Harry Harrison

Ma pole lugenud Harrisonilt kunagi ühtegi mõttetut teksti; alati on ta mind lummanud oma läbimõelduse, komponeerituse, kindlakäelisusega. Ta valdab oma teksti täieliselt, teab alati, kuhu tahab jõuda ja mis selleks vajalik on.

Siiski on tal olemas nii kergemaid kui raskemaid tekste ja "Vasar ja rist" kuulub kahtlemata viimaste hulka.

Teosel on mitu plaani. Esiteks on tegemist alternatiivajalooga, mis täiesti reaalselt ja usutavalt pinnalt muudab meile teada olevate sündmuste käiku. Romaani lõpuks kujuneb olukord, mil maailma esimene ristisõda toimub Briti saarte vastu - paavst õhutab franke ründama seal nii kristlikke kui "paganlikke" valitsejaid - viikinge. Frankide dessant meenutab kangesti seda, mida viikingite romaniseerunud järeltulijad meie ajaloos paarisaja aasta pärast ise ette võtsid...kellegi Williami juhtimise all. Ainult, et dessant lüüakse tagasi.

Teiseks, on see lihtsalt klassikalises stiilis teostatud pompöössne ja panoraamne ajalooromaan - sõjad, lahingud, vallutused, intriigid, armastus, traagika. Autorid on teinud korraliku eeltöö ja teavad täpselt, millest kirjutavad (no kohati liigagi täpselt).

Kolmandaks aimdub siit üks korralik klassikaline tragöödia - inimene, saatus ja jumalad. Ettemääratus ja vaba tahe, valikud ning valikuvõimalused. Peategelane Shef on, ütleme et, Skandinaavia panteoni kõrgendatud tähelepanu all ning tema nägemuste ja võitlemiste seos ühe konkreetse jumalaga on teose vältel viikingite preestritelegi mõistatuseks. Ja Harrisonile vahendiks, millega põnevust ja huvi üleval hoida. Lahendus saab teadagi meisterlik ja jälle tuleb läbimõeldusele vaid aplodeerida.

Ega Avo sünopsisele polegi palju lisada; rõhutaks vaid, et Harrison sunnib kaasa mõtlema, et kuidas see võis olla võimalik, et kristlus Euroopas võidule pääses... Romaan lõppeb kohas, kus Inglismaal sünnib poolkristlik, poolpaganlik riik, mis selgelt ühelt teisele üleminekustaadiumis. Suhted mandriga pole teadagi kiita. Shef on läbi teinud tee sulasest krahviks, on saamas kuningaks. Tema peale on langenud needus teha seda, mida ta ise täpselt ei mõista.

Tal on vaenlasi kõikjal, ei viikingid ega inglased pole aga päriselt tema vastu ega poolt. Algselt küllatki selge motivatsiooniga alustanud (pihta pandud tüdruk vaja vangistusest päästa) satub Shef äärmiselt vastuolulistesse olukordadesse, mis ta lahendab salapärase jumala poolt saadetud nägemuste mõjul. Aasta pärast on Shef juhatamas rahva sõda paavstivägede vastu...

Romaan on väga realistlik, julm seega, nagu ajalugugi. Muidugi võib iriseda, et Shef mõjub 9.sajandi taustal kuidagi liiga 20.sajandi mõttelaadiga...aga see on ju ulmekirjandus. Suurepärase triloogia suurepärane algus.

Sisust on eelnevalt piisavalt räägitud. Varajane keskaeg Inglismaal, viikingite ja kohalike anglite ja sakside järeltulijate kokkupõrked. Lõpus lisanduvad veel kristlikud frangid. Tolleaegne maailm on edasi antud ehedalt, ajastutruult, mis ühtlasi tähendab ka kõikide tolleaegsete metsikuste kujutamist. Raamat kubiseb lahingutest, peade ja jäsemete maharaiumisest ja erinevatest jälkide piinamisviiside kirjeldusest. Erilist tähelepanu pööratakse keskaja ilmselt tuntumale friigile Ivar Boneless Ragnarssonile, keda on kujutatud küll paraja perverdina, kuid siiski natuke leebemalt, kui sama teemat käsitlevas Guy Gavriel Kay "The Last Light of the Sunis". Kay raamat praktiliselt ongi üles ehitatud Bonelessile ja tema lemmikhukkamisviisile, poolmüütilisele "verisele kotkale"; Harrison kujutab rohkem kristluse ja põhjala uskumuste kokkupõrget, kusjuures pole eriti raske aru saada, kelle poole autorite sümpaatia kaldub. Puhtast alternatiivajaloost eristab raamatut siiski fantasy suur osakaal, näiteks peategelase Shefi pidevad unesrännakud ja tema jumalast isa vihjed edasisele tegutsemisele. Siiski on kõike seda nii vähe, et puhta ajaloo huvilist lugejat mitte eemale peletada.

Huvitava asjaoluna võiks välja tuua veel selle, et raamatu pealkaanel ja mujal ilutseb suurelt ainult Harrisoni nimi. Kaasautor John Holmi võib teravate silmadega lugeja avastada alles kolmandalt leheküljelt üliväikses kirjas kohas, kus on juttu kopiraitidest.

Varakeskaja ajaloo mõningane tundmine aitab "Vasara ja risti" nautimisele kindlasti kaasa (ma ise ei pea end just viikingiteemaliseks spetsialistiks, ent juba päris romaani alguses turgatas mulle, et ot-ot-madudekoobas ja "verekotkas"-see lugu Ragnari poegadest tuleb tuttav ette). Ka 9. sajandil valitsenud kuulus Wessexi kuningas Alfred Suur, kes reaalses ajaloos 878. aastal viikingite Suure Armee purustas, mängib siin romaanis olulist rolli-küll veidi teisel moel. (Alternatiiv)ajaloolises mõttes huvitavaid episoode ja ideid leidub siin romaanis küllaga ning kahtlemata on tegu teosega, mis ka reaalse ajaloo arengu põhjuste üle sügavalt mõtlema paneb.