(antoloogia aastast 1965)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1965 (Noorus ja maailm)
Välja jäeti kaks juttu ning üks tobe artikkel... miks need välja jäeti: noh see Jefremovi artikkel oli lihtsalt idiootlik, aga juttude puhul on mul tõsine kahtlus, et lihtsalt seetõttu, et nende kahe väljajäänud jutu autoril polnud eesnime kirjas... siis ühtlustatigi ära, et eestikeelsesse raamatusse said vaid need, kel eesnimi välja kirjutatud :-)).
Raamat ise annab selle perioodi vene nõukogude ulmest (siis alles veel teaduslikust fantastikast) hea ülevaate. Kõik antoloogia autorid kuuluvad sellesse põlvkonda, kes tuli ulmesse Ivan Jefremovi «Andromeeda udukogu» tuules, vaid Anatoli Glebov jõudis enne sõda paar ulmeteksti avaldada ning ka Gennadi Gor kirjutas juba jupp aega enne 1957. aastat, kuid mitte ulmet.
Raamat pakatab sellest 60ndate alguse entusiasmist ning ajastu dokumendina on ta väärikas volume. Minu meelest on see kogu nelja kindlasti väärt – loen sealt mitmeid jutte üsna sageli üle... vaid «Kangelastegu» (Podvig) on lugu mida eriti lugeda ei soovi, ka «Rändur ja aeg» (Strannik i vremja) on säherdune tekst, mida tervikuna üle lugema ei kipu, vaid valitud lõike tarbin...
Aga tervikuna suht tugev üllitis... usun et eestikeelne ulmeriiul oleks ilma selle raamatuta tunduvalt tühjem. Meeldivad ka Heldur Viirese illustratsioonid, mis asetavad antoloogia ilusasti oma aega.
Mis kogumikku endasse puutub, siis nõus Andrei Golikoviga -- suurt midagi ette heita pole, aga head hinnet kah ei vääri. Taseme poolest oli nimilugu parim, kuid meeldis ka "995. pühaku" huumor. Kuna pärast esmalugemist (nii `95 aasta paiku) on vene SF-i rohkem näppu juhtunud, siis korrigeerin ka hinnet. Allapoole.
Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.
Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.
Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.
Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.
Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.
Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.
