(antoloogia aastast 1976)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1976
See et too raamat siin nii kaua puudu oli, on uskumatu tõesti. Ma kyll ei mäleta kui mitu korda ma seda lugenud olen aga arvestades seda millises auväärselt kapsastunud seisundis ta mul on, võib arvata et palju.
Mis seal sisalduvatesse headesse lugudesse puutub, siis eelkõneleja poolt mainitutele lisaks veel sellised nagu "Tagasihodlik geenius" ja "Vaeseke". Ja ega "Krabide saarel" ka viga polnud.
Esimene neist on tõsiselt andekas satiir. Nohikust leidur on sunnitud endale ehitama antigravitatsiooniaparaadi, kuna korter on nii väike, et ainus koht kuhu laborit saab paigutada on lagi. Mille peale majavalitsuse ametnikud tal operatiivselt yyri tahavad tõsta. Tema märksa kuulsam kolleeg aga leiutab samal ajal konserviavamistehase - yle kogu linna tulevad inimesed oma purkidega sinna kokku, annavad luugist sisse ja vaatavad siis paar tunnikest poliitiliselt harivaid ringvaateid pika sammuga edasi ryhkivast teaduslik-tehnilisest progressist.
"Vaeseke" on lugu kuskil siberi järves elutsevast kurbade silmadega Loch Nessi koletisest, kellele turistid ja teadurid kuidagi asu ei anna ja keda kohalikud salaja toitmas käivad.
"Krabide saar" on natuke rohkem "actionlik", aga millegipärast kuidagi eriti hästi meelde jäänud. Kokkuvõtteks: yks paremaid nõukogudeaegseid eesti keelde tõlgitud kogumikke.
"Proverka na razumnost" - loogikavigadest kubisev venalaste alien`i-lugu. Ajas mind juba poisikesena vihale - materjal hea, aga võiks natuke ikka mõelda ka, kuidas tegevustik kokku klopsida. Järgmiseks "Artakserks", mis lausa lummab oma veniva sisutuse ja igasuguse köitvuse täieliku puudumisega. "Odisseja Valgusa"... idee, et keegi muudkui tuimalt saadab laevu hüperruumi, kust need tagasi ei tule, ei luba siiski üle "2" panna, kuigi muidu pole viga. Ja nii edasi - ma avastasin, et jälle, nende ridade kirjutamise ajal, ei suuda meenutada, mida kurat see Diogenese latern asjasse puutus... Nii võib ka kogu kogu iseloomustada - mitte üht eriti meeldejäävat ja suurepärast juttu. Krabisaar on hea, viikingi jutt on hea. Simson, Pseudoajaloolised pajatused ja too järvekoletis on humoreskid (kuigi pean tunnistama, et viimatimainitu on mulle alati meeldinud), nüüd hindan rohkem ka "Muistset retsepti" (mis ei ole ulme; või täpsemalt jääb vaid kaasa tunda ühiskonnale, mis seda ulmeks peab).
Aga kokkuvõtteks pean ikkagi ära ütlema - see raamat ilmus samal aastal kogumikuga "Lilled Algernonile" ja tõukas mu pikkadeks aastateks vene ulmest eemale - pange nad kõrvuti ja piinlik hakkab. Mina isiklikult otsustasin lugemise järel, et (välja arvatud vennaksed A&B) ma rohkem enam eales oma aega vene ulmega ei raiska. (Nüüd on see tunne muidugi üle läinud ;-) .) Ja tänutäheks sellise suhtumise meenutuseks ma kogule hinde panengi.
Üksikjuttude keskmine oli mul 4,2, aga kui kogumikule tuli 5, siis see tähendab, et koostaja on teinud tublit tööd ja tekitanud uue kvaliteedi.