Kasutajainfo

Aleksandr Mirer

2.05.1927-18.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Mirer ·

Dom skitaltsev

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Eesti keeles ilmunud "Kus on rändurite kodu" nime all. See kunagi synnipäevakingix saadud (ja järgneva72 tunni jooxul läbi loetud ning praegusex auväärselt kapsastunud) raamat on ilmekax näitex sellest, et *hea* vene fantastika EI piirdu Strugatskitega. Kahju et ei ole sellelt kirjanikult midagi muud nägema juhtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu pärast sai omal ajal Pärnus üsna pikas sabas üsna mitu tundi seistud. Omal ajal oli see üks väheseid võimalusi heade raamatute omandamiseks. Soovitaks kõigil seda lugeda. Pole mõtet tähele panna seda, et autor on venelane, et tegelased on lapsed jne. Raamat on võrratu ning annab silmad ette paljudele täiskasvanute raamatutele. Tasub veel mainida, et raamatu avaldamisega oli omal ajal Venemaal teatavaid raskusi ning uuemad väljaanded on täiendustega. Raamatu esimene osa ilmus esmakordselt juba 1969. aastal ning seda on korduvalt ka omaette tekstina taasavaldatud. Venelased ise hindavad seda esimest osa kui pea ainukest õnnestunud invasiooni juhtumit nõukogude ulmes. Romaani põhjal on tehtud ka film "Vahendaja", selle võiks küll vaatamata jätta. Kust mõni kliiniline noorpoeet (ma usun, et mõistsin tema Puhja päritolu) oma inspiratsiooni ammutab on rohkem poeedi, kui raamatu traagika. Lugege parem Mirerit!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kuskil poolteist ööpäeva, mitte rohkem, kuluski tagakaaneni jõudmiseks. Nagu igal heal raamat, on ka "Rändurite kodu" mitme plaaniline. Seikluslik osa on tasemel: supertehnikaga tunukate rünnak, blastrid, teadvuse siirdamised jne. Raamatus on ka mitmeid killukohti, mis vististi vaid endistele N. Liidu kodanikele arusaadavad... Tegelikult on raamat vägagi ideerikkas: Milleks üleüldse sooritada tähtedevahelisi lende? Ühe tonni laadungi teisaldamine nõuab selliseid energiakulusid, et mingist kommertslaevandusest pole juttugi. Ei tasu. Aga milleks üldse lennata? Tõstmaks elatustaset? Milleks? Alandame rahvaarvu ja saame tohutult väiksemate kulutustega kõrgema taseme. Mis võiks olla NII hinnaline kaup, et selle vedu end tasub? Auväärt ühiskonnaliikmed ise. Ja et lend tõesti tasuks, pevad nad minimaalselt ruumi võtma ja vajama teel minimaalselt vahendeid. Nõnda siis laaditaksegi kalliste "kadunukeste" kristallikestesse salvestatud infostruktuurid - mõtlurid, laevadele ja saadetakse uutesse parematesse maailmadesse. Leidnud planeedi kõrgelt arenenud loomadega, maandub seal dessantlaev. Siirikteadvused hõivavad esimesed ettesattunud sobivad kehad ja invasioon ongi alanud. Asunud planeedi elanikkesse, ehitavad tulnukad tehased, mis hakkavad tootma uusi laevu, mis siirduvad uutesse tähesüsteemidesse, kus operatsioon kordub. Kõik individuaalse surematuse nimel. Lähenemine surematuse probleemile taolise nurga all ongi minu meelest see, mis selle raamatu teiste tulnuka-kehavallutamise lugude seas meeldivalt esile tõstab. Kuigi autor on siin-seal teinud näpukaid, kaaluvad plussid miinused tugevalt üles: "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga omalaadne ja hea raamat. Tegevuspaik tundus kuidagi kodune: vana hea NSVL oma pioneeride, sõjaveteranide ja miilitsaga. Omapärane tulnukate invasioon koos oma hirearhilise süsteemiga: ruut, kolmnurk, joon, punkt. Eriti hea oli see, et jänes kõrge pomo oli. Made in USSR, five points.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli minu meelest nõksa ebaühtlane. Vahepeal nagu lasteraamat ja vahepeal nagu täiskasvanutele. Muidu hää.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke uimane lugu oli, aga muidu päris hea. Aga ju ei saanud lühemalt. Olen vist liialt laisk ka. Aga mitte selles pole ka asi. Lihtsalt ei tekkinud nii tugevat tõmmet selle loo poolt. No kuskil viie aasta eest ehk oleks isegi viieni küündind, aga praegu küll mitte. Neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, kuigi mõnes kohas suhteliselt igav. Eriti nende baloogide juures, kelledest kahte Niiki ja Gloori olid saadetud maalaste lapsed informatsiooni koguma. Muidu oli romaan tasemel. Idee oli midagi väga erilist. On saavutatud teadvuse surematus (mõtlur), kuigi keha sureb nagu tavaliselt. Seetõttu on vaja hankida teistelt planeetidelt kehasid. Kordan: suurepärane idee. Kuid kuna lugu oli mõnes kohas, ütleme ausalt, igav, panen "4".
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli teisest üpris erinev, aga mina hindaks mõlemaid viiega. Alguses oli küll selline tunne, et kuidas see raamat nii paks saab olla, kohe peaks ju läbi saama - ei osanud teise osa sündmusi ette näha :)
Teksti loeti eesti keeles

Täita hea tükk. Paneks kohe nagu kaks hinnet: esimesel osale nelja ja teisele poolele viie pisukese miinusega.
Üks esimesi loetud ulmekaid ja senini hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kõlbab lugeda nii lastele kui täiskasvanutele. Mina olin omal ajal raskelt õnnelik, et pole veel täisealine :-) E. Lindpere ütles õigesti, et alguses tundub, et raamat ei saa kuidagi nii paks olla nagu ta on. See meenutab "Kääbikut", kus pisikesele jutule mammutjärjed taha pandud on. Siia sobib. Võib-olla sellepärast, et järg on esiotsast niivõrd erinev, ei teki nämmutamise tunnet. Kui peaks kumbagi osa eraldi hindama -- paneks mõlemale viie. Kuigi esimene on pisut parem.
P.S. Jänes ei olnud kõrge pomo, vaid kõige tühisem (üheksanurk). Aga tulnukate nimed ja auastmed oli hea leiutis!
Teksti loeti eesti keeles

Üks nendest raamatutest, mis mulle väga meeldivad. Asjaolu, et tegelasteks on lapsed, ei häiri kohe sugugi - idee on iseenesest ju hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Häirisid vaid kohatine stiili ebaühtlus ja tegelaste tõesti liigne vedamine - juba see, et mitmetest tuhandetest planeetidest just Maal leidusid esimesed mõjutamise suhtes immuunsed tegelased ning et kõik heade sepitsused õnnestusid ja pahade omad ebaõnnestusid ... Aga muidu hea raamat. Antroopsusprintsiibist lähtudes on kõik ka väga loogiline, muidu ma ju ei istuks ja kirjutaks seda arvustust.

Kui olete tulnukatest liialt heal arvamusel ja arvate, et ainult nemad võivad inimkonna päästa, siis see raamat aitab teil oma seisukohta korrigeerida.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Ka mina lugesin selle kunagi ühe hingetõmbega läbi, kuigi paadunud science`i-fänn, nagu ma olen, oigasin juba raamatu lugemise ajal nii mõnegi karjuva ebaloogilisuse üle. Alustakski sellest, miks ma talle mingil juhul kõrgeimat hinnet panna ei saa - see, kuidas kogu lugu paigalt võtab, on nagu odavast pioneeriraamatust. Ma ei usus sellest ühtegi sõna. Ja kui jõuti pointini, et lapsed olla midagi erilist, pidin kapsa peaaegu nurka viskama - oo no, not again - tagasilangus muinasjuttude maailma. Ometi on kasutatud ideed huvitavad (kuigi mitte uudsed), loodud maailm (teises osas) nauditav. Hoogne ja mõnus lugemisvara, mis kindlasti tõstab ta lugemistväärivana esile. Peamine häda oligi too laste- ja täiskasvanutejutu vahel balansseerimine - ühelt poolt nagu taotleti tõsidust konstruktsioonide läbimõelduse ja isegi teatud filosoofiliste küsimuste tõstatamisega, teiselt poolt aga libisesid kasutatud lahendused teinekordki oma absurdsuses lastekirjandusse sobivate lollitamiste poole.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa raamatust on kirjandus ja saaks viie. Teine osa on joga ja saab kolme. Kokku neli.

Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((

Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustusi sellele romaanile on palju, peale ühe erandi kiitvad. Kiitma pean minagi. Esimene osa on parem kui teine, kuid vahe ei ole eriti traagiline. Ideed ja teostus on head, olen raamatut mitu korda üle lugenud. Kusjuures eesti keeles (originaali pole näinudki). Aga tõklel ei tundunud midagi viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on selle raamatu kohta kahetine arvamus, kohati nagu meeldis ja kohati nagu ei meeldinud ka. Mulle käis algul kohutavalt närvidele nende laste optimistlik sahmerdamine, peoneerid kõrgelt arenenud tulnukate invasiooni vastu. Tänapäeval selline asi ei läheks läbi. Samas oli autor suutnud tulnukate rünnaku üsna hästi ära põhjendada, kuigi kehade vahetus oli suhteliselt alakasutatud. Tubli töö, aga ei midagi erilist. Kõva kolm
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud ja nüüd siis üle pikema ajavahemiku taaskord üle loetud...

Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.

Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...

Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles

Seni ehk parimgi Harrisoni raamat mida lugenud olen, võrreldes "Surmailma" või "Spaceship medic"'uga tõeline meistriteos. Olemuslikult tegu siiski satiirilise naljalooga, milles "tõsiusklikud" tavakodanikud on poolulmelisse keskkonda sebima asetatud. Ja sebivad nad seal täiesti realistlikult, vähemalt minul tõrget ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles