Kasutajainfo

Jüri Kallas

20.04.1967–

  • Eesti

Teosed

· Jüri Kallas · Joel Jans ·

Minu isa luulud

(antoloogia aastast 2023)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega. Üks põhjus selleks on muidugi ülevaatlik väärtus, mida hea koostaja saab selle kaudu esitada. Teiseks on lühiproosa saatuseks enamasti ilmuda perioodikas, mitte raamatukaante vahel. Perioodika aga visatakse tihti peale lugemist lihtsalt minema – või isegi kui seda säilitatakse, siis kulub see ikkagi kiiremini. Käesolevas raamatus, mis koondab aastatel 1953-1989 Eestis ilmunud ulmejutte, on palju lugusid nõnda päästetud sõna otseses mõttes tolmuks saamisest.
 
Nagu antoloogia koostajad Jüri Kallas ja Joel Jans märgivad, siis algab isegi enamiku žanriga rohkem kursis olevate inimeste jaoks Eesti ulme alles kuskilt 1990ndatest. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid minu arvates pole väheoluline ka ulmekirjanduse süstemaatiline mõtestamine, mis on seni alanud just sellest ajast.
 
Headeks näideteks on siin Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia", mis katab perioodi 1989-2000; ning "Eesti ulme XXI sajandil", mis katab perioodi 2001-2019. Varasema perioodi kohta on ülevaatlik lähenemine seni aga puudunud, kui mitte arvestada Indrek Hargla koostatud "Õudne Eesti", mille fookus on üsna teistsugune.
 
Selles mõttes ongi käesolev teos imetlusväärne projekt. Koostajate töö katab hästi ära just sellesama valge laigu Eesti kirjandusloos. Samuti on tõenäoliselt vaid mõni üksik inimene, kellel oleks samaaegselt huvi Eesti ulmekirjanduse vastu ja võimekus selline antoloogia kokku panna.
 
1. "Kiired maailmaruumist" (1954) - Vladimir Beekman 6/10
 
Noor keemik Vello saab ootamatu suunamise ülisalajasse uurimisinstituuti Lõuna-Eestis, Võru lähedal. Kohale jõudes tundub talle kohe, et instituudis on midagi viltu. Kui suur osa kohapealsest salatsemisest on seotud töö iseloomuga ja kui palju õigustatud kahtlustustega? Kas teadustöötajate hulgas võib olla reetur?
 
Beekmani jutustamisstiil on meeldivalt lihtne ja selge, meelde tulevad kohe paljud tema tõlgitud head lasteraamatud. Lugu ise on mõnevõrra kantud omaaegsest sabotööride ja reeturite hirmust, kuid retrolikult põnev on näha ettekujutlust kommunismist, kus ka tavalised elumajad on tehnikaimed ja Tallinn-Pihkva vahet sõidab elektriline kiirrong.
 
2. "Viimne üksiklane" (1960) - Rein Sepp 5/10
 
29. sajandi alguses korraldab inimkond oma asju Päikesesüsteemis utoopilise rahu ja headusega. Kuid järsku jõuab nendeni abipalve kelleltki, kes on kosmose tohutus tühjuses üksi. Hoolimata sellise ürituse tohututest kuludest keskendub kogu inimkond nüüd päästeoperatsioonile.
 
Sepp on väga hästi ja armsalt tabanud inimlikku tungi hädasolija päästmiseks, mis on püsinud muutumatuna eelajaloost kuni kauge tulevikuni. Positiivsena saab veel tuua tuleviku andekat kujutamist nii, et see tundub tõeliselt võõrapärasena. Paraku on see ka teose puuduseks - pea lühiromaani mõõtu lugu jääb seetõttu kohati venivaks ja igavaks.
 
3. "Strontsium 90" (1963) - Juhan Saar 6/10
 
Tuumarelvade ja -sõdade ajastul on ka tavaline vihm muutunud mürgiseks. Kuidas edasi elada? Mõned ignoreerivad olukorra õudust täielikult, mõned meenutavad kunagi olnut ja unistavad paremast tulevikust. Laste jaoks on uus maailm aga selline, millest teistsugust nad enam ei teagi.
 
Võib kiita autori loodud painajalikult õudset õhkkonda, mis annab hästi edasi omaaegset tuumasõja hirmu. Kohati mängib aga lugu traagilisust natuke üle, mis langetab selle tõsiseltvõetavust tervikuna. Eraldi nutikas idee on kasutada tulevikumaailma inimeste vastastikust meemide loopimist võõrapärasuse sümbolina.
 
4. "Vaigulõhn" (1965) - Reedik Palm 7/10
 
Marsil suunduvad ühest baasist teise hiljuti saabunud teadlane ning Marsil sündinud ja kasvanud 12-aastane tüdruk, kes on esimesele teejuhiks. Vahepeal peavad nad varju otsima kohalike ohtlike lendsisalike eest, kes üksikuid ja kaitsetuid rändureid hea meelega õnneks võtaksid.
 
See lugu tundub esmapilgul nagu üks lihtne planeediseiklus. Ootamatult nutikalt on aga lahendatud see, kuidas just noor tüdruk loo kangelaseks tõuseb, olles sealjuures sunnitud võitlema mitte ainult sisalike, vaid ka pisut juhmaka teadlasega. Selline ootamatu rollide vahetus on siin tõesti peenelt ja targalt tehtud.
 
5. "Krahvi poeg" (1968) - Rein Saluri 8/10
 
Loo jutustajaks on noormees, kes elab tagasihoidlikku ja pisut äpardunud poissmeheelu 1960ndate aastate Nõukogude miljöös. Samal ajal on seesama noormees aga ka Hackenbergide aadlisuguvõsa viimane poeg, kes elab Koerajõe mõisas umbkaudu aastal 1800.
 
"Krahvi poeg" on üks parimaid lugusid siin kogus. Vormi poolest on väga andekas, kuidas lihtne olmeline tekst laguneb kohe ähmaseks teadvuse vooluks hetkedel, kui peategelane jääb justkui oma kahe elu vahele lõksu. Võõrandumist ja vales kohas olemist kujutab see paremini kui enamik ajarännulugusid.
 
6. "Tõrge" (1970) - Ain Ainsaar 5/10
 
Arvutid on andmetöötlusega ja -analüüsiga jõudnud nii kaugele, et piisava hulga algandmete põhjal saaks modelleerida ükskõik millise isiku tegevuse ükskõik mis ajahetkel, kas minevikus või tulevikus. Eetiliste probleemide vältimiseks valitakse esimeseks katseks ammu surnud ja laitmatu kuulsusega professor. Siis aga tekib tõrge.
 
Tegemist on üsna klassikalise viisiga ulmeloo kirjutamiseks – kujutame ette mõnda teoreetilist probleemi ja vaatame, kuhu see viib. Autor on probleemikäsitluse normaalselt lahti kirjutanud, isegi kui see palju muud ei paku.
 
7. "Helloi maa" (1971) - Friedebert Tuglas 8/10
 
Maailmast on ammu üle käinud katastroof, mille põhjused ja detailidki on juba vajunud unustusehõlma. Roostetavate transformaatorite ning lagunevate ja rohelusse kasvanud betoonseinte vahel käivad salaja kohtamas noormees ja neiu.
 
Äärmiselt põnev on selle loo kaudu avastada, mida Tuglas, kes enamikule on tõenäoliselt pigem tuttav oma ennesõjaaegse loomingu kaudu, on veel kirjutanud. Mingis mõttes lihtne, kuid väga ilusalt ja stiilselt kirjutatud postapokalüptiline lugu ei oleks küll olnud midagi, mida mina oleks oodanud tema loomingust leida.
 
8. "Kergemeelse kosmose hüpotees" (1973) - Henn-Kaarel Hellat 6/10
 
Juba vanem ajakirjanik kohtub tudengiajast tuttava akadeemikuga, kes on suundumas pensionile. Õllekannu taga jutustab viimane uskumatu loo sellest, kuidas ta on juba kolm korda saanud ühendust võõra tsivilisatsiooniga kuskilt kosmosest.
 
Esmapilgul üsna lihtne ja lobe lugu võiks olla loetav kui kerge anekdoot. Samas on siin siiski olemas ka selge ja tõsisem allhoovus küsimusest, kuidas saaks üldse suhelda kellegi tõeliselt võõraga. Mingis mõttes saab lugu nii isegi vonnegutiliku hõngu, mis annab sellele paljugi juurde.
 
9. "Sinine allee" (1976) - Tarmo Kulmar 6/10
 
Inglise arheoloog jutustab sõbrale oma viimastest välitöödest Lõuna-Ameerikas. Avastatud varemetest leiti muuhulgas ka huvitav kroonika, mille ühte episoodi – kuninga ja ülempreestri vahelist tüli – kirjeldab jutustaja nüüd lähemalt.
 
Meeldiv lühike jutustus, kus ajaloolisest taustast hoolimata on mõistatusel eelkõige füüsikast lähtuv lahendus. Selline võte seob seda hästi paljude "ulmekirjanduse kuldajastul" ilmunud tekstidega, mistõttu on kohe selge, miks see on antoloogiasse kaasatud.
 
10. "Ubi est hortus botanicus?" (1983) - Andres Ehin 4/10
 
Lähtuvalt loost, kuidas professor Paul Ariste olevat kunagi Belgias ühelt mungalt ladina keeles teed küsinud, palutakse Belgiasse suunduval kirjanikul toosama munk üles otsida. Munk leitakse tõesti üles ja kutsutakse Eestisse külla.
 
Selle loo parim osa ongi Aristega seotud legendi kirjeldus. Muus osas on tegu seda tüüpi naljalooga, kus naljaks on puändi puudumine. Teatud juhtudel võib selline võte olla täitsa hea, siin aga ei hakka see mitte kuidagi tööle.
 
11. "Ääremaadel" (1984) - Eve Peterson 4/10
 
Kosmoseraketi meeskond võtab vastu hädasignaali ühelt teadaolevalt tühjalt planeedilt. Kohale jõudes leiavad nad ammu kadunud kosmoselaevade vrakid ning paar ellujäänut varasematest ekspeditsioonidest. Võtnud nood kaasa, jätkatakse teed, kuid varsti hakkavad tekkima probleemid.
 
Loo eesmärgiks on ilmselt luua paranoilist "kes on kurjategija ja miks" õhkkonda, mis sobib ühe kosmoselaeva-loo juurde hästi, aga samas ei lähe see kõik päris korralikult siiski käima. Nii tekib koguni igavus, mis on põnevusloo puhul kõige viimane asi, mis juhtuma peaks.
 
12. "Minu isa luulud" (1984) - Ülo Mattheus 8/10
 
Noor saksa kirjanik jutustab oma isast, keda enne tema varajast surma vaid 35-aastaselt peeti vaimsete probleemide all kannatajaks. Eelkõige seostus see viisiga, kuidas too perekonna ajalugu uurides oli jõudnud järelduseni, et juba mitu põlvkonda isalt pojale edasi kantud needus põhjustab nende surma regresseeruva arvjada alusel.
 
Väga hea mitmekihiline teos, taas üks parimatest siin kogus. Numeroloogia on sedasorti ebateadus, mis on küll ilmselge jama, kuid millel on samas puhta matemaatika aura tõttu väga suur võlu. See sobib imehästi siinsesse olukorda, kus tundub, et midagi võib tõepoolest olla viltu, kuid mingit mõistlikku seletust sellele pole.
 
13. "Tegu" (1985) - Helju Rebane 7/10
 
Mehe hing on teistpoolsuse viimase kohtuniku ees, kes loeb kokku tema häid ja halbu tegusid. Lõpuks tundub, et kõik on enam-vähem täpses tasakaalus, kuni lõpuks vaadatakse veel ühte episoodi.
 
See ülilühike lugu, tegelikult kõigest paari lehekülje pikkune laast on samas tehniliselt tõeliselt hästi teostatud ja kokku võetud. Midagi otseselt raputavat ei juhtu, aga samas on see meeldejääv ja sobiks väga hästi kas või õppevahendiks, kuidas sedasorti lugu kirjutada.
 
14. "Kunagi veebruaris" (1986) - Hille Karm 6/10
 
Peategelasest sünnitusarst on ühel veebruariõhtul väga väsinud ning oma elus on ta juba ammu jäänud täiesti üksi. Kuid kui ta oma korterisse jõuab, siis ootab teda seal keegi.
 
Nukker, aga ilus lugu, mis teeb ära täpselt selle, mida see tegema peab. Minu arvates poleks monoloogi loo keskpaigas vaja olnud ning ilma selleta oleks lugu olnud veel parem, kuid tegemist pole suure veaga.
 
15. "Hahim ben Sarah' nurjunud päev" (1986) - Ain Särg 3/10
 
Millalgi 24. sajandil tõuseb noor filosoof ben Sarah hommikul voodist, et minna tööle. Kuid igasugused väikesed igapäevatööd on juba ammu kõik masinatele antud ja just täna kipuvad need masinad tema juures tõrkuma.
 
Huumor on üsna keeruline kunst, kus õnnestumise ja ebaõnnestumise vahe võib olla väga õhuke. Ma kujutan hästi ette sellel teemal kirjutatud ja hästi õnnestunud ulmelist huumorijuttu, kuid see lugu siin pigem eesmärgini ei jõua ja lõpuks jääb sellest mulje kui lihtsalt ühest kergelt tobedast anekdoodist.
 
16. "Mantra" (1989) - Peeter Joonatan 1/10
 
Selle loo peamine väärtus on praeguseks juba natuke veider tagasivaade kunagisele tohutule müstika- ja esoteerikalainele, mis veeres 1980ndate lõpul üle siinse maanurga. Sellise ajaloolise artefaktina võib see antoloogiasse kaasatud ju olla, kirjanduslikku väärtust aga sellest teemast surmtõsisel moel jutustaval lool paraku pole.
 
17. "Hea tahte avaldus" (1989) - Urmas Alas 6/10
 
Peategelane soovib siin loos veeta ühe mõnusa õhtu, lindistades krimisarjast oma videokassettide kollektsiooni ühe järjekordse osa. Ootamatult aga ärkab ellu tema televiisor ning võõrad olendid hakkavad temaga läbi rääkima, et ta seda saadet mingi hinna eest ei lindistaks.
 
Alase lool pole viga midagi, eriti seetõttu, et see ei võta ka iseennast liiga tõsiselt. Sümboolselt sobib ta antoloogia lõpetuseks väga hästi, sest näitab esmakordselt juhtu, kus Eesti ulmekirjandus hakkab üle võtma angloameerika ulmetraditsiooni, mis sai absoluutselt valdavaks juba mõned aastad hiljem taasiseseisvunud Eestis.
 
Kokkuvõttes on tegemist lausa üllatavalt mitmekesise antoloogiaga. Esiteks on siin puhast noorteulmet, seejärel mitmed eelkõige oma aja kirjanduse põhivoolu lood, mis rohkem või vähem ulmega haakuvad, ning lõpuks mitmed üsna vähetuntud lood, mis on ilmselt ka autoritel rohkem oma lõbuks kirjutatud, kuid mille seast leiab nii mõnegi huvitava pala.
 
Kõige ootamatum on asjaolu, et tegemist ei ole sugugi mitte Nõukogude ulmega, nagu ka koostaja Jüri Kallas juba avasõnas märgib. Ainult Beekmani avalugu on ilmselgelt oma aja laps, kuid isegi sellisena üsna leebe. Enamus kõigist teistest lugudest oleks sellistena võinud ilmuda ükskõik kus.
 
Siiski näitavad selline mitmekesisus ja universaalsus minu arvates, et päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.
 
Selle hinnangu üle on võimalik kindlasti tulevikus vaielda. Samas võimalust sellele perioodile üldse mingeid hinnanguid anda ja nende üle vaidluseid pidada oleks ilma sellise antoloogiata väga raske. See tähendab, et projektina väärib siinne kogu küll kõige kõrgemat kiitust.
 
Hinnang: 8/10, arvestades projekti iseeneslikku väärtust
Teksti loeti eesti keeles

See kogumik on üks kummalisemaid lugemiskogemusi viimaseist aastaist: ma hindan teda kõhklematult maksimumhindega, kuna koostajad on oma ülesandes täielikult õnnestunud, nende antud tervikpilt ja -mulje nõukogude eesti ulmest on suurepärane ja väga täpne reaalsuse peegeldus, ilmselt parem, kui oleks tulnud välja minul. Sest kui ma kunagi 5–6 aasta eest ühte osalt kattuva perioodi eesti ulme kapitaalset antoloogiat planeerisin, siis ju kümmekond autorit ja konkreetselt 5 lugu oleksid kattunud. Õnneks jäi too projekt Kulka toetuseta ja seega sündimata ning nüüd on meil olemas mõnevõrra parem, täpsem ja väiksem just Eesti NSV perioodile keskenduv ulmeantoloogia. 
 
Having said that, et tulla nüüd selle kummalise kogemuse juurde, siis ega lõviosa neist lugudest mulle ju mingit lugemisrõõmu ei pakkunud, nõukogude eesti ulme ei ole midagi sellist, mida ma vabal ajal meelsasti loeksin (kas keegi loeb tänapäeval oma lõbuks «Naiste maailma» või «Kaksikliiki»?). Ja kuigi mul oli plaan paljud neist lugudest ja autoreist sinna oma antoloogiasse lülitada, siis ega need tekstid eraldivõetuna mulle ka tol juhul ju isiklikult meeldinud poleks. Nõukogude eesti ulme oli üldiselt ikka päris kehv.
 
Nõnda ütleksingi ma, et koostajad on mu meelest ehk ebaõnnestunud selles, mille nad on endale eesmärgiks seadnud (lugemisrõõmu pakkuvate lugude kokku korjamine), aga on edukad olnud selles, mida nad ise rõhutatult ei ole oma ambitisooniks pidanud (akadeemilise ülevaate andmine perioodist).
 
Sest olgem ausad: kirjanduslikult ja ulmeliselt väga tugevaid lugusid, mis tõesti kõhklusteta hinde 5 tasemel lugemiselamuse pakkusid, oli siin täpselt neli: Juhan Saare «Strontsium 90», Reedik Palmi «Vaigulõhn», Rein Saluri «Krahvi poeg» ja Friedebert Tuglase «Helloi maa». Ja siis olid veel mõned tegelikult päris meeldivad sooritused, mis aga kõigis kategooriates kohtunikelt maksimumpunkte kätte ei saa (Tarmo Kulmar, Andres Ehin, Hille Karm, Ain Särg). Aga üldiselt oli nõukogude eesti ulme ikka üks paras pula.
 
Oluliselt pikemalt ja põhjalikumalt saate mu mõtteid selle raamatu kohta ja mu analüüsi nõukogude eesti ulme probleemidest lugeda ehk paari-kolme kuu pärast ilmuvast Vikerkaarest. Aga nagu sealgi ütlen: koostajad on teinud väga tubli töö ja raamat on saanud täpselt see, mis ta olema peab ja olla saab.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev. 
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.  
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles

Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles