Tõtt-öelda ei ole see sõna enam nii hea pärast hiljutist korduslugemist... aga 1989. aastal oli see eestikeelses ajakirjanduses siiski sõõm värsket õhku.
Loost endast kah!
On miski eestlasest krimkadehull, kes valmistub telekast järjekordset kriminaalfilmi lindistama... järsku ilmub ta teleka eekranile veider larhv ning selle füsionoomia omanik kukub peategelasega seletama. Dialoog on nauditav. Teema pisut vähem. Selgub, et krimkahull on kogemata ühele oma videokassetile kinni püüdnud ilge pinutäie energiaolendeid... nägu teleekraanil on siis teise tsivilisatsiooni esindaja, kes seletades ja ähvardades püüab krimkahullu arukusele kutsuda, et too ei mõistuslike olenditega täidetud videokassetti üle ei lindistaks.
Üsna tüüpiline kahe mõistuse mitte supersõbraliku kohtumise kirjeldus... kahjuks omab jutt väärtust eelkõige vaid omas ajas, siin riigis ja antud autori loomingulises biograafias.
See neli on ilgelt nostalgiline!