Kasutajainfo

Eiv Eloon

27.11.1945-

Teosed

· Eiv Eloon ·

Kaksikliik

(romaan aastast 1981)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1981

Hinne
Hindajaid
2
8
3
2
1
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (16)

Raamat, mis on jäänud ulmehuviliste suurema tähelepanuta. Selle bioloogilise genderfantaasia esitusmaneer on pigem konstanteeriv- filosoofiline kui seikluslik. Tegelikult polegi väga nõrk lugu, kuid jääb minu arvates pisut raskepäraseks. Kuna maakeeles kättesaadav, siis võiks kannatust varuda ja pilgu peale heita.
Teksti loeti eesti keeles

Üks raamat, kaks osa. Üks osa sünge ja teine lausa vastupidi. Millest siis juttu? Eks ikka kahe erineva liigi kooseksisteerimisest. Esimene osa tundus millegipärast kole karm olevat. Muudkui miski piinamine käis. Teine osa oli juba arendavam. Üldiselt öeldes oli kogu jutt gaalide ja varelite suhetest siin ja seal (vist Odemetis ja Ardugis), kus gaale erinevalt koheldi. Oli jah see lugu tegelikult selline rohkem filosoofilise kallakuga. Ent mis seal ikka rääkida. Lugeda aitas ju tegelikult küll, kuigi ta natuke uimane tundus. Selline paras heietus. Ega actionifännidele ei soovitaks. Filosoofiahuvilistele ehk küll.
Teksti loeti eesti keeles

Filosoofia? Võib-olla tõesti, aga minu jaoks kiskus selle raamatu õhkkond küll rohkem sinna Stephen Kingi juttude kanti. Pidevalt rõhutatakse igasuguseid koledusi ja piinamisi, lugejas tekib negatiivne suhtumine ju niiviisi! Peamiseks märksõnaks jäi antud juhul hirm. Pime, rumal ja loomalik hirm (arvaku feministid, mida tahavad). Lõppude lõpuks on igaühe enda teha, kas ta tahab maailma võtta hea või halvana, igasugune hirmu(ta)mine pole üldse hea nähtus. Ja see raskepärasus näib ka ülespuhutuna IMHO. Kui tahate rõõmsat tuju säilitada, siis pole vaja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Filosoofia oleks selle kohta küll palju öeldud. Pigem psühhopatoloogia - ilmselt psüühiliselt haige naise hirmud vastassugupoole ees on leidnud endale sellise eriskummalise väljenduse. Miks keegi seda küll loeb?
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Kaks märksõna raamatu kohta oleksid: väikese lapse maailm ja hirm. Need on ühtlasi kaks head aspekti sellest raamatust. Raamatus on aeg-ajalt kirjeldatud maailma, kus teadmistel on tilluke roll, sest neid teadmisi õieti polegi, ainult taju... Rohu maitse, valguse taju, mitte niivõrd selge nägemine, kuivõrd abstraktne valguse-tunne. Fantastiline! Aga maailm ei lähe palju selgemaks, aga ta omandab reeglid. Ja kui harjunud reeglid ära võetakse ja laps paisatakse mujale, millest tal on ähmane ettekujutus ning mida ta ka kardab.... Siis kaotab ta pea... Keegi ei seleta talle uusi reegleid... Ei võta vaevaks tema mõisusesse süüvida, sest ei usuta, et see mõistus üldse olemas on.... Tüüpiline täiskasvanute ja laste suhete kirjeldamine, nii see aspekt, et last ei peeta mõistusega olendiks, kui ka see, et teda peetakse masinaks, mis täiskasvanu mõtteid hoobilt kinni püüab ja üheselt tõlgendab. Ja keegi ei võta vaevaks seletada....
Aga tegelikult oleks see raamat võinud märksa parem olla. Idee oli küll väga hea, aga lahendus keskpärane. Kokku neli :-) Algus, st proloog ja ühtlasi esimene lause oli jälle kole vilets... Mind millegipärast ärritavad romaanid, mis algavad: sinine (punane, valge...) päike valgustas.... Kuidagi odav... Ja lõppu sel lool nagu polnudki... Lihtsalt sai ootamatult otsa... Häiriv
Teksti loeti eesti keeles

Noh, mina narisin end sellest labi kyll. Ja pean tunnistama, et ta oli mulle sympaatne. Mulle tegelikult meeldivadki sellised "heietused", sest neist voib valja lugeda ka sygavama motte...
Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, mis omal ajal tekitas kurvad aimdused ulme võimatusest Eestis. Nagu igas raamatus, mille taotlused kirjutamismomendist alates ei ole vastuvõtmatud, on ka selles teoses õnnestunud kohti, nii nagu talle pole ka midagi selgelt silmahakkavat ette heita; täpsemalt, vigade otsimine ei tasu vaeva, kuna kogutulemus ei ärata ei huvi ega sümpaatiat.

Selle raamatu saamislugu meenutab legende järjekordsest bantustanis leiutatud jalgrattast - inimgeenius on hinnatav, aga ratas on puust, kasutamiskõlbmatu ja maailmas juba ammu-ammu olemas...

Teksti loeti eesti keeles

Kohe alguses ütlen ära, et lugesin selle raamatu läbi suure pingutusega ja väga aeglaselt. Kui ma nüüd ütleks, et raamat oli igav, siis ma valetaksin. Selle raamatu arvustamiseks sobib minu puhul väga hästi selline fraas nagu:"Omas laadis kõrgel ülal". Seda just sellepärast, et kui ma oleksin suur psühholoogiliste romaanide lugeja, siis ma annaksin sellele teosele arvatavasti hindeks 4 või isegi 5, kuid kuna ma ise loen rohkem teistsuguseid ulmeteoseid, siis ei jätnud see raamat mulle erilist muljet. Ma arvan, et seda raamatut ei tuleks üldse tervenisti ulmekirjanduse alla paigutadagi - seda tuleks teha ainult osaliselt. Raamat oli tegelikult väga psühholoogiline ja sügavamõtteline, nii et ühe märulite ulmekate lugeja jaoks jääb see raamat tõesti võib-olla natuke arusaamatuks, kui mitte öelda igavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, näete õigesti küll - hindeks on viis. Mis k... pärast ei saada aru, kui hea raamat see on, kuigi kahte ossa jagatus (erinevad ilmumisaastad õigustavad muidugi asja) enam praegusel ajal kasuks ei tule.

Süþeede läbitöötatus, psühholoogiline usutavus, "vana kooli" heatasemeline keelekasutus (mida tänapäeval enam anglitsismide vahelt naljalt ei leia), uue maailmapildi edastamine korrektselt eritahulisena. Kirjanduslikus mõttes ja tehniliselt õnnestunud teos.

Jah, ega Luule Viilmaa raamatute lugemist häbenetakse kah tunnistada, olevat naiselikult vesine. "Kaksikliik" on samuti naiselik raamat, lähenemisviisilt, karakterikujunduselt. Seni olen romaane ja vähemaid lugusid hinnanud seejärgi, kui palju sinna õnnestub sisse minna, kui täpse ja loogilise maailmakirjelduse nad annavad, olgu siis sisu mokkamööda või mitte, läheb peale või ei lähe. Traagika kasutamise julgus ja oskus on ike viit väärt küll.

Valu kirjeldamine pole enam väljaspool horrorit in. Kaldutakse heroiseerima ja imetlema valu tekitajaid ja protsessi ennast, nagu ameerika filmides. Oli sõdur, langes vaenlase laserist, nimetati asteroid tema nime järgi. "Kaksikliik" pole kangelasromaan ega ka naistekas. Filosoofilise plaani nõrkus seisneb pigem kohustusliku raamatututvustuse ehk kokkuvõtte piiratusest tagalehekülje infoveerus, mis seletub aga ilmumise aastaarvude "maagiaga"... Ja kuskohas veel eesti ulmes on nii täiuslikke looduskirjeldusi?

Teksti loeti eesti keeles

Pole hulk aega seda üllitist küll uuesti kätte võtnud, aga kunagiste muljete põhjal - ladusalt kirjutatud tükk, tehniliselt tõesti hästi õnnestunud. Ketserlik küsimus: mispoolest Tepper parem on? Aga kuna on samast mastist, mis Tepper, siis ulmefeminismus (on tegu sellega, on!) jääb mulle lihtsalt nii kaugeks, et üle nelja panna ei taha. Ja ei pane ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lõbus see raamat pole. Eriliselt filosoofiline ka mitte. Patoloogiline - kahtlemata. Nagu meie igapäevane elu. Vaimne vägistamine ühiskonna huvides.
Sünnist alates.

Kes tajub, kes mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Eiv Eloon, pärisnimega  Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik, bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit
 

Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt. Samas gaalide rinnalohkudes saab lapsukesi üles kasvatada. Seega ongi nii, et gaalid ja varelid elavad eraldi, gaalid lausa kardavad vareleid. Sest varelid domineerivad gaalide üle, vahel võtavad gaale enda juurde, piinavad ja teevad neile valu, umbes aasta hiljem sünnib vareleid külastanud gaalil lapsuke. Planeet ise on ja pole ka meie omaga sarnane, paljud asjad on teistmoodi ning üldse kummalised. Inimesed… st kas on üldse tegu inimestega, see pole ka selge… elukad on üsna looduslembesed. 
 

Mulle meeldis tohutult raamatu keelekasutus. Ta on kohati poeetiline nagu Bradbury, sekka on väljamõeldud sõnu, mis muudavad vaimusünnitatud maailma veelgi kummalisemaks. Stiilinäide (lk 33): “Mets humises Juga ümber. Kuskilt ääretu kaugelt-kõrgelt valgus maapinnale päikese koldseid kiiri, mis tundusid nii üllatavatena tumeroheka hämaruse taustal. Paks päsmas rohi vooderdas metsaalust. Kauguses toimus aga midagi seletamatut: seal sinerdas tumedalt ja salapäraselt. Või tõusid ülespoole keerlevad valgussambad. 

[....] 

Kui ta väsimust tundis, otsis ta vaikse varjulise paiga, laskus rohule, koplas kätega rohus, kas seal mürgiseid taimi pole, vabastas end riietest ja jäi kiiresti magama.”
 

On see raamat nüüd krüptiline, semiootiline, filosoofiline, diiplev soga, vaimustav mõistukõne või midagi kuuendat - oleneb vaatepunktist. Juttu on varelite ja gaalide omavahelisest läbikäimisest ja kooseksisteerimisest, laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Raamat täis valu - aga see pole nö. õudukalik valu või piinaporno, mida tänapäeval siin ja seal ikka “harrastatakse”. Mingi nurga alt “naistekas”, või siis ulmeline genderfantaasia... ehk hoopis feministlik postulaat? Võta nd kinni, eks ta üks selline ummamuudu raamatumaailm ole, mingis mõttes lausa haiglane teos, mis tekitab küsimuse, et kas autor (naine) äkki elas enda pingeid läbi kirjanduse välja? Sest see psühholoogiline romaan kisub vahel ikka üsna patoloogiliseks kätte ära.
 

Raamatus pole kordagi sõna “mees” (küll aga on sõna “naine” paaris kohas gaalide juures ning teises raamatus on juttu vahel inimestest) - aga üsna selgelt saab raamatut lugeda nii, et on mehed ja naised, mehed siis valitsevad maailma ja naised on madalamad kui muru, võtavad kõik okaskroonid ja pained alandlikult vastu ning lasevad endaga erinevaid võikaid eksperimente teha. Aga kas see tegelikult ka nii on - võta nüüd kinni. Ma olen üsna kindel, et kui see sari oleks ilmunud aastal 2020 siis oleksid radikaalsed feministid sillas, on ju just esimene raamat vägagi misandrialik. Aga õnneks on nad ilmunud kunagi ammu, tänapäeval ei loe seda enam keegi. Või kui loeb siis saab vaadata väljaspool de facto kehtivad väärtus- ja mõtteruume. 


Mulle väga meeldis see, et autor oskab väga hästi kirjutada sellest, mida ta ilmselgelt hästi valdab. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde Marje Ernitsa “Kuukerijad”, kus oli teravalt tunda, et autor kirjutas talle täiesti võõrast teemast ning tulemus oli lausa kohutav. “Kaksiklliik” on omamoodi ulmekas, kus on täpselt parajal määral taustabutafooriat, millele on maalitud siis see pilt, kus autor lausa särab. Lummav raamat, selliseid on üldse maailmas vähe, rääkimata veel kodumaisest kirjandusest.
 

Ja nüüd tuleb siis suur ja jäme  “aga”...
 

… kogu senine jutt käis suuresti esimese osa kohta. Teise osa puhul asusin õhinal lugema ja mingi hetk hakkas algul silm tõmblema, seejärel hakkas järjest enam pilk uduseks muutuma ning tähelepanu hajuma. 
 

Ühtepidi ei olnud enam nagu midagi uut ning teisalt muutus tegevus kuidagi hakituks, mingil hetkel kukkusin täiesti rongilt maha. Lisaks just lõpupoole tundus, et autor hakkab enda kompetentsi piiridest selgelt väljuma, viimastel lehekülgedel läks üldse käest ära kus lavale tulid hoopis uued mõtted, mis varasema kas just tühistasid aga igaljuhul kuidagi jaburaks muutsid. Lisaks kui esimene raamat oli selline, kus tegelased olid inimestest pigem kaugel siis teises osas moondusid nad järjest inimlikumaks - oli see siis keha kirjeldamine või kohati lausa sõna “inimene” kasutamine. Samal ajal kippus uudsete sõnadega vürtsitamine liialt üle võlli minema ning muutis kogu supi veel veidramaks. Sisust ma parem ei räägigi kuna see on küll vahel ühtepidi paarkümmend aastat hiljem, siis minevikus - aga tegelikult on kohati raske aru saada, mis perioodist nüüd jutt on, autor on ajanud legoklotsid sassi (mis tehnilise võttena pole muide üldsegi halb) ja tulemus on nagu meega kokkumääritud searasvajäätis, mida tipitakse surströmmingusse. Nagu… ei.
 

Seega esimest osa julgen küll soovitada kui vähegi söandada lugeda midagi tavapärasest erinevat. Teine osa ei andnud enda lugemiskogemusele küll midagi juurde. Võibolla olin ise küündimatu, ei eita üldse seda võimalust. Aga esimene, esimene osa oli väga kobe ja ponks.
See jutustus siin ilmus ka "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eiv-elooni-kaksikliik%E2%80%9D-ehk-raamat-mida-keegi-ei-loe

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: