(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984
Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((
Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.
Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.
Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...
Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.
Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
