Sportlasest yliõpilane istub pargipingil ja ootab oma tytarlast. Seal satub ta juttu puhuma mingi veidra tyybiga. Tyyp pakub talle võimalust rännata kaugele minevikku. Nii kerged 20000 aastat tagasi. Tyybil on seda miskipärast kangesti vaja. Sportlane arvab alguses, et tegemist on hulluga, siis aga tuleb talle meelde, et tegelikult on ta loomult entusiast ja nii läkski..
Syngevõitu lõpp pisut päästab.. aga yldiselt on tegemist võrdlemisi idiootliku jutuga. Moraal paistab olevat selles, et inimkonna moraalne pale justkui areneb pidevalt ja me kõik saame siin iga põlvkonnaga ikka paremateks ja paremateks. Loogiline järeldus - 20000 aastat tagasi olid meie esivanemad kõik eranditult verejanulised värdjad. C’mon. Nõrk kolm.