Kasutajainfo

William Peter Blatty

7.01.1928-12.01.2017

Teosed

· William Peter Blatty ·

The Exorcist

(romaan aastast 1971)

Sarjad:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
7
1
0
1
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (9)

Sain sellest romaanist suurepärase lugemiselamuse ja julgen ka seetõttu ka teistele soovitada. Nagu maailmakuulsast filmist paljudele teada, keerleb sündmustik ühte tüdrukusse pugenud kurja vaimu väljaajamise ümber. Eksortsismi viivad läbi kaks jesuiidi preestrit ning tegevusel on nende jaoks traagilised tagajärjed. Raamat põhineb Ühendriikides, St. Louisis 1949. aastal tegelikult toimunud sündmustel, milliseid on loomulikult horrorile sobivalt redigeeritud. 1949. aasta juhtumist on Thomas Allen kirjutanud dokumentaalromaani "Possessed", mis aga ilukirjanduslikule versioonile oma taseme poolest lähedalegi ei jõua.

Minu meelest "Exorcist" lausa karjub selle järele, et ta tõlgitaks eesti keelde.

Teksti loeti inglise keeles

Eks ta ole... käesoleva aasta jaanuaris romaani üle lugedes mõtlesin, et ilmselt olen ma raamatu esimene (ja hulk aega ka ainuke) hindaja BAASis... aga näe!

Et antud romaan käesoleva aasta juuni alguseni BAASis arvustamata oli, see on juba iseenesest sünge värk, sest müstilise põnevusromaanina (mis osaliselt kuulub kah õuduszhanri) on käesolev teos omas kategoorias niisama oluline, kui on näiteks SFis seda «Asum», või fantasys «Sõrmuste Isand»... teisisõnu igihaljas klassika, millest ei saa üle, ega ümber. Erinevalt romaanidest «Asum» ja «Sõrmuste Isand», on «Eksortsist» lisaks põnevale sisule ka hea kirjandus... okay, tegu on ka pisut värskema raamatuga kui eelmainitud ja ajaviitekirjanduses olid tehnilised nõuded vahepeal kõrgemale tõusnud...

Sisu on üsna lihtne: ühe tüdrukutirtsuga toimub seestumine. Et autor pole tavapärast zhanriulmekat kirjutanud, siis ei ole romaani tegelastel kohe selge, et mis toimub... kahjuks on suures osas ulmes asi just risti vastupidine ja kõik tegelased otsekui ootavad, et nende elus fantastiline nihe toimuks. «Eksortsist» on realistlikum lugu ja alguses arvatakse, et tüdrukutirtsul on lihtsalt psüühika pisut paigast ära – ema ju filmistaar, kes rohkem võtteplatsil kui kodus, isa pole kah silmapiiril ning õhkkond on selles elamises (tegelikult) üsnagi pinev. Filmistaarist ema on tegelikult hästi kirjapandud tegelane, ta on tõesti ema ning tahab tütrele parimat ning tema pole süüdi, et asjad nõnda on läinud.

Soovituseks võiks öelda, et milleski meenutab see romaan mulle Indrek Hargla lugusid eksortsist Grpowskist. Loomulikult ei taha ma väita, et Hargla on Blatty pealt maha kirjutanud... ma tean väga hästi, et Hargla polnud seda romaani (vähemasti siis) lugenud. Lihtsalt, detailides on neis midagi hästi ühist... feeling oli igatahes samasugune, kui on mul Grpowski lugusid lugedes... aga see võib ka puhtalt isiklik mulje olla!

Hea raamat ning hinne midagi sellist nõrga viie kanti... nelja jaoks on romaan lihtsalt liiga vinge... kuigi vahepeal tundus, et autor läks selle filmistaarist ema elu/olu kirjeldamisega pisut liiale, kuid ju oli siis vaja...

Raamatust on ka klassikaline film valminud... filmi järjega pole autoril aga mingit pistmist... mis tingis siis selle, et autor tosin aastat hiljem oma järje kirjutas... seegi tehti filmiks ja seda pakuti välja kui filmitriloogia kolmandat osa. Hollywood ja ta elanike pentsikud tegemised!!!

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Viimase aja parimaid lugemiselamusi. Mõnus väljapeetud tempo tegi jutu väga realistlikuks. Kas raamat nii väga ulmekas on, mine sa tea!

Kaks aastat tagasi käisin Nigeerias ja jõlkusin nädalakese ühe misjonigrupiga kaasas. Ühes külas kukkus koosoleku ajal üks 30 aastane mees laamendama ja sõimama ja väänutas oma jäsemeid täiesti ebaloomulikeisse asenditesse. Lõpuks kümmekond meest sidusid tüübi väljas puu külge. Traadiga!!! Ja siis õnnestus mul oma silmaga praktiseerivat exortsisti näha. Aga ainult vilksamisi, sest rahvas aeti kenasti eemale. Sellest "vilksamisi" piisas täiesti. Oli päris jäle. Pritsis suust verd ja tatti ja karjumist oli üle terve küla kosta. Ja nii päev otsa! Kaheksa tunni pärast istus kenasti teistega koos ja ei mäletanud midagi. Elu ja tervise juures, nagu ikka.

Exortsisti raamat on väga tõetruu. Ja on ta siis ulme või mitte, kes teab. Mõne jaoks on see igapäevane reaalsus.

Teksti loeti inglise keeles

See Blatty romaan on korraga üsna mitut asja. Esiteks on see klassikaline õudusjutt, teispoolsuse sekkumisest inimeste ellu, üsna jube ja võigas. Teiseks on see selline kriminaalromaan, kus üks ülikaval võmm mõrvajuhtumit lahendab ning jõuab üpris hämmastavate tulemusteni – ainuke isik, kes saab olla mõrvar ei saa olla mõrvar. Kolmandaks on see ka psühholoogiline peredraama ning neljandaks väga üksikasjaline ekskurss psühhiaatria ja nö seestumistemaatika ühisosa juurde, võiks lausa öelda, et taustauuringute tase on a la Crichton, kuigi Blatty romaan ilmus ju enne Crichtoni debüüti.

Aga eks hea romaani tunnuseks ongi see, et ta on korraga mitut asja. Tasandeid, panoraame, perspektiive, allteemasid ja sõnumeid on mitu. Suurem osa romaanist on edasi antud dialoogina, mis teeb lugemise üsna hõlpsaks ja olustiku isegi realistlikumaks kui näiteks pikad kirjeldused sellest, et kuidas seestunud ohver siis ikka välja nägi. Peategelase Chrisi sisemaailm avaldub meile just tema jutuajamiste läbi, isa Karrase oma aga sisemõtiskluste kaudu, mis enamjaolt taanduvad huvitavale dilemmale – kuidas veenda mõistust selles, mida süda juba teab. Hiljem peab Karras selles veenama teisigi (ja see on raske). Tema süda usub, et deemon on tüdrukusse seestunud, ent mõistus keeldub seda vastuvõtmast.

Kes või on deemon jääb küll lahtiseks, nagu ka selle seotus ristiusuga või katoliiklike eksortsismirituaalidega. Mis ongi tegelikult põnev – nagu ei saa seda teada romaani tegelased, ei saa ka lugejad teada, milline meie maailm siis Blatty nägemuse järgi õigupoolest on.

Võrreldes filmiga on erinevused minimaalsed, paar tegelaskuju on eemaldatud ja eksortsismiguru Merrinile on rohkem ruumi antud.

Teksti loeti inglise keeles

Olemata eriline kollijuttude (moodsamalt horrori) austaja, peab tunnistama et The Exorcist on päris tõhus tükk.

Peamiselt dialoogidest koosnevas raamatus antakse edasi selline sünge ja teispoolsuse kardinat kergitav pilt, et võttis kohati tummaks. Kuna ma pole filmi näinud, siis stseenid räigelt ropendava, igasugu kehavedelikke eritava ja puust krutsifiksi enda sisse toppiva 12 - aastase tüdrukuga võtsid mõneks ajaks maigutama küll. Miinuspoolele võib kanda selle, et kui eelmised arvustajad kiidavad siin kirjapandu reaalsust, siis minu meelest kadus igasugune usutavus alates sellest, kui kurjast vaimust vaevatud tüdrukul käis pea kaela otsas ringi nagu vurr ja lõpetades voodi õhkutõusmisega. Ulmekirjanduses eksole, ei midagi eriskummalist, aga reaalsusega pole siin küll palju pistmist. Ette heita pole siin midagi, ülalnimetatud stseenid olid romaani haripunkt, kurvalt lõppev eksortsism. Mitte just kõige õnnelikum lõpp oli samuti kõva pluss.

Teine pisuke asi, mis silma hakkas oli see, et Blatty on seda raamatut kirjutanud nagu mingi sarja teist osa. Polnud tal õiget algust ega ka mitte lõppu. Deemoni olemus ja päritolu ning tema varasem kohtumine isa Merriniga jäid lugeja fantaasia kanda, samuti mis siis ikkagi lõpuks sai. Kuid see pole eriti tähtis, raamatu lugemisest tingitud teatav kõhedusemoment on selleks ajaks ammu tekkinud.

Hinne oleks nagu Jyrkalgi, viis miinusega, sest nelja jaoks on raamat ilmselgelt liiga hardcore. Mis aga tõlkimist puudutab, ühinen Silver Säraga: seda raamatut oleks eesti keeles vaja.

Teksti loeti inglise keeles

Erakordset horrori-vapustust, mida raamatu tagakaanel lahkesti lubati, ma sellest teosest tõtt-öelda ei saanud. Aga üle keskmise lugemiselamuse kindlasti. Mõned tegevusliinid - näiteks detektiiv Kindermani ja isa Karrase dialoogid - tekitasid sellise mõnusa nostalgilise tunde (antud romaani puhul muidugi eriti asjakohane) justkui loeks Arthur Conan Doyle`i. Mõned jälle tundusid liialt stamplikud-melodramaatilised (rootslastest teenijapere ja nende surnud-või-siiski-mitte tütar). Kokkuvõttes võib "The Exorcisti" soovitada küll - kellel veel lugemata, see ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

"The Exorcist" on ilmselt üks kuulsamaid õudukaid, mis eales publiku ette toodud. Ka mina, nagu kindlasti paljud teised, nägin esimesena raamatul põhinevat filmiversiooni. Kahjuks see ei meeldinud mulle eriti. Mõned aastad hiljem otsustasin jälle õnne proovida. Seekord siis juba versiooniga, millele ka autor oma õnnistuse oli andnud. Tulemus oli küll parem, kuid ülevoolavast vaimustusest jäi ikkagi jupp puudu. Aga mingisugust huvi see minus siiski tekitas. Hiljuti raamatukogus sorides sattus see romaan juhuslikult mulle ette. Otsustasin läbi lugeda ja pean ausalt tunnistama, et ei kahetse. Blatty ei seleta midagi otseselt ära, ei paku oma teooriaid, vaid laseb lugejal ise oma arvamuse kujundada. Tänu sügavalt usklikule emale ning mitmele katoliiklikule/jesuiitlikule koolile on tal kristlusega üsna isiklik suhe ning seda on ka ka raamatu lehekülgedelt paista. Väidetakse, et sarnane eksortsism leidis päriselt ka aset, kuid eelkõige on tegu ikkagi fiktsiooniga ning sellena tuleb seda ka käsitleda, sest dokumentaalide hindamskriteeriumid on teised. Põnev, ladusalt kirjutatud ning natuke ka õõvastav. Viis
Teksti loeti inglise keeles

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis nagu iseenesest kahe päevaga läbi sai. Lisaks sellele, et meeldis, on ka see boonuseks. Kuigi usuasjad mind teg. elus ei huvita, on see kirjanduses OK. Filmi nägemisest on aastakümneid, nüüd ka raamat loetud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles