Kasutajainfo

Aleksandr Mirer

2.05.1927-18.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Mirer ·

Dom skitaltsev

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Eesti keeles ilmunud "Kus on rändurite kodu" nime all. See kunagi synnipäevakingix saadud (ja järgneva72 tunni jooxul läbi loetud ning praegusex auväärselt kapsastunud) raamat on ilmekax näitex sellest, et *hea* vene fantastika EI piirdu Strugatskitega. Kahju et ei ole sellelt kirjanikult midagi muud nägema juhtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu pärast sai omal ajal Pärnus üsna pikas sabas üsna mitu tundi seistud. Omal ajal oli see üks väheseid võimalusi heade raamatute omandamiseks. Soovitaks kõigil seda lugeda. Pole mõtet tähele panna seda, et autor on venelane, et tegelased on lapsed jne. Raamat on võrratu ning annab silmad ette paljudele täiskasvanute raamatutele. Tasub veel mainida, et raamatu avaldamisega oli omal ajal Venemaal teatavaid raskusi ning uuemad väljaanded on täiendustega. Raamatu esimene osa ilmus esmakordselt juba 1969. aastal ning seda on korduvalt ka omaette tekstina taasavaldatud. Venelased ise hindavad seda esimest osa kui pea ainukest õnnestunud invasiooni juhtumit nõukogude ulmes. Romaani põhjal on tehtud ka film "Vahendaja", selle võiks küll vaatamata jätta. Kust mõni kliiniline noorpoeet (ma usun, et mõistsin tema Puhja päritolu) oma inspiratsiooni ammutab on rohkem poeedi, kui raamatu traagika. Lugege parem Mirerit!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kuskil poolteist ööpäeva, mitte rohkem, kuluski tagakaaneni jõudmiseks. Nagu igal heal raamat, on ka "Rändurite kodu" mitme plaaniline. Seikluslik osa on tasemel: supertehnikaga tunukate rünnak, blastrid, teadvuse siirdamised jne. Raamatus on ka mitmeid killukohti, mis vististi vaid endistele N. Liidu kodanikele arusaadavad... Tegelikult on raamat vägagi ideerikkas: Milleks üleüldse sooritada tähtedevahelisi lende? Ühe tonni laadungi teisaldamine nõuab selliseid energiakulusid, et mingist kommertslaevandusest pole juttugi. Ei tasu. Aga milleks üldse lennata? Tõstmaks elatustaset? Milleks? Alandame rahvaarvu ja saame tohutult väiksemate kulutustega kõrgema taseme. Mis võiks olla NII hinnaline kaup, et selle vedu end tasub? Auväärt ühiskonnaliikmed ise. Ja et lend tõesti tasuks, pevad nad minimaalselt ruumi võtma ja vajama teel minimaalselt vahendeid. Nõnda siis laaditaksegi kalliste "kadunukeste" kristallikestesse salvestatud infostruktuurid - mõtlurid, laevadele ja saadetakse uutesse parematesse maailmadesse. Leidnud planeedi kõrgelt arenenud loomadega, maandub seal dessantlaev. Siirikteadvused hõivavad esimesed ettesattunud sobivad kehad ja invasioon ongi alanud. Asunud planeedi elanikkesse, ehitavad tulnukad tehased, mis hakkavad tootma uusi laevu, mis siirduvad uutesse tähesüsteemidesse, kus operatsioon kordub. Kõik individuaalse surematuse nimel. Lähenemine surematuse probleemile taolise nurga all ongi minu meelest see, mis selle raamatu teiste tulnuka-kehavallutamise lugude seas meeldivalt esile tõstab. Kuigi autor on siin-seal teinud näpukaid, kaaluvad plussid miinused tugevalt üles: "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga omalaadne ja hea raamat. Tegevuspaik tundus kuidagi kodune: vana hea NSVL oma pioneeride, sõjaveteranide ja miilitsaga. Omapärane tulnukate invasioon koos oma hirearhilise süsteemiga: ruut, kolmnurk, joon, punkt. Eriti hea oli see, et jänes kõrge pomo oli. Made in USSR, five points.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli minu meelest nõksa ebaühtlane. Vahepeal nagu lasteraamat ja vahepeal nagu täiskasvanutele. Muidu hää.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke uimane lugu oli, aga muidu päris hea. Aga ju ei saanud lühemalt. Olen vist liialt laisk ka. Aga mitte selles pole ka asi. Lihtsalt ei tekkinud nii tugevat tõmmet selle loo poolt. No kuskil viie aasta eest ehk oleks isegi viieni küündind, aga praegu küll mitte. Neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, kuigi mõnes kohas suhteliselt igav. Eriti nende baloogide juures, kelledest kahte Niiki ja Gloori olid saadetud maalaste lapsed informatsiooni koguma. Muidu oli romaan tasemel. Idee oli midagi väga erilist. On saavutatud teadvuse surematus (mõtlur), kuigi keha sureb nagu tavaliselt. Seetõttu on vaja hankida teistelt planeetidelt kehasid. Kordan: suurepärane idee. Kuid kuna lugu oli mõnes kohas, ütleme ausalt, igav, panen "4".
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli teisest üpris erinev, aga mina hindaks mõlemaid viiega. Alguses oli küll selline tunne, et kuidas see raamat nii paks saab olla, kohe peaks ju läbi saama - ei osanud teise osa sündmusi ette näha :)
Teksti loeti eesti keeles

Täita hea tükk. Paneks kohe nagu kaks hinnet: esimesel osale nelja ja teisele poolele viie pisukese miinusega.
Üks esimesi loetud ulmekaid ja senini hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kõlbab lugeda nii lastele kui täiskasvanutele. Mina olin omal ajal raskelt õnnelik, et pole veel täisealine :-) E. Lindpere ütles õigesti, et alguses tundub, et raamat ei saa kuidagi nii paks olla nagu ta on. See meenutab "Kääbikut", kus pisikesele jutule mammutjärjed taha pandud on. Siia sobib. Võib-olla sellepärast, et järg on esiotsast niivõrd erinev, ei teki nämmutamise tunnet. Kui peaks kumbagi osa eraldi hindama -- paneks mõlemale viie. Kuigi esimene on pisut parem.
P.S. Jänes ei olnud kõrge pomo, vaid kõige tühisem (üheksanurk). Aga tulnukate nimed ja auastmed oli hea leiutis!
Teksti loeti eesti keeles

Üks nendest raamatutest, mis mulle väga meeldivad. Asjaolu, et tegelasteks on lapsed, ei häiri kohe sugugi - idee on iseenesest ju hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Häirisid vaid kohatine stiili ebaühtlus ja tegelaste tõesti liigne vedamine - juba see, et mitmetest tuhandetest planeetidest just Maal leidusid esimesed mõjutamise suhtes immuunsed tegelased ning et kõik heade sepitsused õnnestusid ja pahade omad ebaõnnestusid ... Aga muidu hea raamat. Antroopsusprintsiibist lähtudes on kõik ka väga loogiline, muidu ma ju ei istuks ja kirjutaks seda arvustust.

Kui olete tulnukatest liialt heal arvamusel ja arvate, et ainult nemad võivad inimkonna päästa, siis see raamat aitab teil oma seisukohta korrigeerida.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Ka mina lugesin selle kunagi ühe hingetõmbega läbi, kuigi paadunud science`i-fänn, nagu ma olen, oigasin juba raamatu lugemise ajal nii mõnegi karjuva ebaloogilisuse üle. Alustakski sellest, miks ma talle mingil juhul kõrgeimat hinnet panna ei saa - see, kuidas kogu lugu paigalt võtab, on nagu odavast pioneeriraamatust. Ma ei usus sellest ühtegi sõna. Ja kui jõuti pointini, et lapsed olla midagi erilist, pidin kapsa peaaegu nurka viskama - oo no, not again - tagasilangus muinasjuttude maailma. Ometi on kasutatud ideed huvitavad (kuigi mitte uudsed), loodud maailm (teises osas) nauditav. Hoogne ja mõnus lugemisvara, mis kindlasti tõstab ta lugemistväärivana esile. Peamine häda oligi too laste- ja täiskasvanutejutu vahel balansseerimine - ühelt poolt nagu taotleti tõsidust konstruktsioonide läbimõelduse ja isegi teatud filosoofiliste küsimuste tõstatamisega, teiselt poolt aga libisesid kasutatud lahendused teinekordki oma absurdsuses lastekirjandusse sobivate lollitamiste poole.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa raamatust on kirjandus ja saaks viie. Teine osa on joga ja saab kolme. Kokku neli.

Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((

Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustusi sellele romaanile on palju, peale ühe erandi kiitvad. Kiitma pean minagi. Esimene osa on parem kui teine, kuid vahe ei ole eriti traagiline. Ideed ja teostus on head, olen raamatut mitu korda üle lugenud. Kusjuures eesti keeles (originaali pole näinudki). Aga tõklel ei tundunud midagi viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on selle raamatu kohta kahetine arvamus, kohati nagu meeldis ja kohati nagu ei meeldinud ka. Mulle käis algul kohutavalt närvidele nende laste optimistlik sahmerdamine, peoneerid kõrgelt arenenud tulnukate invasiooni vastu. Tänapäeval selline asi ei läheks läbi. Samas oli autor suutnud tulnukate rünnaku üsna hästi ära põhjendada, kuigi kehade vahetus oli suhteliselt alakasutatud. Tubli töö, aga ei midagi erilist. Kõva kolm
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud ja nüüd siis üle pikema ajavahemiku taaskord üle loetud...

Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.

Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...

Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üks liiga pikk heietus. Räägitakse asjast, aga kogu aeg kaldub jutt kõrvalistele detailidele ja kirjeldustele juskui oma elu loojangule jõudnud rauk pajataks katkendlikult oma elulugu viisakale inimesele, kes teeb näo, et kuulab huviga. Kokkuvõttes kujunebki selline saba ja sõrgadeta jutustus, mis sisemisest energiast just ei pakata.  Lisaks veel see nõukogude ulmekirjanike kohustuslik tulevikuvisioon - tulevikus on kogu maailm kommunistlik ning kõik inimesed on "nii ilusad ja head". Imal. 
Teksti loeti eesti keeles

Loengu vormis võib esitada ... loengut. Või siis äärmisel juhul lühikest humoorikat jutustust. Ulmekirjandust loengu vormis edastada ei saa. 
Kogu see jahumine heade kommunistide ja jubedate kapitalistide vahel rikkus lugemisisu täielikult. Ime, et veel Lenini tsitaate ja viisaastakute töösaavutusi ei kajastatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Algas ju lugu päris paljutõotavalt. Arvasin, et tean, kus suunas asi liigub, aga eksisin. Asi läks kapitaalselt lappama siis, kui seltskond maa-aluste juurest kosmoselaeva tagasi jõudis ja nonde glegi-raamatut uurima hakkas. Hoobilt oli kadunud kogu salapärasus ja põnevus ning asendunud igava poliitagit-tunniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Õudne jura. Mina ei ole teadlane, kaugel sellest, aga esitatud ideed oli nii jaburad ja loodusseadustele vastanduvad, et neid ei saanud kuskilt otsast tõsiselt võtta. Lisame siia veel kommunismiehitajatest musterinimesed ja saadud kompott peletab kõiki lugejaid, kelle iidoliks pole Stalin või Lõssenko.
Plussiks oli see, et jutt oli lühike ning õnneks kergesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sügavamalt aru saada, on vaja teada teatud märksõnade tagapõhja, vastasel juhul jääb jutt pisut veidraks ja küsimärke tekitavaks. Kokkuvõte: huumor meeldis, tekstijooks meeldis, aga ulmelist osa nappis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli puuduseks see, et kolme päti laibaks konverteerimise protsess oli jäetud täiesti lugeja enda ettekujutuse teha. Ei, ma ei arva, et lugejale peab kõik puust ja punaseks tegema ning kolm korda situatsiooni nämmutama nagu mõned ameerika kirjanikud õigeks peavad, hoopis vastupidi. Kuid seekord tundsin küll, et minimalism ja varjamine läksid liiale. Erinevalt eelnevatest arvustajatest mina jutu sees huumorit ei tuvastanud. Võib-olla ainult terake irooniat.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ei jõudnud veel sisse eladagi, kui oligi juba läbi. Samas, ega ma suurem asi zombijuttude austaja ka pole.
Teksti loeti eesti keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles