Kasutajainfo

Juhan Nurme

20.11.1939-5.12.2016

  • Eesti

Teosed

· Juhan Nurme ·

Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte

(antoloogia aastast 1976)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1976

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
15
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (18)

Ja ongi retsenseerimata! Uskumatu. Mida selle kogumiku kohta tarka ütelda? Kõva keskmine. Kuid paraku ainult keskmine. Kui nüüd meenutada, siis esimese hooga meenuvad "Meditsiini triumf", õelavõitu lugu siirdamiste-doonorluse teemadel. Tõepoolest, kas seadused lubavad võtta vastutusele skeletti, eriti kui see on ilma vasaku käe sõrmedeta? Järgmine võiks olla "Kosmonaut Valeri Gussevi odüsseia" hea ja omapärane lähenemine kosmoses mässama hakanud kompuutri teemale. Need kaks lugu oleksid vast "viie" väärilised. Siia võiksid kuuluda ka "Pimeduse mere taga" ja "Intelligentsi proov", kui need ei tunduks (mulle) nii stamplikud, tugev "neli". Sama hinde saab ka "Simpson XIII", mis võinuks olla hea ligu, kui ei tunduks nii lamedana. Kogumikus on veel lugusid mis minu silmis kõlguvad kuskil 3-4 vahemikus. Kokkuvõttes tugev "neli"
Teksti loeti eesti keeles

See et too raamat siin nii kaua puudu oli, on uskumatu tõesti. Ma kyll ei mäleta kui mitu korda ma seda lugenud olen aga arvestades seda millises auväärselt kapsastunud seisundis ta mul on, võib arvata et palju.

Mis seal sisalduvatesse headesse lugudesse puutub, siis eelkõneleja poolt mainitutele lisaks veel sellised nagu "Tagasihodlik geenius" ja "Vaeseke". Ja ega "Krabide saarel" ka viga polnud.

Esimene neist on tõsiselt andekas satiir. Nohikust leidur on sunnitud endale ehitama antigravitatsiooniaparaadi, kuna korter on nii väike, et ainus koht kuhu laborit saab paigutada on lagi. Mille peale majavalitsuse ametnikud tal operatiivselt yyri tahavad tõsta. Tema märksa kuulsam kolleeg aga leiutab samal ajal konserviavamistehase - yle kogu linna tulevad inimesed oma purkidega sinna kokku, annavad luugist sisse ja vaatavad siis paar tunnikest poliitiliselt harivaid ringvaateid pika sammuga edasi ryhkivast teaduslik-tehnilisest progressist.

"Vaeseke" on lugu kuskil siberi järves elutsevast kurbade silmadega Loch Nessi koletisest, kellele turistid ja teadurid kuidagi asu ei anna ja keda kohalikud salaja toitmas käivad.

"Krabide saar" on natuke rohkem "actionlik", aga millegipärast kuidagi eriti hästi meelde jäänud. Kokkuvõtteks: yks paremaid nõukogudeaegseid eesti keelde tõlgitud kogumikke.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult jah. Tõesti üks paremaid nõukogude ulme kogumikke. Tunduvalt etem kui oli ''Põgenemiskatse''. Vähemalt isiklikult tundus küll sedasi. Aga mis sellest ikka rääkida. Selline suht lahe kogumik oli. Ei olnud mingisuguseid nõukogude ulmele omaseid nõkse sees (vähemalt silma küll ei torganud). Suurelt osalt küllaltki sügavad lood (kohe mõnus kratsida). Sisaldas nii kosmoseteemalisi, teaduslikke kui ka pseudoajaloolisi ja filosoofilisemaid jutukesi. Tegelikult oleks vist kòige parem neid jutte eraldi hinnata, kuna neist igaühes oli midagi erilist. Selline hea kogumik, kus on esindatud peaaegu kõik ulmekirjanduse võtted. Ja seda heal tasemel. Kogumiku koostajal on hea maitse, seda võib küll öelda (váhemalt isiklikust seisukohast lähtudes). Asjaolu, millepárast varem pole sellele raamatule arvustust kirjutanud, tulenes lihtsalt sellest, et ei olnud meeles. Olin niiiii ammu seda lugenud. Meeldetuletuseks vaatasin uuesti ja imestasin, miks ma sellele kogumile nii pagana vähe tähelepanu olen pööranud. Ta on kuhjaga väärt, et teda lugeda. Paremaid lugusid ei ole vist vaja ka tegelikult hakata välja tooma. Enamus olid head. Nii et lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pruugiksin selle kogumiku kohta epiteeti sädelev, sest seda ta tõesti oli. Peaaegu kõigis lugudes on olemas mingi kaval tera, aga samas ei lähe kogu kompositsioon kunagi liiga tõsiseks, alati on midagi, mille üle muiata.
Teine mulle meeldinud põhijoon antud kogu puhul on see, et ei ole seda paksult punaseks võõpamist, mida muidu iga nõukogude korra ajal üllitatud teose puhul karta võib. Ainsad märgid tollal kehtinud riigikorrast on mõned olustikupildid ja killukesed Lääne ühiskonna pihta sihitud satiiri.
Lugeda tasub kindlasti, eelkõige neil, kes muudki tol ajal kirjapandut tarbinud (kuigi nendel on niikuinii loetud juba).
Teksti loeti eesti keeles

Kaks eriti meeldejäävat lugu olid "Krabide saar" ja see lugu kus teisel pool mingit piiri arvutid nö oma elu alustavad. Sellest tuli välja, et masinad ei tahagi inimesi ära tappa kui neile selline võimalus antakse. Nad on humaansed.
Teksti loeti eesti keeles

Ei viitsi nüüd neid jutukesi kahjuks üks haaval küll arvustama hakata. Täitsa kena kogumik omanäolisi jutte, mõned neist tuletavad intensiivselt meelde meie kunagist suurt kodumaad, mõned oleks võinud sama hästi lääne autorite omad olla. Minu meelest on kogumiku väljapaistvaim lugu Krabisaar. See on ikka niivõrd geniaalse ideega, et lausa nauding oli lugeda. Analoogilisest ideest oleks ehk ainult mõni teine mees terve paksu raamatu kokku kirjutanud. Või ehk keegi on?
Teksti loeti eesti keeles

"Lilled Algernonile" järel teine antoloogia, mida sai loetud, ja mis siin salata, on hiljemgi korduvalt seda tehtud. Jutte on sees igasuguseid ja ei oska öelda, mis tuleks hinnete aritmeetiline keskmine, aga raamatule juba ainuüksi olemasolu eest panen viie.
Teksti loeti eesti keeles

Olin raamatu kohe ilmudes läbi lugenud, aga alalises kiirustamises jäid korduslugemised millegipärast tegemata. Seda meeldivam oli neid jutte nüüd uuesti avastada. Vaid Kolpakovi “Pimeduse mere taha” ja mõned Podolnõi jutud meenusid esmapilgul kohe. Podolnõi lood on suurepärased, aga mitte kuidagi ulme. Siis oleks ju kogu ajalooline belletristika ulme! Suurepäraste juttude seast meeldisid mulle enim “Krabisaar”, “Meditsiini triumf” ja “Tagasihoidlik geenius”. Kuna suurem osa jutte on viite väärt, on ka kogumik seda väärt. Peaaegu võrdne koguga “Lilled Algernonile”.
Teksti loeti eesti keeles

Lummav antoloogia!!! «Lilled Algernonile» puhul on kõik selge - maailmakuulsad autorid ning nende auhinnatud jutud. Vene nõukogude ulmest on valiku tegemine siiski märksa keerulisem... nõukogudemaal oli ulmes (ja ka mujal) suht skisofreeniline olukord. Olid autorid, keda hinnati ametlikult ning olid tegelikud favoriidid. «Diogenesed latern» on sihuke mõnus kirik keset nõukogude küla. On ametlikult tunnustatud autoreid - Andrei Dmitruk, Igor Rossohhovatski ja Anatoli Dneprov. On autoreid, kes polnud just võimu lemmikud... kuid kes siiski olid hästi avaldatud: Kir(ill) Bulõtshov, Dmitri Bilenkin, Ilja Varshavski, Vadim Shefner ja Aleksandr Shalimov. On autoreid, keda küll avaldati, aga mitte eriti hoogsalt: Vladimir Mihhailov ja Juri Nikitin. On kaks mõjukat vene ulmetoimetajat: Sergei Zhemaitis ja Roman Podolnõi, kes samas on jätnud siiski ka jälje omaenda loominguga. On paar ulmejuttu ilmutanud, aga sajad ulmeraamatud kujundanud ja illustreerinud Kiira Soshinskaja, vajalik juhuautor. Ning veel on kaks suht väheviljakat loojat - Vjatsheslav Morotshko ja Aleksandr Kolpakov. Kokku sihuke ilus ülevaade zhanri sellest perioodist, mil esimese sputniku lend ja «Andromeeda udukogu» ilmumine on juba lähiajalugu... ära on hingatud see vabadusesõõm, mis «sulaga» tuli ning juba keeratakse kraane kinni, aga 80ndate marasm on veel kaugel. Nõukogude ulme kogu oma hiilguses ja viletsuses. Ükski jutt pole suisa nõrk ning samas on kogus ikka hulk shedöövreid - «Intelligentsi proov», «Valik», «Valeri Gussevi odüsseia», «Kannike», «Vaeseke», «Tagasihoidlik geenius», «Meditsiini triumf» ning «Pimeduse mere taga». Lummab ka see, et suht keskpärastelt loojatelt (Kolpakov, Rossohhovatski, Dmitruk) on leitud tugevad lood. Ka autoritutvustused on tasemel! Ning kui tahta viriseda, siis heidaks ette vaid Sever Gansovski puudumist valikust. Aga see on siiski ilmne virisemine.
Teksti loeti eesti keeles

Vist esimene ulmeraamat, mida väiksena üldse lugesin ... Üldiselt kõrge tase ja hea valik, ka kolmega hinnatud lood on siiski plussi ära teeninud hinde kõrvale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene antoloogia, mis kätte sattus ja läbi lugesin. Enamus lugusid väga head, eraldi tõstaks esile "ValGus"-i loo, "pimeduse mere" ja miks mitte ka "pseudoajaloolised pajatused"!
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas see Aimla luuletus oligi: "...et laul teeb rinna rõõmsaks, kuid kiidulaulust koletust jääb hing ja kõhtki õõnsaks." Mis seal nüüd siis nii viieväärilist on? Eelarvustajatest jääb nõustuda vist kõige rohkem just Wõrokaga, kes mainib lugude kohatist stamplikkust ja säratust ja teiseks on äärmiselt kasulik Jürka arvustus, sest paljud nimed kogumikus ei öelnud mulle midagi. Raamat ei jätnud mulle omal ajal mingit muljet ja oleksin sellele "2" pannud, kuid üle lugedes avastasin, et hindan selles peamiselt just huumorit, kerglast elulähedust ja mittetõsiseltvõetavust.

"Proverka na razumnost" - loogikavigadest kubisev venalaste alien`i-lugu. Ajas mind juba poisikesena vihale - materjal hea, aga võiks natuke ikka mõelda ka, kuidas tegevustik kokku klopsida. Järgmiseks "Artakserks", mis lausa lummab oma veniva sisutuse ja igasuguse köitvuse täieliku puudumisega. "Odisseja Valgusa"... idee, et keegi muudkui tuimalt saadab laevu hüperruumi, kust need tagasi ei tule, ei luba siiski üle "2" panna, kuigi muidu pole viga. Ja nii edasi - ma avastasin, et jälle, nende ridade kirjutamise ajal, ei suuda meenutada, mida kurat see Diogenese latern asjasse puutus... Nii võib ka kogu kogu iseloomustada - mitte üht eriti meeldejäävat ja suurepärast juttu. Krabisaar on hea, viikingi jutt on hea. Simson, Pseudoajaloolised pajatused ja too järvekoletis on humoreskid (kuigi pean tunnistama, et viimatimainitu on mulle alati meeldinud), nüüd hindan rohkem ka "Muistset retsepti" (mis ei ole ulme; või täpsemalt jääb vaid kaasa tunda ühiskonnale, mis seda ulmeks peab).

Aga kokkuvõtteks pean ikkagi ära ütlema - see raamat ilmus samal aastal kogumikuga "Lilled Algernonile" ja tõukas mu pikkadeks aastateks vene ulmest eemale - pange nad kõrvuti ja piinlik hakkab. Mina isiklikult otsustasin lugemise järel, et (välja arvatud vennaksed A&B) ma rohkem enam eales oma aega vene ulmega ei raiska. (Nüüd on see tunne muidugi üle läinud ;-) .) Ja tänutäheks sellise suhtumise meenutuseks ma kogule hinde panengi.

Teksti loeti eesti keeles

Siin on tüüpiline nõukogude ulme. Ja minu meelest on raske tüüpilisest nõukogude ulmest paremat kogumikku kokku saada. See jätab rõõmsa, isegi helge mulje, nagu tollal poolkohustuslik oli, aga meele teeb heaks veel tänapäevalgi.

Üksikjuttude keskmine oli mul 4,2, aga kui kogumikule tuli 5, siis see tähendab, et koostaja on teinud tublit tööd ja tekitanud uue kvaliteedi.

Teksti loeti eesti keeles

Kui raamatu alapealkiri on "Valimik nõukogude ulmejutte", siis kahtlemata kangastub kommunistlik propaganda. Ja on täiesti uskumatu, et 1976 ilmunud raamatus on seda vältida osatud. Tõsi, moraliseerimist on nii, et vähe pole ja just seetõttu ei tahaks ka viite ära panna, aga üldiselt olen ikka rahul. Võrreldes "Lilledega Algernonile" kuulub minu eelistus igal juhul "Diogenesele". Meeldejäävamate tekstidena peaks mainima "Vaesekest", "Krabisaart" ja "Valguse Odüsseiat". Samas olid "Pseudoajaloolised pajatused" midagi väga mõttetut. Kokkuvõttes - positiivne üllatus.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).

Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.

Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.

Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.

Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.

Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).

Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
Teksti loeti eesti keeles

Olles üksikute juttude kallal vähem või rohkem vigisenud, ei saa ma kogu raamatule alla "viie" panna, sest ta mõjus mulle tol 76. aastal (mõõtmistäpsuse piires) sama kõvasti nagu "Lilled Algernonile".
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
 

Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
 

Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
 

Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
 

Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
 

Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
 

...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
 

...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
 

Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
 

Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on kirjutanud ühe enda lemmikuima raamatu “Nagu õieke väljal”. Mõnda raamatut olen talt veel lugenud aga piinlik lugu, ei mäleta nii mõnestki neist väga midagi (kui “Libainimesed” välja arvata). Aga see selleks, igaljuhul hakkasin huviga “Jumalate valikut” lugema, eriti kuna raamatu tagakaanel olev jutt tõotas meeldivat rahulikutempolist pastoraalulmet. Simakile on üldiselt kombeks kasutada peategelastena tavalisi inimesi ning tegevuski kipub toimuma igapäevastes meeleoludes.



No jah, eks seda ju oli ka. Minu jaoks on kõige hullem kui raamat on… igav, mida ta antud juhul ka märkimisväärses osas oli. Isegi korralik saepuru on parem kui selline “meh”-tüüpi lugemiskogemus, kus on ja pole ka. See polekski nagu Simak vaid mingi… ma ei teagi. Marje Ernitsa “Kuukerijad” tuli vägisi meelde.


Raamat räägib sellest, kuidas osa inimkonda on rännanud Maalt välja. Käputäis inimesi on jäänud Maale, peamiselt indiaanlased ning perekond Whitney. Maa peal on elu läinud omasoodu, inimestel on tekkinud telepaatiavõime ning elatakse väga-väga kaua. Robootika on ühtepidi korralikult arenenud ning osad robotid on lausa kristlusse pöördunud, osad tegelevad hoopis superaju arendamisega. Ühel hetkel aga pöörduvad maailmarändurid… st täherändurid koduplaneedile tagasi.


Kõlab kõik ju väga hästi ning huvitavalt? No täpselt, ideed on jummala head aga teostus liiga suures osas sirge seljaga lati alt läbi joostud. Õnneks lõpupoole läks tegelikult üsna huvitavaks ja tuli väärt ideid. Aga kokkuvõttes täitsa hämmastavalt lahja ja naiivse keelekasutusega raamat. Samas lugesin ta üsna kiirelt läbi seega midagi ta’s on. Vahepeal jättis kuidagi YA mulje enda lihtsuses ja kohatises napakuses.


Aga ma ei taha seda raamatut ainult kritiseerida. Sest tegelikult oli Simaki siin ja seal ikkagi tunda - ning ka kehv Simak on täitsa kobe lugemine. Jube kahju, et just lõpupoole asetleidev konflikt jäi visandlikuks, äärmiselt hillitsetuks ning pealiskaudseks. Samuti oli tegelasi natuke liiga palju, kõik jäid kriipsujukudeks.


Eraldi kiidaks jälle Orpheuse raamatukogu sarja koostaja Raul Sulbi pikka järelsõna, mis annab autorist ja ta loomingust väga hea ülevaate.


Endale riiulisse seda raamatut tagasi ei pannud, läks Raamatuvahetusse (ning sealt uue omaniku suunas sekunditega teele, järjekord oli pikk-pikk).



Teksti loeti eesti keeles

 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.

Teksti loeti eesti keeles

Uuele kliendile saadab Ersen esimese tellimuse puhul ühe raamatu tasuta lisaks. Sain siis sellesama Richard Mathesoni raamatu muu kauba peale,  raamat asub kirjastuse kodulehel "Raamatud / Esoteerika / Teispoolsus" kategoorias… mis mingi nurga alt vaadates pole isegi vale (aga sellest pikemalt allpool).
 
Kui alustada algusest ehk siis mida raamatut kätte võttes kõigepealt näed - kujundus. “Armastus, mis on tugevam kui taevas ja põrgu” - paneb õudusest õlgu võdistama. “New York Timesi bestseller” - järjest hullemaks läheb. “Jutustus elust ja armastusest pärast surma” - hõõh! Ei lähe raamatupoes esoteerika-leti juurde ning sellise läila kaanepildi ja vastavate tekstidega raamatut ei võtaks kättegi. Aga kuna anti tasuta siis lugesin tagakaanelt kokkuvõtet ja polnud kõige hullem. Natuke vaatasin netist - ulme, võiks ju proovida. Ersen üldiselt avaldab päris palju igasugust uhhu-värki, samas ulmevallas on kirjastanud ka päris “kõva” ulmevärki (näiteks Stephen Kingi “Tulesüütaja”). Ning ka mitmeid piiripealseid asju.
 
Mõni sõna autorist. Richard Matheson kirjutas varem horrorit, see romaan on esimene, kus ta avastab teisi maailmaid (pun intended). Varasemast loomingust on kolmas romaan “I Am Legend ” ilmselt tänu korduvatele ekraniseeringutele (viimane Will Smithiga peaosas) tuntuim. Samas on ka kõnealusest raamatust tehtud samanimeline film “What Dreams May Become” (Robin Williamsiga peaosas).
 
Autor on valinud peatükkide pealkirjade jaoks huvitava süsteemi. Algul ma ei saanud hästi aru, et milles point kuna pealkirjad olid küll tegevusega seotud aga midagi oli paigast ära. Tundusid kuidagi suvalised. Aga kui ühel hetkel läbi hammustasin siis… ahha, kaval!
 
Raamat räägib elust pärast surma. Chris Nielsen lahkub siit maailmast jättes maha leinava abikaasa Anni ja neli last. Chris ja Ann on olnud erakordselt õnnelikus abielus ning Chris on ühtepidi küll taevas, õndsus on laes kinni aga endiselt igatseb ta enda abikaasa järgi. Laste järgi natuke ka - aga kogu raamat ongi üles ehitatud sellele, kuidas mees teeb kõik mis võimalik, et jälle naisega kokku saada. Teel on talle abiks onupoeg Albert (kes on ka loomulikult surnud).
 
Raamat on suures osas kirjeldava olemusega, kus erinevus poelettidelt leitavate “käsiraamatutega” on tehniliselt olematu. Tegelikult ongi miljonidollariküsimus, et kas autori jutt on irooniline või mitte kuna raamat on läbivalt äärmiselt tõsine. Umbes nagu Andrus Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”. 
 
Kaanepildi järgi pakutakse lugejale justkui helgetes toonides meeldivat lugemist. Eks seda on ka, märkimisväärne osa teosest on elujaatav ning äärmiselt positiivne. Samas on Chrisi tee teinekord päris künklik ning raamatu teises pooles kisub tegevus päris karmiks. Raamatu lõpp on enda arvates väga hästi vormistatud, kindlasti pole see roosamanna kuid jätab hinge hea tunde.
 
Nagu kohe raamatu alguses on kirjas siis see kõik on tõsijutt. On juttu astraalkehast, vaimust, Jumalast, taevast ja põrgus, teispoolsusest. Terve raamatu stiil on suures osas äravahetamiseni sarnane igasuguste esoteerikaraamatutega, mis panigi mind muigama. Kui muidu ei paku sedasorti asi viisakalt üteldes endale üldse huvi siis ilukirjanduse ja ulmesildiga oli tegu vägagi mõnusa lugemisega. Ning minu jaoks jäi ikkagi lahtiseks, et kas autor tõesti mõtleski seda kõike tõsiselt - samas see polegi tähtis. Tegelikult on raamatust kumav sõnum minu jaoks ligimesearmastus ja hoolimine - ning vahet pole, millist vormi autor kasutab sest eesmärk on õilis.
Teksti loeti eesti keeles

See on ikka täitsa uskumatu milline lotovõit see raamat on! 

Ma ei mäletagi, kas olen Heinleini varem lugenud - aga isegi kui olen siis ei mäleta mitte midagi.

Peategelaseks on alkoholiprobleemidega Daniel Boone Davis, leiutaja ja insener. Teine oluline tegelane on kass Petronius, omadele Pete. Kassi-inimestel on seda raamatut veel eriti huvitav lugeda kuna ikka ja jälle on väikseid huvitavaid detaile mis muhelema panevad. Üldse on raamat stiililiselt ja keelekasutuse poolest hästi soe ja sümpaatne, “cozy hard sci-fi” võiks muigamisi ütelda. Kui korra rääkida stiilist siis ma ise sätin ta küll “tehniliselt detailse ulmeka” kasti aga tegelikult on see raamat veel lisaks sulam fantasy’st ja romance’st (kuidas seda üldse eesti keelde tõlkida, romanss?).

Tegelikult äkki ma peangi mõne sõnaga kirjutama, mis on “hard science fiction”. Lühidalt on point selles, et raamatu sisu peab olema tehniliselt, teaduslikult ja loogiliselt korrektne ja täpne. Jah, ilmselgelt ei pruugi iga asi ulmeraamatus olla nüüd ja praegu eksisteeriv - aga ta võiks üldiselt alluda loodusseadustele ja olla olemasolevaid teadmisi kasutades loogiliselt edasiarendatav. Noh, näiteks kui praegu mingeid asju tehakse laboritingimustes või siis on mingi tehnilise vidina eriti varajane prototüüp olemas siis näiteks hard sf raamatus võib terve maailm seda täis olla.

Ma nüüd kirjutan läbisegi aga praegu meenus, et raamatut saab lugeda ka nagu põnevikku. Tegelikult ongi raamatu algus natukene nö. klassikaline ulme, siis keerab ära tavalisse “oleme sõbrad ja teeme koos huvitavat start-upi” teemasse, kus ühel hetkel enam inimvahelised suhted pole väga lihtsat ja sirgjoonelised. Edasine räägibki siis sellest, kuidas peategelane on paraja supi sees ja kuidas sellest välja rabeleb, kohates teel mitut huvitavat tegelast ning rännates ajateljel ühes ja teises suunas.

Raamat ilmus aastal 1956, tegevus on suuresti aastates 1970 ja 2000. Seega on huvitav lugeda ja mõtelda, kuidas võiks tulevikumaailm paista autori jaoks kirjutamise ajal.

Kui rääkida korra veel raamatu stiilist siis ta on tõepoolest kõike, mida ülalpool mainisin. Seega on hoogsat tegevust, on põnevust, on fantaasiat, on kassi kuid ilmselt kõige rohkem on todasama kõva sci-fi’d. Ta pole küll hullult tehniline aga siiski on raamatu baas teaduslik ja läbimõeldud. Ma ei taha nüüd kindlasti raamatust kedagi eemale peletada, kaugel sellest! Pigem võibki olla see hea raamat sellisele lugejale, kes muidu teaduslikust poolest just hullult palju ei huvitu - aga tahaks natuke uurida, kuidas sedasorti kirjandus on.

Seega - äge raamat, soovitan soojalt.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väiksemas, taskuformaadis ning sisaldab seitset lühijuttu. Osad lood on varem ilmunud inglise keeles, osad on kirjutatud just selle kogumiku jaoks. Üleloomulikku, ulmelist, fantastilist elementi siin ja seal ikka on kuid lood on pigem sellised vimkaga. Mart Sander on ise mitu korda ütelnud, et  talle meeldib ajaloost teise maailmasõja eelne aeg, seega leiavad mitmed lood aset just selles ajajärgus. Mõni ka natuke varem.
 

Ma olen autorilt lugenud varem romaani “Lux Gravis, ehk Raske Valgus”, mis on alternatiivajalugu ning kus on tunda, kuidas autor on teinud korraliku eeltöö ja nõuab lugejalt aktiivset kaasamõtlemist. “Kõhedad muinaslood” on mõnes mõttes kergem, jutud on suures osas klassikalise olemusega - aga taas viskab autor siia ja sinna vingerpusse sisse. Näiteks ei ole vbolla otsesõnu üteldud, millal tegevus toimub - aga siis keegi tegelastest mainib, et Nikolai I on hiljuti surnud.
 

Raamat hakkab juba peale omamoodi ja mõnusa jutuga (“Must kast”). Terve jutt on selline, et ootad ja ootad, et mis nüüd toimub. Siis ühel hetkel hakkad mõtlema, et ooda nüüd! Keerad mõned lehed tagasi ja tuleb välja, et autor oli uinutamise varjus tegelikult sündmused teises suunas liikuma pannud. “Öine palavik” on teine sarnane lugu, kus tegevus toimub suuresti minategelase peas ning ega lõplikult ei saagi aru, et mis siis nüüd toimus. Kui üldiselt ma sedasorti uina-muinat pigem ei naudi siis Sander oskab kuidagi täpselt õigeid hingekeeli paitada.
 

Kui rääkida õhkkonnast siis “Tegelikult”, “Kolmkümmend minutit mõrva”, “On teil unistus?” ja “Saatan Robert” on minu silmis selles mõttes sarnased, et kõigis on mingi tegevus, plaan, teostus, lõpplahendus. Samas on tõesti märkimisväärne kuidas Mart Sander oskab seda kõike kirjutada nii, et tegu pole lihtsalt järjekordse krimka või ajaloolise jutustusega - jah, on nii mõnigi ehk isegi kulunud teema aga kirjanik oskab lisada selle “miski”, mis teeb keskpärasest kirjandusest suurepärase kirjanduse.
 

“Üksinduse allikas” on taas klassikalistel motiividel kõndiv - aga lõpp on jube ägeda väikese ninanipsuga. Filmis, filmina oli ta veel eriti lahe kus ühel hetkel jääd jahmatunult vaatama ekraanil toimuvat - aga siis hakkad peas meenutama, et mis varem toimus, arvutad natuke näppudel ja siis tuleb “Ahjaa, ja-jaa, vahi kui kaval!” emotsioon järgi.
 

Minu jaoks võtab Mart Sanderi ulme kohapealt hästi kokku BAASist silmajäänud sõnad: “Mart Sander kirjutab ulmet vähe - aga kui siis teeb seda hästi.” Endal on nüüd tekkinud huvi ka ta muid raamatuid lugeda, “Litsid” on näiteks selline, mis seni pole mitte mingit huvi tekitanud. Kui aga nüüd lähemalt vaatasin siis tegelikult räägib see raamatusari 1939-1944 aastal toimunud sündmustest läbi bordelliprisma. Arvestades kuidas autori ajaloohuvi on seni mõnusa kirjanduse läbi välja tulnud siis ootan huviga.
 

Raamatus on autori illustratsioonid, mis jutte väga hästi täiendavad. Mõni inimene on kohe mitmes vallas andekas.

Teksti loeti eesti keeles

“Skismaatriks” räägib tulevikuuniversumist, peategelaseks on Abelard Lindsay, kelle paarisaja aasta pikkune elulugu ongi raamatu pointiks. Maailmas on kaks suuremat võistlevat poolt, käib paras troonide mäng, märkimisväärne osa raamatust ongi nö. poliitiline. Lisaks tekib ühel hetkel universumisse kolmas suur jõud, kellega peab maid jagama. Panin lõppu ka ühe väljavõtte autori samas maailmas toimuvast lühijutust, mis väga hästi seda veidrust kirjeldab. Eks ta üks üsna hoogne seiklus ole igatepidi hoopis teistsuguses maailmas kui see, mis meil aknast vastu vaatab.

 

Raamatu algusepool tundus kuidagi väga kirju ja virvendav, tegelasi pole isegi väga palju aga neid oli grammike üle mu taluvuspiiri. Lisaks värvikas ja kohati päris detailne maailm, kus ühte muundatakse geneetiliselt ühe nurga alt, teist muul viisil, kolmandal on mingi juhtmepundar peas, neljandal midagi naha all. Selles mõttes oli küberit ja punki ikka kamaluga, õhustik oli vägev. Samas kusagil poole peale jõudes väsitas ära kuna - see kõik on ju tore aga tahaks sisu ka! Autor justkui luges mu mõtteid kuna raamatu jooksul saab peategelane Abelard Lindsay järjest vanemaks ning tõmmatakse natuke hoogu maha, saab keskenduda ka inimesele ja perekonnale. Võinoh, kas enam on tegu inimesega kui teda on kõvasti muditud, konfitud, parandatud, süstitud, täiendatud, naha all töötab erinevaid masinaid… aga siis hakkab jälle erinevaid pöördeid tulema.

 

Lõpp on paganama nunnu. “Nunnu” pole ka isegi õige väljend… no igaljuhul jättis hea ja helge tunde sisse. Üldse on raamat pigem helge mitte tumedatooniline mida (minu arusaamist mööda) küberpunk tihtipeale pigem on.

 

Romaani nimi on “Skismaatriks”, pluss teose nimes tähendab seda, et lisaks on ka mitmeid samas maailmas toimuvaid lühijutte, mis kenasti kogupilti täiendavad. Endal kippus peale romaani jaks otsa saama seega lühijutte vaatasin pigem diagonaalis. 

 

Keelekasutus on kohati veider. Ma ei taha isegi iriseda kõlke kallal või kritiseerida sest minu arvates ongi igasugune sedasorti küber-värk raamatuna natuke kohmakas ja imelik, filmina on kuidagi mõnusam. Ma spetsiaalselt ei jätnud ühtegi kohta meelde aga vahel mõjus anakronistlikult. Teisalt ei tasu unustada, et raamat ongi kirjutatud aastal 1985, tegu ongi mitmes mõttes protokirjandusega.

 

Muide, soovitan romaani lugeda algusest natuke ning kui läheb tiba segaseks siis piiluge alates leheküljest 350 tulevaid lisasid. Seal on erinevaid kokkuvõtteid ja kronoloogia, mis aitab natuke ree peal püsida.

 

Kõige lõpus on veel Raul Sulbi kirjutatud kokkuvõte autorist, jällegi väga hariv ning tore lisa.

 

Üks raamat, mida peaks millalgi üle lugema kuna ta on enda detailsuses nii massiivne, et esimese korraga jääb kindlasti palju kahe silma vahele. Koomiksina võiks see põnev olla kuna seal saab eriti hästi hetke panna seisma ja detaile uurida.

 

Raamatu tagakaanel on lõik lühijutust “Kakskümmend meeldetuletust”, just nii omamoodi ja punk see maailm tihtipeale ongi:

 

“Nikolai vaatas otsa vanamoodsate silmadega tüdrukule. „Turvaülem andis mulle sinu kriminaaltoimiku,” ütles ta. „Autorikaitse rikkumine, organiseeritud väljapressimine, vandenõu kaubanduse halvamiseks. Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend neli,” ütles tüdruk. „Kui vana sina oled?”

„Umbes sada kümme. Pean failidest järele vaatama.” Miski tüdruku välimuses häiris teda. „Kust sa need antiiksed silmad said?”

„Need olid minu ema omad. Pärisin need. Kuid sa oled vormija, muidugi. Sa ei tea, mis ema on.”

„Otse vastupidi,” ütles Nikolai. „Ma usun, et tundsin sinu ema. Olime abielus. Pärast tema surma lasin su kloonida. Ilmselt olen seega sinu... olen selle termini unustanud.”

„Isa.”
 

„Kõlab õigesti. Ilmselgelt oled pärinud tema ärivaistu.” Ta vaatas tüdruku toimiku üle. „Kas soovid oma kuritegude loendisse ka bigaamia lisada?””

Teksti loeti eesti keeles

Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
 
 
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
 
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
 
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama. 
 
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
 
Järgmised paar lugu:
 
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
 
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
 
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
 
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
 
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
 
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
 
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
 
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
 
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
 
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
 
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
 
Teksti loeti eesti keeles

Olen seda raamatut kunagi ammu korra raamatukogust laenanud, tollal kuidagi ei haakinud. Kevadel ostsin ära, nüüd jõudsin siis ka lugemiseni. Tegu on ju siiski aurupungi olulise verstapostiga, 16 inimest on BAASis palju kiidusõnu jaganud, keskmine hinne viiepalliskaalal 4.688. Seega võiks ju midagi huvitavat olla, eks?

 Peategelaseks on kirjandusprofessor Brendan Doyle, kes satub aastast 1983 aastasse 1810. Edasi keritakse tempo kiirelt üles, seiklus järgneb seiklusele - on hulganisti tolle aja tegelasi, keskkonda, verejanulisi mustlasi, kellel on oma agenda ning erinevaid abilisi. Lisaks väljamõeldud poeet William Ashbless, kelle olemus ja looming on raamatu lõpuks olulisem kui esialgu tundub.

 

Minu arvates sisust polegi rohkem midagi rääkida, lapats on põhjas ja kogu aeg toimub midagi. Mingist hetkest alates andsin alla, sirvisin diagonaalis lõpuni et näha, kas läheb teistsuguseks. Ei läinud.

 Raamat oli alguses mõõdukalt huvitav. Mida edasi seda igavamaks ja nürimaks kõik kiskus, pidev seikluste pillerkaar ja ühest juhtumisest teise kukkumine. Kui ma panen kõrvale mingis mõttes sarnasest stiilist näiteks Philip Reeve “Surelikud masinad” siis on ka Reevel samamoodi pidev andmine aga see on kuidagi… huvitav. Tegelased saavad liha luudele ning läbi raamatute muutuvad järjest elavamaks. Powersiga ei õnnestunud kuidagi endal samale lainele saamine. Lihtsalt pidev udjamine - ning see pole tehnilise võttena üldsegi halb, kaugeltki mitte. Head põnevus- või pinevuskirjandust on nauding lugeda - aga üldiselt on neis midagi muud ka, mitte lihtsalt juhtumised. Mingi point, mingi iva, midagigi... aga ise ei suutnud sellest raamatust küll midagi leida peale pideva tegevuse. Ja see oli igav.

Mis on minu jaoks huvitav - eesti ulmelugejad valdavad avalikult kiidavad seda raamatut. Kui võtta ette Goodreads siis seal on pilt kirjum. Jah, keskmine hinne on endiselt kõrge (3,93/5) aga kui vaadata madalamaid hindeid ning just nendega kaasakäivaid jutustusi siis kumavad sealt läbi samad punktid, mida ise ka mainisid. Samas enamusele meeldib - ning ega iga raamat ei saagi igaühele istuda.

 Raamat on võitnud Philip K. Dicki auhinna. Siinkohal jälle müts maha elava entsüklopeedia Jüri Kallase ees, osundan: “Kuna Dicki enamus tippteoseid ilmus algselt pehmekaanelisena, siis antakse seda auhinda just eelmise aasta (žürii arvates) parimale pehmekaanelisele ulmekale.” Mis natuke paneb end irooniliselt muigama sest nimelt paljukiidetud-auhinnatud Philip K. Dicki “Mees kõrges lossis” oli enda jaoks lugemiskogemuse poolest samamoodi suur pettumus, olen ka siin grupis kirjutanud ning BAASis sai mu käest viiepunktiskaalal ühe punkti.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme kui eelmainitud, aga siiski) aastast 1990. Hakkasin algul ise kokkuvõtet tegema aga siis selgus, et teisel inimesel on sama asi plaanis. Seega - Jüri Kallas on teinud väga hea kokkuvõtte, mis asub siin: https://ulmebiblio.blogspot.com/2019/12/romaanivoistlusel-auhinnatud-ja.html
 
Raamatu osas ootused puudusid, kuna olen Joelilt lugenud kunagi ammu mõnd lühijuttu, peale seda on must auk. "Tondilatern" on kirjanikul ühtepidi neljas romaan, samas esimene, mis on kirjutatud (peaaegu) üksi, esimesed kolm on olnud Maniakkide Tänavaga kahasse. Miks "kirjutatud (peaaegu) üksi"? Sest selle raamatu lähtematerjal ja ideejupid on pärit Maniakkide Tänava kunagi kirjutatud, aga sahtlisse jäetud romaanist "Õnnetuste valitseja", ka on "Tondilaternas" üks peatükk üks-ühele pärit "Õnnetuste valitsejast". Samas ei tule ju ükski raamat nullist ega tühja koha pealt, ikka toetutakse kellelegi või millelelgi.
 
Raamat on enda olemuselt minu silmis hoogne noortekas, ingliskeeli kasutatakse "young adult" (lühendatult "YA") terminit. Peategelaseks on Elva gümnasist Rajar, kes näeb õudusunenägusid, mille keskmes on üks veider masin. Poiss on unetusest üsna vaevatud ning ühel hetkel tuleb ta kooli justkui jaapani multikast välja astunud tüdruk Siiri. Roosad juuksed, "Hello Creepy" kirjaga minikleit, roosa lehviga sukad, lipsukestega kingad. Lisaks on värvikatest tegelastest linna vahel ringijõlkuv mõnevõrra hirmutav ja salapärane joodik Sorts.
 
Raamatu algus on justkui natuke rahulikum, kus kõik toimubki... noortekalikult. Noored saavad tuttavaks, sõbrunemine käib nii, nagu see noortel raamatutes ikka käib. Selline "pole paha", aga tegelikult paljudes raamatutes üsna sarnasel viisil juba korduvalt ja korduvalt loetud. Või filmides nähtud või elus kogetud. Aga ühel hetkel lükkab Jans kogu väikelinna koolivärgi kõrvale ning läheb lahti raamatu põhiosa, kus seigeldakse erinevate maailmade vahet, tulevad mängu külalised mujalt ning terve planeedi saatus ja heaolu on ohus. Ei tahakski selles punktis edasi väga detailseks minna, kuna raamatu põhiline point mu silmis ongi loo jutustamine. Ning Jansil on, mida ütelda.
 
Antud raamatu teeb mu silmis “noortekalikuks” mõningane pealiskaudsus karakteriloomes pluss noored peategelased. Mu enda silmis pole YA “silt” üldsegi halb, kõik inimesed tahavad lugeda ning noorem lugeja on sama tähtis kui vanem. Mõnes mõttes on noorele arenevale taimele veel eriti oluline väärt väetist anda. Hmm, mu allegooria läks nüüd veidraks ja mitut pidi mõistetavaks… :)
 
Kui natuke nokkida sõnastuse poolelt, siis siin ja seal jäi silma apsakaid. Näiteks on lehel 203 lause, kust on ilmselt üks tegusõna puudu jäänud ("Just nagu Sorts oli arvanudki - ta alles hiljaaegu täiesti uude kesta pandud ja ta pole õppinud seda õigesti kasutama.") Lk 208 on sõna "labasid", mille asemel peaks ilmselt olema "lamasid". 210 - "hingeshinge" sõna on muide jummala lahe, võib-olla saan ise valesti aru, aga tundub, et "hinges" on vist selles sõnas autoril liiast. Lk 220 - "kõrvetaska" versus "kõrvetas ka". Eks neid veakesi oli ka varem, ma ei lasknud neist ennast segada, kuna olulisem oli sisu. Aga lõpupoole tegin mõned märkmed.
 
Keelekasutus - hästi korralikult kirja pandud. Tahaks lausa ütelda, et koolilapselikult või siis muul viisil järgides kirjutamise kuldreegleid. Tehniliselt korralik, aga teisalt ei eristu selles vallas paljudest teistest raamatutest. See pole ei hea ega halb, lihtsalt nii on.
 
Kuna ma ise tegelen hobi korras natuke fotograafiaga, siis seal valdkonnas on sama lugu - kuna info liigub tänapäeval palju ning inimestel on loominguks vajalikule tehnikale lihtsam ligipääs, siis on tekkinud väga palju oma teenust pakkuvaid fotograafe, kellest suurem osa teeb Väga Korraliku Keskmise Tulemuse (tm). Mis on tarbijale ainult hea, kuna näiteks ilusat perepilti jõulukuuse all, ilusaid pulmapilte, ilusat akti saab üsna odavalt. Ning tulemus on tõesti hea. Samal ajal on aga kõrval teisi kunstnikke, kellel on see oma kiiks, see omamoodi nüanss, mis teda eristab teistest. Eesti fotomaailmas siis Kaupo Kikkas või Annika Metsla, kelle käekiri on midagi enamat kui tavaline kolmandikureegleid jälgiv turvaline foto.
 
Kuna tegu on siiski esikromaaniga, siis ma ei näe turvalises ning stiililiselt ehk isegi igavas ("ma olen just sarnast raamatut juba varem mitu korda lugenud!") esitamisviisis mingit murekohta, kaugel sellest! Vägagi mõistlik on algul minna õpikuteed mööda, räägitakse ju ka kalapüüdmise kohta, et algul õpi kuival maal selgeks, kuidas on "õige" kala püüda. Ja siis mine kalale ja unusta kõik ära. Tegutse nii, nagu endale sisimas õige tundub, alateadlikult vahel meelde tuletades õpikutarkust. Sama soovin ka Joel Jansile - et head ideed, mõtted ja kutsikalik kirjutamislust säiliksid - aga mingeid vimkasid võiks ka vahel sisse visata. See "miski", see vürts või muu nõks, mis tulevikuromaane teistest sarnastest kõrgemale tõstab. See tabamatu ja raskestikirjeldatav riugas või kunskopp...
 
Minu jaoks näitab selle raamatu väärtust tõsiasi, et lugesin ta läbi paari päevaga. Alustasin bussiga tööle sõites, siis lugesin peale tööpäeva koju sõites, kodus lugesin ka umbes keskööni ja siis otsustasin, et ei, pole vaja Rajari unetust endale tekitada. Seega jätsin raamatust viimased 50 lehekülge veel järgmiseks päevaks, rahulikkudeks ampsudeks. Sest ühtepidi on ju äge raamatust mõnuga läbi ratsutada aga teisalt siis kipub kõik kokku sulama. Aga see selleks, raamat haaras endaga kaasa - ning see on äärmiselt, äärmiselt oluline!
 
Rääkides raamatu tehnilisest poolest siis kohe kaanepilt on pilkupüüdev. Mis endale veel väga meeldis - raamatus on illustratsioone, mida kahjuks väga harva kohtab tänapäeval. Ning kõige lõpuks on lõpus (pun intended) sisukord! See on ilmselt pigem minu kiiks, aga sisukord on mu enda jaoks äärmiselt oluline, annab kiire ülevaate raamatust, autori kirjutamise rütmist ning kiired meeldetuletused raamatu kulgemise kohta. Seega minu poolt aplaus ja kraaps autori suunas kogu sisu toetava osa poolest.
 
Kokkuvõtvalt - äge raamat, nautisin väga ning ootan huviga autori järgmiseid romaane. Mõnda asja võiks enda hinnangul tulevikus kas parandada või teha teisiti - aga samas olen ma lihtsalt üks paljudest raamatukoidest, kelle arvamus on... tema isiklik (ehk isegi ekslik) arusaam. Ei midagi enamat.
 
Artikkel ilmus värskes "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1169
Teksti loeti eesti keeles

Minu ja Mart Sanderi teed ei ristu just tihti. Pikka aega oli ta mu jaoks keski, kes teeb teles miskit saadet. Saadet, mis endale ei paku huvi. Noh ja nii oli ja jäi, kui ei paku huvi siis ei paku huvi.
Mingil hetkel aga jäi silma, et tegelikult on tegu ka kirjanikuga. Noh, tubli on aga taaskord ei haakinud. Siis aga tuli "Lux Gravis" ning üldse hakati ulmehuviliste seas rääkima temast kui ulmekirjanikust. See oli siis pea 10 aasta tagasi.
Käisin hiljuti kinos vaatamas filmi "Kõhedad muinaslood". See on siis samuti Mart Sanderi lühijuttude põhjal loodud, ta ise loob näitlejana kahes ka kaasa. Film maitses väga hästi, peale seda mõtlesin, et prooviks ka raamatut uuesti lugeda. St ma olen paar aastat tagasi seda üritanud lugeda aga kuidagi ei haakinud hästi ja jäi üsna alguses pooleli.
Aastal 2017 ilmunud versioon on 2009 aasta ingliskeelse versiooni ümbertöödeldud ja täiendatud versioon. Kui algses versioonis on kolm tegevusliini, kolm perioodi ajas, mil tegevus toimub siis eestikeelsesse versiooni on lisatud veel neljas.
Soovitan raamatu lugemist alustada lõpus olevast lisast "Kes on kes?", sellesse ei pea algul süvenema aga tasub natuke silmadega üle lasta. Lugemise ajal tasub taas ikka ja jälle seda lisa piiluda kuna autor on teinud väga põhjaliku eeltöö ning raamat baseerb nii mõnelgi ajaloos päriselt eksisteerinud isikul. Samas pole lugemisel just ülivajalik olla kursis kogu saamislooga - aga kindlasti annab see natuke juurde.
Raamatu saab panna alternatiivajaloo lahtrisse aga tegelikult on ta midagi enamat. Juttu on ajaparadoksidest ning tegevus käibki 383, 1037, 1691 ja 2345 aastatel. Säästan lugejat algkooli matemaatikast, iga hüpe on 654,321 aastat. Sündmused (mitte raamat) algavad aastal 383 kus sõjakeerises teiste poolt hüljatud tsentuurio Octavianus avastab ühest koopast musta kivi, mille ümber siis kogu ülejäänud tants ja trall lahti lähevad. Samuti on seal tumedat, rasket valgust...
Aastal 1037 on samas kandis uud tegelased, kivi kohale on ehitatud klooster ning vaid väljavalitud teavad, et kivi kaudu saab suhelda ka mõne teise punktiga ajas. Sama on ka iga järgmise ajahetkega, kus igalpool on erinevad ajahetked järjest rohkem omavahel seotud ning ühel hetkel tulevad mängu nii filosoofilised kui eetilised teemad, kui palju ja kas võib minevikku sekkuda.
Raamat ei ole lihtne, kaugel sellest. Ühtepidi tuleb jälgida erinevatel aastatel toimuvat, teisalt on eriti just algus ja tausta rääkimine justkui ajalooline romaan. Võinoh, ta ongi ju alternatiivajalooline raamat. Ehk siis tükk aega saab lugeda raamatut nagu vaadet pikksilmaga mitmesse perioodi, ulmet pole ollagi. See oli tegelikult äärmiselt äge.
Kui tohib niimoodi ütelda siis ise kasutaks selle romaani puhul väljendit "väärtkirjandus". St minu jaoks on tegu üsna napaka ja äärmiselt subjektiivse tiitliga, samas mis seal salata - midagi ta tähendab. Antud teos on ambitsioonikas, läbimõeldud ja laiahaardeline, ise julgeks soovitada ajaloohuvilistele inimestele. See, et ta on ka mingist piirist alates ulme (ning hea ulme!), on muidugi meeldib lisanüanss aga pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm). Mitte, et tegu oleks lihtsa raamatuga...
Eraldi tooaks välja raamatu füüsilise poole. Mart Sander on ju teatavasti muule lisaks ka hea maalikunstnik, kaanepiltki on tema jagu. Lisaks on peatükkide lõpus gravüürilaadsed pildid, peatüki alguses konkreetset ajahetke kujutav graafika. Kõvad kaaned... juba käes hoida on seda raamatut äärmiselt mõnus. Ise ostsin ta mõne euro eest, praegu on ta poodides juba otsa samas aga mõnes kohas paari euro eest veel leiab. Sellise raha eest üsna nobrainer valik.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et kuigi ülalpool on juttu "õudukast" siis see on tegelikult äärmiselt mitmetahuline romaan, mõnes kohas nimetatakse seda ka süngetooniliseks linnafantaasiaks. Minu arvates on see aga hoopis äärmiselt  kaunis, poeetiline ja nõtke keelega raamat. Ütleks lausa, et see raamat on mu silmis üks parimaid luuleraamatuid. Samamoodi sõnades vastuoluline väljend nagu see, et Master's Hammer'i esikalbum "Ritual" on esimene norra black metal album, kuigi bänd oli pärit Tšehhoslovakkiast. Mõned asjad on lihtsalt nagu on.
 
Ma pole küll Bradbury "Võililleveini" lugenud aga erinevate arvustajate tonaalsus on sama. "Vist on kuri tulekul" räägib kahest noorest linnapoisist ning külla tulnud tsirkusest. Taust on igihaljas hea ja kurja võitlus (kusjuures "head" on suveinimesed ja "pahad" sügisinimesed), kus tsirkus on täis igasuguseid veidraid tüüpe. Tsirkus hakkab vaikselt uinuva linnakese elu mõjutama, mida edasi seda rohkem kerib raamat end lahti ning tegevus läheb hoogsamaks. Samas on väga keeruline ütelda, et millest nüüd raamat täpselt räägib kuna üks oluline allteema on hoopis ühe peategelase isa, läbi kelle koorub välja Bradbury enda filosoofia. Isa mõtiskleb elu üle, räägib Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegu on pesuehtsa introverdiga, kelle sisemaailm on tegelikult äärmiselt varjundirikas kui ta ainult rääkima saada.
 
Õudne, jah raamat seda vahel on. Aga see pole mitte kuidagi pidi tavaline hirmukas, pigem ongi kõik segatud äärmiselt kaunikõnalise jutustamisviisiga. See muudab ühtepidi teinekord olukorra hoopis võikamaks või siis segasemaks, võta nüüd kinni.
 
Kui rääkida täpsemalt keelelisest poolest siis raamat võib kohe alguses ulmepuristi ära ehmatada - kuna olgugi, et tegevust jagub siis on väljendusviis äärmiselt... tavatu. Näiteks: "Kõrvalmajas tõusis Jim samuti istuma nagu peegelpilt. Miljoni miili kaugusel hakkas leierkast mängima nii kurvalt, nagu leinaks ta iseennast."
 
Või:
 
"Ma arvan, et juurdlemine selle üle, kuidas olla hea, võib mõnel öösel seinad pragunema panna."
 
Puhas nauding!
 
Jube raske on sellest raamatust rääkida, seda peab lihtsalt lugema. 
 
Raamatule on kirjutanud äärmiselt põhjaliku järelsõna Jüri Kallas, müts maha ja kraaps.
 
Veel üks stiilinäide:
--------
"Kell kolm öösel, mõtles Charles Halloway oma voodiäärel istudes. Miks tuli rong just sel kellaajal? 
 
Sellepärast, mõtles ta, et see on eriline kellaaeg. Naised ei ärka sel kellaajal kunagi üles, eks ju? Nad magavad lapseund. Aga keskealised mehed? Nemad tunnevad seda kellaaega hästi. Jumal küll, kesköö pole sugugi paha, sa ärkad üles ja uinud uuesti. Üks ja kaks pole sugugi paha, sa vähkred veidi, kuid uinud uuesti. Kell viis või kuus hommikul on lootust, sest koidik on juba silmapiiri taga. Aga kell kolm, issand hoidku, kell kolm! Arstid ütlevad, et keha on siis madalseisus. Hing on läinud välja. Veri voolab aeglaselt. Sa oled surmale peaaegu sama lähedal kui suremise hetkel. Uni on tükike surma, aga hommikune kell, millele päranisilmi otsa vaadatakse, on elus surm! Sa näed lahtiste silmadega und. Jumal küll, kui jätkuks jõudu üles tõusta, võiksid sa need pooluned jämedate haavlitega maha lasta! Aga ei, sa lamad purukuiva voodipõhja külge naelutatuna. Kuu veereb mööda, et oma idioodinäoga sulle otsa jõllitada. Päikeseloojakust on hulk aega mööda läinud, koiduni on veel kauem oodata, niisiis arvad sa kokku kõik lollused, mis oled elus teinud, armsad väikesed rumalused, mida on teinud inimesed, keda sa kord nii hästi tundsid ja kes nüüd on nii väga surnud. .. Ja kas polegi tõsi, nagu ta kusagilt oli lugenud, et haiglates sureb just öösel kell kolm rohkem inimesi kui ükskõik millisel muul ajal...? "
(lk 41)
--------
 
Teksti loeti eesti keeles

Juba käes on lahe hoida esimese Eesti riigi aegset isendit. Keerad lehti ja mõtled, et 90 aastat tagasi on mingid inimesed selle raamatuga vaeva näinud. Tollal oli ju raamatu loomine (köitmine, trükkimine, lõikamine ja muu selline füüsiline pool) hoopis teistsugune. Mitmed käed on selle raamatu nimel tööd teinud.

Taustaks - raamat ilmus esimest korda aastatel 1900-1901 inglise ajakirjas The Strand Magazine. Seal ilmus nii lühijutte kui igasuguseid üldisemaid artikleid, muudest autoritest saab välja tuua näiteks sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lühijutud), Agatha Christie, Rudyard Kipling ja Georges Simenon.

Inglismaal leiutab mees nimega Cavor aine nimega kavoriit. Kavoriit neutraliseerib gravitatsiooni seega ehitab leiutaja koos sõber Bedfordiga kerakujulise masina, millega siis võetakse ette reis Kuu peale. Kuu peal on atmosfäär inimesele sobiv, on mitmeid taimi ning muuhulgas elavad seal seleniidid, umbes inimsuurused... no ütleme, et putukad, täpsemalt sipelgad. Esmakontakt nendega on kehvavõitu, inimesed võetakse vangi. Neil õnnestub küll põgeneda, mingil hetkel mehed lähevad teineteisest lahku ning Bedfordil õnnestub maa peale tagasi pääseda. Raamatu tagumises pooles selgub, et Cavor jäi ka siiski ellu, Kuult Maa suunas saadetud teated kirjeldavadki paremini seleniitide elu-olu.

Kui vaadata sisu tehniliselt poolelt siis praeguseks teame me märksa paremini, mis toimub kuu peal, samuti on tehnika meeletult edasi arenenud. Seega tänapäevaste teadmiste juures on gravitatsiooni varjestamine ja muu tehniline pool... noh, ütleme, et paremini läbi uuritud ja selgemad. Aga tollal oligi see raamat üks paljudest teooriatest, täpsema info saamiseni läks veel aega.

Tõlge ja keelekasutus on hoopis midagi muud kui tänapäeval. Mõned ägedad näited:

"Ma tulin voodist välja ja kõndisin ümberringi. Ma istusin aknale ja vaatasin ainiti maailmaruumi mõõtmatusse. Tähtede vahel on tühjus, mõõtmatu pimedus! Ma katsusin meele tuletada katkendilisi teadmisi astronoomiast, mis olin omandanud oma ebaregulaarse lugemisega, kuid see oli kõik liiga udune, et et anda vähimatki ettekujutust asjadest, mis meid võisid oodata. Lõpuks läksin ma tagasi voodi ja saavutasin mõned silmapilgud und - õigem mõned silmapilgud painajalikku poolund, mille kestusel ma kukkusin ja kukkusin alatasa ilmaruumi põhjatusse."
(lk 62)

"Ma ei karjatanud ega teinud ehmunud liigutusi, kuid siiski valdas mind hirm, Oli kui oleks mind mingi asi kinni hoidnud ja õhku tõstnud - mingi asi, millest ei teadnud mitte, mis see on. Lihtne käega klaasi külge puudutamine pani mind liikuma. Ma sain aru, mis oli juhtunud, kuid see ei takistanud mind hirmu tundmast. Me olime ära lõigatud kõigest väljaspoolsest külgetõmbetungist, ainult teotses meie kera sees olevate asjade eneste külgetõmbe tung. Järelikult, kõik asjad, mis ei olnud kinnitatud klaasi külge, kukkusid - meie massi kergust arvesse võttes - aegapidi meie oma väikese maailma raskuskeskpunkti poole, mis näis olevat kusagil kera tsentrumi lähiduses, kuid ennem minule ligemal kui Cavor'ile, minu suurema raskuse tõttu"
(lk 71)

""Üsna pea," ütlesin mina, "on need taimed sama kõrged kui meie. Oletage, oletage lõpuks - on see kindel? Kuidas teate teie, et see aine on õhk? Ta võib olla lämmastik - ta võib olla isegi süsihapu gaas.""
(lk 105)

Äärmiselt äge raamat, mis on mõnes mõttes küll praeguseks vananenud aga eriti just ajaloolise märgina on ta kuldaväärt. Endal on jube hea meel, et ta avastasin, seda enam, et Wells meeldib endale juba ammust ajast. Veel nädal tagasi ei teadnudki, et selline raamat on eesti keeles ilmunud - taaskord oli siinsamas FB's Ulmeturg see koht, mis maailma avardas.
Teksti loeti eesti keeles
11.2019

Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid.
 
Alguses ei saanud raamat liikuma, esimesed paar lugu olid kuidagi "meh" tüüpi. Esimesed kolm lühipala on Boris Hurtta sulest, midagi ta juttudes muidugi oli aga aga aga...jah. No ei klappinud.  Aga siis hakkas tulema järjest huvitavamaid jutte, eriti just aurupungilik osa raamatust oli mõnus.
 
Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli äge kontoriõhkkonna sisse ära peidetud lovecraftijaana. Ennast pani küll kergelt muigama lõpupoole mängutulev arvuti-värk aga noh, las see olla.
 
Magdalena Hai "Vaskmõrsja" kesk- ja õhkkond olid huvitavad, samuti lõpplahendus. Omamoodi frankensteini ehitamine (mis on ju ka teatavasti aurupunk) segatuna siis moraalse dilemmaga ja õhus rippuva küsimusega, et kui kaugele saab armuvalu inimese (või "inimese") viia.
 
Anne Leinoneni "Oliveri raamat" kohta võiks vist ütelda "armas düstoopia". Vaat' seda oleks tahtnud küll rohkem ja pikemalt lugeda, materjali oli enda silmis küll vähemalt romaani jagu. Räägib siis tulevikumaailmast, kus kõik on erilised ning "tavaline" inimene on midagi ebaharilikku ja põlastusväärset. Ning selleks, et mingit tarkust säilitada, pannakse see kirja raamatutesse - samal ajal on raamatud sellised asjad, mida korralik inimene ei puudu. See kõik on ühtepidi väga nunnu aga ridade vahel kohutavalt traagiline. Tekitas igaljuhul huvi seda autorit veel uurida.
 
Veel tooks välja Anni Nupponeni "See, kes ratast pöörab". Jube pull maailm, kus inimestele on pähe pandud rattad, mille abil on eluiga ca kolmekordseks venitatud. Jutt on tehniliselt üles ehitatud mõnevõrra isegi igavalt, kus muuseumis töötav poiss enda juuri taga ajab ja seega lugejale maailma tutvustab. Aga see vaikne kulgemine on tegelikult lummav.
 
Viimasena eredamatest hetkedest - Maiju Ihalaineni lühiromaan "Terrakota". Sätitud kuhugi Hiina kanti, peategelane omab võimet anda elutule saviloomale või -linnule elu kujukesele enda hingeõhku sisse puhudes. Seda märkab keiser, kes siis käsib enda hinge vaakuvat abikaasat elus edasi aidata. Ladus, voolav aga lähemal uurimisel väga nukker, ka justkui õnnelik lõpp on tegelikult sandivõitu.
 
Mis jäi silma - kogumikus on tavatult palju naisautoreid (9 juttu, 7 erinevat autorit neist 5 naised). Ma küll väga ei vaata kunagi (eriti enda jaoks tundmatute autorite puhul) "püksi", kirjanduse häädus või tüütus sellest ei sõltu. Teisalt, pigem ongi hea kui muidu üsnagi mehisesse seltskonda järjest enam naishingi satub.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov "Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus 2010, 279 lk
-----
Kirjastus Skarabeus on ühe mehe tahtmine ja vägi. Ehk siis Arvi Nikkarev suures osas ise koostab, tõlgib, toimetab, annab välja. Niipalju kui ma olen ise selle kirjastuse kätetööga kokku puutunud siis annab Nikkarev välja selliseid asju, ilma milleta oleks eestikeelne ulmeruum kõvasti vaesem. Suur rõhk on vene autoritel, samas on ka soome päritoluga jutukogumikke ning mitmeid ingliskeelseid autoreid. Rõhk on jutukogudel (pea pooled) ning neid on nii antoloogiatena kui ka ühe autori kirjutisi koondavate tükkidena. Praeguseks suletud kodulehel oli kunagi kirjas nii: "Kirjastus "SKARABEUS" püüab avaldada ulmekirjandust, mida suuremad kirjastused ilmselt ei avaldaks." Mis on täitsa tõsi, kuigi arvestades, et suur osa ulmest on niigi nišivärk siis Nikkarev on omakorda veel eriti ummamuudu nomaad. Edgar Allan Poe "Novelle" järelsõnas on umbes selline jutt, et Poe on nagu orbiidita planeet, ilma milleta oleks meie päikesesüsteem oluliselt vaesem. Vot, Skarabeus on samasugune nähtus.
 
Vägev värk, et üks mees niimoodi oskab, tahab, viitsib ja teeb.
 
Kui korraks minna kujunduse maailma siis Skarabeuse raamatud on kahtlemata kummalised (ning selles osas kasutab Arvi teiste inimeste abi). Kasvõi seesama tuletab meelde nõukaaegseid - ja see pole üldsegi mitte paha! Ka selles punktis on jällegi tegu kindla orbiidita planeediga.
 
Raamat koondab kolme lühiromaani, "Mäekuru", "Perpendikulaarne maailm" ja "Tõrge-67". 
 
"Mäekuru" tegevus toimub külmal võõral planeedil, kuhu tähelaev "Poolus" on õnnetuse tagajärjel sattunud. Laev jäetakse mägedesse ning inimesed põgenevad allapoole, kus kliima on natuke sobivam. Lühiromaan hakkabki peale kümmekond aastat peale õnnetust, kus vaikselt hakkab miniühiskond muutuma sest lapsena laevahukust pääsenud on nüüdseks teismelised, kes asuvad omakorda maailma avastama. Jutu sisu ja point ongi see, et kas (taand)areneda ja kohaneda vähe turvalisemas tasandikukeskkonnas või üritada minna laeva juurde lootuses, et sealt leiab vastuseid ning saab äkki midagi ette võtta peale vaikse tiksumise.
 
Lühiromaani täiesti eraldi mõõde on keskkond, kus loodus on inimese jaoks äärmiselt vaenulik ja karm. Üldse on jutu olemus nukker ja lohutu - mis emotsioonina on muidugi rusuv aga kirjanduslikult on lummav, väärtkirjandus selle sõna kõige paremas mõttes.
 
"Perpendikulaarne maailm" on hoopis teistsugune. Tegevus toimub nõuka-ajal, linnas Veliki Gusljar (kaardi pealt seda ei leia). Tegu on poliitilise pila, farsiga kus päratu liiklusmagistraali loomiseks minnakse paralleeluniversumisse (või perpendikulaaruniversumisse?) antigravitatsiooniseadet hankima. See lugu on pigem argisem, eriti kui olla nõuka-ajal elanud ja mäletada kõike seda jama. Antud romaan keskendubki sellele, kuidas samad inimesed võivad erineva taustsüsteemi puhul täiesti perpendikulaarseid otsuseid teha.
 
"Tõrge-67" on alternatiivajalugu. Päriselus oli aasta 1967 täis "50 aastat on möödas Oktoobrirevolutsioonist" hullust, muuhulgas taaslavastati teatraalselt tünnak Talvepaleele. Bulõtšov kirjutas aastal 1968 oma versiooni juhtunust, kus lavastus läheb üle hoopis päris rünnakuks, lendavad kuulid ja mürsud ning Talvepalee rüüstataksegi ära.
 
Lühiromaanis oli üks lahe äratundmiskoht (lk 227):
 
-----
Jarho rapsis vihmapiisad maha ja läitis suitsu, varjates leeki tuule eest laiade peopesadega.
"Pistke pakk taskusse," ütles Lenin. "Kes siis viiskümmend aastat tagasi "Belamori" suitsetas."
"Meid ei filmita," ütles Jarho. Nüüd rääkis ta ilma eesti aksendita. "Nad sõitsid vaksali juurde. Kohe algab seal lahing."
-----
 
Endale meeldisidki romaanid just niimoodi paiknemise järjekorras. "Mäekuru" on lummavalt hea, "Perpendikulaarne maailm" on äkki õrnalt-õrnalt lahjem (kusjuures endale tuli millegipärast Half-Life 2 arvutimäng pidevalt silme ette) aga ikka väga kobe. "Tõrge-67" oli sutsu liialt ära killustunud mu jaoks ning jäi lühikeseks. Aga samas ta istus ja meeldis ikka, kuigi ilmselt ilma ajalugu tundmata on see täiesti "meh?" pala.
 
Jälle üks kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annaksid. Siin raamatus on selline eriline hõng ja olemus, tuttavlik ja samas tundmatult põnev. Veelkord - Arvi Nikkarev teeb äärmiselt head tööd, müts maha ja kraaps.
 
Raamatu lõpus  on suurepärane autori ja loomingu tutvustus, autoriteks on  Kirill Ratnikov ning  Mihhail Manakov.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).

Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.

Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.

Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.

Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.

Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).

Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks meeldiv üllatus.

Selle teosega läks siis nii, et tellisin Eva käest mõne raamatu. Ja siis mõtlesin, et äkki võtaks midagi veel lisaks viimase viie aasta eesti ulmest. See raamat jäi sõelale ilma väga põhjalikku valikut tegemata. Põhimõtteliselt panin silmad kinni ja valisin huupi ühe.

Loperi ajalugu on kirjandusmaailmas selline ummamuudu - alguseks sai võistlusel auhinna "Meister ja õpipoiss" lühiloo eest, siis tuli postapokalüptiline esikromaan "Algus pärast lõppu" ning "Kellest luuakse laule" on tegelikult eelpoolmainitud lühijutu eellugu, romaanidest teine. Nagu ma olen aru saanud siis "Meister ja õpipoiss" arendab romaani edasi, tsiteerides loterii blogi: "Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus."

Ehk siis põmst võiks lühijuttu lugeda ajaliselt peale romaani. "Kellest luuakse laule" on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse äramärgitud töö.

Kui poole sõnaga autori taustast rääkida siis tegemist on ajalooõpetajaga.

"Kellest luuakse laule" on oma olemuselt fantasy, on mainitud ka märksõna YA ehk siis "noortekas" - vaat' ei oska sõna võtta, las liigitamine jääb targematele.

Raamat on omamoodi segu siis maavillasest ugri-värgist, kus on kohanimed nagu Mustjala ning Haigrujärve, samal ajal on tegelased nimeliselt justkui pärit kusagilt tõusva päikese maalt. Näiteks Yuruki, Sisagi, Rakio ja Shisame. Ka raamatu sisu on mingi nurga alt "jaapanlik" - keiser sureb ning vallanduvad sisekonfliktid, lisaks on ka oht väljapoolt. On mitu hilisteismelist, kellel on kõigil oma keeruline taust ning kes kokkuvõttes peavad maailma rahu tooma. Tee rahuni on aga künklik, läbi tulelõõma ja laibamere, on sõprust, armastust, reetmist - noh, teate küll, kõik see "tavaline" värk. Samas on ristilipud ja õlekarva juuksed - võta nüüd kinni, mis maalastega on tegu. Raamatu alguses on ka tegevuspaiga kaart, mis ei tule kooliajast just eriti tuttav ette.

Jäin mõtlema, et kui palju on eesti ulmes üldse lohesid? Praegu nagu ei meenugi rohkem kui seesama raamat siin, kus nad on kenasti olemas ja vägagi olulised tegelased. Lisaks on üks äge halli"päine" tegelane nimega Tha - aga lugege parem ise.

Endale meeldis väga autori keelekasutus. On vist ütlemine, et keele olemusest saad tõeliselt aru alles siis kui sukeldud vandesõnade maailma. Loperi raamatus pole kindlasti mitte ropendamist, küll aga:

"Keiser Mukaishi kõige räbalama püksipaari nimel!"

"Pimeda kitse vasaku krimpsus muna päralt!"

"Keiser Mukaishi vasema kaetunud silmamuna nimel!"

Noh ja neid näiteid on veel. Bergi läbiv "härjasitt" ja Weinbergi "saast" on paar näidet, kus äkki oleks saanud natuke värvikamalt läheneda. Loper sõidab selles punktis mõlemist kõrgelt-kõrgelt lohega üle.

Kui midagi raamatule ette heita siis on ta kohati üsna lihtne (äkki siit ka YA märk). Asjad lihtsalt juhtuvad, lisaks kuna selle kolmesaja lehe peale on neli peategelast siis ei jõuta kellegagi väga süvitsi ega detailseks minna. Kui aus olla siis mul alguses oligi natuke raske lugeda kuna erinevad "hiina" nimed vilkusid silme ees, vaatenurgad vaheldusid ja ei suunud järge pidada, et kes nüüd on kes. Aga kusagil esimese kolmandikuga hakkas pilt selgemaks minema ning edasi läks mu jaoks kogu masinavärk käima. Selline hoogne seiklusjutt, polnud kuidagi eriti teravalt või detailselt vägivaldne kuigi eks konflikte ikka mõõga ja vibuga laiendati.

Teisalt kui oleks tegelaskujude puhul autor läinud rohkem detaili ja tausta üles joonistanud, siis oleks saanud ilmselt pea tuhandelehelise tellise. Seda ka nagu ei tahaks...

Loper pole mu silmis küll nii hea loojutustaja kui näiteks Weinberg aga oli mõnus lugeda ning kui tulevikus samalt autorilt midagi muud näppu jääb siis võiks lugeda küll. Võib-olla mitte kohe - aga millalgi kindlasti.

Mu jutt tuli kuidagi hüplik. Kokkuvõtvalt - raamat meeldis kokkuvõttes. Sisu poolest ei ole midagi põrutavalt uut, samas hästi kirjutatud ja omade huvitavate kiiksudega (germaani ja idamaade segu, üsna tihti huvitava keelekasutusega).

Teksti loeti eesti keeles

Olen ajaliselt Weinbergi natuke sikk-sakis lugenud - alustasin viimase romaaniga, siis esimene jutukogu ja nüüd siis esimene romaan. Samas on need kõik ilmunud paari aasta sees seega vahe ei ole ajaliselt vähemalt väga suur. Samas ega ei tea, millal on üldse need kõik kirjutatud, äkki hoopis märksa varem?

Romaan koosneb kolmest osast, mõnes mõttes lühiromaanist, kõigis on peategelaseks teadlane Teckland Leathercord, kes raamatu alguses on hullu supi sees ja mida edasi seda keerulisemaks kogu see värk läheb. Üldse kippusid vägisi meenuma Eric Ambleri "Päevavalgel" ja "Räpane lugu", mis samamoodi näitasid ühe inimese teekonda läbi erineva häda ja viletsuse. Tõsi, mis seal salata - Ambler meeldib vähemalt tagantjärgi rohkem. Ma tegelikult ei taha neid üldse võrrelda kuna tegu on siiski Weinbergi esikromaaniga.

Tegevus toimub 34. sajandil ning inimkond on üle planeetide end "laiali määrinud", on ka kohtutud teiste eluvormidega, kes kipuvad olema üllataval kombel hirmsalt inimeste moodi. Natuke pikemad ja vähe teistsuguse lõuaga aga ikka kohe väga sarnased. Teckland on igaljuhul kusagil kolkas süüpingis, kohe-kohe kinni minemas üsna pikaks ajaks kuriteo eest, mida ta enda sõnul pole sooritanud. Ja siis keeratakse kõik mitu korda pea peale, tulevad mängu siis noodsamad tulnukad, tehisintellekt, kloonid, igsugused elukad, rahanäljas pearahakütid, lumeinimesed... kindlasti ununes keegi ära. Vähehaaval räägitakse lahti Tecklandi tausta, mis mida edasi seda segasemaks läheb. Ega ka lõpuks nüüd täit tõde ei selgu aga see läheb juba õrnalt spoilerdamise alla.

Raamat ongi enda olemuselt selline hoogne ulmeseiklus. Üldiselt meeldisid pigem alguseosa ning lõpp - alguses oli tempo natuke rahulikum ning lõpus läks kõik kuidagi... ägedaks, stoori keerdkäigud meeldisid väga. Lõpp on selline, mis tekitab osades lugejatest segadust, et kas siit on nüüd järge oodata või...? Enda jaoks tundus selline äkiline lõpetamine täitsa okei, kui vaja siis saab siit muidugi punuda juurde veel järgmise romaani aga teisalt saab ka siia punkti panna.

Väga rumal lugu aga minu jaoks oli see raamat kuidagi jubedalt fragmenteeritud ja läks enda silme ees virvendamisega ühel hetkel hoopis igavaks. Kui ma mõtlen näiteks Weinbergi juttude või siis järgmise romaani, "Tõrkeotsingu" peale siis need on rahulikumad, on mõtisklemist segatuna siis jah, tegevusega. "Eneseväärikuses" käib hirmus tihe ja pidev andmine, selle tõttu pole aega vahepeal settida ning ka tegelaste hingeelu jääb luitunuks, enda silmis ei suutnudki väga erinevaid nimesid kuidagi eristada, oli üks ühtlane mass. Teckland oli ainus, kes kuidagipidi eristus.

Kokkuvõtvalt - tasus lugeda, et saada Weinbergi loomingust üldiselt detailsem pilt. Aga väga lugemissoovitada ei riski. Teised raamatud, romaan "Tõrkeotsing" ning jutukogu "Pimesi hüpates" on ikka meeletult paremad. Ning mitte lihtsalt paremad vaid tõesti äärmiselt mõnusad lugeda, Weinberg on mu värskelt avastatud lemmikkirjanik.

Ei tahaks erinevate detailide kallal nokkida, selle esimese vasika kallal on niigi juba tagasisidet tulnud ilmselt rohkem kui küllalt. Ühte asja mainiks, mille kallal urgitsemist pole silma jäänud. Weinbergil on läbivalt "tegelane" nimega TM. Eks seda mainitakse ka vahel, et tegu on "tehismõistusega". Tähendab, kuidas seda nimetada 1300 aastat tulevikus ja eriti veel eesti keeles, on kindlasti omaette teema aga ma ei tea kedagi, kes räägiks praegu selles kontekstis tee-emmist. Igal pool on AI, "artificial intelligence", tehisintellekt.

Teksti loeti eesti keeles



Raamatus on muuhulgas ka kaks Stalkeri saanud lühijuttu/romaani - "Nurgatagune reisibüroo"(2017) ja "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"(2015)


Tundub, et ma olen leidnud endale uue lemmiku kaasaegsest eesti kirjandusest. Mõne kirjaniku ja ta loominguga on kohe nii, et sobib kuidagi väga hästi. Nagu pusletükkidega - mõned tükid klapivad omavahel väga hästi kokku. Kui kõrvalt inimesi vaadata siis sama lugu - mõned paarid või perekonnad on sellised, kus omavahel äärmiselt hästi klapitakse. No igaljuhul on mõne autoriga samamoodi, et kohe tunned, kuidas inimene kuidagi kirjutab just selles õiges, endale sobivas rütmis ja vormis.


"Pimesi hüpates" on jutukogu - aga mitte selline "tavaline", kus iga tükk on eraldiseisev. Jah, saab lugeda ka eraldiseisvana kuid jutud on siin ja seal seotud ja omavahel ajalises järjekorras. Samuti on ühine taustaks olev maailm ühtne, alternatiivajalooline tulevikumaailm. Natuke toimub tegevust ka Eestis aga pigem on USA keskkonnaks, ka tegelastel on "ameerika" nimed. Olemuselt on jutud peamiselt sci-fi, täpsemalt kosmoseulme, mis on isegi mitte militaarse nurga all kuid tegelased on tihtipeale sõjaväelise taustaga. Või lausa sõjaväelased. Sõjaväelased, kes tegutsevad nagu sõjaväelased. Aga ei, see pole militaarne. Kõlab vbolla natuke vastuoluliselt - aga ma tahaks igasugused seosed Lew R. Bergiga välistada. Sest nad on ikka täiesti erinevad kirjanikud kuni selleni välja, et sealt, kus parim Berg otsa saab, hakkab lahja Weinberg peale.


Väge äge on juttude kaunistamine väljavõtetega Wikist ning erinevatest "reisijuhtidest" või mälestusteraamatutest. Annab jälle nõksa siin ja seal taustale juurde.


Sisust on natuke keeruline rääkida sest põhimõtteliselt oleks ilus iga jutt eraldi ette võtta aga mis seal salata, selleks puudub endal viitsimist kuna on neid ju kokku seitse. Aga lühidalt saab raamatut jagada kolmeks - alguses on taustaks võõrast maailmast pärit tulnukatele, keskel on aeg läinud sajandeid edasi ning on juttu samade tulnukate poolt toodud tehnoloogiaarengutest ning lõpus räägitakse Maa-laadsest plaaneedist nimega Yellowstone, kus siis inimesed üritavad kanda kinnitada ja puutuvad kokku nii klassikaliste koloniseerimise-teemaliste muredega kui sekka on päriselulisi muresid. Ning noh, eks see kõik on läbimõeldud ulmekastmes.


Kui praegu seda raamatut viisin enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni siis jäin vaatama ja mõtlema, et jah, on seal palju selliseid mõnusalt loetavaid raamatuid. Aga on erilisi, "voh!" tüüpi raamatuid, millel on püsivam väärtus. Kus on ka peale lugemist hiljem meeles, millest raamat rääkis, mitte ei kao üldisesse hämusse koos paljude teistega. Raamatud nagu mäetipud udus.


Weinberg on mu silmis selline mäetipp. Läheb lugemiselamuse poolest kenasti Vahvanasjevi "Serafima ja Bogdani" kõrvale.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai aastal 2019 Stalkeri ulmeauhinna parima eesti ulmeromaani eest.

Kui aus olla siis ma polnud Heinrich Weinbergist varem midagi kuulnud. Jah, nimi oli tuttav aga ilma pikemalt detaili minemata - jäi radarilt välja. Aga siis viskas Triin Loide ühes ulmegrupis põrnika sipelgapessa sellesama raamatu kaanepildi ja üldise spoilerdamise teemal. Pikk jutt lühidalt - endal tekkis piisavalt huvi, et siis raamatule otsa vaadata.

Autori kohta saab pikemalt lugeda "Reaktorile" antud intervjuust - https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-heinrich-weinberg . Põgusalt mainin, et tegu on eesti autoriga, Heinrich Weinberg on ta vanaisa sünnipärane nimi, mis hiljem (1930. aastatel) ära eestindati. Ilmunud on talt kaks romaani, kuus lühiromaani ja peoga jutte.

"Tõrkeotsingu" tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, ajaliselt umbes praegu, st 21. sajandil. Eelmise sajandi algusepoolel eestlaste loodud Vabavald on jäänud püsima, Liivi ja Põhjasõda ei räsinud siinset kanti ning praeguseks elab Eesti Föderatsioonis (EF) 10 miljonit inimest. Tehnoloogia on mõnevõrra arenenum (näiteks on eraisiku lennutransport täiesti levinud ja igapäevane). Ka on EF vähe laiem kui praegune Eesti, hõlmates nii Liivimaad kui siilukese Venemaast. Autor kujutab paljusid ka meile teada olevaid sündmuseid (näiteks Fosforiidisõda või teise maailmasõja lahingud Sinimägedes) aga mingi teise nurga alt. Samuti käivad tuhanded eestlased välismissioonidel Afganistaanis ja mujal Lähis-Idas ning üldse - eestlased on üsna mõjuvõimas jõud. Mitte, et autor kuidagi seda ülima paatosega kujutaks või rõhutaks, kuidas ikka vägevad kutid-mutid oleme. Ei, ajalugu on läinud teisiti ja olukord on vähe ummamuudu.

Üldse on kogu see maailm taust, milles siis põhiline tegevus toimub. Samas on huvitav, kuidas ca kolmesajale leheküljele on pandud nii tegelasi, maailma kui tegevust - ja seda kõike nii, et oli väga huvitav ja mõnus lugeda. Enda peas tekkis vägisi paralleel lehekülgedelt sama mahuka Triinu Merese "Lihtsate valikutega" (minu silmis üsna kehv raamat), kus tegelaste sisemaailma polnud ollagi ja lugeja pidi lihtsalt omaks võtma raamatus toimuva maailma, lisaks oli rõhk actionil. Weinberg läheneb kõigele rahulikumalt ja ei uputa detailidega.

Veel tehnilise poole pealt - Weinberg on tegevust lahedalt tükeldanud. Tal on vahel sellist ühtepidi tavalist igapäevaelu aga kuna on eri ajal toimuva vaheldumisi pannud ja ei ole lineaarne vaheldumine, siis see annab kuidagi hea tempo. Kui veel vahel aktsioon pingelisemaks läheb siis on muidugi põnevust eriti palju sellesama nipi tõttu.

Sisu poole pealt natuke - üheks peategelaseks on lätlasest endine sõdur Maris Alvin (Lätis on Maris mehenimi), kelle peas on tegelikult kaks inimest. Maris ise ja Henry, kes on siis ühe (eba)õnnestunud meditsiinilise katsetuse tulemus. Kohati on päris lahe jälgida Marise peas toimuvat ja sisemist hingesõda. Teine tegelane on samuti sõjaväelise taustaga Aile Johansen, kes töötab KAPOs. Igaljuhul on keskseks teemaks üks inimkloonivabrik ja Marise perekonna seos sellega. Oluline osa raamatust ongi perekonnaajaloo kujutamine, kus mitmenda põlvkonna tume äri on muutunud pealtnäha juba üsna puhtaks ja auväärseks tegelaseks. Kui aga küünega natuke pealmist kihti maha kraapida siis hakkavad vereojad voolama ja laibakuhjad tõusevad.

Tegelikult väga ei tahakski sisusse laskuda kuna seda on päris palju. Nii riigi pool toimuv kui Marise perekond, korporatsioonidega seotud sündmused ja vahele üldist tausta kujutamist. See kõik on väga hästi kokku pandud, ise lugesingi tegelikult täna öösel tugeva tunni uneajast üle kuna tahtsin teada saada, kuidas see kõik ära laheneb. See on enda jaoks juba kõva kvaliteedimärk.

Keelekasutuse, sõnavara ja olemuse poole pealt tsiteeriksin uuesti läbi Prontot: "John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega." Ma nii karm ei oleks, küll aga oli raamatut lugedes tõesti vahel tunne, et ma olen seda juba varem lugenud. Asi pole isegi selles, et kui olla elus mõned kümned aastad raamatuid lugenud siis paratamatult on olukord selline, et midagi põrutavat uut kohtab harva. Pigem nimetaksin ise seda raamatut ühte paljudest, mis on suures osas nullstiiliga - ehk siis autori erilist kiiksu kohtab harva. Samas on Weinbergil siin raamatus olemas vanapagan ja krahvid, mis olid päris põnev leiud.

Kokkuvõttes kindlasti omade miinustega raamat aga ta on kuidagi hästi mõnusalt kokku pandud. Seega isegi mõned lollid vead, kus tegelase nimi võib vahepeal ühes lauses muutuda, ei sega.
 

Kui üldisemalt mõtelda kirjutamise kohapealt (ei mõtle konkreetset raamatut) - on natuke kahju, et kui ka kõige lõpus on kirjastaja juures toimetamist siis varasem sisutoimetamine jääb tihtipeale puudu. Samas eks karm maailm seab omad piirid, väikeriigi kirjanikul ongi käed lühikesed ja võimalused piiratud.

Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi juhtus nii, et sattusid kolm postapo-romaani järjestikku - Jana Vagneri "Vongozero", Risto Isomäki "Sarasvati liiv" ning Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri" kõige sappa. Kusjuures lugemise eesmärk oli hoopis muu - Vagner jäi raamatuhunnikust näppu kaanepildi tõttu, Isomäki kuna kaasaegset soome kirjandust olen vähe lugenud ning Haav seeõttu, et seos eesti ulmega kipub viimasel ajal endal kokku kuivama.

Sisust - inimkond on endale korralikult jalga tulistanud. Sõjad kasvasid järjest suuremaks kuni lõpuks said otsa nii taplejad kui laskemoon. Raamat algab peale ühes väikses kalurikülas, meile tutvustatakse mitut huvitavat tegelast. Nooruke Erik ja ta isa Einar, suur mehekolge Hull-Andreas, hõbedase hambaga Katariina - ja eks neid on mõned veel. Raamatu üks suurimaid plusse ongi algusepoole olev rahulik õhustik, kus saame tegelastega tuttavaks ning räägitakse ajaloost, et mis pagan siis küll juhtus. Sest raamat algab ajal, mil inimkond on kusagil keskajas; elekter, arvutid, masinad, tulirelvad - sisuliselt kõik see on kadunud.

Ühel hetkel lõhutakse rahulik olustik ära ning raamat liigub üle roadmovieks, kus teel Lõunasse kohatakse mitmeid värvikaid indiviide ning taaskord on kogu see lohutu ja nukker maailm omamoodi võluv, endale tulid silme ette kohati "Half-Life" ja kohati "RAGE". Taaskord on tempo pigem rahulik ning kogu kompott enda koleduses hästi mõnusalt värvikas.

...aga siis hakkab raamatu lõpp lähenema ning vägisi on tunne, et autoril on ajaline surve. Viimase veerandi sisse mahub sama palju tegevust kui esimesse kolmveerandisse, lapats põhja ja sulg suitsema! See mõjus kõik kuidagi väga rabisevalt - ning kuigi lõpp-lahendus on tegelikult igati sobiv siis päeva lõpuks muutis natuke kurvaks. Kuna tegu on debüütromaaniga siis saab kiirustamise andeks anda, eriti kuna esimest korda nägi käsikiri lugejasilma vististi romaanivõistlusel...? Jäi kusagilt see infobitt silma, ei mäleta enam kindlalt. Igaljuhul sealt edasi viis tee siis Eva Lutsu toimetajakäe ja Fantaasia kaante vahele.

Miinuspoolele jääb autori lauseehitus. See on lihtsavõitu. Vahepeal on okei. Aga siis hakkab tulema lihtlause lihtlause sabas kinni. Ma ei saa aru. Miks. See pole nagu läbiv stiil ka - kuid jäi häirivalt tihti silma.
 

Kokkuvõtvalt mõnus kiire lugemine, mille puhul on tunda, et autor oskab kirjutada (vaadates ta tausta siis on see ka loogiline). Loodan väga, et ta laseb enda sulel ka tulevikus ulmeradadel kõndida, mulle väga meeldis kurja lõhna maailm.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles

Yasutaka Tsutsui "The Girl Who Leapt Through Time" (時をかける少女 Toki o Kakeru Shōjo), eesti keeles äkki "Tüdruk, kes hüppas läbi aja" koosneb kahest lühijutust. Esimene on siis nimilugu ja teine "The Stuff That Nightmares Are Made Of" (originaalkeelset pealkirja hetkel ei leia, eesti keeles "Värk millest õudusunenäod koosnevad" vmt).
 
Raamat oli jupp aega Ulmeturul müügiks, keegi ei tahtnud. Ühel hetkel tekkis sinna alla arutelu ja mõtlesin, et aga prooviks - sest jaapani ulmet pole ju ridagi lugenud. Lisaks kuna Tsutsui raamatute põhjal on päris palju animet loodud (ka selle põhjal aga üks tuntumaid on ilmselt "Paprika") siis tekitas ka see kerge huvi. Kerge, kuna animet olen näinud küll aga... väga ei haagi. Mõni on olnud huvitav või lausa väga äge - aga ütleme nii, et "multikas" 4-5 aasta tagant on täitsa paras kogus.
 
Stiililiselt ja sihtgrupi poolest läheb kuhugi sinna vanema kooliea alumisse otsa . Ehk siis kui kunagi piiritleti vanemat kooliiga, murdeiga 12-18 eluaastaga siis midagi sinnakanti. Tegelased on kusagil viieteistaastased, sihtgrupiks lugejate poolest pakuks ise märksa nooremaid. Kuna eesti keeles puuduvad soomäärused siis kirjutasin kohmakalt siia-sinna nimedele juurde, et kellega on tegu. Enda jaoks on jaapani kultuur piisavalt kauge, et eesnimede järgi sugu ei määra mingi nurga alt.
 
Esimene jutt, "The Girl Who Leapt Through Time", on ulmehõnguline. Tüdruk Kazuko Yoshiyama koristab koos kahe klassikaaslasega (Kazuo Fukamachi ja Gorō Asakura) klassi peale... mis see "science" nüüd täpsemalt ongi jaapani kooliprogrammis? Füüsika? Keemia? Midagi kombineeritut? No igaljuhul Kazuko saadab mingil hetkel poisid prügi ära viima, ise aga kuuleb, et üks katseklaas (siis ikka keemia?) on purunenud, ruumi täidab lavendlilõhn. Tüdruk minestab selle peale. Läheb mitu päeva mööda ning kui ühel hetkel Kazuko on kohe-kohe auto alla jäämas siis äkki... ja ta on ajas 24h tagasi liikunud. Novot, sealt siis hakkab jutt edasi arenema. Kuna tegemist on üsna lühikese jutuga siis sisusse rohkem ei lähekski. Selline nunnu lugu.
 
“The Stuff Nightmares Are Made Of” räägib sellest, kuidas enda hirmudega rinda pista. Tüdruk Masako läheb sõber Bunichile (poiss) küll ja ehmatab hirmsal kombel kui Bunichi talle Prajna maskiga kolli teeb. Samal ajal Masako viieaastane väikevend Yoshio ei julge öösel vetsu minna ja pissib voodisse. Bunichi on küll justkui suurem ja kartmatum aga tegelikult pelgab hirmsal kombel ämblikke. Jutuke räägibki siis sellest, kuidas üritatakse aru saada, et mis pagan siis kellelgi hingesoppides peidus on ja ei lase rahulikult elu elada. Ahjaa, ei ole ulme.
 
Sellised kaks kiiret ampsu, mille kohta tahaks ütelda, et "pole paha". Koos kaanepildiga tuli just teise jutu lugemise ajal animelik pilt vaimusilma ette, eriti just lõpupoole kus rongiga läbi Jaapani sõideti ja maalilised maastikud aknast avanesid. Mulle väga meeldis see kogus, küll 176 lk aga tegelikult üsna hõreda ja kaasaegse küljendusega, kus on teksti ümber palju ruumi jäetud nii servadesse kui ridade vahele. Ehk siis mis siin ikka keerutada - kui oleks pikem siis oleks ära tüütanud kuna stiil oli ikka üsna "lastekas". Ning on ju lastekaid väga erinevaid, see kipub ikka minema sellise keskõlle kanti kui täiskasvanud soomlaste keeles rääkida.
 
Aga raamat ise on tõesti ilus seega panen raamaturiiulisse endal. Sest sellise kiire ampsuna oli täitsa mõnus.
Teksti loeti inglise keeles