaanud kuidas see ikka käib). Lugedes tekkis korduvalt õigustatud küsimus, et kas autor isegi korralikult ette kujutas, mismoodi see kõik käib, või pani ta huupi. Ehk siis, detailid olid selged, aga kogu süsteem jäi ähmaseks. Banks kirjeldab küll nt alguses millised keerukad mitmetasapinnalised kujundid ning poolelusad ja morfsed nupud mängus kasutust leiavad. Lõpuks muutub aga kõik mingiks Red Alerdi arvutimängu keerukamaks analoogiks.

Jürka feissisõber Kärt Mikli ütles Mängu kohta hästi: "Banksi versioonis digimuundub ameerika jalgpall maleks, siis kunstkäsitööringiks ja lõpuks hakkavad vastasmeeskondade kaptenid omavahel valssi tantsima. Aga tegelikult on valss hoopis postitants ja selle kaotaja saab eetikamedali."

Kokkuvõtteks võib öelda, et Banks on kahe esimese raamatu järgi üsnagi ühetaoline kirjanik. Jutustab lugu sageli samade stiilivõtetega, ningpärast Phlebase lugu ei too ta enam enda maailma juurde mitte midagi märkimisväärselt lennukat või uut. Enderi mäng on parem mäng!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu eesti ja nüüd inglise keeles. Originaalkeeles nautisin rohkem. Üks mu lemmikuid Iain M. Banks Kultuuri sarjast.
Lugu Kultuuri parimast universaalsest (mitmeid mänge mängivast) mängurist Jernau Morat Gurgeh, kes psühholoogilise töötlusega meelitatakse juba võidetud mängus petma (saamaks ideaalset tulemust) ja sunnitakse hiljem selle paljastamisega hirmutades Kultuuri eest mingit ülikeerulist (ja mitte selgelt kirjeldatud) Azadi impeeriumi saatust määravat mängu mängima.
Üldiselt väga ladus lugemine, vahepeal läheb küll Azadi sadistlikkuse kirjeldus minu jaoks liiga graafiliseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Meeldetuletuseks siis, et triloogia lahkab peaasjalikult võimuintriige Interdependency-nimelises kosmoseimpeeriumis, mida on kogemata valitsema sattunud eelmise imperaatori vallaslaps. Kogemata selles mõttes, et üks peamisi tegevusliine käima tõmmanud juhtumeid esimeses osas oli tegeliku troonipärija surma saamine. Nagu sellest võimuintriigide puntrast vähe oleks, on tähtedevaheliseks liikluseks kasutatava kosmiliste hoovuste vooga (the Flow) miskit põhjalikult korrast ära. See on siis teine peamine tegevusliine käivitav ja käimas hoidev teema. 
 
Scalzi on ehitanud tähtede vahele ühiskonna, mis mõneti meenutab 18. ja 19. sajandi Briti impeeriumit. Ja mingis mõttes mulle kangesti meeldib see maailm.
 
Kolmandas osas saab siis selgemaks, mis saab sellest hääbuvast hoovustesüsteemist, antakse vastus, kuidas päästetakse isolatsiooniohtu sattuvad miljardid inimesed surmast, mis saab kogu sellest kogemata-imperaatoriks-saanud tütarlapse vastu suunatud vandenõude puntrast, tuleb isegi ilmsiks mõni saladus, mille olemasolu vähemalt mulle varasemalt pähegi polnud tulnud. Ma ei ütleks just et õnnelik lõpp on sel lool (maitse asi muidugi), aga lõpp on siiski viisakuse piires kokku sõlmitud. 
 
Sarnaselt Reidariga jääb aga kokkuvõttes natuke selline nõutu mekk külge kogu triloogiale. Scalzi ise tituleerib ennast järelsõnas jubedaks koletiseks, sest jättis (nagu viimasel ajal kombeks) raamatu käsikirja üle andmise täisti viimasele minutile. Siit kajab läbi tegelikult see, et ta on hetkel ilmselt natuke orkis oma miljonilepingu tingimuste täitmisega ja surub läbi valu ning vaeva käsikirju välja, et omalt poolt lepingut täita. 
 
Kokku on kolm osa triloogias ilmselgelt vahtu täis klopitud ja kui midagi fokusseeritumat tahta, siis minu poolest 3x400 lk asemel võinuks olla kasvõi ca 700-800 lk tellis või siis kaks köidet. Hetkel on tegelikult nii, et kolm osa ongi üksteisele niivõrd järgnevad, et ainus kaalutlus neid eraldi romaanidena esitada on maht. Osad ei ole minu meelest eraldi tarbitavad. Esimene jääb pooleli, teisest ei saa sotti kui pole esimest lugenud ning ega see eraldi ka kuhugi jõua. Kolmas tõesti võtab selle loo liini kokku, kuid paraku on Scalzi endale ka siia jätnud tagaukse, et soovi korral teha miski spinn-off näiteks. Hästi ilmekas on see, et nii teises kui kolmandas osas läheb palju mahtu selle peale, et püüdlikult üle seletada, mis varem on toimunud (a'la previously in the Interdependency saga...)
 
Samas - tuleb tõdeda, et kirjutada ta kahtlemata oskab. Ma olen selgelt erapoolik, sest mulle Scalzi stiil meeldib, kui tahta näiteid asjasse puutuvatest dialoogidest, mille kaudu kantakse edasi sündmustikku ja lugeja saab infot ning mis samas on teravmeelsed ja naljakad, siis palun väga - Scalzi pakub neid kogu raha eest.
 
Küll aga on selge see, et kogu sari ongi eeskätt poliitiline ulmeromaan - selles mõttes, et sündmustiku kese on ikkagi paleeintriigid ja impeeriumi saatus. See pole militaar SF, see pole planeediseiklus. See pole krimilugu. Ja ridade vahelt ei puudu ka (minu hinnangul siiski viisakuse piires maskeeritud) seisukohavõtud päevakajalistel teemadel. 
 
Kokkuvõttes tundub triloogia tervikuna natuke tugevam kui osad eraldi võetuna. Kui järjest lugeda, siis ilmselt tekkib teise ja kolmanda osa juures olukordi, kus tahaks lehekülgi edasi keerata, sest info on juba olemas. Aga aasta-paari pikkuste pausidega kulusid tegelikult ka meenutused varasemast ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu poolelt võib pöörduda eespool Rätsepa arvustuse poole; vahest ehk selle erinevusega, et Piiteri mafioosod ei sattu sinna lumme uppunud Siberi pärapõrgu külasse, vaid lähevad ikka konreetse sihiga. Ma pole just suurem asi õudukate ega splätterõudukate austaja ja mingil äraspidisel moel oli see lugu koomile enamgi kui õudne (asjaolu, mis ilmselt ütleb minu kohta rohkem kui loo kohta...), kuid üllatuslikult osutus see kokkuvõttes täitsa asjalikuks tükiks. Ma kahtlustan, et sellel on mõndagi pistmist Tumedate tundide podcasti meeskonna suurepärase tööga - ilmselt poleks ma seda paberilt lugedes kaugele jõudnud. Võimalik, et tõesti on liialt palju auru läinud soolikate ja teiste siseelundite detailsele kirjeldusele, aga ma ei ütleks, et lugu venima oleks jäänud.
 
Mingi pulp'i vaib on lool küljes. Leian end jällegi mõtlevat Bergi Willardi-seiklustest (Kaos katselaboris ja Üle piiri jt). Oletan, et Mahkra kirjutaski selle jutu puhtalt seikluslusti pärast. Ja seiklust siit saab, pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

'Excession' on päris hea termin siin tegevust käima tõmbavale "tundmatule ülikõrge arengutasemega objektile". Eestikeelsed vastes 'liialdus' või 'liiasus' jäävad nagu veidi kahvatuks. Niivõrd üle mõistuse palju arenenum näib see Esperi-nimelise tähe lähedalt avastatud tundmatu objekt, et isegi niivõrd arenenud tasemel tsivilisatsioon nagu seda on Banksi maailmas Kultuur, näib selle kõrval umbes samal tasemel kui koopainimene 19. sajandi auru- ja püssirohu- ja terasetsivilisatsiooni kõrval.
 
Kultuuri Arud nimetavad selle tundmatu objekti poolt tekitatud olukorda välise konteksti probleemiks: miski mitte siit universumist pärinev kujutab endast potentsiaalset ohtu kõigele, mis kannab koondnimetust "meie eluviis". Ja Banks ei hoia siinkohal kokku galaktilise kõrgtsivilisatstiooni kohta infokildude jagamisega. Kultuur on nagu mingi ummamuudu hedonistlike progressorite anarhistlik jõuk, mis on otsustanud Galaktikasse ringi jõlkuma jääda selle asemel, et Vanade Tsivilisatsioonide eeskujul suunduda edasi Transtsendentsele Tasemele, eesmärk tundub olevat ühelt poolt nautida siinset elu nagu see on ja teisalt aidata järgi kõikjal üle Galaktika jätkuvalt olevaid "primitiivseid" rasse.
 
Möödaminnes puudutatakse siin Kultuuri igapäevaelus tavapäraseid küsimusi nagu soovalikud, teadvuste digitaliseerimine (varukoopiad ja nende kasutamisel võimalus igavesti elada). Banks jutustab ka möödaminnes sellest, kuidas erinevad kildkonnad on Kultuurist lahku löönud ja omaette tsivilisatsioone loonud, kuidas osad laeva Arud on otsustanud hakata ekstsentrikuteks ja üksi mööda Galaktikat ringi kolada, kuidas osad kildkonnad ikkagi on läinud Transtsendentsele Tasemele jne. Banksile kombe kohaselt on "Excession" suhteliselt aeglase algusega romaan ja ei lase endale väga lihtsalt ligi.   Banks justkui naudiks rasket ja keerukat struktuuri, kus esimese sajakonna lehekülje jooksul tuleb võidelda kiusatusega raamat nurka jätta, sest tunne on selline nagu oleks lauale lihtsalt visatud omavahel mitte sobituvad pusletükid, millest siis tuleks mingi pilt kokku saada. Vaikselt hakkab siiski selgima ja kui lõpuks on kõigi nende liinide suunad selginenud, mõned taustalood teatavaks saanud, hakkab lugedes põnev.
 
Üks sellistest pisematest, primitiivsematest rassidest, mida Kultuur püüab "tsiviliseerida" on Affront. Nad laiendavad küllalt agressiivselt oma asuala ja kui muus osas võiks nad olla veel isegi kuidagi talutavad, siis ebameeldivaks muudab neid eeskätt komme põhjustada mõnuga kannatusi kõigile, kes nende mõju all on - alustades oma saakloomadest, lõpetades alistatud rassidega. Jah - mastaabid on suured, idegi "väike rass" on tegelikult tähtetevahelise impeeriumi rajanud seltskond.   Tuleb välja, et mingi kildkond Arusid on pikalt planeerinud väikest vandenõud, kuidas tõmmata käima Affronti ja Kultuuri sõda, et siis esimene saaks loomulikult haledalt peksa ja integreeritaks Kultuuriga ja lõpetataks nende barbaarsused. Aga vandenõu taga on veel sügavam vandenõu ja üks veidrikust laev Sleeper Service tundub olevat kõige võti. Kui siis kokkuvõtteks pinged on haripunkti keritud, on lõppvaatus hingematvalt võimas.
 
Ei ole lihtne raamat, on kohati igav raamat, aga kui tahta mastaapset, kõrgtehnoloogilist kosmoseooperit, siis Banksilt seda kindlasti saab. Sihuke pika hambaga viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia Isaac Asimov 100 koostaja Raul Sulbi julgele väitele: "Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud." võin oma nime küll kõhkluseta alla kirjutada. Asimov oma Asumi ja Igavikuga on minu jaoks täpselt seal, sellel mõttelisel troonil, kuhu ca 10-16-aastase lugejana asetaksin veel Verne'i, Clarke'i, Simaki ja Wyndhami. Igalt autorilt küll ilmselt 1...3 teost, aga jälg on vaieldamatu. Hiljem on tulnud teised juba nö ülesküntud uudismaale omi vagusid ajama.
 
Seega ootasin antoloogia ilmumist pikisilmi. Võtsin lugemisjärjekorda nö vahele. Ja ilmselgelt pole ma ka oma hinnangutes objektiivne - mitte et mul mingit kohustuski oleks. Lõppeks ongi lugemiselamus ja sellest tulenev nauding (või mõni muu positiivne või negatiivne tundmus) subjektiivne asi.
 
Antoloogia on mõeldud austusavaldusena Asimovile ja minu meelest täidab sellisena oma rolli ilusasti ära.
 
Sissejuhatuseks võetakse ette ajarännu ja personaalsete portaalide teema - Triinu Meres on siin kohal oma tugevuses, vahetult (kohati vaat' et isegi võikalt) kohal; Kristjan Sandri püüdlus vaadelda tehnoloogia mõju ühiskonnale jäi minu jaoks küll nõrgaks, aga jutt ise on algusest lõpuni kenasti ära tehtud ja Asimovi stiili (üldse sellist 1950.aastate tüüpilist angloameerika ulmeteksti) hästi tabav. 
 
Edasi tuleb blokk robootika kolme seadust: 3x Susan-Calvinit Roosvaldilt, Andresonilt ja Harlgalt. Ühelt poolt on need krimilood (probleemilahenduse lood), teisalt on tegemist aruteluga robootikaseaduste ja võimalike probleemide üle, mis robotitega võib ette tulla. 
 
Vesimehest Belialsini käiakse üle Asumi maailma tulevikuajalugu. Laurik kirjutab lõputiitrite järgse järelloo Igaviku maailmasse. Ja noh, Hargla lõpupauk on lihtsalt relvitukstegev kastist välja lähenemine Asimovile. 
 
Kui nüüd oma lemmikuid kuidagi reastada või esile tõsta, siis Hargla "Einsteini viimaste sõnade" kõrval nimetaks Belialsi "Asum ja psühhoajalugu" ning Merese "Tegi-tegi-tegi tuld". Jah - vaatan oma hindeid juttudele ja tõden, et siin on liidetavate summa suurem kui elementidest üksiti võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles

Harlan ja Noys on siis tagasi minevikus ja püüavad genereerida muudatusi, mis saavutaksid selle, et inimkond ei jääks Maale nö lõksu - tuumateaduste areng ja sealt edasi kosmoselennud ja Galaktika koloniseerimine jne. Sihuke parasjagu nostalgiline omaaž Asimovi suurepärasele romaanile "pärast lõputiitreid".
Teksti loeti eesti keeles

Oh seda rõõmu kui viimaks saab kolme põhiseaduse juurest edasi liikuma. Minu jaoks on Asimov esmalt ja üle kõige ikkagi Asumi ja Igaviku looja. Ning mulle sealjuures täitsa meeldis "Asumi äär". Selle järg küll läks sutsu tüütuks, aga... Siin on siis nö after credits stseen, mis sai pärast "Asum ja Maa" viimaseid ridasid. Trevize ja Bliss ja Daneel ja... Puänt!
 
Mulle väga meeldis - selline makrovõtte välja suumimise ja suure panoraami andmise tunne tekkis.
Teksti loeti eesti keeles

Planeet Gaalil on toimunud totaalne katastroof: muidu elust kihiseb kuurortplaneet on viimastel aastatel võõrustanud teadusinstituuti, mis on eksperimenteerinud teoreetilise füüsika uute ja huvitavate valdkondadega. Ja nüüd tundub, et midagi on selle eksperimendi käigus kapitaalselt valesti läinud - terve planeedi koor on tules. Märgid viitavad justkui asteroiditabamusele, kuid sellele iseloomulikku kosmilist räbu pole planeedi ümber ollagi. Impeeriumi kriminaalpolitsei eriti tõsiste juhtumite osakonna inspektor peab selle probleemipuntra lahendama. Selle käigus (taas)avastab ta planeedil Solaria tegutsevad robotid ja solarialased ning nende vandenõu. Niipalju siis spoilereid. 
 
Planeedil Gaal toimunud katastroofist kajab minu jaoks läbi justkui Strugatskite "Kauge Vikerkaare" temaatika - teaduseksperiment, mis läheb tuksi, mõjub hävitavalt tervele planeedile. Õõvastav on sealjuures see, kuivõrd vähe emotsionaalset mõju see katastroof tegelikult asjaosalistele avaldab. Üks maailm ees või taga, vahet pole - meil on neid ju jalaga segada. Asi vajab lahendamist Impeeriumi julgeoleku, mitte inimliku õigluse pinnalt, kahju on pigem teaduslik, majanduslik, mitte niivõrd inimlik, moraalne. Ehk siis impeeriumi ebainimlik olemus tõstatub siin ridade vahelt väga ilmekalt esile. 
 
Hinne väljendab jällegi teatavat tasakaalu. Head ideed, tempokas lugu, lugejat ei lasta igavusse suikuga. Aga... Jansile ja Tänavale iseloomulikult on lõpptulemus saanud liiga skemaatiline, tormakas ja lakooniline. Võibolla puht asimovlik on see puisus, naiivsus, mis iseloomustab siin mees- ja naispeategelase omavahelist suhet ja suhtlust. Samas tundub mulle, et Asimov oleks võtnud vähemalt rohkem aega dialoogile, arutlusele toimuva üle. Jans-Tänav tandemi peamine töövahend jututooriku valmimise järgselt näib olevat DELETE-nupp. Jäängi juurdlema selle üle, kui palju tegelikult huvitavat ja olulist infot on nad kirvemeetodil jutust välja visanud...?
Teksti loeti eesti keeles

Mõrvamüsteerium kuskil avakosmoses triivivas vanglakompleksis. Uurimisalus võtab vastu hädakutsungi ja kuna selle juhtsüsteemiks on positronaju, siis on sisuliselt tegemist kosmoselaev-robotiga, mis loomulikult hülgab kõik hetkel käsioleva ja tõttab inimestele appi. Kasu pole isegi sellest, et apelleerida parasjagu käsil olevate eksperimentide kriitilisusele teiste inimeste elu ja tervise seisukohalt. Kui on kaks akuutset kriisi, siis valitakse see kõikse akuutsem ja vahetum, mida lahendada.
 
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees ütleb pealkirja ja eessõnaga piisavalt palju ära, et vähegi Asimovi maailma (tuleviku)ajalooga kursis olev lugeja teaks, mida laias laastus taustaks oodata. Maa on sulgumas isolatsiooni, millest võib lugeda romaanist "Teraskoopad". Isegi vihje Elijah Bailey'ile on ilusasti olemas. Erinevalt Asimovi ulmekriminullist, mis suuresti tiirutab jällegi 3 põhiseaduse ümber ja mille juurest Asumi maailmani kulgeb veel pikk ja käänuline, paljuski kaardistamata teekond, on Veskimees valinud oma lemmikteema: ühiskonna modelleerimise.
 
Millalgi õige mitme sajandi kaugusel tulevikus on Maal inimkond koondunud suurlinnadesse ("teraskoopad"), maha on peetud justkui sõjalaadne toode Välisilmadega ja nüüd, mõnikümmend aastat hiljem käib vägikaikavedu selle üle, kes-keda üle trumpab ja milliste nippidega õnnestub inimkond uuesti arenguteele suunata, sest vähegi mõtlevale inimesele, kes pole mingi jobukakust imbetsill-idioot ja suudab ääriveerigi kaks mõtlevat ajurakukest omavahel koostoimes tööle rakendada peaks ju selgemast-selgem olema, et kui asjad lähevad nii nagu hetkel näikse minevat, pole ees ootamas muud kui degenereerumine ja korralik ugriduum... Noh, mõtlevaid inimesi muidugi peategelaste seas leidub, mõni veskimehelik übermensch samuti sekka ja need siis püüavad samuti asju oma parema äranägemise kohaselt õigeks sättida.
 
Vahelduseks eelmisele kolmele Susan-Calvinile pole ju tegelikult üldse paha. Veskimees minu meelest pole jäljendanud Asimovi stiili. Veskimees on kirjutanud, nii nagu Veskimees ikka kirjutab. Sest Veskimees tihti kirjutabki nn asimovlikus võtmes - ei vii lugejat koos tegelastega otse sündmuste keerisesse (nö first person SF-action), vaid annab juhtunud sündmustiku edasi mingite (esmapilgul ja teinekord päriselt) suvaliste teisejärguliste tüüpide vestluse abil. Rääkivad pead. Aga kui ma võtan nt kasvõi sellesama "Teraskoopad" või Asumi esimesed kaks köidet, siis seal on need rääkivad pead ometigi vahetult keset sündmusi, on ise osalised selles, mis juhtub, mitte lihtsalt ei jahvata, mis kuskil toimus ja mis selle kõige tähendus on.
 
Veskimees, noh... Minule mõjub see jutt kui ilukirjanduseks maskeeritud essee, kus autor on saanud möödaminnes rääkida südamelt ära hetkel kipitavad teemad pärismaailmas. Lisaks lihtsalt igavale ja üleüldse mitte korda minevale tekstile on see "jutlustamine" üks tegureid, mis mind isiklikult teksti juures kipuvad välja lülitama. Täielikust eemaletõukavusest päästab antud hetkel olukorra see, et vähemasti puhttehniliselt on tegemist hästi kirjutatud tekstiga ning "jutluse" peitmine muu teksti sekka ja suhtkoht hea haakuvus üldisema teemaga, mida jutt käsitleb on samuti olemas.
 
Veskimees, noh... Tänuväärne on see, et ei ole iga mõne kuni kümnekonna lehekülje peale surutud sisse mõnd üliinimeste vahelist seksistseeni. No ei klapiks see kuidagimoodi Asimoviga kokku. Linadevaheline vestlus on küll olemas, aga kõik jääb ilusasti peresõbralikuks.
 
Hinne väljendab siis tasakaalu selle tõdemuse vahel, et täitsa hästi teoks tehtud ja informatiivne (minu jaoks toimib kui täiendav killuke Asimovi tulevikuajaloos), kuid neetult tüütu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne kosmosejaam (asteroid, kuubaas võimisiganes), järjekordne jabur tohuvapohu 3 robootikaseaduse teemal, järjekordselt pole kellelgi teisel kui Susan Calvinil piisavalt oidu, et olukord lahendada. Ausõna - selleks hetkeks peaks küll aktsiaselts U.S. Robots and-what-not tegema riskianalüüsi ja aru saama, et neil oleks vaja a) midagi oluliselt teisiti teha; b) veel paar tarka inimest lisaks dr Calvinile palgata...
 
Ja siis, noh "astuvad lavale" purjus koboldid st koobaltit kaevama pidanud robotid, kellele juhtumisi seadistati "väheke näpitud" versioon kolmest põhiseadusest.
 
Ma ausalt öeldes kujutan täitsa ette, kuidas Hargla talle omase rahuliku ja täiesti siiralt sirge näoga on võimeline ära seletama, et see lugu on tegelikult mõeldud täiesti surmtõsise ja diipleva ühiskonnakriitilise palana, milles saavad peksa nii kõivõimalikud sotsiaalse õiguse sõdurid, kui pahad kapitalistid, kui hullu panevad teadlased, kui totakavõitu bürokraadid, kui kolonialism, tarbimisühiskond, pinnapealsed inimesed, kes tilulilu nimel on valmis süsteemi orjama, ilmselt ka Asimov ise oma kolme seadusega ja arvatavasti jääb mul veel paljugi adumata.
 
Päris hää satiir.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne päev ja järjekordne kolme seaduse probleem dr Susan Calvini elust. Sedapuhku on siis dr Calvin kutsutud kuhugi asteroidile uurimisbaasi, kus on testimisjärgus hüperajam tähelaevade tarbeks. Juhtunud on aga õnnetus, milles on hukkunud mõni inimene ja üks võrdlemisi spetsiifiline robot NS4 "Nestor", kelle positronajusse seadistatud kolme põhiseadust on "natuke näpitud".
 
Mis, miks ja kuidas täpselt juhtus, olgu ise lugemise rõõm. Mu meelest on ositi kummaline lugeda 21. saj ulmejutust trükimasinast ja andmekaartidest seoses arvutite programmeerimisega ja ketaslintidest ja mis kõik veel. Teisalt tekitab see natuke sellist mõnusat nostalgialaksu 1940-50 aastate ulme suunas kummardades.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku maitse-eelistuse tarbeks on selles "hautises" veidi vähevõitu tegevust.
 
Jupiteri kuul Callistol on kaevandus, milles on uut tüüpi kaevurrobot otsustanud justkui streigi välja kuulutada. Seda probleemi peaks lahendama kaks inseneri - Powell ja Donovan - kes ometi jäävad hätta, sest roboti veenmiseks ei paista ükski nö ussirohi aitavat ja püssirohtu ka ei taha mängu panna. Enter dr Susan Calvin, pearobopsühholoog firmas US Robots and so forth... Kui sissejuhatuseks närvitsevad kolleegid Powell ja Donovan, et nende istumine tehakse tuliseks (mis muidugi pole ka kokkuvõttes välistatud, kuid ilmselgelt pole käesoleva loo teemaks), siis dr Calvinit näikse huvitavat hoopis probleemi tegelik olemus, mis nagu lehekülgede edenedes selgub, on sootuks uudne ja keerukam. Rohkem spoilima ei hakka.
 
Tõsiasi on, et ma pole piisavalt palju Asimovi robotilugusid lugenud, et kõiki peeneid vihjeid ja kogu seda kolme seaduse ümber arutlemist 100% tabada. Aga - minu jaoks oli lugu ikkagi täitsa nauditav. On hästi palju dialoogi ("rääkivad pead", eksole) ja natukene üldisema tausta kommentaare samuti. Leidub vihjeid sellele, et robotite teema pole suuremas plaanis sugugi nii roosiline - tehnoloogilise võidukäigu vastu ollakse kodusel Maal samuti poolt-vastu grupeeringuteks jagunenud jne.
 
Natuke võtaks kritiseerida jutu algust, kus ilmselt sihilikult on selline ebamäärane kahe tüübi dialoog. Minule mõjub selline asi veidi välja lülitavalt - kõõlun 50/50 piiril, et kas jõutakse "selle asjani" nüüd ka lõpuks või saab mul enne viitsimine otsa. Siinkohal õnneks viitsimist jagus ja kui juba veidi selgemaks hakkas saama, mis värk on, siis tuli ülejäänud jutt toredasti järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipunktid nopib Kristjan Sander selle jutuga ära. Kuidagi väga tuttav tunne on seda juttu lugedes. Viimati tekkis see tunne "Üheksa homse" lehekülgedel. Et camp ja pulp... Olgu Asimov kui suur tegija ulmes tahes, isegi tema loomingust suur osa aegub. Nii jääb järele miskit sorti kunstiline õhkamine.
 
On Uksed - et Sander ise eessõnas seletab ära, et tegemist on teleportatsiooni seadmetega, siis tore - see on selge. Natuke veidra võitu tundub valik (mu meelest eba-asimovlik) hakata tegelema nende seadmete ühiskondliku mõju uurimise asemel ühe tütarlapse kadumise juhtumiga, mis lõpuks taandatakse kukeseente kuulamise kunsti tasemele ära. Lool on oma puänt ka, mis tekitab sellist kerget kohmetust. Mul on tunne, et midagi oleks nagu puudu, midagi olulist, mille tulemusena loetu mulle korda ka peaks minema.    
 
Kummardusena Asimovile täidab eesmärgi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu neandertaali poisist Timmyst kõnetab mind täna lapsevanemana oluliselt rohkem ja teistmoodi kui kunagi ammu-ammu kogumikust "Lilled Algernonile" lugedes. Ma siin, Edithi ja Timmy saatust vaid õige ääri-veeri avava loo juures Asimovi "häält" väga ei kuule, küll aga on siin seda, mida olen hakanud Triinu Merese tekstides armastama. See on kuidagi nii õige emotsiooniga lugu. Esimene pool on antud siis neandertaallaste vaatepunktist, kelle rada Edithi ja Timmyga ristub; teine pool on juba Edithi vaatenurgast. Nii hää jutt!
 
Sisust ehk nii palju, et peategelased peavad kauges minevikus kohanema sealse keskkonna ja hõimuga, kelle juurde sattutakse. Huvitav on ka neandertaallaste nö kultuuri ja ühiskonna kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles

Suht-koht tänapäeva USA. Yellowstone'i supervulkaan ilmutab märke ebatavalisest aktiivsusest. Bürokraadid valitsuses ja valitsusagentuurides, kes peaks sellisel puhul midagigi ette võtma, et olla valmis katastroofiks (niivõrd-kuivõrd üldse saab midagi asjalikku ette võtta supervulkaani purske puhuks), summutavad olukorra tõsidust viimase hetkeni. Ja siis käib korralik kabuum. Yellowstone'i kohale jääb järgi auk ja taevasse lendab mitu tuhat kuupkilomeetrit (jah - km3) tuhka, kive ja mida ikka vulkaanist eraldub. See siis settib maha, tuues endaga kaasa enneolematu jama. 
 
Samal ajal väikeses Kansase linnakeses, kus on ülikool, kus õpib igast' rahvast on üks füüsikageenius avastanud võimaluse, kuidas pääseda paralleelmaailmadesse. Koos kaaslastega ehitavad nad masina, millega saab siis sinna alt-reaalsusesse minna. Eesmärk on lihtne - minna alt-reaalsusesse, otsida üles mõni ajaloost tuntud kulla leiukoht, saada rikkaks ja kui see on tehtud, avaldada oma avastus ja saada Nobeli preemia ning surematu kuulsus.
 
Aga siis noh see Yellowstone, va kurinahk lendab õhku ja rikub kõik ära muidugi. Teisalt muidugi võimaldab avastus peategelastel evakueeruda "ohutusse" kohta. Mitte et kõik nii lihtne oleks...
 
Natuke on sel asjal selline Pikkmaa vaib küljes. Aga kui Pikkmaa oli selline muhe, ilus muinasjutukene, kus kartuli ja värvilise traadiga ning patarei ja lülitiga tehti sammureid, siis siin on sutsu kvantfüüsika-juttu. Nalja saab ka, kuid see on pigem midagi koomilise leevenduse taolist, sest tegelikult on teose teine pool ikka suhteliselt trööstitu ja morn katastroofilugu.
 
Mu meelest mõnus ja samas mõtlema panev meelelahutus.
 
PS. Tegemist on siis Dennis E. Taylori omakirjastusliku debüütteose "Outland" (2015.a) uuendatud versiooniga.
Teksti loeti inglise keeles

Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?
 
Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...
 
Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist. 
 
PS. Ma olen ilmselgelt koerainimene... Aga midagi on nendes viimase aja kassilugudes :D
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust.   
 
Spoilerdamata on suht-koht raske midagi sisust rääkida. Lugema peaks. Aga olgu siis öeldud niipaljukest, et tegemist on jutuga, mis antakte edasi ühe neljajalgse eluka perspektiivist. Aga mitte ainult.
Teksti loeti eesti keeles

„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
 
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
 
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
 
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
 
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
 
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
 
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
 
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
 
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.
 
Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.
 
Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud.
·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.
 
Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.
 
Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega.
·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...
 
Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.
 
Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.
 
Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter.
Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.
 
Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.
 
Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
 
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
 
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
 
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
 
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. 
Teksti loeti eesti keeles

See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Nagu öeldud - ilmselt eesti ulme kõige kosmilisem teos. Lakooniline, sirge ja karge seiklusjutt. Mastaapi on, ideid on. Mida napib on ehk tegelaste kultuurkiht. Selliste mastaapidega loo puhul rohkem draamat ja ehk ka traagikat oleks tarvis. Ma tean küll Mandi kreedot, et viimistlemise käigus tuleb palju ja soovitavalt veelgi rohkem tekstist välja rookida, aga kuskil maal on piir, kus triloogia jagu materjali surumine üheks kolmesaja-leheküljeliseks romaaniks teeb sellele loole tänamatult palju haiget. Rohkem ongi mõnikord see, mis ta on - rohkem ja parem :)
 
Ehk siis tehtagu järgmine kord paremini. Oskust on küll.
Teksti loeti eesti keeles