Kasutajainfo

Aleksandr Mirer

2.05.1927-18.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Mirer ·

Dom skitaltsev

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Eesti keeles ilmunud "Kus on rändurite kodu" nime all. See kunagi synnipäevakingix saadud (ja järgneva72 tunni jooxul läbi loetud ning praegusex auväärselt kapsastunud) raamat on ilmekax näitex sellest, et *hea* vene fantastika EI piirdu Strugatskitega. Kahju et ei ole sellelt kirjanikult midagi muud nägema juhtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu pärast sai omal ajal Pärnus üsna pikas sabas üsna mitu tundi seistud. Omal ajal oli see üks väheseid võimalusi heade raamatute omandamiseks. Soovitaks kõigil seda lugeda. Pole mõtet tähele panna seda, et autor on venelane, et tegelased on lapsed jne. Raamat on võrratu ning annab silmad ette paljudele täiskasvanute raamatutele. Tasub veel mainida, et raamatu avaldamisega oli omal ajal Venemaal teatavaid raskusi ning uuemad väljaanded on täiendustega. Raamatu esimene osa ilmus esmakordselt juba 1969. aastal ning seda on korduvalt ka omaette tekstina taasavaldatud. Venelased ise hindavad seda esimest osa kui pea ainukest õnnestunud invasiooni juhtumit nõukogude ulmes. Romaani põhjal on tehtud ka film "Vahendaja", selle võiks küll vaatamata jätta. Kust mõni kliiniline noorpoeet (ma usun, et mõistsin tema Puhja päritolu) oma inspiratsiooni ammutab on rohkem poeedi, kui raamatu traagika. Lugege parem Mirerit!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kuskil poolteist ööpäeva, mitte rohkem, kuluski tagakaaneni jõudmiseks. Nagu igal heal raamat, on ka "Rändurite kodu" mitme plaaniline. Seikluslik osa on tasemel: supertehnikaga tunukate rünnak, blastrid, teadvuse siirdamised jne. Raamatus on ka mitmeid killukohti, mis vististi vaid endistele N. Liidu kodanikele arusaadavad... Tegelikult on raamat vägagi ideerikkas: Milleks üleüldse sooritada tähtedevahelisi lende? Ühe tonni laadungi teisaldamine nõuab selliseid energiakulusid, et mingist kommertslaevandusest pole juttugi. Ei tasu. Aga milleks üldse lennata? Tõstmaks elatustaset? Milleks? Alandame rahvaarvu ja saame tohutult väiksemate kulutustega kõrgema taseme. Mis võiks olla NII hinnaline kaup, et selle vedu end tasub? Auväärt ühiskonnaliikmed ise. Ja et lend tõesti tasuks, pevad nad minimaalselt ruumi võtma ja vajama teel minimaalselt vahendeid. Nõnda siis laaditaksegi kalliste "kadunukeste" kristallikestesse salvestatud infostruktuurid - mõtlurid, laevadele ja saadetakse uutesse parematesse maailmadesse. Leidnud planeedi kõrgelt arenenud loomadega, maandub seal dessantlaev. Siirikteadvused hõivavad esimesed ettesattunud sobivad kehad ja invasioon ongi alanud. Asunud planeedi elanikkesse, ehitavad tulnukad tehased, mis hakkavad tootma uusi laevu, mis siirduvad uutesse tähesüsteemidesse, kus operatsioon kordub. Kõik individuaalse surematuse nimel. Lähenemine surematuse probleemile taolise nurga all ongi minu meelest see, mis selle raamatu teiste tulnuka-kehavallutamise lugude seas meeldivalt esile tõstab. Kuigi autor on siin-seal teinud näpukaid, kaaluvad plussid miinused tugevalt üles: "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga omalaadne ja hea raamat. Tegevuspaik tundus kuidagi kodune: vana hea NSVL oma pioneeride, sõjaveteranide ja miilitsaga. Omapärane tulnukate invasioon koos oma hirearhilise süsteemiga: ruut, kolmnurk, joon, punkt. Eriti hea oli see, et jänes kõrge pomo oli. Made in USSR, five points.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli minu meelest nõksa ebaühtlane. Vahepeal nagu lasteraamat ja vahepeal nagu täiskasvanutele. Muidu hää.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke uimane lugu oli, aga muidu päris hea. Aga ju ei saanud lühemalt. Olen vist liialt laisk ka. Aga mitte selles pole ka asi. Lihtsalt ei tekkinud nii tugevat tõmmet selle loo poolt. No kuskil viie aasta eest ehk oleks isegi viieni küündind, aga praegu küll mitte. Neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, kuigi mõnes kohas suhteliselt igav. Eriti nende baloogide juures, kelledest kahte Niiki ja Gloori olid saadetud maalaste lapsed informatsiooni koguma. Muidu oli romaan tasemel. Idee oli midagi väga erilist. On saavutatud teadvuse surematus (mõtlur), kuigi keha sureb nagu tavaliselt. Seetõttu on vaja hankida teistelt planeetidelt kehasid. Kordan: suurepärane idee. Kuid kuna lugu oli mõnes kohas, ütleme ausalt, igav, panen "4".
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli teisest üpris erinev, aga mina hindaks mõlemaid viiega. Alguses oli küll selline tunne, et kuidas see raamat nii paks saab olla, kohe peaks ju läbi saama - ei osanud teise osa sündmusi ette näha :)
Teksti loeti eesti keeles

Täita hea tükk. Paneks kohe nagu kaks hinnet: esimesel osale nelja ja teisele poolele viie pisukese miinusega.
Üks esimesi loetud ulmekaid ja senini hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kõlbab lugeda nii lastele kui täiskasvanutele. Mina olin omal ajal raskelt õnnelik, et pole veel täisealine :-) E. Lindpere ütles õigesti, et alguses tundub, et raamat ei saa kuidagi nii paks olla nagu ta on. See meenutab "Kääbikut", kus pisikesele jutule mammutjärjed taha pandud on. Siia sobib. Võib-olla sellepärast, et järg on esiotsast niivõrd erinev, ei teki nämmutamise tunnet. Kui peaks kumbagi osa eraldi hindama -- paneks mõlemale viie. Kuigi esimene on pisut parem.
P.S. Jänes ei olnud kõrge pomo, vaid kõige tühisem (üheksanurk). Aga tulnukate nimed ja auastmed oli hea leiutis!
Teksti loeti eesti keeles

Üks nendest raamatutest, mis mulle väga meeldivad. Asjaolu, et tegelasteks on lapsed, ei häiri kohe sugugi - idee on iseenesest ju hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Häirisid vaid kohatine stiili ebaühtlus ja tegelaste tõesti liigne vedamine - juba see, et mitmetest tuhandetest planeetidest just Maal leidusid esimesed mõjutamise suhtes immuunsed tegelased ning et kõik heade sepitsused õnnestusid ja pahade omad ebaõnnestusid ... Aga muidu hea raamat. Antroopsusprintsiibist lähtudes on kõik ka väga loogiline, muidu ma ju ei istuks ja kirjutaks seda arvustust.

Kui olete tulnukatest liialt heal arvamusel ja arvate, et ainult nemad võivad inimkonna päästa, siis see raamat aitab teil oma seisukohta korrigeerida.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Ka mina lugesin selle kunagi ühe hingetõmbega läbi, kuigi paadunud science`i-fänn, nagu ma olen, oigasin juba raamatu lugemise ajal nii mõnegi karjuva ebaloogilisuse üle. Alustakski sellest, miks ma talle mingil juhul kõrgeimat hinnet panna ei saa - see, kuidas kogu lugu paigalt võtab, on nagu odavast pioneeriraamatust. Ma ei usus sellest ühtegi sõna. Ja kui jõuti pointini, et lapsed olla midagi erilist, pidin kapsa peaaegu nurka viskama - oo no, not again - tagasilangus muinasjuttude maailma. Ometi on kasutatud ideed huvitavad (kuigi mitte uudsed), loodud maailm (teises osas) nauditav. Hoogne ja mõnus lugemisvara, mis kindlasti tõstab ta lugemistväärivana esile. Peamine häda oligi too laste- ja täiskasvanutejutu vahel balansseerimine - ühelt poolt nagu taotleti tõsidust konstruktsioonide läbimõelduse ja isegi teatud filosoofiliste küsimuste tõstatamisega, teiselt poolt aga libisesid kasutatud lahendused teinekordki oma absurdsuses lastekirjandusse sobivate lollitamiste poole.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa raamatust on kirjandus ja saaks viie. Teine osa on joga ja saab kolme. Kokku neli.

Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((

Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustusi sellele romaanile on palju, peale ühe erandi kiitvad. Kiitma pean minagi. Esimene osa on parem kui teine, kuid vahe ei ole eriti traagiline. Ideed ja teostus on head, olen raamatut mitu korda üle lugenud. Kusjuures eesti keeles (originaali pole näinudki). Aga tõklel ei tundunud midagi viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on selle raamatu kohta kahetine arvamus, kohati nagu meeldis ja kohati nagu ei meeldinud ka. Mulle käis algul kohutavalt närvidele nende laste optimistlik sahmerdamine, peoneerid kõrgelt arenenud tulnukate invasiooni vastu. Tänapäeval selline asi ei läheks läbi. Samas oli autor suutnud tulnukate rünnaku üsna hästi ära põhjendada, kuigi kehade vahetus oli suhteliselt alakasutatud. Tubli töö, aga ei midagi erilist. Kõva kolm
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud ja nüüd siis üle pikema ajavahemiku taaskord üle loetud...

Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.

Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...

Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...

Teksti loeti inglise keeles

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...

Teksti loeti inglise keeles

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...

Teksti loeti inglise keeles

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles