Käesoleva jutu peategelaseks on keegi keskealine literaat, kes vihkab. Vihkamise objekt on keegi Annushka, literaadi endise naise lesbist sõbranne, kelle mahitusel toosama naine koos tytrega seitsme tuule poole kadus.
Elab too literaat oma tyhjas korteris ja hullub tasapisi. Öösiti näeb unenägusid sellest, kuidas ta tolle neetud Annushkaga erinevate piinamisriistade abil kõiksugu tykke teeb. Yhel hommikul helistab uksekell. Ukse taga on keegi Vovotska, tulnukas ja tegelikult yldse mardikakujuline. Vovotshkal on umbkaudu sama häda - vaja vihavaenlasest lahti saada, enne kui katus lõplikult pealt minema sõidab...
Vershinin kuulub ilmselgelt nende autorite ridadesse, kelle tykke tuleb lugeda ykshaaval ja võimalikult pikkade vaheaegadega. Mina olen oma korralise doosi nyyd mõneks ajaks jälle kätte saanud.