Kasutajainfo

Ralf Toming

1928–2005

  • Eesti

Teosed

· Ralf Toming ·

Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi

(antoloogia aastast 1965)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1965 (Noorus ja maailm)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
7
4
0
Keskmine hinne
3.067
Arvustused (15)

Suhteliselt keskpärase tasemega kogumik. Päris selliseid lugusid sees ei olnudki, mille pärast lakke oleks tahtnud karata, muidugi lugeda nad enamikus aitasid hädapärast (eriti "995. pühak" ja "Põgenemiskatse"), aga üldiselt ikkagi sageli seda kätte ei viitsi võtta. Muidugi, mingisuguse ülevaate ta muidugi tolleaegsest N ulmest annab, kuid ehk oleks mõned teised lood natuke etemad olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole «Põgenemiskatse» päris originaalantoloogia, tegu on lühendatud versiooniga antoloogiast «Fantastika, 1962 god».

Välja jäeti kaks juttu ning üks tobe artikkel... miks need välja jäeti: noh see Jefremovi artikkel oli lihtsalt idiootlik, aga juttude puhul on mul tõsine kahtlus, et lihtsalt seetõttu, et nende kahe väljajäänud jutu autoril polnud eesnime kirjas... siis ühtlustatigi ära, et eestikeelsesse raamatusse said vaid need, kel eesnimi välja kirjutatud :-)).

Raamat ise annab selle perioodi vene nõukogude ulmest (siis alles veel teaduslikust fantastikast) hea ülevaate. Kõik antoloogia autorid kuuluvad sellesse põlvkonda, kes tuli ulmesse Ivan Jefremovi «Andromeeda udukogu» tuules, vaid Anatoli Glebov jõudis enne sõda paar ulmeteksti avaldada ning ka Gennadi Gor kirjutas juba jupp aega enne 1957. aastat, kuid mitte ulmet.

Raamat pakatab sellest 60ndate alguse entusiasmist ning ajastu dokumendina on ta väärikas volume. Minu meelest on see kogu nelja kindlasti väärt – loen sealt mitmeid jutte üsna sageli üle... vaid «Kangelastegu» (Podvig) on lugu mida eriti lugeda ei soovi, ka «Rändur ja aeg» (Strannik i vremja) on säherdune tekst, mida tervikuna üle lugema ei kipu, vaid valitud lõike tarbin...

Aga tervikuna suht tugev üllitis... usun et eestikeelne ulmeriiul oleks ilma selle raamatuta tunduvalt tühjem. Meeldivad ka Heldur Viirese illustratsioonid, mis asetavad antoloogia ilusasti oma aega.

Teksti loeti eesti keeles

Ei sisalda eriti midagi väärtuslikku peale "Ränduri ja aja", mis jääb kusagile 4 kanti. Kehva muljet süvendavad veel äärmiselt lapsikud illustratsioonid ja kaanekujundus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogude ulme on üks omapärane asi. Seda saab võtta üsna mitut moodi, kuid tegelikult on järeldus vaid üks: minu meelest polnud tegu eriti hiilgava või huvitava kogumikuga. Loomulikult leidus jutte, mida oli huvitav lugeda (näiteks 995. pühak), kuid mitte kõik ei olnud sellised omapärased või intrigeerivad. Ilmselt häiris mind, kui praktiliselt puhast Eesti Vabariigi võsukest, eelkõige see kommunismi tohutu propageerimine. Arvatavasti lihtsalt tollal polnudki eriti suurt võimalust teistsugust tulevikku kujutada, aga okas jääb kurku siiski...
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei saa antoloogiale, mis sisaldab niihead asja, kui Strugackite "Põgenemiskatse" kuidagi alla nelja panna... Muidugi ei küüni mitmed teised tekstid kolmest kõrgemale aga Cvetkovi ja Gori tekstid võtavad "neljani" vabalt.

Eks ta rohkem ajalooline dokument ole, vene ulmes uus tugev põlvkond peale kasvanud ja paistab, et tollest perioodist peale Strugactkite suurt midagi pole sõelale jäänud.

Kujundus - noh, ega tollal suurt paremat polnudki. "Seiklusjutte..." oli juba hääbumas ja maad võttis üsna haige modernism.

Ise hankisin ta üsna hiljuti ja, noh, kuna läbi lugeda kannatas küll, vasta ei hakanud, siis pole vist ka suurt midagi ette heita.
Teksti loeti eesti keeles

Sajas arvustus.:)

Mis kogumikku endasse puutub, siis nõus Andrei Golikoviga -- suurt midagi ette heita pole, aga head hinnet kah ei vääri. Taseme poolest oli nimilugu parim, kuid meeldis ka "995. pühaku" huumor. Kuna pärast esmalugemist (nii `95 aasta paiku) on vene SF-i rohkem näppu juhtunud, siis korrigeerin ka hinnet. Allapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Üks neist kogumikest, mida otsida ei osanud ja mis kogemata näppu jäid, kui kunagi noorukipõlves raamatukogus riiulite vahel kondasin. Siis ta meeldis isegi väga.

Hiljaaegu komistasin selle kogumiku otsa ühes vanade raamatute letis ja sealt sai ta kohe ära ostetud - nostalgia.

Juttudest... Eks nad sellised "teadusliku fantastika" esindajad ole. Aga mitte ometi kehvad... Valik suht ühtlane ka. Juba heade mälestuste eest tuleb 4.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti keskpärane antoloogia. Midagi väga säravat polnud, vahest tõstaks esile Adriana Gromova "Glegid". Ka Strugatskid on neile omasel tasemel, ning ka Juri Tsvetkovi "995. pühak" oli hea. Aga ülejäänud on saast.
Teksti loeti eesti keeles

Mina keeldun nimetamast propagandistlikku teksti kirjanduseks ja propagandistlik "Põgenemiskatse" kahtlemata on. Ühte ei saa see õnnetu laastuke aga Strugatskite pärast, kuigi ka "Popõtka..." ei kuulu kaugeltki mitte minu lemmikute hulka. Vitsa tuleks selliste lugude eest autoritele anda! Meie Hiir sisaldab kah tuntavalt paremaid lugusid, kui "Põgenemiskatse" õnnetused.
Teksti loeti eesti keeles

Lehitsesin veelkord, kuna hakkas arvustusi tulema ;-) Panin Strugatskitele "3", ent peale raamatu lugemist tahaks lausa hinnet tõsta, sest muu (peale ühe - "995. pühak" on vist isegi kogumiku parim lugu) on täielik saast. Avastasin, et pole neid teisi lugusid oma 20 aastat lugenud ja ei oleks pidanud seda ka nüüd tegema - tuim säratu padupunane propaganda, mis suudab ka teadusliku fantastika piinlikkust tekitavaks muuta. Panen siia punkti, sest edasi saaks selle kogu kohta mu sulest tulla vaid sõimu. Sorry.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda raamatut 15 aastat tagasi lugesin, oleksin hinnanud neljaga, kuna sel ajal oli ulmekogumiku kätte sattumine täielik õnneasi, aga praegu uuesti sirvides tundub kogu raamat üsna mõttetuna. Oli jah ainult üks hea lugu -- see "995.pühak" ja mõni kõlbas veel lugeda. Tegelikult kolmega hinnata oleks isegi natuke palju.
Teksti loeti eesti keeles

Suht ilge kogumik, nõuka ulme - ilmselt ajastule vastavalt - punasem, kommunismiihaldavam pool (näiteks "Diogenese latern" on juba hoopis teisest puust). Lood on tobedad, tüütud ja masendavalt üksluised. Vendade Strugatskite lugu ehk tasuks parimana välja tõsta, ülejäänud oli märatsev jama.
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallase igiammuse arvustuse ässitusel otsisin võrgust selle 1962. aasta venekeelse fantastikakogumiku üles vaatamaks, mis need kaks väljajäänud lugu siis endast kujutavad. Ja leidsin, et Ralf Toming tegi neid välja jättes õigesti. Oleks "Kangelastegu" ka veel välja jäänud :P
Kuid mõne eelarvustaja seisukohta, et kogumik on "üks punane jama", ei jaga ma kuidagimoodi. Tegu on oma aja peegeldusega ja nii tuleb teda ka hinnata. Eks oma osa on hinde kujundamisel ka selles, et mulle optimism hirmsasti maitseb, eriti kui see juhtub tehnilist laadi olema.
Mis ei tähenda, nagu ma lakkaksin nimijutustust selle kogumiku kaugelt kõige paremaks looks pidamast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Muinasjutt ta on ja kui sellisena võtta, pole paha. Lapsed jäävad igal juhul jupp maad enne lõppu tuttu. Neli miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas arvustus sarjast "paren hilja kui...".
 
Lapsepõlves mind häirisid kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest nemad olid pikad. Nüüdsel ülevaatamisel häirivad mind kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest ma ei viitsi hakata iga jumala kala peale võrgust järele vaatama, kas Verne'i andmed ka tegelikkusele vastavad.
 
Aga, noh, ei saa märkimata jätta, et Verne esialgses romaanis oli Nemo poolakas, kes võitles venelaste vastu. Sellest lähtudes saab ka triloogia daatumid nii paika panna, et mingeid vastuolusid  ei tekiks. Aga kirjastaja keelas selle majanduslikel põhjustel ära ja nii tuli Verne'il mingi ersats leida.
 
Teksti loeti eesti keeles

Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

No isegi kodanik Beekmanit tema Lindgreni-tõlgete eest tänades ei saa ma selle asja eest üle "kahe" panna. Nagu Ohhotnikov või Palman või... Aga õnneks kaunis lühike.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

 Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles

Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, kui mitte arvestada seda, et varem autojuhtimist vaid pildilt näinud poiss hakkab neegrilt ostetud Mustangiga sõitma nagu vana mees. Sõidukirjeldusi kannatab aga lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jalakäijate ja autojuhtide rivaalitsemine pole ammu enam midagi uut, kuid hr. Leiber oskab seda kaunis põnevalt ja naljakalt kirjeldada. Lugege.  
 
Lugemise käigus kaalusin, kas panna "neli" või "viis" ning otsustasin hinnata selle järgi, kas lõpp on asjaks või ei.
 
Teksti loeti inglise keeles

No jälle üks jutt kurjast tulevikust, kus autod ja autoteed on inimesed endile allutanud. Peategelane sõidab oma ülemuse juurde ja annab aru viimasel ajal tekkinud tendentsist: korralikud, enamasti keskealised või vanemapoolsed inimesed sõidavad KST kuhu -- aga hästi kaugele. Autodega, muidugi, sest lendamine neile ei meeldi. Ja jäävadki sinna elama.
 
Aruandmise käigus selgub ka nähtuse põhjus, kuid see on liiga triviaalne, et seda siin ümber jutustada. Või jutule kõrgemat hinnet panna.
 
Teksti loeti inglise keeles

Näe, juba pool sajandit tagasi osati kirjutada sellest, mida mõtlematu rohepööramine endaga kaasa võib tuua. Selle eest saab jutt lisapalli. Ja muidugi oli juba siis ka teada, et igasugu rohejamad lähtuvad Kaliforniast.  
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke omamoodi antiutoopia. XX sajandi alguses võistlevad auto ja mingi trammi või lõbusõidurongi laadne transpordivahend. Ei lähe nii nagu meie maailmas.
 
Kuid seda lugu võidakse kasutada ka Fail Balticu reklaamimiseks...  
Teksti loeti inglise keeles

Minategelane elab linnakeses, kus on kolm tanklat-töökoda. Korraliku inimesena käib ta oma autoga (Rambler Americaniga) ühes kahest "nimega" töökojast. Kuid ühel päeval kaotab ta oma krediitkaardi ja on sunnitud mineme kolmandasse, mida peab keegi kodanik Bosko, kellel on üks abiline, üsna madala taktisagedusega noormees Bubber.
 
Minategelane ütleb Bubberile, et ta soovib oma autot hooldada (to service her), aga Bubber võtab asja ehk liiga täht-tähelt.
 
Rohkem ma ei räägi, sest seda juttu võite isegi lugeda.
 
P.S. Tol ajal oli Rambler American tõsise Usa autosõitja jaoks sihuke autolaadne toode.
Teksti loeti inglise keeles

"Lendav Hollandlane" lähitulevikust.
 
Ja rõõm selle üle, et hr. Martin autosid armastab. Muidu ta nendest niimoodi kirjutada ei saaks.
Teksti loeti inglise keeles