Kasutajainfo

Aleksandr Mirer

2.05.1927-18.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Mirer ·

Dom skitaltsev

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Eesti keeles ilmunud "Kus on rändurite kodu" nime all. See kunagi synnipäevakingix saadud (ja järgneva72 tunni jooxul läbi loetud ning praegusex auväärselt kapsastunud) raamat on ilmekax näitex sellest, et *hea* vene fantastika EI piirdu Strugatskitega. Kahju et ei ole sellelt kirjanikult midagi muud nägema juhtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu pärast sai omal ajal Pärnus üsna pikas sabas üsna mitu tundi seistud. Omal ajal oli see üks väheseid võimalusi heade raamatute omandamiseks. Soovitaks kõigil seda lugeda. Pole mõtet tähele panna seda, et autor on venelane, et tegelased on lapsed jne. Raamat on võrratu ning annab silmad ette paljudele täiskasvanute raamatutele. Tasub veel mainida, et raamatu avaldamisega oli omal ajal Venemaal teatavaid raskusi ning uuemad väljaanded on täiendustega. Raamatu esimene osa ilmus esmakordselt juba 1969. aastal ning seda on korduvalt ka omaette tekstina taasavaldatud. Venelased ise hindavad seda esimest osa kui pea ainukest õnnestunud invasiooni juhtumit nõukogude ulmes. Romaani põhjal on tehtud ka film "Vahendaja", selle võiks küll vaatamata jätta. Kust mõni kliiniline noorpoeet (ma usun, et mõistsin tema Puhja päritolu) oma inspiratsiooni ammutab on rohkem poeedi, kui raamatu traagika. Lugege parem Mirerit!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kuskil poolteist ööpäeva, mitte rohkem, kuluski tagakaaneni jõudmiseks. Nagu igal heal raamat, on ka "Rändurite kodu" mitme plaaniline. Seikluslik osa on tasemel: supertehnikaga tunukate rünnak, blastrid, teadvuse siirdamised jne. Raamatus on ka mitmeid killukohti, mis vististi vaid endistele N. Liidu kodanikele arusaadavad... Tegelikult on raamat vägagi ideerikkas: Milleks üleüldse sooritada tähtedevahelisi lende? Ühe tonni laadungi teisaldamine nõuab selliseid energiakulusid, et mingist kommertslaevandusest pole juttugi. Ei tasu. Aga milleks üldse lennata? Tõstmaks elatustaset? Milleks? Alandame rahvaarvu ja saame tohutult väiksemate kulutustega kõrgema taseme. Mis võiks olla NII hinnaline kaup, et selle vedu end tasub? Auväärt ühiskonnaliikmed ise. Ja et lend tõesti tasuks, pevad nad minimaalselt ruumi võtma ja vajama teel minimaalselt vahendeid. Nõnda siis laaditaksegi kalliste "kadunukeste" kristallikestesse salvestatud infostruktuurid - mõtlurid, laevadele ja saadetakse uutesse parematesse maailmadesse. Leidnud planeedi kõrgelt arenenud loomadega, maandub seal dessantlaev. Siirikteadvused hõivavad esimesed ettesattunud sobivad kehad ja invasioon ongi alanud. Asunud planeedi elanikkesse, ehitavad tulnukad tehased, mis hakkavad tootma uusi laevu, mis siirduvad uutesse tähesüsteemidesse, kus operatsioon kordub. Kõik individuaalse surematuse nimel. Lähenemine surematuse probleemile taolise nurga all ongi minu meelest see, mis selle raamatu teiste tulnuka-kehavallutamise lugude seas meeldivalt esile tõstab. Kuigi autor on siin-seal teinud näpukaid, kaaluvad plussid miinused tugevalt üles: "viis".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga omalaadne ja hea raamat. Tegevuspaik tundus kuidagi kodune: vana hea NSVL oma pioneeride, sõjaveteranide ja miilitsaga. Omapärane tulnukate invasioon koos oma hirearhilise süsteemiga: ruut, kolmnurk, joon, punkt. Eriti hea oli see, et jänes kõrge pomo oli. Made in USSR, five points.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli minu meelest nõksa ebaühtlane. Vahepeal nagu lasteraamat ja vahepeal nagu täiskasvanutele. Muidu hää.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke uimane lugu oli, aga muidu päris hea. Aga ju ei saanud lühemalt. Olen vist liialt laisk ka. Aga mitte selles pole ka asi. Lihtsalt ei tekkinud nii tugevat tõmmet selle loo poolt. No kuskil viie aasta eest ehk oleks isegi viieni küündind, aga praegu küll mitte. Neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, kuigi mõnes kohas suhteliselt igav. Eriti nende baloogide juures, kelledest kahte Niiki ja Gloori olid saadetud maalaste lapsed informatsiooni koguma. Muidu oli romaan tasemel. Idee oli midagi väga erilist. On saavutatud teadvuse surematus (mõtlur), kuigi keha sureb nagu tavaliselt. Seetõttu on vaja hankida teistelt planeetidelt kehasid. Kordan: suurepärane idee. Kuid kuna lugu oli mõnes kohas, ütleme ausalt, igav, panen "4".
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli teisest üpris erinev, aga mina hindaks mõlemaid viiega. Alguses oli küll selline tunne, et kuidas see raamat nii paks saab olla, kohe peaks ju läbi saama - ei osanud teise osa sündmusi ette näha :)
Teksti loeti eesti keeles

Täita hea tükk. Paneks kohe nagu kaks hinnet: esimesel osale nelja ja teisele poolele viie pisukese miinusega.
Üks esimesi loetud ulmekaid ja senini hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kõlbab lugeda nii lastele kui täiskasvanutele. Mina olin omal ajal raskelt õnnelik, et pole veel täisealine :-) E. Lindpere ütles õigesti, et alguses tundub, et raamat ei saa kuidagi nii paks olla nagu ta on. See meenutab "Kääbikut", kus pisikesele jutule mammutjärjed taha pandud on. Siia sobib. Võib-olla sellepärast, et järg on esiotsast niivõrd erinev, ei teki nämmutamise tunnet. Kui peaks kumbagi osa eraldi hindama -- paneks mõlemale viie. Kuigi esimene on pisut parem.
P.S. Jänes ei olnud kõrge pomo, vaid kõige tühisem (üheksanurk). Aga tulnukate nimed ja auastmed oli hea leiutis!
Teksti loeti eesti keeles

Üks nendest raamatutest, mis mulle väga meeldivad. Asjaolu, et tegelasteks on lapsed, ei häiri kohe sugugi - idee on iseenesest ju hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Häirisid vaid kohatine stiili ebaühtlus ja tegelaste tõesti liigne vedamine - juba see, et mitmetest tuhandetest planeetidest just Maal leidusid esimesed mõjutamise suhtes immuunsed tegelased ning et kõik heade sepitsused õnnestusid ja pahade omad ebaõnnestusid ... Aga muidu hea raamat. Antroopsusprintsiibist lähtudes on kõik ka väga loogiline, muidu ma ju ei istuks ja kirjutaks seda arvustust.

Kui olete tulnukatest liialt heal arvamusel ja arvate, et ainult nemad võivad inimkonna päästa, siis see raamat aitab teil oma seisukohta korrigeerida.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Ka mina lugesin selle kunagi ühe hingetõmbega läbi, kuigi paadunud science`i-fänn, nagu ma olen, oigasin juba raamatu lugemise ajal nii mõnegi karjuva ebaloogilisuse üle. Alustakski sellest, miks ma talle mingil juhul kõrgeimat hinnet panna ei saa - see, kuidas kogu lugu paigalt võtab, on nagu odavast pioneeriraamatust. Ma ei usus sellest ühtegi sõna. Ja kui jõuti pointini, et lapsed olla midagi erilist, pidin kapsa peaaegu nurka viskama - oo no, not again - tagasilangus muinasjuttude maailma. Ometi on kasutatud ideed huvitavad (kuigi mitte uudsed), loodud maailm (teises osas) nauditav. Hoogne ja mõnus lugemisvara, mis kindlasti tõstab ta lugemistväärivana esile. Peamine häda oligi too laste- ja täiskasvanutejutu vahel balansseerimine - ühelt poolt nagu taotleti tõsidust konstruktsioonide läbimõelduse ja isegi teatud filosoofiliste küsimuste tõstatamisega, teiselt poolt aga libisesid kasutatud lahendused teinekordki oma absurdsuses lastekirjandusse sobivate lollitamiste poole.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa raamatust on kirjandus ja saaks viie. Teine osa on joga ja saab kolme. Kokku neli.

Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((

Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustusi sellele romaanile on palju, peale ühe erandi kiitvad. Kiitma pean minagi. Esimene osa on parem kui teine, kuid vahe ei ole eriti traagiline. Ideed ja teostus on head, olen raamatut mitu korda üle lugenud. Kusjuures eesti keeles (originaali pole näinudki). Aga tõklel ei tundunud midagi viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on selle raamatu kohta kahetine arvamus, kohati nagu meeldis ja kohati nagu ei meeldinud ka. Mulle käis algul kohutavalt närvidele nende laste optimistlik sahmerdamine, peoneerid kõrgelt arenenud tulnukate invasiooni vastu. Tänapäeval selline asi ei läheks läbi. Samas oli autor suutnud tulnukate rünnaku üsna hästi ära põhjendada, kuigi kehade vahetus oli suhteliselt alakasutatud. Tubli töö, aga ei midagi erilist. Kõva kolm
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud ja nüüd siis üle pikema ajavahemiku taaskord üle loetud...

Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.

Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...

Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles