Kasutajainfo

Lev Veršinin

14.08.1957-

Teosed

· Lev Veršinin ·

Vozvraštšenije korolja

(lühiromaan aastast 1991)

eesti keeles: «Kuninga tagasitulek»
Tallinn «Salasõna» 2002 (Arcturus)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (12)

Variatsioon keskaegsete õuduste käes vaevleva planeedi ja progressorluse teemadel. Sedapuhku piirdub progressorlusega tegelev instituut põhiliselt vaatlemisega. Yhiskondliku arengu perestoika moodi kiirendamist, kurbadest kogemustest lähtuvalt, eriti ei harrastata. Vaid aeg-ajalt, eriti soodsates tingimustes, tehakse noorematesse tsivilisatsioonidesse kergeid teaduslik-tehnilisi syste.

Mööda vaatluse all olevaid planeete tuiavad ringi maskeeritud robotid, sisuliselt iseliikuvad kaamerad. Kohalike sündmuste käiku sekkumist nonde robotite programmid loomulikult ette ei näe.

Yhel feodaalsel planeedil liigub ringi iidne legend Punasest Rüütlist. Ammustel aegadel olla too talupojad isandate vastu sõtta juhtinud ja tolle sõja ka peaaegu et võitnud. Viimases otsustavas lahingus aga tabanud rüütlit jumalate pahameel, välgu näol. Karistuseks olla rüütlile pandud needus - ta peab igavesti mööda maad ringi rändama ning rahva kannatusi pealt vaatama.

Progressorid, oma suures tarkuses, kasutasid tolle legendi kavalasti ära. Nimelt maskeerisid nad yhe oma robotitest tolleks samaks Punaseks Ryytliks. Arvestusega, et sellist legendaarset kummitust nähes jooksevad kohalikud kabuhirmus laiali.

Yhel päeval lõpetab too robot heli ja pildi edastamise ning ei vasta kutsungitele. Ilmselt on katki läinud. Roboti vraki eemaldamiseks ja asendaja paigaldamiseks saadetakse kohale pika staaziga kuid perekondlike probleemide tõttu aastateks actionist eemal viibinud agent.

Rikkis robotit tolle viimasest teadaolevast asupaigast ei leita. Otsinguid raskendab see, et just äsja on puhkenud järjekordne talupoegade mäss. Mille eesotsas on ei keegi muu kui muistendist pärit Punane Rüütel...

Kommentaariks hindele. Igati hea lugu, samas - ysna raske oli seda mitte võrrelda vendade Strugatskite klassikalise jutuga "Raske on olla jumal". Kummalisel kombel jättis käesolevast teosest lühem Strugatskite jutt (mälu järgi) märksa detailsema mulje. Üldist kirjeldavat teksti oli seal ilmselt lihtsalt sedavõrd vähem. Mis omakorda tegi lugemise haaravamaks. Seetõttu ei tõuse käsi kuidagi Vershinini tekstile viite panema.

Teksti loeti vene keeles

Alguses paistab loo intriig kuidagi liiga lihtne olevat. Teemadeks on mittesekkumine ja progressorlus ning võrdlused Strugackitega tulevad tahes tahtmata meelde. Ent Vershinini loos pole rõhk mitte niivõrd raskes valikus mitte sekkuda vaid selles, kuidas kogemata juhtunud tehnilise viperuse tõttu sündiv sekkumine ära hoida. Lubatud on enamvähem kõik vahendid, nii et peategelase hingepiinad tulemata ei jää. Ning ka kartused primitiivsuse ja liiglihtsuse suhtes osutavad jutu edenedes alusetuks.

See on küps, läbimõeldud, läbikomponeeritud, meisterlikult puänteeritud seikluslik-sotsiaalne tekst ning äärmiselt venelik, mida ei hajuta ka näiliselt keskaegse planeedi olustik. Pessimistlik, traagiline lugu peksasaamisest ja peksasaajatest, lahti rebestuvatest hingehaavadest, mida ravitakse joomarluse, kodukoha kaskede all halamise ja balalaikatinistamisega.

Kõike seda arvestades on õigustatud ka tõlkija valik rõhutatult venepärane keel võimalikult algupärandi lähemaselt edasi anda.

Hinde kallutas lõpliku otsuse suunas tõik, et lõpulahenduses suutis autor eemalduda vene rahva ning Suure ja Sotsialistliku allegooriast ja tekitada täiesti üldmõistetava, üldinimliku, laiemal taustal haakuva probleemiasetuse.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Raske on olla jumal ja kerge on seda teost mitte v6rrelda Strugatskitega. Teemaasetus kipub ju minema justnimelt teispidiseks nagu ka Indrek eelarvutajana on öelnud. Ja yldse on Indrek k6ik ära öelnud, millele minagi tahtsin tähelapanu juhtida ja enamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta jah Strugackite koolkond ole. Kaasarvustaja Golikov ütles kuskil mujal ühe teise teose kohta, et Strugackid ütlevad mõne lausega ära selle, millele autoril kulub terve lõik... Vaat` siin on minu meelest täpselt sama lugu. Vennad poetavad mõne vihje ja asi on selge, Vershinin aga peab vajalikuks lehekülgede viisi heietada mingisugusest muust maailmast, kus peategelane koos kaaslastega kellegagi tulevahetust pidas, kedagi tule alt minema lohistas, kuidas keegi seal omasid kattes kangelasena suri... Kui peategelane ei suuda selliseid mälestuspilte kontrolli all hoida, ei tohiks teda kunagi enam ühelegi missioonile saata, teiseks on need Punase Rüütli loo jaoks täielikult tarbetud.

Vaatlusküberid, kuulvad kivid, nägevad puud, kaugjuhitavad hundid olid head, ainult et mingisugust kriitikat ei kannata seletus, millega põhjendatakse Vereva kontrolli alt väljumist. Mis välk see selline on, mis ühe baidi teistpidi lükkab? Ning mis distantsjuhtimine see viie kilomeetri pealt selline on? Juhtimine peaks satelliidilt käima ja sinna peaks küber igast liigutusest ka logfaili pritsima. Aru ma ei saa, kuidagi liiga paljud kirjanikud teevad selle vea, et tähelend ja arenenud AI on paari pandud mingisuguse seitsmekümnendate tehnikaga. Ning mis peamine, kogu seda baidijama poleks tegelikult üldse ju vajagi olnud -- kui küber oleks absoluutselt arusaamatul põhjusel, ilma mingi võimaliku seletuseta hakanu omapäi talitama, oleks lugu ju tegelikult palju põnevam olnud. Pseudoinformaatika ainult rikkus üldpilti.

Kahtlusi tekitab natuke ka jõudude vahekord otsustavas lahingus -- mässajate arvuline ülekaal oli ainult umbes kahekordne ning tavaliselt, normaalse maastiku juures, keskaja soomustatud ratsavägi lõi kaks korda arvukama kokkuklopsitud jalameeste väe ilma probleemideta laiali. Nii juhtus näiteks Madisepäeva lahinguski. Seekord oli mässajatel tõesti ka ratsaväge, kuid ka see ei saanud olla aadlike omaga võrdväärse relvastuse ja väljaõppega ning oli ju senjööridelgi päris arvukas jalavägi abiks.

Teose lõpp oli muidugi efektne, kuid peategelase koha pealt psühholoogiliselt ebausutav. Mida ta selle abil saavutada tahtis? Teadis ta ju väga hästi, millega mäss lõppeb, et selle kõige tegejärjel valatakse lihtsalt veel mõned järvetäied verd ja põletatakse veel mõned maakonnad tühjaks? Vahepeal oli tal täitsa adekvaatne sellekohane arutlus ka. Või hakkas uskuma, et selle planeedi ajalukku kuulubki mingisugune suur keskaegne revolutsioon ja otsustas kõrvaldada oma sekkumise, mis eelmise Punase Rüütli tapalavale oli saatnud? Igatahes on raske seda mingisuguseks puhtalt emotsioonidest ajendatud kättemaksuaktiks pidada -- sellisel juhul oleks ta esimese asjana Baelli lossi teist korda maha põletanud ja tüdruku ära päästnud, mitte läinud külamehe aeda varustust sokutama. Strugackite romaani puhul sellist probleemi ei tekkinud.

Kõige parem stseen oli minu arvates kõrtsis.

Teksti loeti eesti keeles

Viimase aja parim lugemiselamus. Täiesti võrreldav Strugatskitega nende parimast küljest. Ülejäänud olulise selle raamatu kohta on kõik teised juba ära öelnud. Viis mitme plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Seda romaani tuleks silmas pidada aasta parima ulmeraamatu valimisel.

Minu arvamus ühtib Andrei Golikovi omaga. Kui väidetakse, et lõpp on ebausutav, siis mina kõigest hoolimata umbes niimoodi oleksingi käitunud.

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskite kloon muidugi.
Samas, hea asja päris hästi tehtud kloon. Arkanarist on paljud edasi lugeda tahtnud, nii minagi.

Lõpp on ebaratsionaalne, seda tõesti. Ja psyhholoogiliselt usutav, seda ka. Ja et peategelane pärast viimast liigutust kohalt maha võetakse, on samuti ilmselge.

Tegelikult on loo fookus ju samal kysimusel kui Struguraztskitel - kui jumal soos maa peale laskub, saavad ta jalad mudaseks. Võib sekkuda või siis mitte sekkuda, kummalgi juhul ei jää sa puhtaks. Ainult et Arkadi ja Borissi lugu on selgesõnaliselt lootusetum - nagu enamus nende loomingust. Sest inimesed jäävad alati samaks.

Enamiku vältel kogu raamatust ponnistab peategelane, et kahandada tahtmatu, tehnilise rikke tõttu tekkinud sekkumise mõju. Ja siis selgub, et sekkumist polnudki. Või siiski oli? Ega kuskilt ei tule ju otsesõnu välja, et Vereva legendi maalased yldse ise ei loonudki - ja ehk poleks legendita midagi syndinud? Või oleks ikkagi? Žakeriisid on Maa ajalugu paksult täis ning mis põhjusel yks või teine neist algas, pole takkajärgi kuigivõrd oluline. Kysimus on selles, kas mässul on mingeid pysimajäävaid sotsiaalajaloolisi tulemusi või ei. Ja uskuda, et sa seda ette tead, on hulga lihtsam kui tegelikult teada.

Nii keerab Veršinin lihtsalt veel yhe vindi peale, austab nimede asjus kopiraiti ja miljöö asjus fännide tahet ("Veel Arkanari! Veel Vaaga Ratast ja Estori Rumatat! Veel ravitsejaid Irukanist!"). Mitte pahasti, aga ka mitte originaalselt. Sisu jääb ju samaks.

Teksti loeti eesti keeles

Naturalistlike kirjeldustega mitte kokku hoidev kummardus "Raske on olla jumalale". Põhimõtteliselt oli mässu osas tegu Sienkiewicz`i "Tule ja mõõgaga", mis oli osavalt sobitatud Strugatskite romaani laadsesse maailma. Mulle tundus see lõpuosa psühholoogia küll tõetruu - mässu reetmine, "õe" mahamüümine jne. aga sinna ei sobitunud kuidagi see turvise jätmine talumehe aeda. Aga noh, lugu oli mõjuv, sünge ja masendav. Huvitav ka sinna juurde, ei näe põhjust alla "viie" panna, seda enam et lähiajal loen "Raske on olla jumal" ka üle ja siis on hea võrrelda.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: