Kasutajainfo

Aleksandr Mirer

2.05.1927-18.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Mirer ·

Dom skitaltsev

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Eesti keeles ilmunud "Kus on rändurite kodu" nime all. See kunagi synnipäevakingix saadud (ja järgneva72 tunni jooxul läbi loetud ning praegusex auväärselt kapsastunud) raamat on ilmekax näitex sellest, et *hea* vene fantastika EI piirdu Strugatskitega. Kahju et ei ole sellelt kirjanikult midagi muud nägema juhtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu pärast sai omal ajal Pärnus üsna pikas sabas üsna mitu tundi seistud. Omal ajal oli see üks väheseid võimalusi heade raamatute omandamiseks. Soovitaks kõigil seda lugeda. Pole mõtet tähele panna seda, et autor on venelane, et tegelased on lapsed jne. Raamat on võrratu ning annab silmad ette paljudele täiskasvanute raamatutele. Tasub veel mainida, et raamatu avaldamisega oli omal ajal Venemaal teatavaid raskusi ning uuemad väljaanded on täiendustega. Raamatu esimene osa ilmus esmakordselt juba 1969. aastal ning seda on korduvalt ka omaette tekstina taasavaldatud. Venelased ise hindavad seda esimest osa kui pea ainukest õnnestunud invasiooni juhtumit nõukogude ulmes. Romaani põhjal on tehtud ka film "Vahendaja", selle võiks küll vaatamata jätta. Kust mõni kliiniline noorpoeet (ma usun, et mõistsin tema Puhja päritolu) oma inspiratsiooni ammutab on rohkem poeedi, kui raamatu traagika. Lugege parem Mirerit!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kuskil poolteist ööpäeva, mitte rohkem, kuluski tagakaaneni jõudmiseks. Nagu igal heal raamat, on ka "Rändurite kodu" mitme plaaniline. Seikluslik osa on tasemel: supertehnikaga tunukate rünnak, blastrid, teadvuse siirdamised jne. Raamatus on ka mitmeid killukohti, mis vististi vaid endistele N. Liidu kodanikele arusaadavad... Tegelikult on raamat vägagi ideerikkas: Milleks üleüldse sooritada tähtedevahelisi lende? Ühe tonni laadungi teisaldamine nõuab selliseid energiakulusid, et mingist kommertslaevandusest pole juttugi. Ei tasu. Aga milleks üldse lennata? Tõstmaks elatustaset? Milleks? Alandame rahvaarvu ja saame tohutult väiksemate kulutustega kõrgema taseme. Mis võiks olla NII hinnaline kaup, et selle vedu end tasub? Auväärt ühiskonnaliikmed ise. Ja et lend tõesti tasuks, pevad nad minimaalselt ruumi võtma ja vajama teel minimaalselt vahendeid. Nõnda siis laaditaksegi kalliste "kadunukeste" kristallikestesse salvestatud infostruktuurid - mõtlurid, laevadele ja saadetakse uutesse parematesse maailmadesse. Leidnud planeedi kõrgelt arenenud loomadega, maandub seal dessantlaev. Siirikteadvused hõivavad esimesed ettesattunud sobivad kehad ja invasioon ongi alanud. Asunud planeedi elanikkesse, ehitavad tulnukad tehased, mis hakkavad tootma uusi laevu, mis siirduvad uutesse tähesüsteemidesse, kus operatsioon kordub. Kõik individuaalse surematuse nimel. Lähenemine surematuse probleemile taolise nurga all ongi minu meelest see, mis selle raamatu teiste tulnuka-kehavallutamise lugude seas meeldivalt esile tõstab. Kuigi autor on siin-seal teinud näpukaid, kaaluvad plussid miinused tugevalt üles: "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga omalaadne ja hea raamat. Tegevuspaik tundus kuidagi kodune: vana hea NSVL oma pioneeride, sõjaveteranide ja miilitsaga. Omapärane tulnukate invasioon koos oma hirearhilise süsteemiga: ruut, kolmnurk, joon, punkt. Eriti hea oli see, et jänes kõrge pomo oli. Made in USSR, five points.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli minu meelest nõksa ebaühtlane. Vahepeal nagu lasteraamat ja vahepeal nagu täiskasvanutele. Muidu hää.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke uimane lugu oli, aga muidu päris hea. Aga ju ei saanud lühemalt. Olen vist liialt laisk ka. Aga mitte selles pole ka asi. Lihtsalt ei tekkinud nii tugevat tõmmet selle loo poolt. No kuskil viie aasta eest ehk oleks isegi viieni küündind, aga praegu küll mitte. Neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, kuigi mõnes kohas suhteliselt igav. Eriti nende baloogide juures, kelledest kahte Niiki ja Gloori olid saadetud maalaste lapsed informatsiooni koguma. Muidu oli romaan tasemel. Idee oli midagi väga erilist. On saavutatud teadvuse surematus (mõtlur), kuigi keha sureb nagu tavaliselt. Seetõttu on vaja hankida teistelt planeetidelt kehasid. Kordan: suurepärane idee. Kuid kuna lugu oli mõnes kohas, ütleme ausalt, igav, panen "4".
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli teisest üpris erinev, aga mina hindaks mõlemaid viiega. Alguses oli küll selline tunne, et kuidas see raamat nii paks saab olla, kohe peaks ju läbi saama - ei osanud teise osa sündmusi ette näha :)
Teksti loeti eesti keeles

Täita hea tükk. Paneks kohe nagu kaks hinnet: esimesel osale nelja ja teisele poolele viie pisukese miinusega.
Üks esimesi loetud ulmekaid ja senini hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kõlbab lugeda nii lastele kui täiskasvanutele. Mina olin omal ajal raskelt õnnelik, et pole veel täisealine :-) E. Lindpere ütles õigesti, et alguses tundub, et raamat ei saa kuidagi nii paks olla nagu ta on. See meenutab "Kääbikut", kus pisikesele jutule mammutjärjed taha pandud on. Siia sobib. Võib-olla sellepärast, et järg on esiotsast niivõrd erinev, ei teki nämmutamise tunnet. Kui peaks kumbagi osa eraldi hindama -- paneks mõlemale viie. Kuigi esimene on pisut parem.
P.S. Jänes ei olnud kõrge pomo, vaid kõige tühisem (üheksanurk). Aga tulnukate nimed ja auastmed oli hea leiutis!
Teksti loeti eesti keeles

Üks nendest raamatutest, mis mulle väga meeldivad. Asjaolu, et tegelasteks on lapsed, ei häiri kohe sugugi - idee on iseenesest ju hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Häirisid vaid kohatine stiili ebaühtlus ja tegelaste tõesti liigne vedamine - juba see, et mitmetest tuhandetest planeetidest just Maal leidusid esimesed mõjutamise suhtes immuunsed tegelased ning et kõik heade sepitsused õnnestusid ja pahade omad ebaõnnestusid ... Aga muidu hea raamat. Antroopsusprintsiibist lähtudes on kõik ka väga loogiline, muidu ma ju ei istuks ja kirjutaks seda arvustust.

Kui olete tulnukatest liialt heal arvamusel ja arvate, et ainult nemad võivad inimkonna päästa, siis see raamat aitab teil oma seisukohta korrigeerida.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Ka mina lugesin selle kunagi ühe hingetõmbega läbi, kuigi paadunud science`i-fänn, nagu ma olen, oigasin juba raamatu lugemise ajal nii mõnegi karjuva ebaloogilisuse üle. Alustakski sellest, miks ma talle mingil juhul kõrgeimat hinnet panna ei saa - see, kuidas kogu lugu paigalt võtab, on nagu odavast pioneeriraamatust. Ma ei usus sellest ühtegi sõna. Ja kui jõuti pointini, et lapsed olla midagi erilist, pidin kapsa peaaegu nurka viskama - oo no, not again - tagasilangus muinasjuttude maailma. Ometi on kasutatud ideed huvitavad (kuigi mitte uudsed), loodud maailm (teises osas) nauditav. Hoogne ja mõnus lugemisvara, mis kindlasti tõstab ta lugemistväärivana esile. Peamine häda oligi too laste- ja täiskasvanutejutu vahel balansseerimine - ühelt poolt nagu taotleti tõsidust konstruktsioonide läbimõelduse ja isegi teatud filosoofiliste küsimuste tõstatamisega, teiselt poolt aga libisesid kasutatud lahendused teinekordki oma absurdsuses lastekirjandusse sobivate lollitamiste poole.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa raamatust on kirjandus ja saaks viie. Teine osa on joga ja saab kolme. Kokku neli.

Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((

Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustusi sellele romaanile on palju, peale ühe erandi kiitvad. Kiitma pean minagi. Esimene osa on parem kui teine, kuid vahe ei ole eriti traagiline. Ideed ja teostus on head, olen raamatut mitu korda üle lugenud. Kusjuures eesti keeles (originaali pole näinudki). Aga tõklel ei tundunud midagi viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on selle raamatu kohta kahetine arvamus, kohati nagu meeldis ja kohati nagu ei meeldinud ka. Mulle käis algul kohutavalt närvidele nende laste optimistlik sahmerdamine, peoneerid kõrgelt arenenud tulnukate invasiooni vastu. Tänapäeval selline asi ei läheks läbi. Samas oli autor suutnud tulnukate rünnaku üsna hästi ära põhjendada, kuigi kehade vahetus oli suhteliselt alakasutatud. Tubli töö, aga ei midagi erilist. Kõva kolm
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud ja nüüd siis üle pikema ajavahemiku taaskord üle loetud...

Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.

Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...

Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles