Sündmused arenevad Washington DC-s, Georgetownis, kus pannakse toime rida räigeid mõrvu: hommikul lehti laiali vedav tumm poisike leitakse paadikuuri külge risti lööduna; jesuiidist preestril lõigatakse pihi ajal pea maha, jne. Mõrvu ühendab sarnane käekiri – Kaksikute tähtkuju lõikamine ohvri kehale, ühe kindla sõrmelüli eemaldamine. Peale selle on ohvritele enne lõppu süstitud mingit lahust, mis paralüseerib keha, ent jätab teadvuse ärkvele. Leitnant Kinderman on ängistuses, sest ta tunneb ohvreid, ent ei suuda peatada rituaalmõrvade seeriat. Tapmiste viis langeb täielikult kokku tosina aasta eest tegutsenud sarimõrvari omaga. Tookord sai kurjategija kümmekond kuuli keresse, ent kukkus sillalt jõkke ja laip jäi leidmata. Lõpuks koonduvad arengud Georgetowni keskhaigla neuroloogia- ja psühhiaatria osakondade ümber, kuhu suunduvad nii kuriteod kui võimalikud kahtlusalused.
Lihtsast krimkast lahknevad sündmused umbes romaani keskosas, kui saab selgeks, et teaduslike ja loogiliste võtetega toimuvat ära ei seleta. Samuti eristavad teost tavakriminullist korduvad mõtisklused Hea ja Kurja, Jumala ja Saatana motiivide, elu ja surma kestvuse üle. Põnevust kantakse lugejani mitme kummalise tegelaskuju kaudu: neuroloogiaosakonna professor, kes on leidnud võimaluse lindistada hääli teistpoolsusest ja kelle uurimistööks on valu tajumise küsimused; kinnise psühhiaatriaosakonna patsient, kes on peensusteni kursis kuritegude üksikasjadega, jmt. Et ühegi tegelase käitumist ja teadvuse kulgu ei jälgita pidevalt, ei ole võimalik ka lõpplahendust ette aimata. Aga see lahendus oli päris huvitav.
"Legioni" nautimine eeldab lugejalt tolerantsust nii müstika kui kriminulli zhanri suhtes. Kui tal seda jätkub, võin romaani soojalt soovitada.