Kasutajainfo

Paul Spencer

Teosed

· John Scalzi ·

The Collapsing Empire

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)
4.2017

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi sisukokkuvõttele pole juurde midagi lisada. Võibolla mitte niivõrd ei vaidleks, kuivõrd lisaks erineva vaatenurga lauselihtsusele, primitiivsusele ja vähestele lavadekoratsioonidele: tarbisin seda teost asjaolude kokkusattumise tõttu audioformaadis. Ja kuulates oli minu kui inglise keelt teise keelena pruukiva inimese jaoks tegelikult kõik päris hästi tasakaalus. Scalzist persoonina mõeldes - vbl on raamat kirjutatud ja toimetajate poolt nuditud ka sellisele kujule, et tahtmise korral saaks lihtsalt filmiks treida. Kuigi samas jääb filmi jaoks siin sündmustikku väheks. On üks kosmoses taga-ajamine, mis on samas väga pingevaba. Kogu teose peale on ainult üks tõsiselt võetav aktsioonistseen...

Audioformaadis ei viitsinud kogu aeg silma peal hoida, mitmes peatükk ja mitu „lehekülge veel lõpuni jäänud“ ning kui siis ühtäkki lugu päriselt huvitavaks keeras, kõlas kuularist: „Epiloog“

Nagu päriselt või!?!?!?

Sõnaga – ma olin tõeliselt nördinud, et nii suvalisel kohal jutt pooleli jäeti. Aga eksole – autor tahab ka elada ja oma n+1 romaani mahuga lepingut kirjastusega realiseerida. Seega tuleb meil tarbida ilmselt päris mitu „Kokkuvariseva impeeriumi“ seriaali romaani.

Kas seda tasub lugeda? Kindlasti. Isegi kui ei ole ilmtingimata Scalzi fänn. Ja võibolla isegi siis kui pole vanade roheliste peerude seiklusi lugema juhtunud, ongi parem Scalziga tutvust teha selle romaani või mõne teise Koloniaalsete kaitsejõudude seriaali välise romaani vahendusel. Muidu ei jaksa ära ohkida, et miks kõik teised romaanid pole täpselt samasugused nagu too viidatud asi. Samas pole välistatud, et vererõhu normaalsel tasemel pidamise huvides tuleks järgmised osad ära oodata ja lugeda läbi ühes jutis.  

Hinne on „neli“, sest mulle siiski meeldis lugu päris hästi.

Teksti loeti inglise keeles

Scalzi romaanidel on mu meelest üks hea omadus - neid on võimalik väga kiiresti ja kergelt tarbida. Lihtne keelekasutus, lühikesed laused, selged tegelased, põgusad ideekesed, mis ei väsita ka peavoolu lugejad ning palju-palju dialoogi. Jah, vanamehe triloogias on ta surunud natukene rohkem tegevust romaanide sisusse, aga üldpilt on siiski väga sarnane. Ja see pole tingimata halb asi üldse. Marketing on tal kõva, leping Tor-iga vägev ja las siis vana treib neid edasi.
 
Antud loos on tõesti kõige ägedam see Flow nimega kosmiline struktuur, mis võimaldab inimkonnal valgusest kiiremini kindlatesse tähesüsteemidesse rännata. Kui see hakkab moonduma ja tekib oht erinevate kodade/asunduste isoleerituseks ühtsest impeeriumist... noh, sellise sätungi püsti panemisega sarja avaromaan peamiselt tegeleb.
 
Paar väikest pööret on ka loos, mis muidu üsna sirge kulgemine. Kerge ja mõnus lugemine ning minul tekkis küll huvi triloogia järgmiste osade vastu, mille nimed ja isegi väljatulemised on juba välja hõigatud.
Teksti loeti inglise keeles

Läks üllatavalt kiiresti. See raamat teeb väga mitut pidi nägu et ta on miski muu kui ta tegelikult on, suhteliselt edukalt enne kui ta keerab ette oma ühe teise külje ja hoopis seda näitab. "Ma olen kosmoseooper" ... "ei, ma olen hoopis poliitiline dektiivlugu" ... "ei, ma olen tegelikult piraadid kosmoses!" ... "ei, ma olen noore imperaatori täiskavanuks saamise lugu" jne. Ja muidugi see on kõiki neid asju, olemata sealjuures kuskil igav või aeglane või näidates liiga vara ära, mis edasi juhtub kellega. Või asjadega millest sõltub inimkonna allesjäämine. Või kui vähe keegi hoolib teaduslikust tõest, isegi kui see ütleb "inimkond sureb välja", kui alternatiiv on oma kasumit taga ajada.
Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vesik
1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Alternatiivmaailm kus mitte lihstalt maagia ei ole reaalne vaid seda on ka erinevate mütoloogiate taevad ja "mütoloogilised" olendid. Ning sellega seoses, taevast välja heidetud inglid - kes vahel võivad olla väga noored - prantsatavad maha Lääne-Euroopas. Lääne-Euroopa koloniaalsüsteemgi on sellevõrra olnud langenud inglite poolt ülal hoitud. Või vähemalt kuni tuli maialmasõda mis läks edasi maagiliseks sõjaks. Nüüd on Pariis (ja enamik maailma) varemetes, veel alles jäänud langenud inglid on kodades kuhu nad kuuluvad sisuliselt vangis .
Murdunud tiibade koda on kõige intriigitihedam fantaasia mida ma siiani lugenud olen, George RR Martin on sellega võrreldes ikka suhteliselt madala intriige / lehekülg reitinguga autor. See usutavasti pole neile, kellele ei meeldi intriigid või neil on midagi selle vastu, et langenud ingel võib nortre dames troonil istuda või et teised reigioonid on samaväärsed (ja reaalsed) kui kristlus. Või kes koloniaalpoliitika lahkamist ei talu. See-eest on see postapokalütpitiline maailm hästi maalitud, seal on huvitav(ad) maagiasüsteem(id), mis on võibolla ainult veidi kannibalistlikud, palju põnevaid tegelasi ja haarav lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Halting state - nii riigi peatamine kui ka lõppseis, millest prograam või automaat enam edasisi samme ei tee - on UK-st lahkunud (Brexitit siin maailmas pole) aga jätkuvalt EUs oleval Šotimaal toimuv kiire küberpunk märul mis vahel ähvardab liiga krimilooks üle minna. Loo algus on lennukas, kari orke on vedanud endaga kaasa lohe ja röövinud Avalon Four nimelises maailmas panka ja siis jalga lasknud. Edasi seotakse asjasse kogemata politsei ja Londoni auditifirma ja seejärel ei ole miski enam endine, kõikjal on põhjatutesse sügavustesse minevad jäneseurud ja kakelda jõutakse peale iidsete templite ka veel Lovecrafti Mythose olendeid täis Antarktika jääkihi all olevates tunnelites. Lisaks ähvardavad erinevad virtuaalsed ja täiendreaalsuse mängud võtta üle tavaelu ja vaata et Šotimaa valitsemise.
Asja kindlaks miinuseks on kasutatud šoti keel, disnae, wasnae, tae ja muud ajavad pidevalt wee-d ja muud taoilist taga. Šotimaa kohta usutav keelekasutus aga veidi palju teda.
Teksti loeti inglise keeles

Läks üllatavalt kiiresti. See raamat teeb väga mitut pidi nägu et ta on miski muu kui ta tegelikult on, suhteliselt edukalt enne kui ta keerab ette oma ühe teise külje ja hoopis seda näitab. "Ma olen kosmoseooper" ... "ei, ma olen hoopis poliitiline dektiivlugu" ... "ei, ma olen tegelikult piraadid kosmoses!" ... "ei, ma olen noore imperaatori täiskavanuks saamise lugu" jne. Ja muidugi see on kõiki neid asju, olemata sealjuures kuskil igav või aeglane või näidates liiga vara ära, mis edasi juhtub kellega. Või asjadega millest sõltub inimkonna allesjäämine. Või kui vähe keegi hoolib teaduslikust tõest, isegi kui see ütleb "inimkond sureb välja", kui alternatiiv on oma kasumit taga ajada.
Teksti loeti inglise keeles

Kodu. Ehk siis, Binti läheb koju tagasi. Sisult, tegevuselt, kiiruselt ja asjade arengult väga teistsugune ja erinev Bintist, siin on suur käiguvahetus. Seda kindlasti saaks võtta kui "väga pikk ja aeglane eellugu ning selle järel pisike kogus tegevust", mis minu arvates oleks viga. See on raamat autsider olemisest, nii sisuliselt oma kehas kui ka oma enda kodus kui sa tagasijõudes avastad, et "ärajooksikut" ei taha keegi. Hiljem muutub maailm ja Binti osa selles oluliselt. See, et Binti on kaasa võtnud meduus Okwo kellega nad koos posttraumaatilst stressi on ravinud kui meduuside saadiku Khoushide juurde, ei aita asjadele üldse kaasa.
Teksti loeti inglise keeles



Kadujate Palee osutus veidi üllatavalt post-apoks - on olnud kadujad kes on ustavasti modernse ühiskonna hävitanud, orjastanud nii inimesed kui ka loodusvaimud (ka draakonid) ja siis jättes maailma täis oma loodud tehisolendeid, viiruseid artefakte ning reostust, ühtäkki … kadunud. Tehisolendid ja viirused (näiteks sellised mis harutavad su hinge keha küljest lahti või annavad sulle juurde võimed või …) on kõik oma elu edasi elanud ja muteerunud muutes maailma sellevõrra keeruliseks ja raskeks kohaks kus inimestel elada. Lisandunud on ka maagia - mida praktiseerivad maagtealased - kuidas muidu saaks loodusvaime välja kutsuda või inimesi ravida, eriti kui neil eksootiline haigus on.
Kindlasti on siin analooge kaunitarile ja koletisele. Suhteliselt raamatu alguses antakse peategelane draakonile ühe teise tüdruku elu päästmise eest ja ta viiakse kadujate paleesse, kus draakon elab, tema lapsi kasvatama. Loo Koletis kokkuvõttes ei ole see keda võiks arvata - ja seega ka osad kaunitari ja koletise stereotüübid mängitakse vaid näiliselt läbi.

Teksti loeti inglise keeles

Raamjutustus, kus (ta enda sõnul tulevikust tulnud nõia poolt) tätoveeritud mehe peal olevad maalingud liiguvad ja selle kaudu jutustavad lugusid. Lugusid endid on 18 (pluss siis "raamis" toimuvad sissejuhatus ja epiloog ning päris hulk neist räägivad surmast ja maailma lõpust ühel või teisel viisil.
The Veldt - abielupaar on ostnud endale täietsi automatiseeritud maja, muuhulgas lastetoaga mis telepaatiliselt muudab ennast selle järgi, millest lapsed mõtlevad. Ajapikku maja hakkab perekonda ennast asendama
Kaleidoscope - meteoriiditabamusest lõhki kistud laeva meeskond on jõudnud küll selga panna skafandrid hapnikuga, aga mitte rakettmootoreid ja nii nad eri suundades hulbivad ...
The other foot - see jutt toimub marsi kroonikate maailmas - ameerika mustanahalised kes on lintšimiste ja segregeerimise eest marsile välja rännanud kuulevad, et tuumasõjajärgselt maalt on nende suunas teel rakett valgetega.
The Highway - maailmalõppu ettekuulutus kiirtee ääres elava Hernando silmade läbi.
The Man - maailmaruumis liiguvad planeetide vahel omavahel võisteldes kolm raketti mis proovivad kõik esimesena kohale jõudes parimaid lepinguid sõlmida. Ühel planeedil on aga ennast ilmutanud kosmiline Jeesus kuid laeva kapten keeldub seda uskumast.
The Long Rain - veenusel hädamaandumise teinud kosmoselaeva meeskond proovib jõuda mõne asustatud kohani enne kui neil toit lõpeb. Aga veenusel sajab igavesti vihma ja ta on täis ohtusid, sh igaveses vihmas lootuse kaotamise.
The Rocket  Man - lugu isa, kes on raketipiloot ja on maal vaid mõned korrad aastas, külaskäigust kirjutatud emaga koos elava lapse vaatepunktist.
The Fire Balloons - delegatsioon preestreid läheb marsile, et uurida, kas marsil on peale inimesi veel hingi keda päästa ning millised patud ja pahed seal võiksid olla. Lood poel aga üldse sellised, nagu nad ootaksid.
The Last Night of the World - kõik täiskasvanud on näinud unes et hääl teatab neile, et maailma aeg on läbi ja see lõpeb koos öö saabumisega.
The Exiles - marsil elavad kõigi fantaasaikirjanike vaimud ja nende looming, nii Shakespear-i nõiad kui Dickensi vaimud. Pärast seda kui maal keelati fantaasiakirjandus on nad marsil paos olnud - kuid nüüd on maalt nende suunas teel rakett ...
No Particular Night or Morning - Hitchcooki nimeline raketireisija ei usu, et miski mida ta otseselt ei taju oleks olemas.
The Fox and the Forest - aastal 2155 on firma "travel in time, incorporated" mis viib inimesi minevikku puhkusereisidele, olles neile enne paigutanud mentaalse tõkke, mis ei lase neil minevikus oma päritolust rääkida. Peategelased, kellest üks on tuumarelvaspetsialist ja teine töötab bioloogiliste relvade arendusega otsustavad minevikku jääda ja seal põgeneda ning seega jahitvad neid Otsijad.
The Visitor - maalt saadetakse "Blood Rust" nimelise haiguse põdejad välja Marsile, kus nad on ohutud. Ükshetk saabub sinna telepaat, kes suudab luua illusoorsed pilte maal asuvatest kohatdest
The Concrete Mixer - Ettil on marslane kes ei taha minna maad vallutama. Ta muudab siiski meelt ja maale jõudes ei võeta tema üllatuseks marslasi vastu mitte relvadega vaid ülevoolava koguse kommertslusega.
Marionettes Inc - Marionettes inc toodab marionette, mehaanilisi inimesi kes võtavad su koha selleks ajaks kui sa näiteks naise teadmata linna lähed või lõuna ameerikasse puhkama.
The City - kuskil kaugel planeedil asub mehaaniline linn, mis ootab. Kui sinna lõpuks jõuab kosmoselaeva ekspeditsioon, hakkab see vaikselt ellu ärkama ja linna sisenenuid kuulama, kaaluma ja mõõtma ...
Zero hour - kõik alla 9 aastased lapsed mängivad mängu nimega "sissetung".
The Rocket - illusioonidest ja tegelikkusest ja unistuste täitumisest.
Teksti loeti inglise keeles

Võlur Barrit, keda Vlad viimati kohtas surnute radadel, on surnud ja tema lossist on leitud tohutu kogus Morganti relvasid. Morrolan palkab Vlad Taltose seda valvama - ta kahtlustab nimelt, et ühte relvadest hakatakse varastama - ning paar üldse mitte keerulist sammu hiljem on Vlad endalegi üllatuseks juba liitunud Morrolani sõjaväe eliitüksusega eriülesannete täidesaatmiseks. Draakon on piripealne militaarulme mida pehmendab Vladi pidev arusaamatus mis toimub ja miks ja misk ta ikka veel on palgamõrtsuka jaoks kõige sobimatumas kohas ehk lahinguväljal.
Spoilerite osas on siin autor võtnud väga sirgjoonelise lähenemise - läbi terve raamatu on sisse põimitud ka tegevusliin mis otimub ilmselgelt sõja järgselt seega lõpptulemuses ei saa olal mingit kahtlust ja jääb vaid teada saada, kuidas see kõik juhtus. Mille huvitavust spoilerid üldse ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on  hea, vähem vägivaldne (arvestades esimese osa algamist sellega, et ema tuleb koju ja leiab oma mehe poolt surnuks pekstud poja, ei ole see väga raske ülesanne) ja kannatab mõneti selle all, et tegemist on triloogia teise raamatuga. Obliskivärav räägib ühest küljest Essuni elust ja õpingutest alumises Castrimas ning ta teest obeliskivärava kasutamise suunas ja teiset küljest ta tütre Nassuni seiklustest, sealhulgas neist mis toimusid "Viienda aastaaja" ajal. Pluss muidugi palju rohkem seletusi maagia, selle päritolu, kivisööjate ja kõige muu sellise kohta, eri faktsioonide plaanidest Kuu suhtes rääkimata.
Teksti loeti inglise keeles

Üheksa aastat pärast Raven Stratagemi tegevust on kuusvalitseja Kujen äratanud ellu uue Jedao - võis sisi vähemalt millegi mis on Jedao ja omab osasid jääke tema mälestustest. Tõsi, mitte just paljusid ja teiste seas on kadunud ka need mis räägiksid talle sellest kuidas ta Hellspin kindluse vallutamisel peale vaenlase ka oma armee tappis ja siis oma ohvitserid mõrvas. Või siis paljudest teistest tegudest ja käitumisjoontest millest kõik viimase mõnesaja aasta jooksul tema kohta teavad ... sealhulgas kõik Kel-i sõjaliblikate parve meeskonnad, mis teda vihkavad kuid mida Kujen ta juhtima paneb.
Jätkuvalt on siin hulk kauge tuleviku eksootiliste effektidega sõjandust ja matemaatikat ja sõjaliblikatel läbi kosmose eri rivistustes lendamist kuid rõhk on rohkem planeerimisel ning salaoperatsioonidel ja palgamõrtsukatel kui varem. Varasemate selle seeria raamatutega võrreldes on minu jaoks siin palju rohkem rõhku isiklikul vastusel maailma hukas olemise eest - ja samuti enda kaotamisest ja leidmisest (või siis mitte). Enda mälu taastamine sinu kohta käivate seebioopertite vaatamise kaudu peaks olema oluliselt jubedam kui kirjeldatu.
Isegi kui veidi teiste proportsioonidega mix kaugtulevikust, maagiale lähenevast tehnikast, militaarulmest, matemaatikast ja filosoofilistest küsimustest inimeste ja riig ning õigluse kohta kui eelmistest raamtutes on see jätkuvalt väga hea mix.
Teksti loeti inglise keeles

Binti, teismeline Himba tüdruk saab esimesena Himbade seast kutse astuda Oomza Uni-sse, galaktika teises ääres asuvasse planeeti täitvasse ülikooli. Tulevikuhimbad on küll väga heal tasemel tehnika ja matemaatikaga kuid siiski järgivad traditsioone, nagu näiteks õlidest ja ookrist tehtud otjize-ga oma keha ja patside määrimine ning rangelt oma planeedil püsimine. Seega ülikooli minemine on Himba jaoks vastuhakk traditsioonidele ja pere maha jätmine ja põgenemine võõraste sekka.

Loosse mahub sisse veel nii orgaanilisi kosmoselaevu kui kurje tulnukaid ja kosmosesõda - selel loo üks positiivne külg on et pea-aegu miski ei lähe nii nagu võiks oodata, iga nurga taga on mõni uus ja hea twist.
Meenutab ka mitmeti eesti etnoulmet ja estronautidega lugusid.
Teksti loeti inglise keeles

Võlur Thelerion on saatnud Baldemari varastama Saatuse mõõka, et see moodustaks viimase osa tema poolt kokku pandavast võluasjade komplektist. Asjad ei lähe aga sugugi Baldemari jaoks soodsalt, isegi kui teda kohe alguses mõõka valvate koletiste poolt ära ei sööda. Selle väga Jack Vanceliku loo peategelase nimi võiks pea-aegu et olla Cugel - siiski, ta ei ole nii lootusetult saamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Hiina Tangi dünastia ajastusse paigutuv coming of age lugu noorena oma pere juurest röövitud ja edasi müstilisel mäel üles kasvanud ja välja õpetatud maagilisest tüdruksalamõrtsukast. Sisaldab täitsa nauditava koguse actionit aga jääb 5 jaoks veidi lahjaks looks.
Teksti loeti inglise keeles

On tulnud punaste laevade rüüstajad ja rüüstanud ja osaliselt maha põletanud Smokerscot küla kus elab loo peategelane, Taura. Ja muidugi mitte ainult põletanud maha ja tapnud ja rüüstanud vaid ka viinud kaasa kohalikke, sest need on ju ikkagi punaste laevade rüüstajad. Lugu ise ongi sellest, kuidas rüüsteretke järel proovitakse hakkama saama ja kuidas sellises olukorras suhted ja omandid ja võimalused keerdkäike teevad - kuni saabuvad tagasi äraviidud oma uuel, kõige suhtes külm oleval Forged kujul ja korraga on selles niigi halvas ja kitsikuses olevas olukorras vaja teha palju uusi ja veel raskemaid otsuseid. Ja see kõik on täitsa hästi kokku seotud Taura isa mõõga ümber - sealt ka pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Seda lugu võiks kirjeldada kui "Vana mees ja sepikoda" - lootusetust vallutussõjast poomise asemel pagendatud endine kangelane on hakanud sepaks ja saanud kuulsaks mõõgameistriks. Ühel päeval saabub tema sepikotta nooruk kes tahab parimat mõõka. Lugu on väga tehniline ja detailne sepikoja ja selle osas, kuidas ja miks se enii on ehitatud, samuti mõõkade sepistamise osas. Puänt on ühest hetkest kergelt arvatav aga siiski kannab loo ära.
Teksti loeti inglise keeles

Omapärane erinevate ulmelugude (kõver)peegeldus kus Triinu Merese "Kuningate tagasitulek", Zelazny "Amberi" lood ja Reynoldsi "Terminal World" saavad kokku Strugatskite "Väljasõiduga rohelissse", Lemi "Eedeniga" ning paljude erinevate zombie lugude ja RPG kuestidega. Tegemist on tehnilist raamlooga kus Toimetaja ja Arsti raamistiku sees on loona Bardi päevik.
Maale langenud miski on tekitanud tsooni kus asjad lähevad tavamaailmast erinevamaks ja veidramaks seda edasi mida kaugemale äärest jõutakse ja kõige keskel peab asuma soovide kivi. Aja jooksul on tekkinud traditsioon kus ettekirjutatud valemi järgi koostatud meeskonnad lähevad tsooni soovide kivi ja selle poolt täidetavaid soove püüdma. Nii ka see Bardi, kes lisaks oma lugu / päevikut Toimetajale müüb, poolt koosatud meeskond. Seiklus kuhu nad satuvad on kiire, aktsioonirikkas ja sisaldab nii võitlusi kui filosoofilisi konflikte. Raam paraku on hulga nõrgem ja tavalisem kui seal sees olev bardi lugu ja rikub seda kahjuks ka veidi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast tulnukatega kohtumist on Maa liidetud tähedevahelisse kultuuriasjade vahetusse, süsteemi mis on mingit pidi tähtedevaheliste suhete algustasemeks. Briti kroonijuveelide ja Mona Lisa vastu on Maale antud Rhenniuse masin (funktsioon teadmata) ja Tähekivi mis on tundmatu otstarbega väljasurnud tsivilisatsiooni varemetest leitud iluasi. Paraku on Maa koos sellega sattunud nii teiste tsivilisatsioonide kui kohalike pättide intriigide sasipuntrasse. Tähekivi on kadunud ja seda otsivad taga tõsised mehed kes ei kavatse kivi kivi peale jätta enne kui nad selle kätte on saanud.
Meeldis see kuidas lugejale infot jagati - tilgahaaval, usutavalt ilusti konteksti sobivalt ilma samas et keegi oleks kellelegi loengut pidanud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Butcher on võrreldes kahe eelmisega ilmselgelt õppinud hulga paremini kirjutama ja tegevusliine ja tegelasi arendama. Sisse tuleb mitu huvitavat tegeleast keda esineb ehk edapidigi, "koletistel" on palju selgemalt ja arusaadavamalt oma leerid ja soovid ja eesmärgid, selle maailma nii vampiirindust kui kummitusi kirjutatakse lahti. Tulemuseks on täitsa hea ja loetav urban fantasy mis ei ürita paaniliselt ja jalgu jäävalt olla eradetektiivilugu.
Üle tüki aja ka üks Fantaasia raamat mille juures ei taha toimetamise ega küljenduse üle viriseda.
Teisest küljest ... Hary Dreseden tahab jätkuvalt olla üliäge võlur ja eradetektiiv ja autor ilmselgelt proovib teda sellisena kirjutada aga välja tuleb ikka nahast tolmumantlit kandev matšost tropp kes alati kui väidab ennast igati maagiast tühi olevat leiab veel ühe piisa (vabandust, vannitäie) millega ennast välja mängida. Ja sama moodi jõuga. Ja nii taas ja taas ja taas ja ärme ta vedamsiest üldse räägi.
Lisaks on mingi ülijabura brainfart tõttu siia korraga sidekickina sisse veetud usu jõud ja püha rüütel. Mis annab ainult tõiesti õõvastavat dialoogi ja kasutut mahutäidet ning mis tulnuks tometajal maha tõmmata.
Niiet kokku ikka 4.
Teksti loeti eesti keeles