Kōbō Abe (7. märts 1924 – 22. jaanuar 1993) kirjanikunimi oli Kimifusa Abe (安部 公房, Abe Kimifusa). Ta looming on mitmetahuline - on luuletusi, romaane, näidendeid, inimene oli lisaks muusik, fotograaf ja leiutaja. Ka oli tal oma teater (“Abe Studio”). Stiililiselt meeldis talle absurdne ja sürrealistlik lähenemisviis.
Raamat on kui isegi mitte kõige esimene siis üks esimestest jaapani sci-fi teostest, pannes aluse vastava subkultuuri tekkele. Kuna pärit on raamat isiklikust ulmeväljakutsest siis ilmselt on tegu ulmega. Aga see määratlus ei ütle suurt midagi sest pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm), mille võib ju kuhugi žanrikasti suruda aga niipea kui selja keerad korraks siis uuesti vaadates on ta läinud hoopis mujale. Noh, nagu kass või väike laps. Krimka? Ikka, on laipu, on uurimist. Hoiatusromaan? Oi, kahtlemata, üsna jälk tegelikult. Jälk siis vaimselt, kusagil teise veerandi peal pani ikka kulme kergitama. Mida edasi seda vastikumaks raamat läks… kuidas seda nüüd ütelda - raamat pole halb, kaugeltki mitte! Aga ta maalib väga naturalistlike vahenditega ühe võimalikest tulevikupiltidest - ning see on laotud väga korralikule ja tugevale teadusevundamendile.
Enda peas hakkasid ühel hetkel tekkima paralleelid Michael Crichtoni aastal 1990 ilmunud suurepärase “Sauruste pargiga” (jah, see, mille nimi originaalis on “Jurassic Park” ning mille järgi on palju halbu filme tehtud). Mõlemas raamatus on äärmiselt olulisel kohal teaduslik komponent, kus aretatakse olemasolevat teadmust edasi mõnevõrra ulmelises suunas. Suunas, mis ei pruugigi tingimata ilmvõimatu olla. Kui Crichton kirjeldab meile igapäevaelust mitte niiväga tuttavat maailma siis Abe jutustus on liigagi närivalt tuttavlik ja kõnnib meie praeguse elutee kõrval.
Või kas ongi enam tänapäeval tegu ulmega?
Sisust ka mõne sõnaga. Peategelaseks on professor Katsumi, kes ehitab ennustusmasinat. Samal ajal ehitavad ka venelased samasugust masinat ning raamatu esimene kolmandik räägibki natukene nõuka-ajast tuttaval toonil võidurelvastumisest, kus ühel ja teisel pool ehitatakse järjest võimsamaid masinaid. Mingil hetkel liigub raamat justkui krimka-maailma aga see vaibub ruttu kuna tekivad järjest… tõsisemad probleemid sest masin ennustab inimkonnale sünget tulevikku. Ilma raamatu sisu ära rääkimata ei tahakski edasi minna. Eks saab vihjeid mingis mõttes ju pealkirjastki.
Kahjuks ei teinud raamatu lugemise ajal märkmeid aga mõned lahedad väljendid jäid silma. Üks oli vanasõna stiilis “pole mõtet riisi kalju peale külvata” ja teine oli higist pärlendava otsaesise kohta kus laubal olid “higiherned”.
Eraldi kiidan veel raamatu mahtu - 175 lehekülje peale on mahutatud nii põlvkondade erisust ja võitlust, technopõnevikku, tulevikuhoiatust kui silmi niiskeks kiskuvat osa. Ei taha küüniliseks minna aga tänapäeval punutaks sellest materjalist ilmselt 1500+ lehekülge triloogiat või midagi veel rõlgemat.
Üks äärmiselt oluline ja vajalik romaan millest ilmselt paljud pole teadlikud. Eks praeguseks on seda teemat märksa rohkem lahatud aga igasugune algne, protoulme on võluv. Eks teinekord on ka kopituslõhna küljes - aga mitte antud juhul, oh ei! Raamatu hoiatussõnum on endiselt aktuaalne ning moraalsed ja eetilised dilemmad teravamad kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et teadlaste kätetöö rakendamine mõne muu ning mitte enam õilsate kavatsustega vankri ette… O tempora, o mores!
