Kasutajainfo

William Peter Blatty

7.01.1928-12.01.2017

Teosed

· William Peter Blatty ·

The Exorcist

(romaan aastast 1971)

Sarjad:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
6
1
0
1
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (8)

Sain sellest romaanist suurepärase lugemiselamuse ja julgen ka seetõttu ka teistele soovitada. Nagu maailmakuulsast filmist paljudele teada, keerleb sündmustik ühte tüdrukusse pugenud kurja vaimu väljaajamise ümber. Eksortsismi viivad läbi kaks jesuiidi preestrit ning tegevusel on nende jaoks traagilised tagajärjed. Raamat põhineb Ühendriikides, St. Louisis 1949. aastal tegelikult toimunud sündmustel, milliseid on loomulikult horrorile sobivalt redigeeritud. 1949. aasta juhtumist on Thomas Allen kirjutanud dokumentaalromaani "Possessed", mis aga ilukirjanduslikule versioonile oma taseme poolest lähedalegi ei jõua.

Minu meelest "Exorcist" lausa karjub selle järele, et ta tõlgitaks eesti keelde.

Teksti loeti inglise keeles

Eks ta ole... käesoleva aasta jaanuaris romaani üle lugedes mõtlesin, et ilmselt olen ma raamatu esimene (ja hulk aega ka ainuke) hindaja BAASis... aga näe!

Et antud romaan käesoleva aasta juuni alguseni BAASis arvustamata oli, see on juba iseenesest sünge värk, sest müstilise põnevusromaanina (mis osaliselt kuulub kah õuduszhanri) on käesolev teos omas kategoorias niisama oluline, kui on näiteks SFis seda «Asum», või fantasys «Sõrmuste Isand»... teisisõnu igihaljas klassika, millest ei saa üle, ega ümber. Erinevalt romaanidest «Asum» ja «Sõrmuste Isand», on «Eksortsist» lisaks põnevale sisule ka hea kirjandus... okay, tegu on ka pisut värskema raamatuga kui eelmainitud ja ajaviitekirjanduses olid tehnilised nõuded vahepeal kõrgemale tõusnud...

Sisu on üsna lihtne: ühe tüdrukutirtsuga toimub seestumine. Et autor pole tavapärast zhanriulmekat kirjutanud, siis ei ole romaani tegelastel kohe selge, et mis toimub... kahjuks on suures osas ulmes asi just risti vastupidine ja kõik tegelased otsekui ootavad, et nende elus fantastiline nihe toimuks. «Eksortsist» on realistlikum lugu ja alguses arvatakse, et tüdrukutirtsul on lihtsalt psüühika pisut paigast ära – ema ju filmistaar, kes rohkem võtteplatsil kui kodus, isa pole kah silmapiiril ning õhkkond on selles elamises (tegelikult) üsnagi pinev. Filmistaarist ema on tegelikult hästi kirjapandud tegelane, ta on tõesti ema ning tahab tütrele parimat ning tema pole süüdi, et asjad nõnda on läinud.

Soovituseks võiks öelda, et milleski meenutab see romaan mulle Indrek Hargla lugusid eksortsist Grpowskist. Loomulikult ei taha ma väita, et Hargla on Blatty pealt maha kirjutanud... ma tean väga hästi, et Hargla polnud seda romaani (vähemasti siis) lugenud. Lihtsalt, detailides on neis midagi hästi ühist... feeling oli igatahes samasugune, kui on mul Grpowski lugusid lugedes... aga see võib ka puhtalt isiklik mulje olla!

Hea raamat ning hinne midagi sellist nõrga viie kanti... nelja jaoks on romaan lihtsalt liiga vinge... kuigi vahepeal tundus, et autor läks selle filmistaarist ema elu/olu kirjeldamisega pisut liiale, kuid ju oli siis vaja...

Raamatust on ka klassikaline film valminud... filmi järjega pole autoril aga mingit pistmist... mis tingis siis selle, et autor tosin aastat hiljem oma järje kirjutas... seegi tehti filmiks ja seda pakuti välja kui filmitriloogia kolmandat osa. Hollywood ja ta elanike pentsikud tegemised!!!

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Viimase aja parimaid lugemiselamusi. Mõnus väljapeetud tempo tegi jutu väga realistlikuks. Kas raamat nii väga ulmekas on, mine sa tea!

Kaks aastat tagasi käisin Nigeerias ja jõlkusin nädalakese ühe misjonigrupiga kaasas. Ühes külas kukkus koosoleku ajal üks 30 aastane mees laamendama ja sõimama ja väänutas oma jäsemeid täiesti ebaloomulikeisse asenditesse. Lõpuks kümmekond meest sidusid tüübi väljas puu külge. Traadiga!!! Ja siis õnnestus mul oma silmaga praktiseerivat exortsisti näha. Aga ainult vilksamisi, sest rahvas aeti kenasti eemale. Sellest "vilksamisi" piisas täiesti. Oli päris jäle. Pritsis suust verd ja tatti ja karjumist oli üle terve küla kosta. Ja nii päev otsa! Kaheksa tunni pärast istus kenasti teistega koos ja ei mäletanud midagi. Elu ja tervise juures, nagu ikka.

Exortsisti raamat on väga tõetruu. Ja on ta siis ulme või mitte, kes teab. Mõne jaoks on see igapäevane reaalsus.

Teksti loeti inglise keeles

See Blatty romaan on korraga üsna mitut asja. Esiteks on see klassikaline õudusjutt, teispoolsuse sekkumisest inimeste ellu, üsna jube ja võigas. Teiseks on see selline kriminaalromaan, kus üks ülikaval võmm mõrvajuhtumit lahendab ning jõuab üpris hämmastavate tulemusteni – ainuke isik, kes saab olla mõrvar ei saa olla mõrvar. Kolmandaks on see ka psühholoogiline peredraama ning neljandaks väga üksikasjaline ekskurss psühhiaatria ja nö seestumistemaatika ühisosa juurde, võiks lausa öelda, et taustauuringute tase on a la Crichton, kuigi Blatty romaan ilmus ju enne Crichtoni debüüti.

Aga eks hea romaani tunnuseks ongi see, et ta on korraga mitut asja. Tasandeid, panoraame, perspektiive, allteemasid ja sõnumeid on mitu. Suurem osa romaanist on edasi antud dialoogina, mis teeb lugemise üsna hõlpsaks ja olustiku isegi realistlikumaks kui näiteks pikad kirjeldused sellest, et kuidas seestunud ohver siis ikka välja nägi. Peategelase Chrisi sisemaailm avaldub meile just tema jutuajamiste läbi, isa Karrase oma aga sisemõtiskluste kaudu, mis enamjaolt taanduvad huvitavale dilemmale – kuidas veenda mõistust selles, mida süda juba teab. Hiljem peab Karras selles veenama teisigi (ja see on raske). Tema süda usub, et deemon on tüdrukusse seestunud, ent mõistus keeldub seda vastuvõtmast.

Kes või on deemon jääb küll lahtiseks, nagu ka selle seotus ristiusuga või katoliiklike eksortsismirituaalidega. Mis ongi tegelikult põnev – nagu ei saa seda teada romaani tegelased, ei saa ka lugejad teada, milline meie maailm siis Blatty nägemuse järgi õigupoolest on.

Võrreldes filmiga on erinevused minimaalsed, paar tegelaskuju on eemaldatud ja eksortsismiguru Merrinile on rohkem ruumi antud.

Teksti loeti inglise keeles

Olemata eriline kollijuttude (moodsamalt horrori) austaja, peab tunnistama et The Exorcist on päris tõhus tükk.

Peamiselt dialoogidest koosnevas raamatus antakse edasi selline sünge ja teispoolsuse kardinat kergitav pilt, et võttis kohati tummaks. Kuna ma pole filmi näinud, siis stseenid räigelt ropendava, igasugu kehavedelikke eritava ja puust krutsifiksi enda sisse toppiva 12 - aastase tüdrukuga võtsid mõneks ajaks maigutama küll. Miinuspoolele võib kanda selle, et kui eelmised arvustajad kiidavad siin kirjapandu reaalsust, siis minu meelest kadus igasugune usutavus alates sellest, kui kurjast vaimust vaevatud tüdrukul käis pea kaela otsas ringi nagu vurr ja lõpetades voodi õhkutõusmisega. Ulmekirjanduses eksole, ei midagi eriskummalist, aga reaalsusega pole siin küll palju pistmist. Ette heita pole siin midagi, ülalnimetatud stseenid olid romaani haripunkt, kurvalt lõppev eksortsism. Mitte just kõige õnnelikum lõpp oli samuti kõva pluss.

Teine pisuke asi, mis silma hakkas oli see, et Blatty on seda raamatut kirjutanud nagu mingi sarja teist osa. Polnud tal õiget algust ega ka mitte lõppu. Deemoni olemus ja päritolu ning tema varasem kohtumine isa Merriniga jäid lugeja fantaasia kanda, samuti mis siis ikkagi lõpuks sai. Kuid see pole eriti tähtis, raamatu lugemisest tingitud teatav kõhedusemoment on selleks ajaks ammu tekkinud.

Hinne oleks nagu Jyrkalgi, viis miinusega, sest nelja jaoks on raamat ilmselgelt liiga hardcore. Mis aga tõlkimist puudutab, ühinen Silver Säraga: seda raamatut oleks eesti keeles vaja.

Teksti loeti inglise keeles

Erakordset horrori-vapustust, mida raamatu tagakaanel lahkesti lubati, ma sellest teosest tõtt-öelda ei saanud. Aga üle keskmise lugemiselamuse kindlasti. Mõned tegevusliinid - näiteks detektiiv Kindermani ja isa Karrase dialoogid - tekitasid sellise mõnusa nostalgilise tunde (antud romaani puhul muidugi eriti asjakohane) justkui loeks Arthur Conan Doyle`i. Mõned jälle tundusid liialt stamplikud-melodramaatilised (rootslastest teenijapere ja nende surnud-või-siiski-mitte tütar). Kokkuvõttes võib "The Exorcisti" soovitada küll - kellel veel lugemata, see ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

"The Exorcist" on ilmselt üks kuulsamaid õudukaid, mis eales publiku ette toodud. Ka mina, nagu kindlasti paljud teised, nägin esimesena raamatul põhinevat filmiversiooni. Kahjuks see ei meeldinud mulle eriti. Mõned aastad hiljem otsustasin jälle õnne proovida. Seekord siis juba versiooniga, millele ka autor oma õnnistuse oli andnud. Tulemus oli küll parem, kuid ülevoolavast vaimustusest jäi ikkagi jupp puudu. Aga mingisugust huvi see minus siiski tekitas. Hiljuti raamatukogus sorides sattus see romaan juhuslikult mulle ette. Otsustasin läbi lugeda ja pean ausalt tunnistama, et ei kahetse. Blatty ei seleta midagi otseselt ära, ei paku oma teooriaid, vaid laseb lugejal ise oma arvamuse kujundada. Tänu sügavalt usklikule emale ning mitmele katoliiklikule/jesuiitlikule koolile on tal kristlusega üsna isiklik suhe ning seda on ka ka raamatu lehekülgedelt paista. Väidetakse, et sarnane eksortsism leidis päriselt ka aset, kuid eelkõige on tegu ikkagi fiktsiooniga ning sellena tuleb seda ka käsitleda, sest dokumentaalide hindamskriteeriumid on teised. Põnev, ladusalt kirjutatud ning natuke ka õõvastav. Viis
Teksti loeti inglise keeles

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

On üks liik kirjandust, mis mind ei kõneta. Need on pulalood, kus kõik toimuv ei allu suuremat mingile loogikale (st loogikale, mis võiks toimida mistahes reaalses maailmas) ja peamine on killurebimine.
Lisaksin siia juurde olulise täpsustuse -- sellised lood meeldivad mulle, kui need on tõeliselt hästi tehtud: Adams, Pratchett... ega suurt rohkem polegi. Jah, on lugusid, mis on seal piiri peal, st tegevus natuke ka kannab ja on edasi antud huumorivõtmes...
Mida ma öelda tahan -- see on nõudlik žanr ja antud teos ei ületanud minu jaoks seda müstilist barjääri, et ma hakkaks lugema ja jääkski lugema. See ei ole halb raamat ja kindlasti on sel oma lugejaskond, kuid ma avastasin end ca 50-ndal lehel arutlemas, et miks kurat ma pean end sellest jurast läbi närima...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles