Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ralf Toming

1928–2005

  • Eesti

Teosed

· Ralf Toming ·

Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi

(antoloogia aastast 1965)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1965 (Noorus ja maailm)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
7
4
0
Keskmine hinne
3.067
Arvustused (15)
Laur Salundi

Suhteliselt keskpärase tasemega kogumik. Päris selliseid lugusid sees ei olnudki, mille pärast lakke oleks tahtnud karata, muidugi lugeda nad enamikus aitasid hädapärast (eriti "995. pühak" ja "Põgenemiskatse"), aga üldiselt ikkagi sageli seda kätte ei viitsi võtta. Muidugi, mingisuguse ülevaate ta muidugi tolleaegsest N ulmest annab, kuid ehk oleks mõned teised lood natuke etemad olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Tegelikult pole «Põgenemiskatse» päris originaalantoloogia, tegu on lühendatud versiooniga antoloogiast «Fantastika, 1962 god».

Välja jäeti kaks juttu ning üks tobe artikkel... miks need välja jäeti: noh see Jefremovi artikkel oli lihtsalt idiootlik, aga juttude puhul on mul tõsine kahtlus, et lihtsalt seetõttu, et nende kahe väljajäänud jutu autoril polnud eesnime kirjas... siis ühtlustatigi ära, et eestikeelsesse raamatusse said vaid need, kel eesnimi välja kirjutatud :-)).

Raamat ise annab selle perioodi vene nõukogude ulmest (siis alles veel teaduslikust fantastikast) hea ülevaate. Kõik antoloogia autorid kuuluvad sellesse põlvkonda, kes tuli ulmesse Ivan Jefremovi «Andromeeda udukogu» tuules, vaid Anatoli Glebov jõudis enne sõda paar ulmeteksti avaldada ning ka Gennadi Gor kirjutas juba jupp aega enne 1957. aastat, kuid mitte ulmet.

Raamat pakatab sellest 60ndate alguse entusiasmist ning ajastu dokumendina on ta väärikas volume. Minu meelest on see kogu nelja kindlasti väärt – loen sealt mitmeid jutte üsna sageli üle... vaid «Kangelastegu» (Podvig) on lugu mida eriti lugeda ei soovi, ka «Rändur ja aeg» (Strannik i vremja) on säherdune tekst, mida tervikuna üle lugema ei kipu, vaid valitud lõike tarbin...

Aga tervikuna suht tugev üllitis... usun et eestikeelne ulmeriiul oleks ilma selle raamatuta tunduvalt tühjem. Meeldivad ka Heldur Viirese illustratsioonid, mis asetavad antoloogia ilusasti oma aega.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ei sisalda eriti midagi väärtuslikku peale "Ränduri ja aja", mis jääb kusagile 4 kanti. Kehva muljet süvendavad veel äärmiselt lapsikud illustratsioonid ja kaanekujundus.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Nõukogude ulme on üks omapärane asi. Seda saab võtta üsna mitut moodi, kuid tegelikult on järeldus vaid üks: minu meelest polnud tegu eriti hiilgava või huvitava kogumikuga. Loomulikult leidus jutte, mida oli huvitav lugeda (näiteks 995. pühak), kuid mitte kõik ei olnud sellised omapärased või intrigeerivad. Ilmselt häiris mind, kui praktiliselt puhast Eesti Vabariigi võsukest, eelkõige see kommunismi tohutu propageerimine. Arvatavasti lihtsalt tollal polnudki eriti suurt võimalust teistsugust tulevikku kujutada, aga okas jääb kurku siiski...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Mina ei saa antoloogiale, mis sisaldab niihead asja, kui Strugackite "Põgenemiskatse" kuidagi alla nelja panna... Muidugi ei küüni mitmed teised tekstid kolmest kõrgemale aga Cvetkovi ja Gori tekstid võtavad "neljani" vabalt.

Eks ta rohkem ajalooline dokument ole, vene ulmes uus tugev põlvkond peale kasvanud ja paistab, et tollest perioodist peale Strugactkite suurt midagi pole sõelale jäänud.

Kujundus - noh, ega tollal suurt paremat polnudki. "Seiklusjutte..." oli juba hääbumas ja maad võttis üsna haige modernism.

Ise hankisin ta üsna hiljuti ja, noh, kuna läbi lugeda kannatas küll, vasta ei hakanud, siis pole vist ka suurt midagi ette heita.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Sajas arvustus.:)

Mis kogumikku endasse puutub, siis nõus Andrei Golikoviga -- suurt midagi ette heita pole, aga head hinnet kah ei vääri. Taseme poolest oli nimilugu parim, kuid meeldis ka "995. pühaku" huumor. Kuna pärast esmalugemist (nii `95 aasta paiku) on vene SF-i rohkem näppu juhtunud, siis korrigeerin ka hinnet. Allapoole.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Üks neist kogumikest, mida otsida ei osanud ja mis kogemata näppu jäid, kui kunagi noorukipõlves raamatukogus riiulite vahel kondasin. Siis ta meeldis isegi väga.

Hiljaaegu komistasin selle kogumiku otsa ühes vanade raamatute letis ja sealt sai ta kohe ära ostetud - nostalgia.

Juttudest... Eks nad sellised "teadusliku fantastika" esindajad ole. Aga mitte ometi kehvad... Valik suht ühtlane ka. Juba heade mälestuste eest tuleb 4.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täiesti keskpärane antoloogia. Midagi väga säravat polnud, vahest tõstaks esile Adriana Gromova "Glegid". Ka Strugatskid on neile omasel tasemel, ning ka Juri Tsvetkovi "995. pühak" oli hea. Aga ülejäänud on saast.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mina keeldun nimetamast propagandistlikku teksti kirjanduseks ja propagandistlik "Põgenemiskatse" kahtlemata on. Ühte ei saa see õnnetu laastuke aga Strugatskite pärast, kuigi ka "Popõtka..." ei kuulu kaugeltki mitte minu lemmikute hulka. Vitsa tuleks selliste lugude eest autoritele anda! Meie Hiir sisaldab kah tuntavalt paremaid lugusid, kui "Põgenemiskatse" õnnetused.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Lehitsesin veelkord, kuna hakkas arvustusi tulema ;-) Panin Strugatskitele "3", ent peale raamatu lugemist tahaks lausa hinnet tõsta, sest muu (peale ühe - "995. pühak" on vist isegi kogumiku parim lugu) on täielik saast. Avastasin, et pole neid teisi lugusid oma 20 aastat lugenud ja ei oleks pidanud seda ka nüüd tegema - tuim säratu padupunane propaganda, mis suudab ka teadusliku fantastika piinlikkust tekitavaks muuta. Panen siia punkti, sest edasi saaks selle kogu kohta mu sulest tulla vaid sõimu. Sorry.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Kui ma seda raamatut 15 aastat tagasi lugesin, oleksin hinnanud neljaga, kuna sel ajal oli ulmekogumiku kätte sattumine täielik õnneasi, aga praegu uuesti sirvides tundub kogu raamat üsna mõttetuna. Oli jah ainult üks hea lugu -- see "995.pühak" ja mõni kõlbas veel lugeda. Tegelikult kolmega hinnata oleks isegi natuke palju.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Suht ilge kogumik, nõuka ulme - ilmselt ajastule vastavalt - punasem, kommunismiihaldavam pool (näiteks "Diogenese latern" on juba hoopis teisest puust). Lood on tobedad, tüütud ja masendavalt üksluised. Vendade Strugatskite lugu ehk tasuks parimana välja tõsta, ülejäänud oli märatsev jama.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Jüri Kallase igiammuse arvustuse ässitusel otsisin võrgust selle 1962. aasta venekeelse fantastikakogumiku üles vaatamaks, mis need kaks väljajäänud lugu siis endast kujutavad. Ja leidsin, et Ralf Toming tegi neid välja jättes õigesti. Oleks "Kangelastegu" ka veel välja jäänud :P
Kuid mõne eelarvustaja seisukohta, et kogumik on "üks punane jama", ei jaga ma kuidagimoodi. Tegu on oma aja peegeldusega ja nii tuleb teda ka hinnata. Eks oma osa on hinde kujundamisel ka selles, et mulle optimism hirmsasti maitseb, eriti kui see juhtub tehnilist laadi olema.
Mis ei tähenda, nagu ma lakkaksin nimijutustust selle kogumiku kaugelt kõige paremaks looks pidamast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Taavi Kalju aka Ghilderich

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles