Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).
Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.
Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.
Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.
Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.
Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).
Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
